Hall kardinal: Coup d'etat

NB! Järgnev jutt on vaid teadmiseks, kuidas asjad toimivad ning tegemist pole käitumisjuhendiga. Rõhutan, et kutsun kõikide vahenditega kaitsma Eesti Vabariigi seaduslikku korda. Kui keegi püüab teid veenda riigipöördekatsele või püüab teilt riigisaladusega kaitstud infot osta/õngitseda, andke sellest viivitamatult teada Kaitsepolitseile ehk KAPO-le. 

Coup d'etat ehk riigipööre on äkiline võimuhaaramine, mille käigus likvideeritakse riigi poliitiline juhtkond. Käesoleva mõtiskluse alusmaterjaliks on Youtube'i kasutaja PolyMatter video "How Coup d'etats REALLY Work":

Peamiselt korraldatakse riigipöördeid või nende katseid Aafrika riikides ja nii juba aastakümneid. Miks ei juhtu seda üldjuhul demokraatlikus läänes, vaid pigem arengumaades?

Ideaalne sihtmärk

Asi on selles, et arengumaades kipub olema võimu kõrge kontsentratsioon. See tähendab seda, et võim püsib pealinnas, kus kõik peamised riiklikud võimukeskused nagu valitsushoone, riigipea palee, parlamendihoone ja kohtumajad on ühes linnaosas käe-jala ulatuses. Riigipöörajad ei looda kunagi massile, vaid tegu on kirurgilise operatsiooniga. Linnaosa, kus asuvad riigi kõik võimuasutused, on seega niiöelda keti nõrgim lüli.

Ja vastupidi, mida rohkem on võim riigis hajutatud, seda rohkematesse asutustesse peavad riigipöörajad enda käsilasi paigutama. Kui mõtleme analoogia peale, siis kumba vaenlast on tulirelvaga lihtsam maha lasta - kas võimsat lõvi või tigedat herilaste parve? Pole juhus, et Süüria diktaator Assad hoiab enda käpa all korraga lausa viite erinevat julgeolekuorganit. Üks asutus võib tema vastu pöörduda, aga on ebatõenäoline, et kõik viis seda korraga teevad. Pealegi peab keegi ka valvuritel silma peal hoidma, aga see on juba teine teema.

Banaani Vabariigi lipp

Järgmine oluline faktor, mis võimuhaarajaid abistab, on madal poliitiline aktiivsus. Kui revolutsioone tõukab tagant rahvamasside äärmuslik kirg, siis riigipöördeid toidab masside apaatsus. Rahulolematus olemasoleva valitsusega tuleb riigipöörajatele kasuks, aga sellest palju olulisem mõjutegur on masside osalus. Eesmärgiks pole mässu üleskütmine ega rahva toomine tänavatele. Rahvas ei tohiks olla poliitika teemadel teadlik ning peaks olema arvamusel, et nende osalus ei muuda nagunii midagi.

Sisseimbumine

See faas on kõige kriitilisema tähtsusega, mis otsustab kõik. Sisuliselt on vaja koostada põhjalik võimu kaart, mis sisaldab kõiki võimu ligidal olevaid inimesi alates peaministrist kuni tema autojuhini. Sellel kaardil tuleb ära märkida need isikud, kelle käes on tõeline võim, sest bürokraatia tagajärjel on tekkinud ka tühised ametnikud, kelle roll on puhtalt tseremoniaalne. Me saame maha tõmmata näiteks 80aastase seniilse erukindrali, kes on ammu pensionil või ilma ambitsioonideta vihmavarjuhoidjast blondiinikese, kes poliitikast midagi ei tea. Nii jääbki meile kätte võimu kaart.

Harry Potteri seeriast tuttavad Crabbe
ja Goyle olid Malfoy "turvamehed".
Rumalad ja tühised tüübid leidsid
Malfoy kõrval endale auväärse rolli.

Võimu hoidjad tuleb jagada kolme kategooriasse - liitlased, ükskõiksed pragmatistid (ehk kameeleonid, saamamehed või karjääripoliitikud) ja vaenlased. Liigitamiseks peab küsima, kas selle isiku poolehoidu on kindlalt vaja? Kui vastus on jah, siis olenemata tema positsioonist on riigipööraja ainsaks sooviks saavutada (või osta) tema poolehoid. Kui valikus on mitmeid kandidaate, siis tuleb eelistada vähem kvalifitseeritud ja madalamal pulgal istujaid. On tarvis kedagi, kes tunneb end alaväärtustatuna ja kasutuna, kes pole saanud oma täit potentsiaali rakendada. Vaja on leida keegi, kes on ametikõrgendusest ilma jäetud ja tunneb end solvatuna. Sellisel isikul on vähem kaotada ning ta ühineb meelsamini riigipöörajatega, kes talle uhkemat ametikohta lubavad.

Mõned tunnevad kiusatust teatada riigipöörde plaanist sinna, kuhu vaja, aga selleks on tarvis bluffida ja panuseid tõsta. Neile tuleb väita, et nende ülemused on juba asjaga kaasa läinud, sest üldise massiga kaasaminek tekitab turvalise tunde.

Nüüd on riigipöörajal väike liitlaste grupp, aga siiski on veel alles hulk erineva kaliibriga tegelasi alates mõjuvõimsast kindralist kuni ülekiidetud ja alles karjääri alustava pisiametnikuni. Reaalse ohu tuvastamiseks peab küsima, kas konkreetne isik on valitsevale parteile ustav? Vaenlased on need, kelle puhul vastus on jaatav. Vaenlastele tuleb leida tegevust, et neid riigipöörde ajal võimu keskusest eemal hoida, olgu selleks mingi rahuvalvemissiooni juhatamine või järjekordne kohtuasja järgi lõhnav skandaal.

Kõik ülejäänud on pragmatistid. Neid tunneme kui karjääripoliitikuid, kes vahetavad vastavalt kehtivale riigikorrale enda värvi. Need saamamehed on vaid enda isikliku kasu peal väljas ning kriisi ajal vahivad nad passiivselt pealt, selgitamaks välja, kelle poolel on mõttekam olla. Nende pärast pole vaja muretseda, sest võimu konsolideerides saavutab riigipööraja nende poolehoiu.

Seiskamine

Liitlased on omal kohal ja ootavad juhiseid, seega riigipööre on sisuliselt juba läbi viidud, aga keegi lihtsalt ei tea seda. Selle poolest erinebki riigipööre revolutsioonist, et rahvamassi asemel sooritab operatsiooni tavaliselt sõjavägi, kuigi tegu pole sõjaväelise operatsiooniga selle klassikalises mõttes. Ideaalis ei tohi keegi viga saada, vältimaks märtrite ja rahulolematuse teket. Pealegi pole riigipöörajail ei numbrilist ega jõulist üleolekut, nii et pole mõtet toore jõu meetodit proovida.

See faas algab hoopis inimeste ja info seiskamisega. Lennujaamad suletakse, teleekraanid jäävad tummaks, teed blokeeritakse, internet lülitatakse välja. Infopuudus raskendab tsiviilisikute vastupanu, sest tavainimesel pole aimugi, mis toimumas on. Olukord meenutab "harilikku" eriolukorda nagu näiteks pandeemia või loodusõnnetus.

Riigipöördekatse Moskvas, 1991.

Kuni riigipöörajate liitlased võimu keskuse ümber piiravad, siseneb väike taktikaline grupp paleesse ja vahistab olemasoleva valitsuse. Samal ajal kiirustavad sündmuskoha perimeetrile korravalvejõud, kes reageerivad rahutustele ja korratustele.

Meenutagem, et riigipööraja salarelvadeks on kaos ja teadmatus. See tähendab, et barrikaadideni jõudes avastavad korravalvejõud eest samasugused vormirõivais politseinikud ja sõdurid nagu nad ise. Mingi valitsusvastase organisatsiooni või võõrriigi relvajõududest pole märkigi, mis tähendab, et ebamäärase olukorra ilmnedes jäädakse vastavalt väljaõppele edasiste juhiste ootele, eeldades ülemate ebakompetentsust. Isegi kui keegi midagi kahtlustab, siis puhtalt kõhutunde põhjal ei hakka keegi eluga riskima ning taas kasutavad riigipöörajad apaatsust enda huvides ära.

Nüüdseks on opositsioon vaigistatud, massid segaduses ning võimu füüsilised sümbolid hõivatud. Riigipööre on justkui sooritatud, aga pangem tähele sõna "sümbolid". Kuigi füüsilised "riigihoovad" on riigipöörajate käes, ei pruugi alamad automaatselt käskudele alluda. Sümboolne võim tuleb muuta tegelikuks võimuks ning sel teel on abiks "teeskle kuni toimib" meetod. Kõigepealt peab veenma ühte inimest, et riigipöörajate käes on võim. Selle inimese veendumus, et riigipöörajate käes on võim, muutub legitimiseerimisprotsessi nurgakiviks. Riigipööraja saab seda esitada tõendina enda võimu legitiimsuse kohta. See on vale, mida korrates loodab riigipööraja, et see muutub hoopis tõeks.

Aga positiivne tagasiside võib ka riigipöörajale ebasoodsalt mõjuda. Kui hoogu maha võtta või riigipöörde telgitagused paljastada, on see soodsaks pinnaseks mässuliste tekkele. Kohe kui üks vastu hakkab, järgnevad talle teised, järelikult on kiire tegutsemine kriitilise tähtsusega.

Legitiimsuse taotlemine

Benito Mussolini rahvale kõnelemas

Kui kõik on kindlustatud, siis niipea kui võimalik, tuleb rahva ees esineda võiduka kõnega. Tuleb põhjendada, miks eelmine valitsus oli mittelegitiimne ning miks uue valitsuse loojad pidid vahele segama (näiteks rahva, demokraatia, majanduse nimel jne). Peab mainima, et värskelt saadud võimutäiuse inertsi või hoo ärakasutamiseks rakendatakse koheselt radikaalseid meetmeid (näiteks maa või rikkuse ümber jagamine, välismaalaste väljalöömine jne). Lõpus on vaja mainida ka seda, et vastupanu on mõttetu ning lahing on juba võidetud.

Loomulikult mõistab ülejäänud maailm riigipöörde hukka, aga aja jooksul selle reaalsusega harjutakse ning kui mõistetakse, et muud valikut pole, siis tunnustatakse uut valitsust.

Kuigi aktiivsem osa riigipöördest on läbi, algab kõige ohtlikum faas. Statistika näitab, et riigipöörde õnnestumise tõenäosus on lausa 50%! Nagu aeg on näidanud, siis riigipöörded on oma olemuselt äärmiselt sarnased ning neid polegi tegelikult nii keeruline korraldada, vähemalt arengumaades. Palju keerulisem on võimust kinni hoidmine. Kui sellele mõelda, siis riigipööre on nii legitiimsuse puudumise tagajärjeks kui ka selle põhjuseks. Seal, kus leiab aset palju riigipöördeid, peetakse seda normaalseks. Selles allakäiguspiraalis paneb iga järgnev riigipööre aluse järgmisele. Rahvas kaotab lootuse ja arvab, et sel pole enam tähtsust. Tekib apaatia, mis muudab järgmise riigipöörde veelgi kergemaks.

Demokraatia

Kuigi demokraatial on mitmeid puuduseid, siis sellel on ka üks äärmiselt tugev külg. Kuna demokraatlikus süsteemis on võimude lahusus selle keskne printsiip, siis on riigipöörajate elu äärmiselt keeruliseks muudetud. Toimivat demokraatlikku korda, kus enamus inimesi on sellega rahul, on üsna raske kukutada, sest see on nagu põõsas, mille mõne haru maha saagimine ei hävita kogu taime. Riigipöörajad peavad olema äärmiselt koordineeritud, täpse ajastusega ning palju asjaolusid peab olema üheaegselt täidetud. Põhimõtteliselt kaks ainsat viisi, kuidas demokraatlikus riigis saaks riigipööret läbi viia, on kas välisriigi poolne sõjaline alistamine või valimiste võitmine.

Sõjaline alistamine tähendab seda, et riigi relvajõud on omadega nii läbi, et ei suuda enam vaenlasele vastu panna. Kui vaenlane on võimeline riiklikult sümboolsetes hoonetes enda lipud heiskama ja tänavail füüsiliselt enda tahtmist kehtestama, ongi võim tugevama käes. Sellist "tugevama õiguse" printsiipi järgivad kõik autoritaarsed ja diktatuursed riigid ning organisatsioonid (pruunsärklased, kommunistid ja nendevahelised tänavalahingud Weimari Vabariigi ajal; Iraak ja Lahesõda; ISIS ja selle terror Lähis-Idas jne).

Valimiste võitmise järel riigikorra muutmine pole ka nii lihtne kui võiks arvata. Kuna võim on üle riigi laiali jagatud, peab võimule tulnud partei või isik hakkama võimu konsolideerima. Hitleril õnnestus see nii, et ta mõjus teistele võimumeestele äärmiselt tüütult ning teda püüti vaigistada lisavolituste andmisega. Samuti tuleb paljudele üllatusena, et 1933. aastal võimule tulles polnud Hitler kohe kõikvõimas füürer, vaid ta pidi arvestama paljude rivaalidega ning pidi ka armeele meele järele olema. Miks muidu ta meelega igasugustel pidustustel uhkelt dekoreeritud Hindenburgi varju jäi? Ent ajalooline juhus mängis ta kätte kõik head kaardid, kuna suurim poliitiline takistus, "puutumatu" Hindenburg, suri vaid aasta pärast natside valimisvõitu.

Kuidas kaitsta enda riiki riigipöörde eest?

Et ei läheks nii, milleni viis Hitleri demokraatlik valimisvõit Saksamaal, peab rakendama teatud meetmeid, et demokraatlik süsteem poleks kurjade naabrite rünnakutele liigselt haavatav.

Mõningaid meetmeid:

* Viienda kolonni kontrolli all hoidmine - Vene Föderatsioon kasutab oma agressiivse tegevuse õigustamiseks vanu vabandusi, mille kohaselt minnakse välismaale venelasi kaitsma. Igasugused reeturid, vaenlase agendid ja VF režiimi sümpatiseerijad ei peaks omama VF välises elukohas välja antavat passi ega valimisõigust, rääkimata elamisloast. Tegemist on privileegidega, mida saavad kasutada vaid lojaalsed kodanikud. Kodakondsuse taotlemiseks on välismaalaste jaoks kindel protseduur, mis hõlmab endas keeleeksamit ja seadusandluse tundmist. Topeltkodakondsus on EV põhiseaduse järgi välistatud. Kodakondsuse saamisega kaasnevad ka vastavad privileegid ja kohustused. Reetureid ootab kas kriminaalkaristus või riigist väljasaatmine. Lihtne printsiip seisneb selles, et kui elu EV-s on väidetavalt nii väljakannatamatu ja VF on maailmale nii suureks eeskujuks, siis peakski virisejad pigem VF-s elama, mitte kallaletungiks vabandusi jagama.

* Võimude lahususe printsiip - Olulised valitsusasutused peavad olema hajutatud üle riigi, et riigipöörajad võimalikult palju pingutama peaksid. On suur vahe, kas on tarvis vallutada vaid pealinna valitsuskvartal või korraga 10 linna valitsushooned.

* Riigikaitse järjepidev arendamine - Vabadus pole kunagi tasuta, vaid sellel on hind. Kui sõjalise heidutuse ja valmisolekuga suudame ära hoida enda rahva vastu toime pandava genotsiidi ja muud jõledused, on see äärmiselt kasumlik tehing. Kõik, kes püüdlevad NATO-st väljaastumise poole, on kas VF kinni makstud mõjuagendid, kasulikud idioodid (sinna kuuluvad ka vandenõuteoreetikutest mässajad, kes on alati kehtiva süsteemi vastased) või lihtsalt pahatahtlikud tegelased, kes EV vastu mingil põhjusel kättemaksu hauvad.

* Iga hääl loeb - Rahvale peab selgeks tegema ja ka jääma õigustatud mulje, et iga hääl on oluline. Apaatsus on üks komponentidest, mis riigipöörajaid abistab, mistõttu peab soodustama igasugust "rohujuuretasandi" aktivismi ja üksikisikute initsiatiivi. Oluline on ka rahvahääletuse võimalus ja selle toimiv jõud.

* Ametnike karjäärivõimalused - Et võimu juures olevad inimesed vähem korrumpeeruks, peab neile tagama võimalused karjääri teha. Uhked ametinimetused, austus, tõus hierarhiaredelil ja soliidne palk on kindlad vahendid, kuidas pidurdada võimu juures olevaid inimesi halvale teele minemast. Loogika seisneb selles, et kellel on palju kaotada, see ei kipu kõige sellega mõne hämara lubaduse pärast riskima. Riigipöörajate mesijutule panustavad pigem need, kes on kehtiva süsteemi pärast kibestunud või poliitilises "toiduahelas" parematest paladest ilma jäetud. See on väga tundlik teema, sest ühest küljest tuleb mõista tavakodaniku pettumust, kui riigikogulased saavad vaid istumise eest kõvasti "üle makstud", aga nemad peavad ellu jäämiseks Soomes tööd rabama. Samas peame ka võimurite tuju üleval hoidma, et nad näiteks altkäemaksude abil "palgakõrgendust" otsima ei hakkaks. Oluline on tunnetada ära, kust jookseb inimesel see piir, millest alates ollakse valmis ka seadusevastaste tegudega riskima, et rikkust juurde saada.

* Vaba ja sõltumatu ajakirjanduse tagamine ning vaenlase propaganda tõkestamine - Kui toimub midagi kahtlast, siis peavad rahvas ja korrakaitsjad sellest teadlikud olema, sest teadmatust kasutavad riigipöörajad osavalt ära. Propaganda pole vaba ajakirjandus, vaid kindla narratiivi juurutamine. On "positiivne" propaganda nagu harilikud kommertsreklaamid või Kaitseväkke üleajateenijaks kutsumine ning on "negatiivne" propaganda, mis asju kontekstist välja rebides püüab näidata kehtiva valitsuse võimu all olevat riiki ja ühiskonda halvustavalt. VF kanalid pasundavad pidevalt, kui halb on elu Balti riikides, kus venelasi pidevalt maha surutakse ja kohalikke keeli sunnitakse rääkima. Tegelik elu on see, et rahvuse põhjal kedagi maha ei suruta (firmadest, abieludest ja muudest asjadest võtavad venelased osa nii omavahel kui ka eestlastega segamini) ja et kuna riigikeeleks on rahvuspõhine keel, siis ametlik asjaajamine käib just selles keeles. Keegi ei keela inimestel omavahel kodus mis iganes keelt kõnelda. Säärane faktide moonutamine ja vaenlasele vajaliku narratiivi pealesurumine teenivad neile vajalike eesmärkide täitmist. Tuletagem taas meelde, et olgu NATO-st irdumise soovi põhjendus milline tahes, lõppude lõpuks NATO kaitseb liikmeid sõjalise rünnaku eest, aga NATO-st välja astumine annab VF-le vabad käed rünnakuks. See, et saaksime end ilma NATO-ta kuidagi paremini "iseseisvana" tunda, ei kaalu mingi juhul üles seda turvatunnet, et Riigikogus ei heisata sinimustvalge asemel mingit punast kaltsu, meid ei küüditata külmale maale, meie naisi ei vägistata soldatite pundi poolt ega meie imikuid ei lasta haiglas rakettidega tükkideks.

Blogi diktaatori kõne: Viis aastat Teel täiskasvanuks blogi

Austatud lugejad!

16. veebruaril 2023 täitus viis aastat esimese postituse avaldamisest. Teel täiskasvanuks alustas elulise pereblogina, kust ei puudunud lemmikloomade tegemised, killukesed isiklikust elust ja liiklusteemaline hala. Viie aasta jooksul on blogi jõudnud tüürida sellelt teelt poliitika ja igaviku suunas.

Elu on pidevas muutumises ning ellu jäävad ennekõike need, kes suudavad muutuvate oludega kõige paremini kohaneda. Muutub nii isiklik elukorraldus kui ka välismaailm. Paikseks jäämine, kodulaenu saamine, töökoha vahetamine, abiellumine, reisimine, lemmikloomade võtmine, autode vahetamine ning esimese lapse saabumine on vaid mõned sündmused, mis üksikisiku elu rikastavad ja sellele viike voldivad. Samas füüsilised traumad ja kauaaegsete sõprade eemaldumine ühiselt teelt lisavad elule arme, mis lõppude lõpuks kaunistavad kandjat, sest just elukogemus on see, mis jääb surmatunnini alles, kui jõud ja nooruslikkus on juba ammu läinud.

Muutub ka välismaailm. Päevapealt ilmunud koroonaviirus purustas peaaegu kõik teenindusega seotud tööstusharud ja külvas surma üle kogu planeedi. Kogu maailm koondus ühise vaenlase vastu ning nägime erakordset rahvusvahelist koostööd. See oli ette aimata, aga peale üleilmset taudi ei saabunudki uus ajastu ning utoopiline maailmaühiskond jäi seekord loomata, kuna inimlik kurjus jäi kaane alla edasi pulbitsema.

Blogi sünnipäeva ligidal, täpselt Eesti Vabariigi sünnipäeval, möödub aasta Ukraina sõja algusest. See on purustanud kõik mu kunagised lootused Venemaaga normaalseid suhteid luua. Režiim, mis hävitab naaberriigi rahvast ja infrastruktuuri, on aastaga kehtestanud fašistliku totalitaarse süsteemi. Natsi-Venemaa otsib aktiivselt võimalusi oma naabrite hävitamiseks, aga teda takistab vaid toores jõud, mitte head soovid, rääkimata rahvusvahelistest lepetest. Selle uskumatult brutaalse avantüüri tõttu on lisaks inimeludele laiali paisatud ka kaubandusvõrgustik, toorainetööstus ja energiasektor, mis paneb eurooplaste rahalise toimetuleku tõsiselt proovile. Blogi seisab vaba ja demokraatliku Ukraina eest ning väljendab nulltolerantsi Kremli režiimi suhtes, mille liikmed tuleb viivitamatult Haagi Rahvusvahelisse Kohtusse pingile saata.

Kõike seda arvestades on vältimatu, et muutuvad ka tõekspidamised. Kui enne sõda pidasin võimalikuks ja lausa vajalikuks Venemaaga heade suhete tagamist, siis Ukraina linnade pommitamine Eesti Vabariigi sünnipäeva varahommikul nullis kõik need võimalused täiesti ära. Kuni Kremli ladvik või Venemaa riigikord ei muutu, pole enam mõtet ka mingitest headest suhetest rääkida. Nagu elu on juba ennegi õpetanud, siis kedagi ei saa sundida sõbraks olema, kui ta seda ise ei taha.

Selle viie aastaga on muutunud ka minu poliitiline suund, kuigi mitte radikaalselt. Kui varem olin täielik konservatiiv, siis nüüd olen leidnud end ühest paadist ka tsentristide ja liberaalidega. See nihe polnud ühest äärmusest teise, vaid tegu on pigem väikse korrektuuriga liberaalsuse suunas. Ma olin küll täielikult konservatiivse hoiakuga, aga mitte väga kaugel paremal ääres. Huvitav, tavaliselt liigutakse vanuse suurenedes liberaalsuselt konservatiivsuse suunas ja mina siis aerutan vastuvoolu.

Vastuvoolu liikumine iseloomustab blogi kogu selle eksisteerimise ajal. Kui Venemaa niiöelda president ehk õige ametinimetusega diktaator alustas sõda, siis olnuks loomulik blogis kõik vihjed sõnale "diktaator" vaikselt kustutada, aga see ei saanud teoks. Kuna tõene fakt on see, et olen blogi eestvedaja, kes saab siin ilma demokraatlike valimisteta enda tahtmise järgi kõike teha, siis kerge irooniavarjundiga "diktaator" on selles kontekstis igati korrektne termin.

Rääkisin enne paljudest muutustest, ent on olemas ka püsiväärtused, mida nii kergesti muutma ei kipu. Olen uhke, et blogi on reklaamivaba ning ükski ettehüppav liigne aken ei risusta lugemiselamust, samuti tunnen uhkust selle üle, et tõde on seatud kesksele poodiumile, mille ümber lugejad koonduda saavad. Ja et tähtsad mõtted, sügavad teadmised ja asjalikud mõttemängud domineerivad blogis suures plaanis tühiste argimurede asemel, on mu jaoks ainult tohutu rõõm.

Teel täiskasvanuks pole kunagi meeletult populaarne olnud, aga Teel täiskasvanuks eristub kõigist teistest blogidest, arutledes sügavate, aga kahjuks vähelevinud teemade üle. Soovin ebaharilikke lugemiselamusi ka edaspidi pakkuda, kuigi pisut vähendatud mahus. Peamine on see, et siin blogis jääb kvaliteet kvantiteedi üle valitsema.

Sel aastal ajaloos 2023

See on väike rubriik, mida täiendan korra iga aasta alguses. Eesmärgiks on heita pilk ajas tagasi ümmarguste sammude kaupa nagu 5, 10, 15 jne aastat. "Sel aastal ajaloos" matkib raadiosaadete ja ajalehtede "täna sel aastal" rubriike, olles nende õhem variant. Kui raadiod ja ajalehed keskenduvad kuupäevadele, rõhutan mina aastaid, jättes kuupäevad mängust välja. Rubriigi loogika järgi ei tapetud president Kennedyt 22. novembril 1963, vaid lihtsalt aastal 1963, väljendamaks üldist suurusjärku. Siin kirjeldan nii isiklikke kui ka globaalseid olulisemaid sündmusi, nii et ajaloohuvilistele põnevat lugemist ja äratundmist jätkub.

Käesolev postitus on rubriigi "Sel aastal ajaloos" viimane, kuna 5 aasta pikkune ring on täis saanud ning pole mõtet kirjutada taas asju, mida 5 aastat tagasi, lihtsalt erinevate numbritega. On küll natuke melanhoolne tunne, aga lohutame end sellega, et tulevaste ajaloolaste ja arheoloogide jaoks tekitame me päris palju kultuurikihti, mida põnevusega uurida.

2018 (5 aastat tagasi) - Blogi Teel täiskasvanuks sünd, lõpetasin ülikooli, kihlusin elukaaslasega, liisisin esimest korda elus tuttuue auto ja võtsin koera

2013 (10 aastat tagasi) - Läksin ajateenistusse ning tegin C ja CE kategooria juhiload ära; pommiplahvatus Bostoni maratonil

2008 (15 aastat tagasi) - Minu "hipiajastu" ja koomiksite joonistamise kulminatsioon; Pekingi olümpiamängud; ülemaailmne majanduskrahh (kurikuulus "masu")

2003 (20 aastat tagasi) - Astusin netimaailma; kosmosesüstik Columbia katastroof; Iraagi sõja algus; Concorde'i viimane lend

1998 (25 aastat tagasi) - Läksin esimesse klassi; asutati Google; Maa orbiidil alustati ISS-i kokkupanekut; USA president Clintoni seksiskandaal Monica Lewinsky'ga

1993 (30 aastat tagasi) - esimene ja vähemtuntud terrorirünnak WTC-le; Maastrichti leppe jõustumisega algas Euroopa Liit

1988 (35 aastat tagasi) - olümpiamängud Lõuna-Koreas; NSVL alustas Afganistanist taganemist

1983 (40 aastat tagasi) - Jaapanis tuli välja Mario Bros. videomäng; Hiina rahvaarv ületas 1 miljardi piiri; Motorola tutvustas esimesi mobiiltelefone; Microsoft Word'i debüüt

1978 (45 aastat tagasi) - Jonestown'i massisuitsiid; tankerlaev Amoco Cadiz jooksis madalikule, põhjustades tohutu reostuse; Johannes Paulus II sai paavstiks

1973 (50 aastat tagasi) - suur naftaembargo; Yom Kippuri sõda; Sears Tower (nüüd Willis Tower) sai valmis ning hoidis 25 aastat maailma kõrgeima hoone tiitlit

1968 (55 aastat tagasi) - Praha kevad ehk NSVL tankid tungisid Tšehhoslovakkia pealinna; Martin Luther Kingi tapmine; Robert Kennedy tapmine

1963 (60 aastat tagasi) - USA president Kennedy tapmine; Alcatrazi vangla sulgemine; USA automark Studebaker sulges uksed; Valentina Tereškovast sai esimene kosmoses käinud naine; USA ja NSVL nõustusid rajama omavahelise "kuuma liini", vältimaks tuumasõda; suur rongirööv UK-s

1958 (65 aastat tagasi) - USA tuumaallveelaev USS Nautilus ületas põhjapooluse; NASA loomine; USA saatis kosmosesse enda esimese satelliidi Explorer 1; mikrokiibi leiutamine

1953 (70 aastat tagasi) - Suure timuka Stalini surm; Korea sõja lõpp; Dwight D. Eisenhower vannutati USA presidendiks; Elizabeth II kroonimine Inglise kuningannaks; esimene edukas Mt. Everesti tipu vallutamine

1948 (75 aastat tagasi) - Mahatma Gandhi tapmine; Iisraeli iseseisvumine; Londoni olümpiamängud; USA ja UK avasid Berliini blokaadi raames "õhusilla"; Põhja-Korea asutamine

1943 (80 aastat tagasi) - Stalingradi lahing; Itaalia alistumine; juutide ülestõus Varssavis; Pentagoni valmimine; Bengali nälg

1938 (85 aastat tagasi) - Orson Welles'i "Maailmade sõda" kuuldemäng raadios põhjustas USA-s paanika; Aschluss ehk Natsi-Saksamaa neelas Austria alla

1933 (90 aastat tagasi) - Natside võimuletulek Saksamaal; Albert Einstein põgenes USA-sse; esimese drive-in kino avamine USA-s

1928 (95 aastat tagasi) - penitsilliini avastamine; esimene Miki Hiire multikas; maailma esimene lend üle Vaikse Ookeani; Amsterdami olümpiamängud 

1923 (100 aastat tagasi) - vaarao Tutanhamoni haua avamine; Hitleri riigipöördekatse nurjumine Münchenis

1918 (105 aastat tagasi) - Eesti Vabariigi väljakuulutamine; Esimese maailmasõja lõpp

1913 (110 aastat tagasi) - Ford tutvustas esimest koosteliini; esimene ristsõna

1908 (115 aastat tagasi) - Ford Model T esitlemine

1903 (120 aastat tagasi) - Wrighti vendade lennuki esmalend; Preisimaal jagati esimesed juhiload; UK esimesed numbrimärgid

1898 (125 aastat tagasi) - USA-Hispaania sõda; esimene eskalaator

Kaalulangetamise süstid vol 3

Oktoobri lõpuks jätsin kuuri pooleli. Miks?

Ei juhtunud midagi dramaatilist, aga kuna kaalunumber seisis juba nädalaid platool, otsustasin väikse pausi teha.

Miks kaal seisma jäi? Arvan, et põhjuseid on mitmeid:

1. üleliigne vesi väljus alguses kiirelt
2. kergesti "realiseeritav" rasvamass on vähenenud
3. keha harjumine väiksema toidukogusega ja muud iseärasused
4. keha on 0,5 mg kogusega harjunud, aga perearst ei kiirustanud 1 mg välja kirjutamisega
5. ebaregulaarne spordirežiim

Lõplik kaal on 108 kg, mis tähendab, et olen kaotanud kokku 13,5 kg.

Minu kaotatud kilode number ei pruugi kõlada nüüd väga ägedalt, aga samas ämm on juba kiitnud, et olen väiksemaks jäänud, samuti tõmbasin selga ühe vana jope, mis nüüd lotendab kui kartulikott. Ka kevadel Türgist ostetud vööle pidin ühe augu juurde puurima, et püksid rebadele ei langeks.

Võrdluseks - mulle ravikuuri tutvustanud sõber kaalus enne üle 120 kg, nüüdseks on ta 95 kg ümber. Muide, temagi tegi vahepeal ravikuuri sisse pikema pausi nagu mina praegu, ometi ma näen oma silmaga, et ta on juba peenike poiss.

Motivatsioon on alles, aga on aeg lasta oma kerel veidi puhata, et uuel aastal uue hooga jätkata.

Elu pärast Ukraina sõda

Putini avantüür oli juba eos läbi kukkunud, aga Vene diktaator üritas vältimatut kaotust meeleheitlikult edasi lükata. Nii nagu Hitler saatis II MS lõpukuudel lahingutesse napi väljaõppega lapsi ja vanureid, nii püüdis 2022. aasta septembris ka Vene Hitler oma "osalise" mobilisatsiooniga kõiki vähegi omal jõul püsti seisvaid mehi kahurilihaks heita.

Rahvas tõusis tagajalgadele ja nõudis juba valjuhäälselt sõja lõpetamist, kutsealused põgenesid pikkades autokolonnides piiri taha. Mobilisatsioonipunkte süüdati põlema ja tänavatelt kahuriliha otsivatele politseinikele hakati jõuliselt vastu. Oli selge, et internetti vältiv ja enda fantaasiamaailmas elav Putin oli teinud meeletu valearvestuse, kui arvas, et rahvas vastu vaidlemata tapamajja voorib.

Vene rahva (ära teenitud?) tragöödiat süvendas ka asjaolu, et Vene riigi demograafiline seis oli juba II MS ajast tugevalt räsitud ja ebaühtlane. Kuna tollal kaotas üks põlvkond suure osa meestest, on rahvastikupüramiid lainetava kujuga. Rahvas sai sõjas hukkunud inimeste sündimata laste võrra vähem järeltulijaid ning üle põlvkonna nähtavad laineharjad ilmestavad seda eriti selgelt.

Samuti on naisi märkimisväärselt vähem kui mehi. Et aeg on nii palju edasi läinud, siis II MS põlvkonna sõjaohvrid meeste ja naiste jaotuse erinevuses enam nii suurt rolli ei mängi. Küll aga harvendab meeste ridu nii epideemiline alkoholism, "kõva mehe" kuvandi kaitsmisel ette võetud riskantsed vägitükid kui ka viimaste kümnendite sõjad. Ka hoolimatusest ja "kõvatamisest" ajendatud ohtlik liiklus on "alfaisaste" hukkumisele kaasa aidanud.

Venelaste tulevik saab olema üsna tume. Olenevalt sellest, mis peale Ukraina sõda Vene riigiaparatuurist saab, võib sanktsioonide ja rahvusvahelise isolatsiooni mõju kesta teadmata kaua, ka peale sanktsioonide leevendamist. Vene majandus taandareneb, elatustase kukub, üldine lootusetus süveneb ja ollakse taas esimesel ruudul nagu peale NSVL lagunemist. Venelastel jääb ülejäänud maailmaga alles peamiselt üks eluliin - Hiina.

Hiinlased on juba kaua aega oodanud võimalust, et osa Venemaast endale haarata. Neid ajendab nii kunagiste Hiina alade tagasivõtmine kui ka Venemaa põhjatud toorainete ressursid. Nende jaoks ei piirdu eesmärgi realiseerimine vaid sõjaliste meetmetega, vaid nad kasutavad ka majanduslikke ja demograafilisi hoobasid, mis saavutavad oma mõju alles pika aja jooksul. Hiinlaste kunagise ühe lapse poliitika ja kultuurilisest eripärast tingitud suurem poisslaste sündivus on viinud hiina rahva hoopis kummalisse olukorda. Vastupidiselt Vene rahvale on hiinlastel hoopis noorte meeste ülejääk. Graafikul protsente vaadates ei tundu vanusegrupis erinevus kuni pool protsenti midagi hullu, aga arvestame seda, et tegu on Hiinaga, kus elab pea 1,5 miljardit inimest. See pool protsenti vanusegrupis tähendab seega ca 5 miljonit erinevust.

Kas te kujutate ette sellist elu, kus te ei leia endale elukaaslast, kuna kõik naised on juba ära võetud? Kas kujutate ette seda lootusetuse tunnet, kui teate, et teil pole piisavalt vara, et potentsiaalset kaaslast isegi kohtingule meelitada? Kas kujutate ette seda tohutut konkurentsi, kus ühe vaba ja vallalise naisega püüavad tutvuda korraga mitu miljonit inimest? Hiina rahval on seetõttu incel-stress (incel ehk involuntary celibate - tahtmatu tsölibaat), mis noori parimas eas mehi seest sööb. "40aastane neitsi" on humoorikas Ameerika komöödia, sest ükski "normaalne" inimene ju nii lootusetult hilja oma süütust ei kaota, aga miljonite hiinlaste jaoks on see igapäevane valus tõsiasi. Kui sellistes tingimustes on soov leida elukaaslane ja luua pere, siis kuhu võiks pöörduda?

Aga miks mitte kõikide võimaluste maale Venemaale, mis on komplitseeritud rahvusvahelise poliitilise olukorra tõttu Hiinast aina enam sõltuvuses, kus perspektiivitud mehed joovad end surnuks ning kus on juhuslikult (keskealiste ja vanemate) valgete naiste ülejääk? Lisaks on Venemaal põhjatud võimalused Hiina suurfirmade laienemiseks, mida toidavad 19. sajandis elavate maainimeste iha moodsa tehnika vastu, meeleheitlik soov mingisugusegi palganumbri järgi, olematud keskkonnanõuded ja võimalus altkäemaksude abil veelgi kasumlikumat äri üles ehitada.

Kui hiinlased saavad Venemaa avarustes enda tingimusi dikteerida, siis kahtlemata algab ka hiinlaste jõulisem sissetung Siberisse. Aastakümneid hiljem hakkavad juba viienda kolonnina toimivad Hiina juurtega pered kohalikku poliitikat dikteerima. Võib arvata, et Venemaa närbuv identiteet loovutab seejärel oma koha Hiina rahvuslusele. Samal ajal on kogu Siber Hiina ärimeeste poolt kokku ostetud ja põlised venelased kas sulaste staatuses või lääne poole migreerunud. Teame ju ka impeeriumimeelsete venelaste üleolevat suhtumist endast erinevatesse inimestesse ("tšurka", "tšuhnaa" jne), mistõttu võib ennustada, et konfliktid hiinlastega tekivad päris kindlasti.

Lisaks hiinlastele on Venemaal ka mitmeid teisi tulipunkte, mida keskvõim on alati julmalt alla surudes kustutanud. On selge, et vähemusrahvad on rahulolematud sellega, et Ukraina sõtta paisati esmajoones just neid, mitte nn Moskoovia alamaid (Moskva, Peterburi ja teised venelaste enamusega linnad ja piirkonnad). Ka pole äärealade elanikud rahul sellega, et nende rikkus ja ressursid toimetatakse Moskvasse, jättes neile lagunevad barakid, reostuse, aherainemäed, tühjad karjäärid ja vaesusest tingitud probleemid. Süstemaatilist ja sajandeid kestnud venestamist pole vist mõtet mainidagi.

Seetõttu on realistlik, et Putini režiimi langedes või moondudes, aga igal juhul keskvõimu nõrgenedes võivad äärealadel tekkida iseseisvuspüüdlused. Kommunismijuurtega režiimi robustsed meetodid, üldine ebakompetentsus, valedel baseeruv süsteem, riiklik korruptsioon ja režiimi käsilaste ülim õelus tagavad, et tänavail hakkab jooksma veri.

Elukorraldus pärast sõda

See oli nägemus sellest, mis võib Venemaa rahvastikuga juhtuda pärast seda, kui Venemaa on üle elanud mingisuguse olulise pöörde. Nüüd teeme mõtteharjutuse olukorras, kui pärast hüpoteetilist sõja eskaleerumist seisavad NATO väed lõpuks Moskva varemetel ja koostatakse kava Venemaa poliitilise kaose lahendamiseks.

Morgenthau plaan.
Kaart kujutab alternatiivreaalsust
ja on illustreeriva loomuga.

NB! Järgnev kirjutis on fantaasia valdkonda kuuluv üllitis, mille eesmärgiks on kompida varjatud mõtteurgudes tekkivaid võimalusi. Kirjutise eesmärgiks pole külvata viha ega solvangut, tegemist on mõttemänguga, mille ülesandeks on simuleerida Ukraina sõja üht võimalikku tagajärge, mis on Vene rahvale maksimaalselt ebasoodne. Reaalses elus ei saa seda suure tõenäosusega juhtuda, aga läbi võib asja ikka mõelda.

Järgnev kirjatükk on inspireeritud Morgenthau plaanist, mis pakuti välja Natsi-Saksamaa alistamise järel. Ajalugu läks teisiti, sest meie ja nende endi õnneks on sakslased ikkagi kultuurrahvas, kellest natsism ja sõjardlus välja juuriti, mistõttu niivõrd radikaalne plaan käiku ei läinud. Aga kuidas pärast sõda kasvatada venelast, kes julgustab teisi omasuguseid vastase tsiviilisikuid vägistama? Isiklikult kardan, et Morgenthau plaani sarnane lahendus on üks vähestest abinõudest, mis Vene ohu lõplikult neutraliseeriksid. Nüüd algab umbluu.

Taust

Ukraina sõda muutus äärmiselt tuliseks, kui Vene väed sõjasegaduses poolkogemata NATO piiri ületasid. Konventsionaalsete sõjameetoditega suruti Vene väed paari nädalaga Ukrainast välja, aga et Vene pool kasutas mitmes kohas taktikalist tuumapommi, algas NATO massiline pealetung. Pärast mitmeid tuumalööke ja miljoneid ohvreid jõudis liitlaste vägi Moskva alla ning kurnatud Vene sõjavägi pani relvad maha. Pärast sõja lõppu istuvad Vene sõjakurjategijad Nürnbergi kohuse sarnaselt Moskva tribunalil, aga Venemaa tulevik ei peaks piirduma vaid juhtkonna ja roimarite üle kohtumõistmisega, ka riik ise peab põhjaliku uuenduskuuri läbima.

NATO vägede ülemjuhataja välja pakutavad punktid Vene Föderatsioonist lähtuva ohu neutraliseerimiseks

* Vene Föderatsiooni desarmeerimine

• relvajõudude laialisaatmine
• kogu relvastuse loovutamine NATO vägedele
• otse NATOle alluva limiteeritud omakaitsejõu formeerimine ja ÜRO rahuvalvejõudude sisseviimine

* Vene Föderatsiooni denukleariseerimine

• kõikide tuumalõhkepeade loovutamine NATO vägedele
• kõikide tuumajaamade likvideerimine

* Vene Föderatsiooni laialisaatmine ja ümberformeerimine

• NSVL endise juhtkonna ja oligarhide sugemetega valitsuse kuulutamine kuritegelikuks ja mittelegitiimseks
• Vene Föderatsiooni laialisaatmine koos selle väljaheitmisega ÜRO julgeolekunõukogust
• endise Vene Föderatsiooni detsentraliseerimine ja selle alade jaotamine iseseisvateks demokraatlikeks vabariikideks, lähtudes vähemusrahvaste asualadest
• piirivaidluste lõplik lahendamine, loovutades naaberriikidele vaidlusalused maatükid
• poliitilise mehhanismi loomine, mis muudaks endise Vene Föderatsiooni aladel moodustatavate riikide ühinemise võimatuks, sealhulgas välistaks viienda kolonni kasutamise naaberriikide territoriaalse terviklikkuse murendamiseks
• poliitilise mehhanismi loomine, mis välistaks autokraatia, totalitarismi ja oligarhia tekke
• endise Vene Föderatsiooni aladel moodustatavate riikide sidumine kohustuslike lepetega, mis väldiks agressiivse käitumise, imperialismi ja irredentistliku poliitika teket ja välistaks ÜRO julgeolekunõukogu liikmeteks saamise
• püsivate NATO baaside rajamine endise Vene Föderatsiooni territooriumile, tagamaks NATO riikide julgeolek ja kohalik korrakaitse

* Reparatsioonimaksed ja majanduslikud ümberkorraldused

• Ukraina purustuste täielik hüvitamine ja hukkunud kodanike peredele hüvitiste maksmine
• liitlasvägedele tekitatud purustuste täielik hüvitamine
• Venemaa maavarade kasutamine reparatsioonimaksete tasumiseks
• sanktsioonide järk-järguline vähendamine iga järgneva reparatsioonimakse tasumisel

* Vene rahva denatsifitseerimine ja derašifitseerimine

• fašistlike ideoloogiate nagu natsism ja rašism (suurvene šovinism) ning kommunismi väljajuurimine, samuti vastava sümboolika keelustamine
• Ukraina purustuste ja massihaudade sundkorras näitamine Vene rahvale
• Vene rahva ümberkasvatamise programm (nagu sakslastel peale II MS)

Mis on youngtimer?

Seoses Automoto foorumis loetud teemaga (Uued Youngtimerid tulevad peale) tekkisid mul mõned mõtted. Et ma olen AM foorumis nagunii vaid lurker, siis ei hakka ma selle jaoks eraldi kasutajat tegema.

Kindlat definitsiooni on raske leida, sest see erineb riigiti, aga üldiselt liigitatakse selle mõiste alla heas korras masinad, mis on 20-30 aastat vanad ning mis ei liigitu veel oldtimeriteks. Eestis tähendab oldtimer ehk vanasõiduk masinat, millel on vanust vähemalt 35 aastat, on väga heas korras ja täidab vastavalt tootmisaastale määratud originaalsuse protsentuaalsed nõuded.

Audi V8

Sisuliselt liigituvad autod järgmistesse kategooriatesse:

* Igapäevaliikur (kuni 20 a vanune argisõiduk, millega osaletakse igapäevaselt liikluses)

* Youngtimer (rangelt defineerimata grupp, kuhu kuulub enamasti 20-30 aastane sõiduk, mida tehnikasõbrad oluliseks peavad)

* Prügikala (ei liigitu youngtimeriks, aga on liiga vana, et kuuluda igapäevaliikuri alla, samas pole veel ka piisavalt vana, et kvalifitseeruda vanaautoks)

* Vanaauto kandidaat (masin, mida piisava vanuse tõttu on võimalik musta numbri kandidaadiks esitada; ei pea olema endise youngtimeri staatusega)

* Vanaauto ehk oldtimer (riiklikult musta numbriga tunnustatud vanaauto, mis täidab talle esitatud originaalsusnõuded)

Kuna youngtimer on mitteametlik hall ala, pakun välja kindlad raamid, mille järgi teeniks auto selle tiitli välja. Aga enne seda on vaja selgeks teha, mida youngtimer minu jaoks sisuliselt tähendab. Esiteks me teame, et on olemas masinad, millest räägitakse veel aastakümneid pärast tootmise lõpetamist ja on ka masinaid, mille olemasolu unustati juba tootmise ajal. Ilmselgelt on youngtimer midagi, mida rahvas ei unusta. Teiseks - kuna laialivalguv youngtimer pole kindlates raamides oldtimer, siis pole sellel kindlaid bürokraatlikke nõudeid, vaid youngtimeri mõiste eksisteerib autohuviliste kollektiivses teadvuses.

Mõned ettepanekud mõiste "youngtimer" paremaks defineerimiseks

* Arvesse tuleb võtta eelkõige Eesti konteksti. See tähendab, et vaadelda tuleb Eesti territooriumit, rahvast, kultuuriruumi ja ajalugu. Seda mahtu saab laiendada (naaber)riikidega, mis on olnud Eestiga ajalooliselt seotud (NSVL okupatsioon, paadipõgenikud Rootsis, Soomes töötavad "kalevipojad" jne).

* Automudelil peab olema kindel roll mingi põlvkonna elus. Lada aitas rahva ratastele, Ford Sierra oli paljudele esimene korralik lääne masin. Kui GAZ-24 Volga oli kunagi ihaldusväärne ministrite tõld, siis lutsukommidisainiga rikutud 90ndate GAZ-31029 Volga eestlastes erilist erutust ei tekita, sest 90ndateks oli Eesti Vabariik iseseisev, turg vaba ning Vene autod sügava põlu all.

GAZ-24 Volga

Gaz-31029 Volga

* Auto peab elustama mälestusi. Mäletan, et tänavail seisis tihti mõni Opel Senator A ja lootsin sellega kunagi ka ise sõita.

* Auto pidi olema mingil ajaperioodil väga ihaldusväärne. Nõukogude ajal Lada, 90ndatel Sierra ja mersud jne.

* Mikroarvulisi anomaaliaid, nišitooteid, erandlikke katsetusi ja kättesaamatuid väikesearvulisi eriseeriaid ei arvesta. Näiteks mõned näevad kirvenäoga Fiat Multiplasid igal ööl unes, samas rahva üldsus hoidis sellest autost pigem eemale. Kui Ford Sierra sai kõikide teiste kriteeriumite järgi endale youngtimeri staatuse, siis fakt, et sellest tehti ka Cosworth erimudeleid, ei muuda seda autot seetõttu erilisemaks. Sierra on endiselt Sierra, olenemata mootorist. Samamoodi, kui Renault Cliole pandi V6 mootor peale, tekitades niimoodi Renault Clio Sport mudeli, siis kuna teised kriteeriumid on täitmata, ei ülenda see erimudel autot veel youngtimeriks.

* Varustustase ei mängi mingit rolli. Youngtimeriks võib saada nii plank BMW 518 E34 kui ka täisvarustuses BMW M5 E34. Youngtimeriks saab eelkõige kindel kere (või mudel, kuidas keegi nimetada tahab), mitte konkreetne auto. E34 on ikka E34, olgu tal peal 1,8-liitrine R4, 4,0-liitrine V8 või 3,5-liitrine M5 R6, rääkimata hallist "kaltsusisust" või valgest nahast puitliistudega salongist.

* Originaalsus peab olema suures osas säilinud, aga seisukord ei mängi mingit rolli. See tähendab, et autol peab puuduma nn pornotuuning (tiivalaiendid, spoilerid, toonklaas, rally-istmed, mitteajastukohane velg), samas ajastukohasele tuuningule võib teha erandeid (nn kapsariiv Ladade tagaaknal). Samuti võib masin olla mootoririkkega, mõlkis ja juba 10 aastat kuuris paksu tolmukihi all, kuigi piir selle ja taastamiskõlbmatu metallihunniku vahel võib olla õige õrn. Muidugi on hea toon käia näitustel ja kokkutulekutel korralike, puhaste ja roostevabade autodega, aga see on juba eraldi teema, mis ei määra youngtimeri staatust.

* Igapäevane kasutus on oluliselt vähenenud võrreldes hiilgeajaga. Kunagi seisis hall BMW E30 iga nurga peal, täna pole seda enam praktiliselt olemaski. Kusagil Kesk-Aasias veetakse VAZ-2101 tüüpi masinaga õunu turule, kus teisel samasugusel masinal on pagass täis karakull-lambaid, mistõttu konkreetselt seal piirkonnas on tegu tavaliste "argikaubikutega". Meil on VAZ-2101 aga hinnatud klassik.

* Auto vanus peab jääma vahemikku 20-35 aastat. Sellest vanusest vanemaks saanud youngtimerid kandideerivad oldtimeri staatusele ehk nende nimetuseks saab "vanaauto kandidaat". Musta numbri saanud masinad tunnistatakse oldtimeriks ehk vanaautoks.

Veidi selgitavaid näiteid

BMW E34. Kui auto täidab igas muus mõttes youngtimeri kriteeriumid ära, aga sellel on maani ulatuv spoileriring ja kummaline kahetooniline custom värvilahendus, siis see tähendab, et auto on liigselt ümber ehitatud ja ei esinda enam seda originaalset ideed, mis oleks temast youngtimeri teinud.

Lada 2105 VFTS. Auto on väga heas korras, järgib kõiki turvapuuri ja mootori tehnilisi nõudeid, olles autentne rallimasin, millega ka tollal võisteldi. Aga et tegu on erikorras ümberehitusega, on ka suurem osa originaalsusest kadunud (armatuurlaud, istmed, klaasaknad, veermik, mootor jne), mis tähendab, et see ei kuulu youngtimeri alla. VAZ-2105 kere täidab muud vajalikud nõuded, olles näiteks osa inimeste mälestustest ja mahtudes ajalistesse raamidesse, aga radikaalne ümberehitus välistab youngtimeri staatuse saamise, sest tegu on täiesti eraldi mudeliga, mis baseerub 2105-l. Samas võimalik, et kunagi saab see vanaautona musta numbri.

Opel Lotus Omega. Opel Omega täidab kõik kriteeriumid, olles kindel youngtimer. Opel Lotus Omega on väikesearvuline eriseeria, aga seda saab vaadelda kui Opel Omegat, sest välimus on pea äravahetamiseni sarnane tavamudeliga, samuti on see tänavalegaalne nagu originaalmudel. Opel Lotus Omega on kindlalt youngtimer, sest see on tegelikult Opel Omega, mis tuli tehasest võimsama mootori ja parema veermikuga, aga mida paljud lihtsalt osta ei jõudnud.

Citroen Xantia. Auto on õige vanusega, väga heas korras ja ilma tuuninguta, aga youngtimeriks saamist takistab laia huvi puudumine. Kokkutulekutele veeretakse pigem S-klassi mersude ja Ladadega, aga keegi ei tule mõttele, et võiks tulla 1992. aasta Xantiaga. Kuigi Citroen on teinud vägevaid mudeleid, mis on ajalukku oma jälje jätnud, pole Xantia näol tegu väga ihaldusväärse masinaga. Kahtlemata on mõnel inimesel autoga soojad mälestused, aga suuremat osa tehnikasõpru jätab see näotu mudel täiesti külmaks.

Lõpetuseks

Mis ma välja pakkusin, pole kindlasti universaalne tõde, vaid üks nägemus kollektiivses arusaamas, mida tähendab youngtimer. Teema kütab üles kirgi ning ei jäta ühtegi autosõpra ükskõikseks, mis tähendab, et youngtimeri mõiste vajab kindlat vundamenti, millele rajada selle selgepiirilisem definitsioon.

Lõppude lõpuks ei hakata loodetavasti kedagi vanatehnikaüritustelt minema ajama, kui saabutakse sinna liikuriga, mis youngtimeri mõiste alla mahtuda ei suuda. Huvi pakkuvad ja nostalgiat tekitavad perioodid on igal põlvkonnal ja indiviidil erinevad, aga just see teebki üritused nii põnevaks, kuna seal kohtuvad erinevate koolkondade esindajad - kodarratastega veteranide elushoidjad, rangelt vaid haruldasi erimudeleid kummardavad puritaanid kui ka endavanuste masinatega kulgev noorem põlvkond, kes kunagi vanade olijate positsioonid paratamatult üle võtavad.

Kaalulangetamise süstid vol 2

Olen kuu aega asjaga tegelenud, tulemused on rõõmustavad ning enesetunne on hea. Alustasin 0,25 mg süstidega, vastunäidustusi ei tekkinud ning perearst suurendas doose 0,5 mg peale.

Kui 14. augustil tegin esimese süsti, siis kaalusin 121,5 kg (arsti kaal 125,8 kg). Septembri teises pooles kaalusin 112 kg ehk umbes kuu ajaga olen kaotanud ca 10 kg. Mainin ära, et kodus olev kaal ja arsti taadeldud kaal näitavad erinevaid numbreid, aga oluline info seisneb selles, kui palju kilosid vähemaks jääb. Tegelik kaalunumber on ca 4 kg suurem, aga nagu mainitud, ei mängi see minu jaoks nii suurt rolli.

Alustades kukkus kaal paari nädala jooksul äärmiselt kiirelt, aga siis saabus niinimetatud platoo, mis kestis samuti paar nädalat. kuna olin sellest fenomenist teadlik, siis ei pööranud ma sellele kuigi palju tähelepanu ja lasin kehal asjaga harjuda. Peale seda hakkas kaal taas harjumuspäraselt langema ja motivatsioon tugevnes veelgi.

Pean märkima, et 0,25 mg doosidega hakkasin vaikselt harjuma, mistõttu 0,5 mg peale tõstmine oli igati vajalik. Söögiisu on tugevalt pidurdunud ning suuremate probleemideta olen võimeline kogu päeva tühja kõhuga olema. Muidugi pole ma end näljutanud, millest toibumine oleks veel omaette kadalipp. Mu kindel reegel on see, et päevas on kolm kindlat söögiaega, on mul isu või mitte. Toidukogused on drastiliselt vähenenud, mida ilmestab ka see, et tööle toon kaasa vaid poole karbini täidetud lõunaid, varem olid karbid pea ääreni täis.

Koeraga olen hakanud jalutama pikemaid ringe ning motivatsiooni hoiab laes ka see, et naine on hakanud minuga õhtuseid ringe koos jalutama. Alkoholist pole ma 100% loobunud, aga olen koguseid kõvasti alla tõmmanud. Kui varem oli nii, et pea igal reedel või laupäeval tarbisin õlut ja viina, siis nüüd olen üle paari nädala vaid mõned õllekesed võtnud.

Enesetunne on värskem, voodist on kergem tõusta, treppidest lendan väiksema vaevaga üles ning kannan varem kitsaks jäänud riideid. Juba on ka öeldud, et olen veidi kokku kuivanud. Samuti ma ei taju, et ma kallitele süstidele rahaliselt nii tohutult palju panustaks, kuna väiksemad söögikogused on ka poearveid vähendanud.

Ainus kahetsus on see, et ma asjaga varem ei alustanud. Samas saan ma enda kaitseks öelda, et ma polnud enne selleks vaimselt valmis ning asi oleks ilmselt kiirelt aia taha läinud. Tegelikult on "kõik planeedid korrektselt asetunud" ning ajastus on hämmastavalt õige; parem hilja kui mitte kunagi.

Jätkan suure optimismiga tervise turgutamist.

Geopoliitiline seis (september 2022)

Ukraina sõda

Ukraina sõda on kestnud üle poole aasta (üle 200 päeva) ning Vene relvajõudude inerts on otsa saanud. Ukraina väed on alustanud ulatuslikku pealetungi ning on septembri algusest saadik vabastanud 6000 m2 maad. Vene poolehoidjad on paanikas ja tunglevad Vene piiril, kust neid läbi ei lasta. Vene väed ei suuda rinnet hoida, sõjaväelased jätavad põgenedes soomustehnikat ja muud relvastust maha. Venelased on vahepeal Iraanilt droone ostnud, kuid need osutusid sisuliselt prügiks. Vene juhtkond pole julgenud üldmobilisatsiooni välja kuulutada, sest sõjaline ebaedu on ka rahva nurisema ajanud. Käärimisest annab märku ka see, et Moskva ametnikud esitasid avaliku pöördumise, milles nõudsid Putini tagasiastumist, sest "kõik on valesti läinud". Kui Putin midagi drastilist ette ei võta, võidavad ukrainlased sõja ning Putinist saab läbikukkunud tsaar, kes Vene riigi viimaste kümnendite arengu edusammud ära nullis ja sõjalise võimekuse suures osas neutraliseeris. Oodata võib kõike, alustades Vene riigi lagunemisest kuni meeleheitliku tuumalöögini.

Interaktiivne kaart: liveuamap.com

[Addendum 27.09.2022 - Putin kuulutas 21. septembril välja osalise mobilisatsiooni, mistõttu venelased põgenevad riigist. Venemaad on haaranud võrdlemisi vaoshoitud rahutused.]

Aserbaidžaani-Armeenia konflikt

Aserbaidžaan ründas Armeeniat, viimane palus venelastelt abi. Nende rahvaste vaheline konflikt on kestnud sadu aastaid, nii et sõjategevuses pole midagi üllatavat. Murelikuks teeb pigem see, et sealt võib asi millekski suuremaks eskaleeruda, eriti kui venelased sinna piirkonda oma vägesid lisada võivad. Õnneks sõlmiti kiirelt vaherahu ning potentsiaalne "vulkaanipurse" jäi tulemata.

NATO sisetülid

Ka NATOs toimub pahaendeline käärimine, sest Türgi ähvardab Kreekat jõu kasutamisega. Nende riikide vahelised pinged ulatuvad paljude aastate taha ning sääraseid ähvardusi on varemgi ette tulnud. Siiski lööks nende riikide vaheline sõjaline konflikt NATO lõunapoolse formeeringu segi. Esiteks ei tea keegi, kuidas NATO sel juhul reageeriks ning pole ka täit ettekujutust, kuidas NATO-sisene sõda välja näeks, eriti paralleelselt Ukraina sõjaga. Tõenäoliselt alustaks sõjalist konflikti autoritaarne Türgi ning vastavalt NATO artikkel 5-le tambitaks Türgi maatasa nagu kunagine Jugoslaavia; Erdogan leiaks sarnase lõpu nagu endine Liibüa diktaator Gaddafi.

Liibüa

Kadunud Gaddafi pärand elab edasi, sest Liibüas lahvatas taas relvakonflikt. Peale Gaddafi kukutamist 2011. aastal on riik endiselt ebastabiilne, sest rivaalitsevad grupeeringud avavad aeg-ajalt üksteise pihta tuld. Võib juhtuda, et kodusõda lahvatab uuesti täies mahus.

Euroopa Liit

Euroopa Liit ägab kõrgete energiakandjate hindade all ning valmistub raskeks talveks. Saksamaa otsustas keset energiakriisi oma viimased tuumajaamad sulgeda. See oli küll osa 10-aastasest kavast, aga selle otsuse ajastus on äärmiselt ebaõnnestunud. Kõigest hoolimata jätkatakse Ukraina abistamist, kuigi vahest ehk mitte nii tohutus mahus nagu sõja alguses.

UK

Vaid mõnepäevase vahega vahetus Briti peaminister ning suri pikaaegne valitseja kuninganna Elizabeth II. Saab näha, mis sorti valitseja saab ebapopulaarsest Charles III-st, kes tunneb survet end kuulsusrikka ema tuules tõestama hakata. Loodetavasti ei mõjuta riiklik siseturbulents brittide lubadust Soome ja Rootsi julgeolekugarantii asjus.

Soome ja Rootsi

Rääkides Soomest ja Rootsist, siis nad on kutsutud NATOga ühinema, kuid riikide liikmekssaamine venib endiselt. Asi on selles, et iga liige peab nende ühinemise heaks kiitma ning erinevate riikide ratifitseerimisprotsessid võtavad aega. Sanktsioneeritud Türgi kasutab olukorda ära, et endale paremaid tingimusi välja kaubelda ning ei kiirusta nõustumisega.

Septembri keskpaiga seisuga olid venitajateks või liidu "mädamunadeks" järgmised riigid: Kreeka, Ungari, Portugal, Slovakkia, Hispaania, Türgi. [Addendum 19.09.2022 - Kreeka ja Portugal andsid rohelise tule, aga see ei muuda fakti, et nad venitasid asjaga septembri keskpaigani.]

Finland-NATO relations

Sweden-NATO relations

Hiina

Hiina on püsinud rahulik, aga vahel on oma õppustega Taiwani hirmutanud. Hiina soetab odavaid Vene energiakandjaid, aga ei kiirusta venelasi muul moel abistama. Hiina mängib väga pikka mängu ning keerab nõrgenevat Venemaad aina enam oma sõrme ümber. Hiina andis ka mõista, et seisab Kasahstani territoriaalse terviklikkuse eest, mis nullis "Vene Hitleri" ambitsioonid Kasahstani võimalikus liitmises Venemaaga. Tõenäoliselt kannustab hiinlasi lootus Venemaast tulevikus tükke haugata, kui viimane lagunema peaks. Samal ajal on Hiinas toimumas ka huvitav protsess, mille käigus suunatakse välismaalasi riigist välja ning kinnisvara on väärtust kaotamas, mistõttu kunagi nii jõuline ehitussektor on põhimõtteliselt peatunud.

Elu naabritega vol 7

Saigi liiga kaua rahus elatud. Tundub, et elu üks põhitõdesid on see, et kus naabreid, seal tülisid.

Taust

Meil oli juba aastaid küpsenud kortermaja renoveerimise idee. Kuna katus laseb sisse, siis otsisime võimalusi katuse korda tegemiseks. Suvel saime asja juba niikaugele, et võtsime pangaga remondilaenu taotlemiseks ühendust. Me olime remondi teostumisele lähemal kui ei iial varem ning mu lootus, et enam kunagi lekkiva katuse juttu kuulama ei pea, oli täitumas.

Ja siis see armas mutt ütles raamatupidajale, et me ikka ei taotle laenu, kuna majas on üks võlgnik. Selle ühe kõnega lasi moor teiste elanike kogu vaeva rentslist alla. Ta ei mõelnud sellele, et kõik on pangaga läbi räägitav ning see võlg polnud mingi tohutu asi, vaid lihtsalt maksekuupäevast hiljem tasumine. Nii lõimegi kõik käega ja elu läks edasi.

Siis hakkasime me naisega kibelema, et võiks ikka katuse korda teha, sest hinnad iga kuuga tõusid ning üks lekkiva katuse all elav õnnetu naaber mõtles juba järjekordse kindlustusjuhtumi peale. Saime siis endise ühistu esimehega kokku ja arutasime võimalusi. Tegime plaani, et mina küsin uuendatud katusepakkumise ning tema uurib teistelt naabritelt, kuidas nad asjasse suhtuvad. Mina sain pakkumise kätte ning endine esimees sai kerge vaevaga kõik teised naabrid remondiplaaniga nõusse.

Tore mutt oli juba vahepeal pakkumise raames saabunud ülevaatajal natist kinni saanud ja ka firmasse kõne teinud, et ainult tema maja poole katus korda teha. Pärast firmaga asju ajades olid sealsed töötajad juba parajas segaduses, mis neist siis lõpuks taheti - kas kogu katus või pool katust. Rõhutasin, et kogu katus ning kogu asjaajamine toimub ainult läbi minu. Kui mainisin uudishimuliku muti mahhinatsioone, siis katusepakkuja naeris mõistvalt.

Kutsusime ühistu koosoleku kokku. Mutt saatis oma käsilasest tütre ning jäi ise lahtise akna alla kuulama. Tutvustasime plaani, mille kohaselt läheb kogu ühistu raha katuse vahetamise peale ning saame sellest probleemist lõplikult lahti. Valdav enamus oli poolt ning arutati pigem teostamise üksikasju, finantslahendusi ja et kas saaks ka muid pakilisi asju pakkumisele juurde lisada.

Ja siis hakkas käsilane üürgama. Küll on firma ebausaldusväärne, küll tuleb järgmisel kuul kanalisatsiooniavarii, küll on vaja ainult nende pool korda teha, sest seal on seis kõige hullem. Selle asemel, et argumente kuulata, pasundas ta kõva häälega ja üritas üle rääkida.

Ja nagu tal tavaks, hädaldas ta ka muudel teemadel. Ta väitis, et talvel on kuuride ja maja vaheline plats libe ning ta võib libiseda ning seetõttu ka kindlustuselt raha välja nõuda. Mu naine mainis, et meil kõigil on seal libe. Käsilane sajatas, et meil on auto. Mu naine tuletas aga meelde, et kuuris käime me ikka puid toomas ning suu oligi kinni. Muide, ülejäänute poolt genereeriti lahendus, et viiks vana plekk-katuse Emexisse ja saadud raha eest ostaks liiva. Siis keegi mainis muiates, et siis tekiks uus häda, et kes seda liivatama peaks. Muti bandele vihjates öeldi, et peaks koostama graafiku nagu muruniitmise puhul. See oli sel hetkel äärmiselt humoorikas, kuna mutil oli loomulikult sellegagi probleeme.

Lõpuks tuli hääletamine. 7 poolt, 1 vastu, otsus vastu võetud, peale vähemalt nelja aastat läheb katus tegemisele.

Analüüs

Mis siis õigupoolest nende aastatega juhtunud on? Mutt koos tütrega on seda maja aastaid oma terrori all hoidnud ning oma tahtmise mittesaamise korral on häält tõstetud ja solvutud. Nende taktikaks on olnud üleolev mõnitamine, röökimine, kuulujuttude ja vandenõuteooriate esitamine tõe pähe, faktidest hoidumine, negatiivse energia väljapaiskamine, teiste pingutuste maha trampimine, iga võimaliku asja üle hädaldamine, koostööst keeldumine, teiste väljapakutu tagasilükkamine ja lahendustest hoidumine.

Need inimesed ei ole võimelised mõistma, et rahulikult arutades, korrektsete tõendite esitamisega ja lugupidava käitumisega on võimalik palju enam saavutada kui mürgise ussitamise ja röökimisega. Nad ei suuda aru saada, et väide või soov ei muutu tõeks, kui seda teistest palju kõvema häälega karjuda.

Baba Yaga protiv!
(Baaba-Jagaa on vastu!)
Lustakas multifilm parodeeris
USA-d, mis boikoteeris Afganistani
sõja tõttu 1980. aasta Moskva
olümpiamänge.

Kuna oma saboteerimisega hoidsid nad remondialast arengut aastate kaupa kinni ning ei pakkunud mõistlikke lahendusi välja, olid kõik teised sunnitud neist lõpuks üle sõitma. Neil oli aastaid aega, et teha päringud ja saada pakkumisi, et neist siis parim firma välja valida. Ka enne hääletamist ja allkirjade andmist anti neile veel viimane võimalus otsida parem firma parema pakkumisega. Endiselt ei saanud nad sellega hakkama. Oleks see neile tõesti eluliselt tähtis olnud, siis oleks nad ajapikendust palunud ja kasvõi viimasel hetkel enda ideaalse pakkumise otsingutega algust teinud, aga neid motiveeris vaid võimalus vastu vaielda. See on näide sellest, kuidas ühishuvi kaalus üles pirtsakate naabrite tunded, kes on pikka aega edutult konnatiigi valitsejateks pürginud.

Kaudne analoogia on siin Venemaaga juhtunud asjad. Küll püüti ikka lepitada, kompromisse leida ja vastu tulla, aga lõppude lõpuks rikkus Venemaa oma lepinguid (näiteks Budapesti memorandum) ja ründas Ukrainat. Kogu läänemaailm saadab Ukrainale relvastust ja humanitaarabi ning keerab Venemaa majandust sanktsioonidega kinni. Mutt torpedeeris igat katset kogu katus korda teha ning jäi kortermaja kommuuni mõistes isolatsiooni.

Kui oled ise teiste vastu kuri, ülbe suhtumisega ning keeldud kompromissidest, siis ei taha ka teised sinuga arvestada, nii lihtne see ongi.

Kuidas mutt külale, nõnda küla mutile.

Kus viga näed laita, seal tule ja aita, mitte ära unusta end mölisema.

Integreeritud õpe

Integreeritud õpe tähendab, et bakalaureuse- ja magistrikava on kokku liidetud ning see sisaldab endas nii alusõpet kui ka süvendatud spetsialiseerumisega õpet. Ma isiklikult omandasin TTÜ-s insenerikraadi teedeehituse (sillaehituse) erialal, mida võrdsustatakse magistrikraadiga.

Bakalaureuseõpe tähendab 180 EAP ja magistriõpe 120 EAP väärtuses tööd ja vaeva, integreeritud õpe nõuab aga 300 EAP piires pühendumist. Bakalaureuseõppe nominaalaeg on 3 aastat, magistriõppel 2 aastat, aga integreeritud õppekaval 5 aastat.

Mida integreeritud õpe endast tegelikus elus kujutab?

Tuleb arvestada, et 19-20aastase noore elust moodustab 5 aastat ca veerandi, mistõttu on see järamiseks äärmiselt suur amps. Mõningat trotsi võib tekitada ka asjaolu, et eelmised 12 aastat on veedetud rutiinselt koolipingis ning soov vahelduse järgi on meeletu. Tihti soovitatakse vaheaastat, et noor saaks aega maha võtta ja mõelda, mida ta elus teha soovib. Minu puhul töötas asi kõige paremini nii, et peale kolme õppeaastat käisin aastakese ajateenistuses. Pärast seda, kui radikaalselt teisest keskkonnast saabusin, oli pea värske ja leidsin ka motivatsiooni õpinguid jätkata.

Lõpetamiseks kulus mul aega 8 aastat (2010-2018) - seal sees on 5 nominaalaastat, 1 akadeemilise puhkuse aasta, 1 ajateenistuse aasta ja 1 liigaasta. Tollal oli akadeemilise puhkuse ajal võimalus järgi teha läbi kukutud aineid, seega sisuliselt oli tegu tavalise õppeaastaga, kus ei passinud kuklas minimaalse arvu EAP-de tegemise kohustus (täna seda võimalust enam pole). Liigaasta on lihtsalt mu enda saamatuse ja laiskuse tagajärg.

Õppekorralduse eeskiri on keerukas ning see tasub endale selgeks teha. Algusaastatel oli mu õppeedukus kehvapoolne, aga kuna ma ajasin eeskirjas näpuga järge, siis suutsin ma eksmatrikuleerimist vältida. Sisuliselt tegin ma täpselt nii palju EAP-sid, kui oli vaja sees püsimiseks. Õppetöö tõsidust ja keerukust ilmestab ka see, et me alustasime üheksakesi (jah, 9 sillaehituse tudengit) ning esimese aastaga langesid ca pooled välja (ei mäleta, kas 4 või 5).

Õppeained koonduvad blokkidesse - üldõpe, alusõpe, põhiõpe, eriõpe ja vabaõpe. Muide, kõrgema hierarhia õppeainete deklareerimise aluseks on eeldusainete läbimine. Siin paljandubki üks kaalukas probleem, mis jätab esimeste aastate tudengitele mulje, et õpe seisnebki vaid mitme erineva matemaatika ja muu jura tuupimises ning erialased ained võivad veelgi õudsemad olla. Tõsi, algusaastad on rasked ja tuimad, aga kui hakkavad tulema erialaained, muutub elu põnevamaks ja ka veidi lihtsamaks. Peale 70 õppeaine ja praktika läbimist tundus lõputöö nagu lõõgastusvenitamine peale maratoni.

70 õppeainet ja praktikat, mille isiklikult läbisin.
Nimekiri pole täielik, sest valikaineid oli veelgi.
Ma õppisin 2010. aasta kava järgi, aga vahepeal on üht-teist muutunud.

Õppeainel ja õppeainel on vahe. Mida rohkem on EAP-sid, seda rohkem tööd ja vaeva aine läbimiseks on ette nähtud. Osad ained on arvestuslikud, teised on eksamipõhised. Mõlemal juhul on vaja täita teatud eeldused, olgu nendeks siis kontrolltööde pealt punktide kogumine, koduülesannete arvestamine või praktikumide edukas kaitsmine. Mõnes aines piisab vaid kohal käimisest, et ihaldusväärne A kätte saada, teisel puhul peab maadlema kodutööde ja praktikumidega, et üldse eksamile pääseda.

Praktikumidega on ka paras jant. See pole nii lihtne, et marsid kohale, veedad pisut aega ja saad linnukese kirja. Katse tuleb läbi viia vastavalt juhendile, tulemused kodus aruandeks ära vormistada ja järgmisel korral õppejõule ära kaitsta. Kuna õppejõud on ka inimene, siis lahkub ta peale tööpäeva lõppu ning töö võib jääda vabalt kaitsmata, kuna pika järjekorra tagumine osa ei pruugi üldse jutulegi saada. Mitmetunnised ooteajad on mõne aine puhul tavalised.

Õppejõud on inimesed. Seda tuleb arvestada, kui käid loengutes, lepid midagi kokku või esitad töid. Mõned on lahedad ja vastutulevad, teised on jälle tuimad ja hoolimatult eeskirjades kinni, kolmandad seevastu üleolevad ja mürgiselt sarkastilised. Oma ajakava planeerides tuleb arvestada, et mõni rangem õppejõud võib väga vabalt loengu alguses auditooriumi ukse lukustada, et hilinejaid "õpetada". Oluline on ka meeles pidada, et õppejõudude töökoormus kipub olema ebainimlik, mistõttu ei pruugi nad päeva jooksul saabunud sadadele e-kirjadele vastata, aga õnneks on õppejõud konsultatsiooniaegadel oma kabinetis kättesaadavad.

Kas integreeritud õppe peale tasub mõelda?

Tegemist on statsionaarõppega, mis tähendab päevaõpet klassiruumides ja auditooriumites. Et olla õppimises edukas, tuleb arvestada, et päevakava täitub põhjalikult ning oma käimisi peab strateegiliselt planeerima. Hilisematel aastatel võivad mõned asjad kattuda, kui tüüpõppekavast kõrvale kalduda, aga õnneks on enamasti ka alternatiivseid aegu. Kui juhtub nii, et alternatiivsed ajad ka puuduvad, siis saab oma murega õppejõu poole pöörduda ja mingi kompromissi leida.

See tähendab, et täiskohaga tööd ei ole võimalik teha. Kui raha on vaja, siis käsundusleping on parim lahendus, sest selle paindlikkus võimaldab töötada siis, kui õppetöö päevas on mõni auk. Projekteerimisfirmad on üldjuhul erialase tööjõu pealekasvust huvitatud, mistõttu tasub juba varakult praktikakohti otsida. Tõsi, tudengile makstavad summad pole teab mis suured, aga paindlikkus ja kodukontori kasutamise võimalus on hindamatud, kui täiskohaga töö on välistatud.

Kuna 5 aasta jooksul tuleb läbida 300 EAP mahus materjali (270 õppetöö ja praktika, 30 lõputöö), siis mütsiga pole mõtet lööma minna. See on mäng täispangale ehk kas kõik või mitte midagi, mistõttu peab õpilane endas väga kindel olema, et diplomini jõuda. Samas need, kes end sellest kuhjast läbi närivad, saavad endale mugava hästi tasustatud töö.

Praktilistest valikutest enda tuleviku kujundamisel

Inimese aju seisab pidevalt otsustamise teelahkmel, sest ajul on kaks poolkera.

Emotsionaalne pool hoolitseb tunnete, empaatia, kunstilise kompositsiooni, loovuse ja intuitsiooni eest. Emotsionaalne pool suunab inimest oma tundeid välja paiskama, enda mõtteid kunstiliselt väljendama (näitlemine, laulmine, maalimine jne) ja ennast loovalt teostama (tahetakse saada parimaks kunstnikuks jne).

Loogiline pool hõlmab endas kriitilist mõtlemist, pragmaatilist suhtumist, ausust/objektiivsust, matemaatikat, tehnilist taipu ja leidlikkust probleemide lahendamisel. Loogiline pool sunnib inimest ümbritsevat maailma uurima (raamatute lugemine, dokumentaalfilmide vaatamine, kõrghariduse omandamine jne), erinevate kontseptsioonide üle juurdlema ja probleemidele praktilisi lahendusi leidma.

Ametite suundade erinevusest

Mulle on meelde jäänud üks oluline asi, mida keskkooli matemaatikaõpetaja klassile surmtõsiselt ütles. Ta ütles, parafraseerin, et elus rõhugem eelkõige reaalsuundadele, sest kaunite kunstide meistreid tööandjad ei soovi, pealegi saavat kaunite kunstidega alati põhitöö kõrval hobi korras tegeleda. Lisaks mainis ta, et kaunid kunstid on lihtsam valik ning pea kõik oskavad lõpuks laulda, tantsida ja meelt lahutada, samas kui reaalse töö tegijaid otsitakse tikutulega taga ning neile ollakse nõus rohkem maksma.

Selles mõttes ma nõustun temaga. Lauluoskusest pole väga palju kasu, kui on tarvis mingi tööstuslik seade korda teha, samuti ei aita kunstiajaloo kraad silda projekteerida. Ideaalselt maalitud lõuend ei töötle loomi lihaks ega too neid vorstide kujul toiduletile, rääkimata jäätise ilmumisest sügavkülmikusse.

Vanadel kreeklastel ja roomlasel oli meelelahutajatest oma arusaam, pidades neid tähtsusetuks kõntsakihiks, millekski orjalaadseks massiks. Kuigi mina sellega ei nõustu, siis samas see tolleaegne suhtumine näitab, et juba tuhandeid aastaid tagasi peeti praktilisi oskusi tähtsamaks kui kaunite kunstide harrastamise võimekust.

Eks asi ole selles, et kaunid kunstid on eelkõige hobi iseloomuga. Kunst ei tooda midagi praktilist, vaid aitab ühelt poolt harrastajal end välja elada ja kunstiliselt teostada, teisalt saavad raske töö tegijad õhtul teatris lõõgastuda või galeriis ilusaid pilte uurida. Ka seda peab silmas pidama, et kui insenerid, arstid ja mehaanikud peavad oma töös lähtuma kindlatest reeglitest, seaduspäradest ja normidest, siis kunstnikud võivad enda inspiratsioonivoogu tõlgendada, kuidas vaid tahavad. Kui sillainsener peab higistama mõttega, et äkki kukub tema projekteeritud sild kokku ja hulk inimesi saab hukka, siis popmuusik saab nullriski juures edetabelite vallutamisest unistada.

Kui saabus koroonaviirus, siis pidi viiruse leviku tõkestamiseks liikumispiirangud kehtestama. Politsei, tuletõrje ja kiirabi varustati maskidega ja jätkati tööd. Kontorites hakati soosima kodukontori kasutamist ning kõik väiksema nohukahtlusega töötajad kupatati koju arvuti taha, aga töö jätkus. Söögikohad pidid kas ajutiselt uksed sulgema, klientuuri vähendama või uksed kinni panema. Näitlejad leidsid rakendust heakorratöölistena, reisisaatjatena jne. Muusikud istusid kodus, sest mingil momendil jäeti kõik kontserdid ära. Samal ajal elektrikud, ehitajad ja mehaanikud külastasid endiselt objekte, sest elektrit, vett ja muid mugavusi tarbitakse ka kriisi ajal ning neid tagavate vahendite hooldus on nende asjade lahutamatu eeldus.

Ametite hierarhia

On olemas selline asi nagu Maslow' püramiid, mis asetab inimese vajadused hierarhiasse. Hingamine on number üks asi, mida iga inimene eluks vajab, eneseteostus on alles viimane asi, kui kõik muud vajadused on rahuldatud.

Kõrvutame iga vajadusega ka vastavad ametid, mis neid tagavad:

Eneseteostus - kirjanik, kunstnik

Isikuvajadused - näitleja, laulja

Sotsiaalne - psühholoog, baarmen, õpetaja, lasteaiakasvataja

Turvalisus - politsei, sõdur, insener, toidu tootmistööline, mehaanik

Füsioloogilised - arst, päästetöötaja

Näeme, et baasvajadusi tagavad ametid on allpool ning eneseteostuslikud ametid on tipus. Leian, et näidete valikut peab ka natuke põhjendama.

Eneseteostust iseloomustavad kirjanikud ja kunstnikud, sest need ametid on äärmiselt ebaregulaarse või olematu sissetulekuga, samuti saavutatakse tunnustus enamasti peale surma. Olemuselt on need enda nägemuste raiumine teistele tajutavasse vormi ning elu praktiliste vajaduste rahuldamiseks siit midagi ei küündi.

Isikuvajadust iseloomustavad näitleja ja laulja, sest need on ametid, millega saab reaalselt raha teenida, kuigi ebaregulaarselt ja vähe, kuigi üksikud tipptegijad saavad roppu raha. Tegu on meelelahutusega, mida tarbitakse üldiselt vaid siis, kui kõik muud elulised aspektid on kombes. Elu praktiliste vajaduste vajaduste rahuldamiseks tilgub siit tasandilt ehk natuke motivatsiooni.

Sotsiaalset iseloomustavad psühholoog, baarmen, õpetaja ja lasteaiakasvataja. Need ametid on suhtleva loomuga ning suunavad inimese vaimset arengut. Praktilisi külgi on hulgi, olgu selleks siis kellegi mure ära kuulamine, nõu andmine või järeltulevate põlvede kasvatamine korralikeks kodanikeks.

Turvalisust iseloomustavad politsei, sõdur ja reaalkallakuga töölised, sest lisaks seadusliku korra tagamisele peab töös hoidma ka tehased ja infrastruktuuri, mis kuuluvad kõik tänapäevase elustandardi tagamise juurde. Äärmiselt praktiline valik, kuna toit peab lauale tulema, lamp peab põlema, maja peab enne karmi talve püsti saama ning vesi peab iga ilmaga kraanist voolama.

Füsioloogilist iseloomustavad arst ja päästetöötaja, kuna nendest sõltub sõna otseses mõttes teiste inimeste elu. Kõige praktilisemad ja vajalikumad ametid, kuna aeg-ajalt on vaja põlevast majast vanaproua välja tuua, haigust peab korrektselt ravima, hullemal juhul peab kedagi kiirelt elustama.

Saame järeldada, et nn sinikraede ja reaalkallakuga ametid on esiteks kõige olulisemad ning teiseks ka kõige keerulisemad. Kusagil valgusküllases katusestuudios on palju mõnusam kaunist sinilille maalida kui rongi alla jäänud verest tühjaks voolavat jalgadeta last oma käte vahel hoida.

Elu suunab meid ise

Üle pika aja kohtusin ma vana sõbraga. Oli teada, et ta oli kogu elu näitlemisega tegelenud ning kultuurse inimesena ka ülikoolis eesti kirjanduse eriala lõpetanud. Tundsin end ta kõrval täieliku matsina, kes ma tõmban päev otsa arvutis jooni ning teatris ei käi. Tema aga tunneb teatrielu läbi ja lõhki, valdab eesti kirjanduse alustalasid ning ma suudan vaid vaevu kujutleda, kui sisukaid ja keerukaid arutelusid ta üliõpilaskorporatsioonis teiste haritud inimestega maha on pidanud. Ta on igati intelligentne, laia silmaringiga ja hästi haritud kultuurne inimene, kes pea igapäevaselt ka ise kultuuri loob.

Siis jõudis jutujärg ta eluviisini. Ta üürib korteris üht tuba, põles kirjanduse õpetajana läbi ning jätkab varsti sibina samas hullumajas, kus tal töö mõne aasta eest pooleli jäi. Positiivse poole pealt leidis ta, et pikad vahetused annavad talle palju vabu päevi, mida siis vabakutselise teatriga sisustada. Lisaks ütles ta mulle alla keskmise jääva palgasumma, millest talle õnneks täpselt jätkus, sest ta ei vajavatki rohkem.

Rõhutan, et ma ei laida tema eluviisi, sest see ongi selline hipilik kunstihinge-elu, mida ta armastab elada. Just teatriga tegelemine täidab ta hinge õnnega ning kõik muu jääb tagaplaanile. Samuti on ta rahul, et tal puuduvad igasugused laenud ja muud kohustused. Ma soovin öelda seda, et karjääri valikul tuleb ka edasine elu läbi mõelda, sest karjäär sunnib teatud mõttes ka kindlat elustiili peale (mõelgem näiteks veokijuhidele). Mu sõbrale selline põnevust täis elu sobib, aga tunnistan ausalt, et ma ise oleks tema asemel juba ammu hullumajas, aga mitte sibina. Kunagi proovisin isegi midagi radikaalselt erinevat teha, aga veoautojuhi töö šokeeris mind liigselt, mistõttu naasin kontorisse arvuti taha.

Kui ilusad vidinad, võimsad autod ja isiklik elamispind jätavad külmaks, siis saab reaalainetest loobuda ja keskenduda oma mina väljendamisele. Kui väike sissetulek, ebakindel tulevik ja tilluke elamine väga ei köida, siis tasub kaaluda reaalsuundi. Samuti peaks mõtlema selles suunas, kas on võimalik millegagi lõputult tegeleda. Näiteks profisportlased lähevad üsna varakult erru ning ehitajad kannatavad hilisemas eas tervisehädade käes.

Lõppude lõpuks elame iseenda jaoks ning rõhume elus asjadele, mis meile olulised on. Ma pean oluliseks stabiilsust, mugavust, edasipürgimist ja jõukust, seega valisin reaalse tee. Mu sõber peab oluliseks kunstilist eneseväljendamist, teatrit, köidikute puudumist ja laenuvaba elu, seega otsustas ta emotsionaalsel teel astuda.

Minu üsna kuulikindel retsept praktilise karjääri valikul on järgnevatele küsimustele "jah" vastamine:

Kas ma naudin seda ala?

Kas ma oskan seda ala või saan töö käigus selle ala jaoks vajalikud oskused omandada?

Kas selle ameti puhul saab isiklikult areneda ja/või karjääri teha?

Kas see amet on stabiilselt üle keskmise tasustatud?

Kas selle ameti järgi on tulevikus nõudlust?

Kas ma olen võimeline seda tööd ka mõne aastakümne pärast tegema?

Kas ma suudan seda tööd vajadusel ka 80aastaselt teha?

Loomulikult pole me keegi oma karjääriga laulatatud. Alati on võimalik uusi ameteid proovida, rääkimata lisaoskuste juurde õppimisest. Karjäärivaliku muudab kauniks just see, kui ollakse sellega ise rahul ning enda valikut kahetsema ei pea. Inimesed ja nende ootused on erinevad ning just seetõttu tulebki ette mõelda ja teha just selline valik, mis ennast rahuldab. Lihtsalt asi on selles, et mõnede sammude ja otsuste mõju võib kaugesse tulevikku ulatuda, mistõttu peabki igaüks oma elu ise strateegiliselt planeerima, eeldusel, et soovitakse olla õnnelik.