Saturday, 24 November 2018

Radikaalseim raadio Eestis


Ja tere maailm! Ongi lõunatund minu blogis ja oleme sagedusel teeltaiskasvanuks.blogspot.com jaaa... Kütusehinnad on mõnevõrra langenud, aga kui kauaks? Küll need hinnad peagi lumega asukoha vahetavad, tõustes nagu meie laiapõhjaline  ja paljukiidetud SKT. Olen tahtnud ühest asjast pikemat aega sõna võtta, aga olen vahepeal vaid hoolega mõtteid kogunud. Noh, lõpuks jõudsin ka postituseni, jagamaks maailmaga oma muljeid ühe Eesti skandaalseima raadiojaama kohta. Täna räägime Nõmme Raadiost.

Esiteks räägin lähemalt, kuidas ma selle enda jaoks üldse avastasin. Olin kord nii noor, et käisin veel keskkoolis. Elu polnud näinud, naist polnud saanud ning üldse koosnesin ma põhiliselt veel naiivsusest ja turvalisest lapsepõlvest. Meil klassis oli üks jube tige poiss, kes millegagi rahul polnud. Pidevalt ta vingus iga asja üle, vaidles nii kaasõpilastele kui ka õpetajatele vastu ja oli üldse selline... mölakas. Iseloomu poolest oli ta juba selline vend, et kui sai kellelegi üle irvitada, siis ta seda ka tegi.

Ainult... ta polnud rumal inimene. Kuigi tema vaated ei ühtinud paljude teiste omadega (ka minu omadega), seisis ta nende eest ja oskas veel päris hästi põhjendada. Oli aru saada, et nende asjade üle oli ta juba pikemat aega juurelnud, mistõttu oli ta võimeline igas vaidluses vahedalt peale jääma. Või kui mitte peale jääma, siis vähemalt enesele kindlaks jääma, sest ta teadis oma info väärtust. Ta teadis asju, mida meie, teised naiivsed keskkooliõpilased, ei osanud aimatagi. Kui me kõik ülejäänud olime rõõmsad ja muretud, siis tema teadis juba nii mõndagi maailma sopasest pahupoolest.

Seetõttu ei olnud ta kuigi rõõmus inimene.

Aga ta suutis põnevaid asju rääkida, sest tal olid tead-mi-sed. Kui tema ilge iseloom ja alaväärsuskompleks eemale heita, oli tegu päris intelligentse ja paljulugenud inimesega.

Siis jõudis kätte päev, mil pidime kirjanduse tunnis oma loetud teostest ettekanded tegema. Kuigi ma teda põlgasin, jäin ma ometi seda poissi hämmeldunult kuulama. Seal klassi ees seistes kadus tema jõle kiusamismaania ning ma võisin näha õpetlast, kes teadis midagi niisugust, mida meie, tavainimesed, veel ei teadnud. Ta tegi kokkuvõtte minu jaoks praeguseks väga olulisest raamatust.

"Loomade farm".

Süütu pealkiri. Süütud tegelased. Süütu olustik. Nagu me kõik seal "lasteaias". Ja siis see. See moment, mil ma mõistsin, et olen jätnud lugemata palju olulisi teoseid. Ka ilusa pealispinna all käärib midagi. Kõik loomad pole nii ohutud nagu paistavad, ka inimesed.
Koju jõudes külastasin ma seda veebilehte, mille aadressi see poiss tahvlile oli kirjutanud. Kuna seal olevat "Loomade farm" audioraamatuna üleval, otsisingi seda, et ka ise Orwelli teosest osa saada. Seal see oligi. Ahmisin raamatu sisse ja teadsin kohe, et soovin veel. Järgmiseks "ohvriks" sai "1984". Sealt edasi tulid juba ulmejutud ja lõunatunnid. Nüüdseks olen juba suurema osa läbi töötanud, paremat kraami ka mitmeid kordi.

Mind hämmastas eelkõige see, et saatejuht Margus Lepa julgeb kõik välja laduda, pelgamata mingit sorti "organite" visiiti. Meil vabariigis on ju sõnavabadus proovile pandud, nagu näitas Risto Teinoneni juhtum. Rohkemgi hämmastas mind see, et kogu see sopp, mida Lepa päevavalgele toob, on enne varjumist rahva eest rahulikult mööda kõndinud. Me ise pole silmi lahti hoidnud, vaid pigem mõtleme, mida õhtuks süüa.

Avastades nii palju elu varem varjul püsinud tahke, sai Nõmme Raadiost minu lemmikraadio. Mõelda, et see kohutav poiss tõi minu ellu niivõrd suurepärase kaaslase. Mõelda, et ma soovin teda peksaandmise asemel pigem tänada! Enne "Loomade farmi" olin ühiskondlikus mõttes elanud kivi all. Muidugi, ma käisin 2000. aastate teises pooles omasugustega Virus hängimas ja tegin muid asju nagu teismelised ikka, aga ma polnud kuni selle kirjandustunnini kunagi varem kodanikuna mõelnud. Ma polnud end isegi iial varem kodanikuna tundnud. Kuni tolle hetkeni olin ma lihtne laps oma lapsikute arusaamadega.

Nõmme Raadio katalüseeris minu vaimset küpsemisprotsessi.

Kui te ei võta kõike iseenesest-mõistetavana ning teate, et igal asjal on põhjus ja tagamõte, siis ei tundu võimurid ega teised autoriteedid üldse võitmatute vägilastena, kes meie üle jumalatena otsustavad. Tegu on meiesuguste täiesti tavaliste inimestega (sigadega), kes oma arukust kasutades endale soojemad kohad välja on võlunud ning püüavad teisi küna äärest võimalikult kaua eemal hoida, säilitamaks status quo't. See on niimoodi igas eluvaldkonnas, kuigi see "trügimine" on maskeeritud erinevate etikettide, normide ja seadustega. Karistamatu mölakas valitsuse pingis pole paratamatus, lihtsalt passiivne eestlane lubab sel juhtuda. Samuti lubatakse igasuguseid rahapesuskeeme, endise Estonian Air'i juhi Tero Taskila suguste "tippjuhtide" hiigelpalkasid, pidevalt lagunevat "võidusammast", riigikogulaste "kuluhüvitisi", aktsiiside kergitamist jne. Need juhtumid pole vääramatute loodusjõudude paratamatus, need juhtuvad, kuna targemad meie seast on osanud asjad oma kasuks sokutada, muud midagi. Korruptsioon.

Ja miks mulle Nõmme Raadio nii kangesti meeldib? Sest ERR ja muud kanalid lausuvad:

"Meie riigikogulased on kogunenud taas imposantsele banketile, et arutada meie jaoks eluliselt olulisi asju. Peaminister kinnitab, et opositsiooniga kokkuleppele jõudmise nimel võib oleng kasvõi varajaste hommikutundideni kesta. Järgmise aasta riigieelarvest on juba eraldatud järgmiste strateegiliste koosolekute esinduskulude katteks..."

Ning Nõmme Raadio hüüab kõva häälega:

"Vaadake neid sigu. Riiete kandmine pidi ju animalismi põhitõdedega vastuolus olema. Ometi kannavad sead riideid ning ajavad sealjuures Jones'i ja teiste kahejalgsetega äri. Meie parim tööhobune Tümpsa viidi juba tapamajja vorstiks, mitte ei maetud maha nagu surnutele kohane. Ja nüüd nad seal maiustavad..."
Nõmme Raadio hüüatab välja igasuguseid "kohatuid" tõdesid, mis paneb süüdlasi ebamugavusest nihelema, sest mõni järjekordne skeem võib laiemale üldsusele avalikuks tulla. Aga Nõmme Raadio võlu seisneb selles, et ta annab võimaluse kõigil oma seisukohti avaldada. Lõunatunnis kaasalöömiseks pole mingeid piiranguid, seega kui mõni raadiost läbi käinud mõte vastumeelne või segane tundub, saab oponent asjast alati oma nägemuse avaldada, aga saates osalemise asemel saadetakse pigem kirju. Teoreetiliselt saavad korruptsioonis süüdistatavad alati raadiosse oma nime pesema tulla ja inetu asja tagamaid selgitada, aga millegipärast seda ei juhtu (Kus suitsu, seal tuld!).

Huvitav on ka see, et kui tavaliselt on meil kõigil kombeks välimuse põhjal otsustada, siis Nõmme Raadio tahab asjadel kõigepealt koorikusse augu sisse puurida ja seejärel ettevaatlikult selle sisusse tungida, lahates ka "inetuid" asju nagu korruptsiooni ilmingud kodumaal, Putin Venemaaga, rahvussotsialism, diktatuuride küljed, islam, rassism, poliitkorrektsus ja näpuotsaga ka vandenõuteooriad.

Kui kuuled peavoolumeedias neid sõnu, kaasneb nendega kohustuslik tiraad, et need asjad on kas pahad, kõlvatud, euroopalike väärtustega kohandamatud või oleks viisakas neid pigem mitte jutuks võtta. Nõmme Raadio loobub aga enamasti eelarvamustest ja arutleb asja sisu üle. Pange tähele, nad ei anna kohustuslikku hukkamõistvat hinnangut, vaid arutavad, mis nähtusega tegu on või oli, samuti võrdlevad nende plusse ja miinuseid nende vastaspooltega. Me teame, et olid sellised asjad nagu näiteks natsism ja holokaust, aga ausalt öeldes ei viitsi ma iga kord nn disclaimer'it kuulda, et jutustaja seda asja ei poolda, need on kuritegelikud ja et jutt on vaid informatiivne. Nõmme Raadios see arg eelhoiatus puudub ja asutakse kohe põneva teema kallale, pildudes sekka ka "mis siis kui" mõtteharjutusi.

Tänapäevase globaalse korra suhtes Lepa nii avatud ega leplik pole kui läinud aegade poliitiliste variantide suhtes. Ise meeldiks mulle kuulda lisaks tänapäeva globalistliku ühiskonna pahupoolele ka selle õnnestunud külgi, mida saaks traditsioonilisemate ühiskonnamudelite tugevate joontega näiteks ühildada. Loomulikult on Nõmme Raadio rahvuslikult meelestatud, aga üks ellujäämise põhiprintsiipidest on kohanemisvõime. Tõsi, kosmopoliitne kamarajura on kahjuks praegu paratamatu reaalsus, Eesti inimene seda peatada ei suuda, aga me võiks haarata selle head küljed ja oma huvides maksimaalselt ära kasutada nagu ka Põhjamaade pangad täna meiega teevad. Kui suudaks välja mõelda, kasutaks süsteemi selle enda vastu. Me võime oma sõrgu küll vastu ajada ja jääda ideaalis rahvuslikuks riigiks, aga me peame siiski arvestama ka kohanemise vajadusega selles kimäärikehas. Eestlane on pisike ning suured liberaalsed riigid sõidavad meist igal juhul üle, kui neile liiga palju tüli tekitame. Ise arvan, et eestlane pole peale taasiseseisvumist endaga piisavalt rahul olnud ning endisaegne võimas rahvustunne kui selline on meil juba lahustunud, mistõttu Nõmme Raadio või EKRE rahvuslikud ideed ei kanna enam rahvas seas vilja. Aga see oli lihtsalt selline vaheremark.

Kes Nõmme Raadio olemust ei mõista, kipuvad seda kangesti kritiseerima, et küll see Lepa ikka hädaldab ja kirub. Küll on Lepa iga asja suhtes nii negatiivne ja kõike muud. Jah, ta on negatiivne, sest kui ta kiidaks riigiaparaadi kordaminekuid, siis kaoks Nõmme Raadiol mõte. Kiitusi loobivad kõik teised, vahest ehk endine Raadio Maania välja arvata. See ongi see häda, et teised ainult kiidavad või võtavad kõike kui paratamatut ning ei mõtle lahendustele nagu seda teeb Nõmme Raadio.

"Misasja? Millal on Nõmme Raadio seltskond vingumise asemel lahendusi pakkunud?" võib mõni kriitik pärida.

Aga on, kuulaku näiteks lõunatunde ja soovitavalt otsast lõpuni. Kui keerata korraks sagedusele 99,3 MHz ja kõrv püüab kinni mõned kriitilised laused meie võimurite aadressil, et siis hetk hiljem mõne teise kanali pealt vähe rõõmsamat juttu kuulata, siis polegi ime, et mõte kohati kaduma läheb. Jah, juttu alustavad nad seal halastamatu kriitikaga, aga ühel hetkel lenduvad ka soovitused elu parandamiseks.

Siinkohal soovin ka ise natuke laita - kõik põhimõtted võiks olla veebilehel kergesti kättesaadavas kohas, et lahendusi näeks ka inimene, kes lõunatunni "hala" ära ei jõua kannatada. Kogu tarkuse ja head mõtted peaks koondama ühte kindlasse teadmistesalve, et seda siis aeg-ajalt täiendada. Arvestades sellise nähtuse puudujääki, ei olegi paljude nurin Lepa kriitika aadressil liiga põhjendamatu, sest esmapilgul jääb tõesti asjaga vähe kokku puutunule valimatu kritiseerimise mulje. Muide, ise koostan ma ingliskeelset nn varjatud teadmiste kogu konspekti, mida ma veel kusagil avaldanud pole, aga see oli lihtsalt üks tähtsusetu vahelepõige.
Andro Roos promob Tartu Hoiu-laenuühistut (pole ainult Tartuga piiratud), mis on majanduslikult alternatiivne meetod hoida Eesti rahva varandust riigis sees ringlemas ning kohalikke ettevõtjaid toetada. Samuti ehitavad nad ühistu rahadega tuulikuparki, mis hakkab osanikele tulu teenima ning on sotsiaalseks turvavõrguks, mida Eesti pole suutnud tänaseks luua. Noh, midagi meil on, aga minu arvates on see võrk ikka kole suurte aukudega, millest võib lupsti välja libiseda.

Harry Raudvere, Nõmme Raadio omanik.
Kirjatüki kirjutamise hetkel oli mehel
juhuslikult 60. sünnipäev - soovin
õnne ja jõudu!
Samuti on Raigo Sõlg korduvalt selgitanud kodanikuks olemise mõtet ning toonud soovitusi korruptsiooni ja ebaefektiivsuse väljajuurimiseks. Tema põhiline idee on see, et kui sul on privileegid, siis on sul ka kohustused. Tema kohaselt on riigiisad võimul meie usalduse toel ning peavad tegema suurte kohustuste täitmisel parima, et oma tohutuid soodustusi õigustada. Samuti peab rahval olema võimalus käkki keeranud poliitikuid tagasi kutsuda, vältimaks praegu vohavat karistamatuse tunnet. Poliitikutel peab olema reaalne vastutus oma tegude eest. Kuni neid asju ellu ei viida, ei muutugi midagi.

Harry Raudverel käib juba aastaid kohtuvõitlus tuulikupargi rajamiseks. Riigifirma Eesti Energia kaitseb oma monopoolset seisundit ja pidurdab taastuvenergia arengut. Nagu ennist kirjutasin, riigiga mitteseotud taastuvenergia suudaks leevendada inimeste maksukoormat ja elu veidigi parandada. Selle asemel väänab riik seadusi ja astub kandadele kõigile neile, kes soovivad riigi tegemata jäänud asjad ise ära teha, esitades kartellilistele niimoodi ehtkapitalistliku väljakutse.

Nagu näeme, lahendusi on tulnud küll, pole seal üldsegi tegu vaid kritiseerijatega.

Aga kui raadios igasugused tembud avalikkuse ette tõmmatakse, kas ei peaks inimesed just silmade avamise eest tänulikud olema? Tol päeval kirjanduse tunnis peale minu ei teinud keegi teine klassis teist nägugi. "Loomade farm" oli neil kõrvust mööda tuhisenud, sest mõtteis valitsesid hoopis argisemad asjad. Kuhu peale tundide lõppu hängima minna? Kas peaks juba täna iPhone'i ostma või ootaks, kuni hind peale esimest vaimustust veel veidi langeb? Ja nii edasi. Ma olin see üks hull, kes radikaalset juttu mõttega kuulama jäi. Esiteks, olles kirjandusega sina peal, polnud see mulle kuigi vaevarikas. Teiseks... ma olin nõus. Mul polnud põhjust vastu vaielda, sest see oli tõde. See raamat kõnetas mind, nagu see raadiogi.

Eks see ole ka inimese natuuris kinni. Mõnel on tore elada teadmatuses ja end droogidega (sinna kuulub ka alko) mürgitada, viibides unelmates ja ilusas sõbralikus maailmas (mõte on viide raamatule "Hea uus ilm"). Hoopis teine asi on teada saada, et kõik polegi nii kaunis ning leidub inimesi, kes on valmis sulle pussi makku suruma. Nõmme Raadio on nagu inetu tõde, mida paljud eemale tõukavad, viibimaks natuke veel selles täiuslikus ilmas, mille nad enda jaoks loonud on. Mina proovisin elada enda ilusas värvilises maailmas, kus kõik sõbralikult kätest kinni hoidsid, aga sellest ei tulnud midagi välja. Ikka ronisid kuskilt lagedale mingid nn tujurikkujad, kes idülli ära lõhkusid. Nüüd, kus see maailm kokku vajus ning lapsikud illusioonimullid olematuteks plaksatasid, võin väita, et olen väga rahul. On tõsiasi, et mingil hetkel saate ikka elu pahupoolest teada ja kasvate suureks. Mul vedas, et mul see veel õigel ajal juhtus, mitte liiga hilja.
Kultusfilmi "The Matrix" põhimõtteline skeem.
Siinkohal ma veel rõhutan, et on iga inimese enda valik, kuidas oma elu elada, mis tundmusi ja uudiseid oma ellu lasta. Mina olen valinud selleks tõe suuna, kuigi ma tasun selle eest ränka lõivu - olen ja jään realistiks-pessimistiks. Kuna olen insener, soovin, et kõik otsused, mida vastu võtan, lähtuksid eelkõige korrektsest infost, mitte redigeeritud poliitkorrektsusest. Kes mu seisukohti ei jaga, sellel on täpselt sama suur õigus lubada enda ellu vaid päikest ja positiivsust, lülitades end kõigest sopasest välja. Tegelikult ma natuke isegi kadestan selliseid inimesi, sest see on mingis mõttes üsna eluterve otsus. Nimelt see valik natuke abistas mind tollal teismelisena, kui ma sügavas depressioonis ligunesin.

No comments:

Post a comment