Kuna viimati istusin selles masinas aastal 2013, siis kõik siinses postituses kirjapandu põhineb eredatel mälestustel. Rändame koos aega, mil auto veel minu valduses oli ja temaga aeg-ajalt bensiini raiskamas käisin.
Kõnealune Mosse pärineb 1979. aastast, mis tähendab seda, et kaitserauad on veel ilma plastikotsteta ja esiustel on kolmnurkaknad. Millalgi värviti ta üle, sest tagatulede vaheline originaalis must ala on hoopis kere värvi ning mõnes kohas, eriti pagasniku ava juures, on värv jooksma lastud. Parempoolne esinurk sai kunagi põrutada, aga esitiib oli enam-vähem paika venitatud.
Enne ukse avamist peab hapra olekuga luku lahti keerama. Pole mingi ime, et Vene autod 2000. aasta ümber autovaraste ringkonnas nii kergelt "kaubaks" läksid. Olen isegi lukku mitmeid korda paiganud, kuid vahel hakkas see ikkagi streikima.
Uks on väga kerge, sest see koosnebki vaid välisplekist, siseplekist, kõhnast polstrist ja klaasidest. Pole mingeid turvatalasid ega elektroonikat, rääkimata juhtmetest. Kinni peab ukse lajatama paraja hooga, muidu ei jõua lukk kinni vajuda ja uks jääb kolisevalt irvakile.
Sisenemine on veidi vaevaline, sest ruumi pole just liigselt. Tuleb meeles pidada, et tegu on kompaktklassi kuuluva autoga, mis väliselt jätab täissedaani mulje. See illusioon tekib sellepärast, et kapoti- ja pagasiruumiosa on üsna pikad ning A- ja C-piilarid asetsevad üpriski püstloodis.
Interjööris torkab koheselt silma erkroheline käigukanginupp, mille sisse ajastule kohaselt üks lülijalgne on valatud. Vene autole vihjab ka spetsiifiline "Vene auto hais", millest polegi võimalik iial vabaneda. Sisustusmaterjalid on odavad ja stressitekitavalt ilmetud. Pisikesi soojapuhureid ei julge ma eriti näppida, sest need on nii haprad ja õrnakesed. Mustad "vakstust" tehisnahkistmed on üldiselt kulumata välimusega, kuigi esiistmetel on justkui noaga rebitud augud.
Rool liigub suvaliselt ja kontakt ratastega on vaid mõtteline. Kuna puudub roolivõim, siis palju edu parkimisel. Käigukangiga saab käike taga ajades hoogsalt läbi kogu kabiini vehkida ja kribud tulede lülitid roolisambal jätavad mulje, et võivad kohe murduda. Kojameeste lüliti asub hoopis armatuurlaual ning tegu on keeratava nupukesega, millele pressides eritub kroomdüüsidest pesuvedelikku. Kojamehed on pisikesed ning kasutud vedrud on neil lihtsalt selleks, et nad peavad olema. Auto meenutab pigem traktorit ning jätab kuidagi mängukanni mulje. Põhimõtteliselt 2140 polekski nagu ehtne auto, pigem meenutab see suurt automudelit.
Käivitamine on üks suursündmus. Avatud tooreklapp on justkui heerold, kes kuulutab riigipea saabumist punasele vaibale. Käiviti ajab mootorit väsimatult ringi, mõjudes kuningliku orkestrina enne olulise isiku saabumist. Käivitada tuleb mitmeid kordi, sest valitsejal on kombeks moekalt hilineda, rõhutamaks oma autoriteeti ja kättesaamatust. Gaasiga peab pisut kaasa aitama, tagamaks ülikule mugavad tingimused. Kui on juba tükk aega palutud, on kuulda turtsatusi ja heli muutumist. Viimaks moonduvad need turtsumised lubavateks köhimisteks ja 412 mootor võib tuurid üles võtta.
Kohaltvõtt on veidi äkiline, sest käimakastis puuduvad sünkronisaatorid. Auto liigub algul veidi kaheldes, sest mootor on veel külm. Tegelikult kogu liikumise iseloom sõltub Mosse puhul justnimelt tema töötemperatuurist, täpselt nagu mul igal hommikul. Aga kui sõit juba alanud ja mootor veidi soojust kogunud, on tegu päris silutud sõiduga, mille eest hoolitseb kehvade teede jaoks projekteeritud veermik.
Mõnusat elamust tekitab pikk etteulatuv kapott, nii et juht saab alati auto kaugust arvestada. Ka tagurdades vihjavad uimede rudimendid, kui kaugele on võimalik liikuda. Täiuslik vaateväli ja kumerpeegel välistavad igasuguse vajaduse parkimisandurite järgi.
Kiirust kogub Moskvitš teadmisega, et pole vahet, kas hilineda minuti või kümme. Vastu esiklaasi ja vihmaveerenne peksleva tuule vihin sunnib raadiot järjest kõvemaks keerama. Maanteekiirusel pole raadio kuulamisel enam aga mingitki mõtet, ka vestlustes kaassõitjatega kipuvad pikemad pausid tekkima. Üksik kõlar armatuurlaua sees ega ükski jäme mehehääl ei suuda võistelda Mosse jõuramise, kardaani ulgumise ja orkaanihäältega.
Võib-olla keskenduvad nad hoopis toolist kinnihoidmisele, sest surmahirm tikub suurematel kiirustel järjest enam ligi. Selles mõttes on tagaistujad eriti täbaras olukorras, sest neil pole vöösid, mis neid õnnetuse korral mürsuks muutumast takistaks. Ma muigan veidi üleolevalt, sest tegelikult pole mingit vahet, kas kannad Mosses turvavööd või mitte - sellisel kiirusel lõpeb nagunii iga avarii kindla surmaga.
Võimendita piduripedaali kogu kehamassiga surudes hakkab hoog raugema. Selles mõttes on 2140 küll nagu eestlane - algul ei saa vedama, pärast jälle pidama. Ja joob ka nagu eestlane, sest joomari kütusekulu on vähemalt 12-13 liitrit sajale. Arvestades, et 55 kW ei suuda autot kuigi tempokalt liikvele sundida, on tegu päris korraliku möödalasuga.
Samas joomine muudab "Moskvalase" teiste silmis päris ägedaks, sest kõigi kaasliiklejate pilgud on siiapoole rihitud. Keegi ei püüa ette trügides või foori tagant startides "ära panna", sest 2140 kõrval lihtsalt ei saa mingit alaväärsuskompleksi tekkida.
 |
| Rebaste retsimine (2009). Üks neiu kleebiti kojamehe külge. |
Disain: 9/10
Dünaamika: 3/10
Praktilisus: 6/10
Kasutusmugavus: 2/10
Lisavarustus: 1/10
Turvalisus: 1/10
Üldhinne: 3.7/10
+ erineb massist ja tekitab elamusi
+ Vene auto kohta üllatavalt kena disain
+ odav remont
- tihe remont
- tohutu kütusekulu
- olematu dünaamika
- eluohtlik
- ei ühtki lisavidinat, täielik elementaarauto
No comments:
Post a Comment