Mõtisklusi elust ja surmast

Soovitan seda postitust lugedes panna mängima loo Black Rainbows - Golden Widow. See pole hädavajalik, aga minu meelest annab see päris palju juurde.😈

Me kardame surma, sest see on meile tundmatu territoorium. On erinevaid jutte sellest, kuidas peale kliinilise surma saabumist on inimene "hingena" püsti tõusnud ja ringi lennanud. Kõhedaks teeb selle veel asjaolu, et mitmed elustatud patsiendid on hiljem haiglavoodis osanud kirjeldada ruumis või isegi alumistel korrustel toimuvat.

Pilt iseloomustab ligikaudselt happe visuaale.

Seda saab seletada ajukeemia sassiminekuga. Sarnaselt LSD manustamisele hakkavad toimuma sarnased protsessid ehk tekivad nägemused nagu intensiivne värvide mäng ja "taeva muusika". Samas... Kuidas osati kirjeldada näiteks alumise korruse aknalaua lillepottide värvi? Mõttekoht.

Kui hinge ringilendamist on põhjendatud aju rikkiminekuga, siis keegi pole päris kindel, mis saab peale seda, kui saabub bioloogiline surm. Usklike sõnul läheb inimene peale surma taevasse, Valhallasse, Nirvaanasse, põrgusse või minu puhul mõnda 1950ndate aastate USA automargi esindusse. Teadlased aga ütlevad lakooniliselt, et kõik saab lihtsalt otsa.

Tunnistan, et aastaid tagasi ühel eluperioodil proovisin ma midagi "maagilist" ja peale seda kadus mul hirm surma ees. Loomulikult, enesealalhoiuinstinkt hoiab mind siiani edukalt elus, aga ma tean, et kui midagi peaks juhtuma, siis ma (eriti) ei karda. Minu jaoks polegi vahet, kas peale surma jään kuhugi pilve peale, sünnin uuesti või saan teada, mida kujutab endast süsimust igavik. Mind lohutab mõte, et kui mu elu kord lõppeb, siis kõik, mida oluliseks pidasin, kaotab minu jaoks tähenduse. Kui olla lihtsalt kehatu hing, mille ego on lahustunud, siis kuidas saaks taga nutta inimesi, kes "ununesid" koos egoga? Samamoodi ei tea puhas leht midagi "paberimäärimisest", mis eelnes tema sünnile.

Peale toda elamust olen hakanud ka usklikke teisiti mõistma. Kui varem pidasin neid pisiksese ajumahuga inimühikuteks, siis nüüd olen hakanud mõistma, miks paljudel usk elus nii olulisel kohal on. Usk aitab rahuneda, pakub stabiilsust ja annab jõudu tulevikuks. Minu poolest, kui usklikuks olemine aitab psüühikat paremini vaos hoida, laskem julgelt käia. Iga asjaga peaks loomulikult piiri pidama, sest ma ei usu, et liigikaaslaste õhkimine kedagi "hierarhiaredelil" nii väga edutaks, kui jumal juhtukski olemas olema. Teistele liiga tegemine on igal juhul sitapeade tunnus, põhjendagu nad oma teguviisi kuidas tahes.

Kuigi ma pole iial jumalasse uskunud, olen peale eelmainitud juhtumit hakanud usklikesse sallivamalt suhtuma, sest olgem ausad, olles teaduse austaja, pean tunnistama, et see ei suuda kirjeldada, mis ikkagi saab elusolendi hingest peale surma. Aga võib-olla on surm niisugune kontseptsioon, mida ükski elusolend ei suudagi kunagi mõista? Võrdleme seda millegi "lihtsamaga" - kui paljud meie seast võivad näiteks väita, et suudavad mõista aegruumi samal määral nagu Einstein?

Ma pole mingis masenduses ega depressioonis, need mõtted tekkisid mul lihtsalt voodis lamades. Kuigi teema on morbiidne, pidasin ma vajalikuks kuulata kirjutamise hetkel lõbusat italo discot ja rock'n'roll-i vastupidiselt postituse alguses soovitatud teosele. 😤 Vahel olen silmakirjalik jobu, aga see on elu osa.

Liiklusmaniakid vol 1

Inspireerituna käesolevast aastast liikluses, olen koostanud liiklushuligaanide välimääraja. Säärast rämpsmeelelahutust on trükitud juba SL Õhtulehe aegadest, aga see läheb rahvale peale, eriti mulle. Pealegi aitas see minus keerleva viha ja adrenaliinihood ohutult maandada, mistõttu tikub mu näole juba heatahtlik muie. Kui keegi tunneb, et tema või ta ameti üle kohatut nalja heidetakse, siis lohutan, et pole mõtet solvuda - see kirjatükk kõnetab vaid neid, kes tunnevad end siit ära.

Klassikaline rullnokk

Temasuguseid tunneme juba 90ndatest aastatest. Firmariietuseks on dressid, käes on burks või suits ning kõrvalistmel mõni sarnane sõber või nappides riietes mimm. Klassikaline rullnokk eirab igasuguseid liiklusreegleid ja kujutab ette, et kõik teised kadestavad tema roostetavat rimakat. Kuna aeg ja haridus on teinud oma töö, on selliseid viimasel ajal üsna väheks jäänud.

Autod: 80-90ndate BMW, esimese põlve Audi A8, 90ndate mersud

Rikas rullnokk

Tegu on ärimehega, kes sai endale liisingusse just oma esimese linnamaasturi, tihti vanema länkari. Aga mis on see, mis ühendab teda ja klassikalist rullnokka? Sõiduoskused ja tihti ka ellusuhtumine. Ning kõige hirmsam, mis temaga liikluses juhtuda võib, on mõnele rondile või sleeper'ile allajäämine. Selline asi käib talle alati pisikese meheau pihta, mistõttu kammib ta palavikuliselt Auto24-ja, et leida see suurima mootoriga masin, mis eales ehitatud.

Autod: Toyota Land Cruiser, Lexused, 2000+ inetud BMW'd, kolakad mersud ja kenad Audid, sekka ka see veidrate tuledega Škoda Superb

Viisakas rullnokk

Ta kannab ülikonda ja sõidab umbes 10 aasta vanuse Saksa luksusautoga. Paljud liiklejad eeldavad, et foori tagant püüab ta alati esimesena minema rebida, kuid jäävad teda siis imestades peeglist otsima. Tema eesmärgiks pole kellelegi ära panna, sest tal on liikluses vaid üks eesmärk - nautida oma pööraselt mõnusat autot, isegi kui sellega kaasneb ohtlik kiiruseületus. Mis seal salata, BMW omanikuna kuulusin ma alles hiljuti siia kontingenti.

Autod: hinnalisemad 2000+ Saksa autod

Allasurutud pereinimene

Lapsed kisavad, naine hädaldab ja raha on juba kuu esimese nädala lõpuks otsakorral. Nähes iga päev uhkete autodega vabasid ja vallalisi, kasvab temas iga päevaga kadedus ja kibedus. Oma rimaka Jaapani mahtuniversaaliga üritab ta vahel pretentsioonikaid möödasõite sooritada, aga teda ja tema saani kiputakse ignoreerima. Põhjus on selles, et kõrvalt pole tegelikult aru saada, kas ta hoiab vihaselt gaasi põhjas või kulgeb niisama.

Autod: 2000. aasta ümber mahtuniversaalid ja muud suuremad liikurid, Kiad, Hyundaid, Suzukid,  Daewood, Opelid

Vanake

Pildil olev auto osales liikuses igati korrektselt. Akki seetõttu,
et täistuledega näeb ka päeval paremini?

Pealtnäha igati tore vanaema või vanaisa, eks ole? Ei kihuta ega tekita ohtlikke olukordi, lisaks on ka kogemust mitme aastakümne jagu... Miks ta kõiki teisi pimestada püüab? STOPP! Kas ta oleks just vastassuunale sisse keeranud? Ja miks ta seal pidama jäi, kuigi foor lubab liikuda? Oh jumal, parem sõidame temast kaarega mööda ja loodame, et ta meile tagant otsa ei põruta.

Autod: mõni vana Opel või kandiline Volvo, kõiksugused tundmatud mikropunnid aastast 2000

Valge kaubiku juht

Auto kuulub tööandjale, seega paar löökauku ei tee veel midagi. Pealegi, kraam on tarvis kibekiirelt kohale toimetada, et siis kiirelt kodus lõunal käia. Kõik ju mõistavad, et kaubikujuht teenib ühiskonda, seetõttu pole tal tarvis suunda näidata ja õige kiirusega venida. Oh, seal on teetööd? Kiire vahelepuksimine lahendab selle pisikese mure! Küll mõni õige kolleeg võib liikluskindlustusega asju edasi ajada, kui midagi siiski kõveraks läheb.

Autod: valge mikrobuss, millel firma logo

Taksist

Plafoon katusel on peaaegu nagu operatiivsõiduki vilkur. See annab loa eirata kõige elementaarsemaidki liiklusreegleid, põhjustades sealjuures ümbruskonnas segadust ja kaost. Kui kõik teised on niisama pühapäevasõitjad, siis taksist on tõeline eesmärgile keskendunud professionaal, kes oskab üle topelt-pidevjoone ümberpöördeid sooritada, kui teised nannipunnid alles foori taga sitsivad. Taksojuhi kutsetunnistus on nagu James Bondi luba tappa - sellega kaasneb glamuur, ohtude maailm, kiired tagaajamised ja eksklusiivne seltskond, kes rahaga kitsi pole. Olles osa ühiskonna eliidist, sülitab taksist lihtrahva peale, kes ei tee vahet roolil ega toolil.

Autod: taksovarustusega viisakamad uued hübriidid ja keskklassi-autod, mõni piraat-taksojuht kasutab suitsevat 90ndate S-klassi tanki

Alfad, beetad, oomegad...

Kiire ülevaade Kreeka tähestikust:

Alfa - Ta teeb kõike sügava enesekindlusega ja tema sarm võlub paljusid. Naised püüavad saada tema tähelepanu, sest ta on sündinud liider ja suhtleja.
Näiteid: Elon Musk, Vladimir Putin, Tony Stark ("Iron Man"), Mask.

Beeta - Ta on häbelik introvert, keda ta ebakindlus tihti tagasi hoiab. Naised kipuvad Beetat sõbratsooni pistma ning ta otsib oma tegudele välist heakskiitu. Ta on sündinud järgija ja käsutäitja.
Näiteid: Ross Geller ("Friends"), Milhouse Van Houten ("Simpsons"), Greg Focker ("Meet the Parents"), Charlie ("Me, Myself & Irene").

Oomega - Ta on Alfa vastand, aga heas mõttes. Ta on enesekindel, intelligentne ja karismaatiline, aga hoiab pigem omaette. Kuna ta on väga iseseisev ja on vaid mõned vähesed, keda ta usaldab, siis pole talle juhti vaja. Kuna ta kükitab oma koopas kunsti kallal, pole tal arenenud piisavaid sotsiaalseid oskusi ning tihti peetakse teda veidrikuks. Kuid kuna tal on oma kindlad väärtused ja huvid, siis ei hooli ta sellest, mida temast arvatakse.
Näiteid: Rick Sanchez ("Rick and Morty"), Albert Einstein, Jokker.

Gamma - Ta on nähtamatu ja isikupäratu toakaunistus. Teda võetakse kui inertset ballasti, kes lisab olengule toredust ja näiliselt kasvatab kohalolnute arvu. Taustalauljana pole ta järgija ega sündinud juht, aga vajadusel tuleb ka nende ülesannetega toime.
Näiteid: Bella Swan ("Twilight"), Cleveland Brown ("Family Guy").

Sigma - Ta on intuitiivne manipuleerija, kes suudab teisi oma tahtele allutada. On võimalik, et oma veenmisoskuste tõttu on ta isegi mõjukam kui Alfa või Oomega.
Näiteid: Kõik kurjad Disney võõrasemad või nende analoogid, Bondi filmide kurikaelad

Analüüs:

Olles tutvustanud erinevaid inimtüüpe, võrdlen ma alljärgnevalt Alfa- ja Beeta-mehi, sest nendevaheline ürgne "konflikt" on kõige tuntum ja päevakohasem.

Beeta poisikesed.

Beeta on kasvanud isafiguurita ja seetõttu on ema naiselikud jooned temas sügavalt juurdunud. Ta püüab kõigile meeldida, seetõttu on Beeta aldis kõigi soove täitma, arvates, et see teda meeldivamaks muudab. Olles õrnatundeline ja emotsionaalne, üritab ta olla perfektne ning on valmis seda ka teesklema ja püüab oma vigu varjata ("nice guy" fenomen). Pakkudes oma abi, ootab ta ka alati vastuteenet. Kuna nad ühtegi enda viga ei tunnista, kipuvad nad oma hädades teisi süüdistama, selle asemel, et vastutust võtta. Beeta põhiline "motivaator" ongi hirm läbikukkumise ees ning see hirm juhib kogu tema elu.

Kirjeldus on hirmus, eks ole? Noh, veel hirmsam on see, et ma ise olen kunagi äravahetamiseni samasugune olnud. Kunagi olin kibestunud, sest kadestasin teisi, kes julgesid elada. Selle asemel, et proovida suhelda inimestega, kes mulle meeldisid, hoidsin kõigiga distantsi, kartes end naljanumbriks muuta ja haiget saada. Nii elasingi teismeaastad "kivi all" ja tagantjärele arvan, et mul arenes välja päris raskekujuline depressioon. Ma ainult oletan seda, sest teadlikult ma abi otsima ei läinud ja mingit diagnoosi ma ei saanud. Oli päris raske elada, kui püüdsin kõigile meeldida, aga millegipärast see ei töötanud. Mu tollane loogika ju ütles, et kui kohtlen teisi hästi, koheldakse ka mind nii. Olukorra parandamiseks ei osanud ma ka midagi ette võtta, sest sel ajal olid inimsuhted minu jaoks täielik müstika.

Õnneks sattus aastate eest minu kätte selline nähtus nagu Orgasmiraamat. Ma ei hakka seda siin pikemalt promoma ega lahkama, sest huviline leiab selle netist ja raamatukogust ise üles. Aga oluline oli see raamat sellepärast, et see avas mulle tee inimsuhete maailma ja näitas, kuidas asjad tegelikult töötavad. Ma sain aru, et päris kõik ei toimi kaine mõistuse põhjal ning elus hakkama saamiseks peab teadma, kuidas inimestega suhelda. Tänu sellele ühele teosele jätsin Beeta-majanduse igaveseks selja taha, sest mu mõttemaailm muutus radikaalselt. Miks selliseid asju koolis ei õpetata? Aga jätkame võrdlusega.

Isane Alfa.

Alfa peamine tunnus on mehisus. Ta on psüühiliselt (ja füüsiliselt) tugev ning tema kindel olek võimaldab kaitsta igat naist. Kuigi arvatakse, et nad on jobud, siis tegelikult see nii pole. See arvamine on tulnud Beetadelt, sest Alfad julgevad võtta elus seda, mida ihaldavad. Üks Alfade imepärane tunnus on see, et kuna nad ei karda teiste reaktsiooni, räägivad nad kõik ausalt ära, mitte ei hoia endas kinni. Kui miski neid häirib, siis nad annavad sellest märku, mitte ei kannata vaikides. Alfad võtavad ka väiksemaid või suuremaid riske, sest nad teavad, et edu põhineb proovimisel ja mugavustsoonist väljumisel. Alfade edu saladus peitub selles, et nad ei otsi välist heakskiitu, vaid nende enesekindlus tuleb seest. Nad teavad enda väärtust.

Põhimõtteliselt sujub Alfal kõik justkui iseenesest, samas kui Beeta meeleheitlikult rabeleb, püüdes endast head muljet jätta. Alfa lapsepõlv on olnud täisväärtuslik ja elu on läinud paremat rada. Beetal on olnud lapsepõlves mingi puudujääk, tihti on ta olnud tunnistajaks vanemate lahutusele ja see on kummitanud teda veel pikki aastaid. Sellepärast võibki Alfa end üsna vabalt tunda ning Beeta püüab vältida uuesti haiget saamist. Alfa on nagu külma sõja aegne USA, kellel tööstus ja kõik muu kenasti laabus. Kuigi tuumasõda kummitas pidevalt, suudeti tulevikku optimistlikes toonides näha ja unistati kosmosereisidest. Beeta on nagu NSVL, sest KGB hingas tavakodanikule pidevalt kuklasse ja ebakindel riigiaparaat ei lubanud tavainimesi nii lihtsalt välismaale, kartes, et nii puruneb illusioon täiuslikust nõukogude elust. NSVL põlastas USAd, kuid soovis olla sama edukas ja järgis alateadlikult tema loodud trende. NSVL passiivne agressiivsus väljendus tuhandete tuumalõhkepeade ja tankide tootmises.

Piirid on väga hägused, kui peab inimesi Kreeka tähestiku järgi liigitama hakkama. Olen veendunud, et ükski kirjeldus kellegi kohta päris 100% ei kehti, sest inimese isiksus on komplitseeritum kui koondatud stereotüüp.

Hull Oomega. Mina siis.

Kuidas ma ennast liigitaksin? See kõik oleneb tegelikult mu tujust ja energiatasemest. Olgu kuidas on, omadused, mis säilivad mul igas olukorras, on järgmised: kipun seiklema enda maailmas, olen enda isiksuses kindel, mul on kindlad tõekspidamised, fännan veidraid asju ja ma kipun tõtt rääkima ka siis, kui see on sobimatu. Need omadused kalduvad peamiselt Oomega poole.

Aga kui ma olen puhanud, tunnen end täielikus peomeeleolus ja olen äkki ka paar tilka võtnud? Ja kui seltskond kipub olema passiivne? Sel juhul hakkavad minu kohta kehtima järgmised seaduspärad: muutun jutukamaks, proovin uusi asju ja tunnen end tõelise mehena. Näha on, et tegu on Alfa omadustega.

Mis saab aga siis, kui ma lihtsalt... ei viitsi olla? Siis iseloomustavad mind sellised jooned: ei haara initsiatiivi, teen kõik nii nagu peojuht või mõni aktivist korraldab, kardan endale häbi teha ja sotsiaalsed oskused on kartulistki kehvemad. Tundub, et tegu on Beeta omadustega (Kasutan siin lauses ka "ebakindlat" kõneviisi!).

Seega, kui ma olen omas sõiduvees või miski motiveerib mind tugevalt, olen segu Alfast ja Oomegast, mis on huvitav, sest need on tegelikult üksteise vastandid. Sel juhul kipun ma ringi toimetama ja olukorda juhtima, sest ma imestan, et miks küll keegi midagi põnevat ei tee. Tuleb meeles pidada, et kuna ma olen introvert, siis minu akud tühjenevad sel juhul kibekiirelt. Juba tunni või paari möödudes on tahtmine loiuks muutuda.

Kui ma aga sooviks parema meelega kodus olla, saab mind kirjeldada kui Beeta ja Oomega segu. Olen siis passiivne nohik, kes sõnades kogemata tähti segi hakkab ajama ja maine veatu hoidmine muutub järsku mingiks kinnisideeks. Ja mõistliku vestluse juhin aja jooksul ulmeteemadele.

Elu naabritega vol 1

Poleks arvanud, et kunagi ka reaalselt joodikutega kokku puutun. Enne korterisse kolimist pidasin neid müütlisteks olenditeks, kes end vilksamisi Võsapetsi, Politseikroonika ja Krimi saadetes näitasid. Olin kõik need aastad kaitsva vati sees elanud, neist enamus eramajades, kus naabritega probleeme polnud, mistõttu olen nüüd esmakordselt esireast päris ehedat safarit kogenud.

Seda tsirkust kantakse akna vahendusel laivis üle, eriti veel suvel, kui külalistel liiga külm pole. Põhimõtteliselt loivatakse naabrimutile külla ja hakatakse teda õues valjult kõnetama. Et naabrimutt neile ust lahti ei tee või ei oska ta nende tulekuga lihtsalt arvestada, peavad joomakarud vahel ta akent kividegagi loopima. Nii saangi vahel veerand tundi jälgida, kuidas mu akna all mõni õllevines meesterahvas kõigub, ülakorruse naabri nime hõikab ja vahel kive üles viskab.

Siis saab ta ukse kuidagi lahti ja vaikust jätkub pooleks tunniks. Siis keeratakse Meie Mehe parimad hitid kõvemaks ja asutakse ilmselt Superstaari-saate jaoks harjutama. Vahel on sekka kosta ka kõvemaid mürtsatusi. Tegu on kas püüdlike tantsusammudega, küttepuude maha lajatamisega või kroonilise tasakaalu kadumisega mürkjoogi tarvitamise tagajärjel.

Viimasel ajal on hakanud ka ette tulema, et moor koputab meie uksele. Kui avan, siis palub alati abi oma kodinate vinnamisel ülakorrusele. Kuidas saan ma öelda ei õblukesele vanakesele, kes kasutab ka käimisraami? Nii olengi vaikides teda abistanud, kuigi tal paarkümmend aastat noorem täisjõus mees diivanil vedelemas. Iga korraga tundub see aina veidram.

Ükskord sai mul viimaks mõõt täis. Vaatame elukaaslasega telekat, kui kuuleme kõva prõmmimist. Lähen vaatan ja ei jõua isegi ust täielikult avada, kui öeldakse, et tule aita kott üles vedada. Ma vihastusin, haarasin kodina ja ütlesin, et see jääb viimaseks korraks. Kui olin kalli naabri üles aidanud, püüdis ta seda veel eelviimaseks korraks kaubelda, aga ma ei võtnud vedu. Korteris võttis mind vastu tema tihe külaline, kes oli loomulikult juba aurude all.

Ütlesin, et okei, ma hakkan nüüd minema. Mida aga külaline ütles? "Ära kutsu mind geiks." Reaalselt. Midagi vaimukamat ei suutnudki ta välja mõelda. Kui põgenesin naabrimuti põsemusi ettepaneku eest korterist minema, tuli vanamees järgi ja ütles, et läheme väiksele sõidule. Ma ei saanud aru, millest ta ometi jahus, sest ma polnud küll mingit pühapäevaõhtust sõitu kokku leppinud. Tal mingi semu olevat küla peal teele jäänud. Ma saatsin ta ise otsingutele ega viitsinud mingite jotadega jäistele tänavatele hängile minna.

Vähemalt ei lasu mul enam edaspidi mingit kohustust seda kampa abistada ja teenindada. Eriti veel siis, kui nad vastutasuks kehvapoolseid õhtuseid reive korraldavad. Kui tõesti on häda käes, saavad kõik nad kasvõi ükshaaval poekoti sisu üles tassida. See, et ei käida tööl või ollakse liiga täis või suhted on sellised, et moor võib mehe ukse taha jätta, pole minu jaoks piisavad vabandused. Ma tunnen, et minu tööjõudu on ära kasutatud ning edaspidi saadan nad peesse.

Mina ja moodne tehnika

Nutitelefonid on mugavad, sest äppide kujul pakuvad nad meelelahutust kui ka praktilisi töövahendeid. Nende keerukate tehnikavidinateta ei kujuta enam elu ette. Ainult et... iga järgneva päevaga püüan ma aina enam elu ilma nutitelefonita silme ette manada. Milleks?

Sest tänu anomaaliatele on mu telefon täiesti ettearvamatu. Kui tuleb kõne, siis on 50/50 võimalus, et ma pean vastamiseks kas näppu kõrvale libistama või hoopis vajalikku kohta vajutama. Pole olemas mingit loogikat, millal ilmub esimene variant ja millal teine. Mulle on see igatahes palju tuska valmistanud, kui ma enda arust igati normaalselt libistan, aga siis selgub, et piisab vaid vajutusest. Ja kui ma järgmisel korral vajutan, siis oleks vaja hoopis libistada.

Lisaks tekitab ka äratuskell paksu viha, sest ühele poole libistades jääb ta permanentselt vait, kuid teisele poole libistades jääb ta 5 minutiks ootele, et siis ootamatult üürgama hakata ja elukaaslasest kogu hommikune tigedus välja meelitada. Olgu, tegelikult võiksin ma endale selgeks teha, kummale poole ma pean oma näppu vedama, aga üks üllatus on siiski veel. Ma avastasin, et alarm vaikib siis, kui vajutada küljel asuvat lukustusnuppu. Selge ja lakooniline? Ei, kus sa siis sellega! Mõnikord jääb ta lõplikult vait ja teinekord üürgab 5 minuti pärast edasi...

Sellega asi ei piirdu, sest kiuslikke tehisintellekte leidub veelgi. Kontoris on mu tööarvuti kahe ekraaniga ning see on mu isiklikust arvutist umbes 2547x kiirem, mis on päris hea kombinatsioon. Mu päev algab nii, et lülitan arvuti sisse, sisestan salasõna ja võin näha, kuidas mõlemad ekraanid stock desktopiga täituvad. Niimoodi juhtub päevade ja nädalate kaupa.

Aga siis hakkas ühel päeval nii olema, et lisaekraan jäi mustaks, kuigi tuluke all nurgas reetis, et see oli siiski sisse lülitatud. Nii pidingi mitmeid päevi mängima tehnikaspetsi ehk tõmbasin laisal ekraanil juhtme tagant ja panin selle kohe tagasi. Lõpuks läks see ise korda ja mõtlesin, et ometi kord on alanud õndsad muretud päevad.

Ja siis ei võtnud põhiekraan pilti ette, kuigi ma tagusin hetk tagasi seal oma passwordi sisse. Isegi juhtmega jamamine ei muutnud olukorda, mistõttu tegin üldse restardi. Ja imede ime - peale seda töötas kõik veatult!

Üks õnnelik juhtum kah. Elukaaslane palus vee keema panna, nii ma sammusingi kööki ja tõstsin elektrikannu "tulele". Tundsin rämedat kärsahaisu, tõstsin selle ära ja kiikasin sisse - vett polnud! Ma olen vanematekodust harjunud, et elektripotis on alati vähemalt mingigi tilk vett, kui juhtub ununema ja see maksis seekord kätte. Ma täitsin kannu veega ja proovisin seda keema panna, aga tuli ei süttinud. Olgu nii, olin jama kokku keeranud ja hakkasin posti hulgast leitud pahnast uute kannude hindu uurima. Ma ei tea miks, aga 10 minuti pärast proovisin ma veel, justkui veendumaks oma teo tagajärgedes. Ja ta võttiski voolu taha, tuli süttis ning vesi hakkas varsti mulisema...

Ühel päeval oli ka üks eriline juhtum pastakaga. Kuigi see ei kvalifitseeru päris "tehnika" alla, siis müstilise iseloomu tõttu võiks seda siin siiski lahata. Nimelt lebotasin ma voodis koos füüsika materjalidega ja kirjutasin hoolega ülesandeid. Ühel hetkel kompan ja kompan, aga pastakat ei leia. Otsin voodi läbi, aga seda lihtsalt pole. Uurin põhjalikult ka seljakoti sisu ning tõstan kõik kirjutusvahendid välja, aga see otsustas endiselt teadmata kadunuks jääda. Lõpuks ma leidsin selle, nimelt järgmisel päeval oma... kotist. Samast kohast, kust ma seda eelmisel päeval otsisin.

See tuletas mulle hoobilt meelde, et kunagi lapsena nägin vist "Twilight Zone"-is, et kui asjad ära kadusid, siis nad kahanesid hoopis tibatillukeseks. Ja lõpuks, kui oli aeg nad üles leida, taastasid nad oma mõõtmed.

Ma ei oska neid esimese maailma probleeme seletada. Loogiliselt võttes poleks pidanud üldse selliseid olukordi tekkima, et ma saaksin seda postitust kirjutada, aga mingid müstilised jõud meie elu telgitagustes liigutavad meie teadmata kõiki nööre.

Vananemismõtteid

Kevadel saan ma 27. See tähendab, et suurem osa 20ndatest on mul juba läbitud ja 30ndad terendavad silme ees. Kuidas siis elu võrreldes 20ndate algusajaga muutunud on?

Eelneva elu kirjeldus

Kui olin noorem, polnud mul põhimõtteliselt mingeid muresid ega finantskohustusi. Ma võisin lubada endale seda, et ärkasin kell üks päeval ja avasin arvuti taga mõne mängu. Koolis käisin siis, kui juhtus ning hinded kannatasid. Minu ajaarvamine oli säärane, et hommikut sõin keskpäeval ja kell 3 või 4 öösel otsustasin viimaks magama jääda. Reegleid polnud ja olin "õnnelik".

Kunagine elu oli muretu nagu Prantsuse kuninga õukonnas.

Tundsin pidevat vaimset survet, sest teised minuealised olid juba päris kaugele jõudnud - kes oli firma loonud, kes kallimaga kokku kolinud, kes endale vägeva auto ostnud, kes ülikoolis mitu kraadi saanud jne. Teadsin, et pidin ka kunagi kusagilt alustama, aga mõte käia kusagil tehases pisku eest tööl, loobudes oma vabast ajast, hoidis mind tagasi. Mugavam oli elada pikendatud lapsepõlves ja lükata see eksistentsiaalne mure kuhugi hämarasse tulevikku. Suure detailse linna projekt Minecraft'is tundus tol hetkel palju lõbusam kui inseneridiplomi saamine.

Mul oligi see ettekujutus, et kõik ained on analoogsed nagu matemaatiline analüüs I&II või tehniline mehaanika I&II. See teadmine tõmbas motivasiooni nulli ja olin vaikselt juba alla andmas. Ma mõtlesin lootusetult - kas elu tõepoolest ongi nii tohutult raske?

Praeguse elu kirjeldus

Praegu on elu sootuks teine. Ma ärkan kergelt enne 6 hommikul, pesen, söön, kobin tööle ja olenevalt päevast käin ka koolist läbi. Õhtul jõuan koju, söön ja vaatan elukaaslasega telekat. Magama jään 22:30 paiku. Isegi kui ma püüan keskööni välja pingutada, olen ma selleks ajaks ikkagi juba teleka ees uinunud. Igaveseks on möödas need ajad, mil võisin kesköö paiku pidu panna ja hiljem hommikupäikesega kodu poole lonkida.

Praeguses elus valitseb kord. Voodi pole muidugi

nii hästi tehtud, aga saate aru küll.

Kuna käin tööl, võin endale erinevaid asju lubada, kui maksudest midagi järgi jääb. Maksud ja kulutused moodustavad suure osa eelarvetabelist ning ei saa õuele arutult igasuguseid bemme vedada. Kuna elukaaslane otsis mõned kuud tööd, siis pidin mina üliõpilasena meid ülal pidama ning see näitas mulle tõeliselt finantspoole pahupoolt. Lisaks ei saa riik kohe üldse ilma minupoolse 114 eurose tulumaksutagastuseta hakkama, nii et see lisas väljakutsele pisut kaalu (Kesikud maha!).

Siis lendas Passatil järsku õlipump ja rebis ka turbo kaasa, võttes meilt terve tonni elamisraha. Sellest inspireerituna otsustasin täiesti uue auto liisingusse võtta ja sissemakse jaoks müüsin ka Passati maha. Kuludega on palju lihtsam arvestada, kui iga kuu läheb mingi fikseeritud summa, mitte ei tule mingi järjekordne tonnine remondiarve. Üldiselt polnud sel Passatil häda midagi, aga ei taha enam siiski selliseid üllatusi saada, sest need on minu jaoks ikkagi liiga ootamatud.

Me saame küll hakkama, kuigi remont jäi pausile. Õnneks on kahes toas suurem osa põhimõtteliselt lõpuni ehitatud, mistõttu korraldasime lõpuks ka soolaleivapeo. Ehituse teine etapp võib natuke aega oodata, kuni end rahaliselt kogume. Muide, mu teinepool leidis lõpuks erialase töö!

Analüüs

Kui neid kahte eluviisi võrrelda, siis tegu on kahe kardinaalselt erineva filosoofiaga. Enne olin vaba kui lind, nüüd pean oma tegudest või tegematajätmistest aru andma. Enne elasin mängude maailmas, nüüd aga tööelu.

Õpingud on ka lihtsamaks läinud, sest jõledad baasained olen ära teinud, hetkel maadlen neist veel füüsika II-ga, sest pole saanud mahti seda varem ette võtta. Need nn päris ained on päris põnevad olnud, erinedes baasainetest ikka kardinaalselt. Näiteks kui baasainetes peab lehekülgede kaupa mingit ulmelist jama pähe jätma, siis nn päris ainetes piisas sellest, kui asja sisust aru said ning õppejõud olid ka palju andestavamad. See teadmine andis meeletu motivatsioonilaengu diplomi poole pürgimiseks ning hetkel lahutavad mind sellest veel kolm ainet, kaks projekti ja lõputöö.

Alustasin ka investeerimisega, mis alguses tõotas paljulubav olla, aga siis pani riik oma karvase käe ette. Seoses uue valitsusega on nüüd nii, et kui sissetulek on "liiga" suur, siis toimetatakse see lisarikkus kibekiiresti käest. Praegu võiks teoreetiliselt ka nii olla, et ükski sent ei teeni endale kaaslasi juurde, aga see on vast ikkagi parem variant kui see, et raha niisama kontol kopitaks ja väärtust kaotaks.

Muutunud on palju. Aga olen ma õnnelik? Kindlasti. Arvestades seda kunagist molluskielu, siis olen saanud endale nüüd seada mingisugusedki vahe-eesmärgid, mille nimel pingutada. Ajateenistus ja praegune elu on mulle ära tõestanud, et inimene vajab piiranguid, kasvõi mingil kujul, et funktsioneerida. Kui pole kohustusi ja muresid, siis kipub elu üsna kindlalt voolama Louis Ei-tea-mitmenda stiilis, peas ainsaks kinnisideeks oma igavaid elupäevi veidigi põnevamaks kruttida või taaskord dopamiini laksata.

Mul on hea meel, et olen vabanenud mineviku taagast ja tegevusetusest, sest see pehmendas mu ajusid iga päevaga, rääkimata tahtejõu likvideerimisest. Kindlasti on ka neid, kellel on teine kogemus, aga ma olen end nüüd nii palju tundma õppinud, et vähemalt minu puhul peavad ikkagi mingid reeglid ja ülesanded paigas olema, et elus täisväärtuslikult hakkama saada.

Lõpetuseks võrdlen ma erinevate vanusegruppide mõttemaailma, inspireerituna iseendast.

15: Kuni 10000kroonine (ca 640 eur) auto on päris hea tehing! Ei pea mingiks liisinguorjaks hakkama!
20: Ma saaks kahe autoga hakkama! Üks igapäeva- ja üks hobiauto!
26: Võtan ühe tuttuue auto liisingusse, sest mina ei viitsi küll enam töökodades käia.
___

15: 8000 krooni (ca 500 euro) eest saaksin ma jumala vabalt elada!
20: Kui panen iga kuu selle 500 eurot kõrvale, saan varsti päris vägeva auto osta!
26: 500 eurot kaob kui musta auku. Lõbutseda saan ma selle pisku eest, mis alles jääb.
___

15: Nii ilus ja täiuslik tüdruk! Aga ma... ma ei julge temaga rääkida, kuigi võiks ju vabalt kunagi ka abielu peale mõelda...
20: Eee... hei, kena neiu! Ma tahtsin öelda... Ma usun, et olen vist põnev inimene.
26: Nii et sa pole eriline pidutseja? Mulle sa sobid!
___

15: On juba kesköö. Lahe!
20: Kell on alles 3 öösel? Tunnike veel ja siis magama.
26: Kell on juba 23:30? Ah jaa, ma jäin vist kuskil tund aega tagasi magama, sest ma ei mäleta selle filmi lõppu.
___

15: Alkohol teeb inimesed nii vabaks ja lahedaks!
20: Mulle meeldib korralik joomine!
26: Ma see nädalavahetus ei võta. Järgmisel vist ka.
___

15: Individuaalsus ja väljendusvabadus üle kõige! Kui kunagi tööle lahen, siis sean kõik tingimused mina! Kes mind palkab, peaks olema õnnelik, et minuga koostööd saab teha! Mul pole küll õrna aimu, mida ma teha tahaks, aga siiski otsustan mina!
20: Ma ei tea üldse, mis tulevikus saab. Võiks ju nagu mõne tööotsa saada, või mis?
26: Mulle meeldib mu stabiilne töö.
___

15: Ilmselgelt saan ma kunagi rikkaks ja kuulsaks.
20: Ilmselgelt saan ma kunagi kuulsaks.
26: Parem sulanduda massi, kui liigselt tähelepanu tõmmata.
___

15: Ma olen introvert ja seega eriline.
20: Ma olen introvert ja see segab tõsiselt mul elus funktsioneerimist.
26: Ma olen introvert ja sa kuulsid seda minu suust.
___

15: Ma ei meeldi talle? Ma tõestan talle, et minus on palju meeldivat!
20: Ma ei meeldi talle? Mida ma siis nii valesti tegin?
26: Ma ei meeldi talle? Sitt lugu, lilleke rohus!
___

15: Kõik teised on lollid!
20: Pean püsima tarkade seas!
26: Pean tõdema - olen üks lollidest!
___

15: Võrdsus ja maailmarahu kõigile! Sotsialism on saavutatav, kui kõik kaasa aitame!
20: Kõik kommunärakad põlema!
26: Las poliitikud kemplevad omavahel, mul on muudki teha.
___

15: Rikkus on hiigelsuur villa megasuurel maatükil mere ääres.
20: Rikkus on edukas karjäär, ilus naine ja võimas maine.
26: Rikkus on pere, lapsed ja sugulussidemed.
___

15: 100aastaselt tahan ma olla nagu praegu - nooruslik, tegus ja energiat täis!
20: 100aastaselt tahan ma iga päev jalgrattaga sõita, et tervislik püsida.
26: Võiks enne 80. sünnipäeva voodis magades surra.
___

15: Ideaalne omadus - julgus!
20: Ideaalne omadus - tarkus!
26: Ideaalne omadus - kohanemisvõime!
___

15: Ma tahaks olla tuvi, et kõrgelt lennata.
20: Ma tahaks olla lõvi, et olla karjajuht.
26: Ma tahaks olla agaam, et naljakalt käia ja keelega ümbritsevat õhku katsuda.
___

15: Kuidas see võimalik on, et ma tean omaenda vanematest rohkem asju?
20: Tark on vanemaid kuulata, seega teen nende soovituste järgi.
26: Tark on vanemaid kuulata, aga parem otsustan ise.
___

15: Täiega tahaks tränaüritusele minna! Saaks ka naistega juttu teha.
20: Võiks mõnda rock-bändi kuulama minna. Saaks elu elamuse ja võib-olla ka mõne naisega tuttavaks.
26: Mu sisemine nohik nõuab Kraftwerk'i ja Star Wars'i sümfooniaorkestri kuulama minekut. See täidaks ühe päevaga kõik mu elu eesmärgid!

Remont: lagedest

Kirjutan veidi pikemalt lagede ehitusest.

Alusmaterjaliks oli pisut kaldus vineerist lagi, mistõttu pidin prusse ning roovitust hoolikalt loodima ja õhuvahe juba eos sisse arvestama. Vana lagi oli võrdlemisi toekas ning lubas endasse edukalt kruvisid keerata.

Esmalt pühkisin harjaga vana lae puhtaks, kandsin Finnfoam'i plaadile liimikihi ja surusin selle lakke. Iga plaadi lasin ka veel kruvidega kinni, lihtsalt igaks juhuks. Kui esimene kiht Finnfoam'i sai pandud, paigaldasin kaks ääreprussi mõõtudega 50x50x(toa pikkus). Nende loodimine oli kõige tähtsam, sest need olid lae jaoks sama olulised kui kiil laevale. Ega nendegi kinnitamine niisama lihtne polnud, et lase aga kruvi sisse ja püsib.

Kuna välisseinad koosnevad väljast kivist ja toa poolt Penoplastist, oli tükk tegu, et sügavale peidetud kivisse augud teha ja neisse pikad tüüblid suruda. Et asja kuidagi stabiliseerida, lasin mõned pikad kruvid sisse ka lae suunas.

Siis võis nende vahele hakata laduma teist soojusisolatsiooni-kihti. Kuna eelmine kiht oli kaldus, siis juhtus nii, et osa plaate mahutasin prusside vahele, aga kõrguse kasvades sai neid juba prusside peale laduma hakata.

Kui plaadid laotud, tihendasin need äärtest Makroflex'iga ära nagu ka esimese kihi puhul. Seejärel algas ripp-roovituse kinnitamine. Ma kasutasin 20 cm pikkuseid kruvisid, mis läbi isolatsiooniplaatide otse vineeri külge kinnitusid. Kuna aga kõrgus ühel hetkel liiga suureks paisus, pidin abiklotsid paika panema. Ma kinnitasin need otse plaatide peale ja lasin pikkade kruvidega vana lae külge kinni. Sellest sai mu nn vundament, kuhu võisin lühemate kruvidega roovitust kinnitada.

Loodimine oli paras peavalu, sest roovitus hakkas kuju muutma, kui niiskustase muutuma hakkas. Kohati surus puit end jõuga vastu plaate, seega oleks lagi jäänud võlvi kujuga. Lahendus oli lihtne: puidu ja soojusisolatsiooni vahele torkasin ma väiksed puiduklotsikesed ja kalibreerisin need kiilukestega.

Kui roovitus loodi sai, paigaldasin strateegilistesse kohtadesse puitplaadid. Akna juurde paigaldasin need kardinapuudele mõeldes ning lambi jaoks panin ühe ka keset lage. Kui puiduga lõpetasin, võis laeplaate laduma hakata. Võrreldes eelnevaga oli see kõige lihtsam - ainult sae ja klammerda.

Midagi pole vahepeal alla kukkunud ja naabritepoolne heligi on vaiksemaks keeratud. Kahe toa laed tegin täpselt samamoodi, oma järge ootab veel köök, aga selle võtan ette remondi teises etapis.

Murphy seadustest

Me kõik tunneme vahel, et elu on ebaõiglane. Olen välja toonud mõned juhtumid, mis panevad ikka kukalt kratsima küll. Kui tunned, et sinu elu on vahel paras käkk, siis loe ja veendu, et sa pole ainus "hädaline".

Teistel: Kustuvast konist diivanil algab tohutu tulekahju.

Minul: Ahjus ei sütti ükski paberitükk.

Teistel: Üks teatud ristmik. Alati eesõigus, hoolimata suunast.

Minul: Üks teatud ristmik. Alati pean teed andma, hoolimata suunast.

Teistel: Asi puruneb ja sellega kõik piirdubki.

Minul: Asi puruneb ja tänu sellele lõhustuvad automaatselt ka kõik ümbritsevad asjad, tekitades üldise kaose ja rahalise kataklüsmi.

Teistel: Pott on ääreni täis, vesi hakkab keema ja muliseb rõõmsalt.

Minul: Pott on poolenisti täis, vesi hakkab keema, see muutub sambaks ja ronib agressiivselt pliidile, kõrvetades kõik oma teel.

Teistel: Peale tolmuimejaga tõmbamist põrandad lausa läigivad.

Minul: Peale tolmuimejaga tõmbamist leian siit-sealt mõne paberitükikese.

Teistel: Pane oma muss kõvemaks! Hip-hop on nii lahe!

Minul: Kuulaks parem midagi muud. Ma pole hip-hop'i fänn.

Teistel: Bensiini hind on madal, ruttu tankima!

Minul: Paak on tühi, seega peab tankima. Miks hind nii kõrge on? Kas kütus sisaldab teemandipuru?

Teistel: Ülikooli praktikumi mõõtmistulemused on ideaalilähedased.

Minul: Ma kahtlustan, et olen juhendit pisut teisiti mõistnud.

Teistel: See brokiliroog on imeline! Niimoodi on lihtne kaalust alla saada!

Minul: Öök, seda jõledat jama ma küll endale sisse ei aja. Pitsade järgi!

Teistel: Soodustused! Tasuta ühistransport! Väiksem tulumaks! Üleüldine rahaline võit! Majanduskasv!

Minul: Miks maksud igal aastal tõusevad, aga palk jääb samaks?

Teistel: Tõus karjääriredelil, edukas firma, kallis auto, lapsed, seikluslik elu, reisid maailma lõppu.

Minul: Käin endiselt ülikoolis.

Teistel: Eksam. Kõik selge, tulemus 5.

Minul: Eksam. Kõik selge, aga auto aku vedas alt.

Teistel: Kirjutab maha, saab tulemuseks 0.

Minul: Minu pealt kirjutatakse maha, saan tulemuseks 0.

Teistel: Mingi suvaline tegevus, täiesti pingutamata ja umbes söögitegemise kõrval tehtud - kõik kiidavad, kriitikud on vaimustuses, rahastajad püüavad üksteist eemale trügides tähelepanu endale tõmmata.

Minul: Näen aastaid vaeva, mõtlen kõik asjad läbi ja kõpitsen kõik võimalikult perfektseks. Aus soovitus - hakka parem aednikuks.

Teistel: Kui on millegi kallal vaeva nähtud, siis hiljem saab seda aastaid nautida.

Minul: Kulutan suured summad auto üleskõpitsemisele, muudan selle just selliseks nagu olen teismelisest saadik unistanud ja siis sõidab keegi uimane ta mahakandmisele.

Teistel: Kannataja auto tehakse alati korda.

Minul: Sorry, see vana bemar pole taastamist väärt.

Teistel: Saavad öelda: "Ma tahan lahku minna. Asi pole sinus, vaid minus."

Minul: Saan kuulda: "Ma tahan lahku minna. Asi pole sinus, vaid minus."

Teistel: Lahkumineku korral saab kohe uute huvitavate inimestega kohtama minna.

Minul: Lahkuminek toimus Jaapani tööreisi viimasel päeval, mistõttu ma kohalike neiudega tutvust ei saanudki sobitada.

Teistel: Olukord, mis eeldab napsu võtmist. "Sa oled kaine autojuht? Milline ennastsalgav vastutus, et teised turvaliselt ja mugavalt juua saaks!"
Minul: Olukord, mis eeldab napsu võtmist. "Sa oled kaine autojuht? Ära ole selline wuss!"

Teistel: Ütleb pahaselt mingi roppuse - see on munadega alfaisane.
Minul: Ütlen konkreetselt enda arvamuse - olen ebaviisakas ülbitseja.

Teistel: Elu on õrn. Näiteks mu keskkooliaegne klassivend suri peagi peale ülikooli astumist ning tegu oli ühe kõige normaalsema vennaga klassis. Iroonilisel kombel läks ta tervishoidu õppima. Lisaks üks väike armas klassiõde vandus hiljuti pikaajalisele haigusele alla.
Minul: Naabritest joodikud kallavad pidevalt alkoholi kõrist alla, suitsetavad, tervist ei hoia, hügieenist ei hooli, aga püsivad rõõmsalt elus.

Teistel: Karma - kui aitad teisi, saad ka ise abi.

Minul: Karma - kui aitad teisi, saad endale nõudliku abivajaja.

Teistel: Kasutatud auto müük. Tehing. Ümberkirjutamine.

Minul: Kasutatud auto müük. Tehing. Ümberkirjutamine. Tasuta kasutajatugi, garantii ja nõustamisliin.

Teistel: Sa oled 26 ja endiselt tegeled sellega? Vaat' see on tõeline pühendumus!

Minul: Sa oled 26 ja endiselt tegeled sellega? Kas poleks juba aeg suureks kasvada?

Teistel: Habemega mehed on kuidagi palju mehisemad!

Minul: Aja see sitapotikaas ära!

Teed küll nii, nagu ühiskond sinult ootab, aga ikka midagi ei sobi, samal ajal koheldakse teisi pisut erinevalt. Kahtlaselt tuttav ja korduma kippuv olukord. Seega paljastub siit moraal - ära ela teiste juhiste järgi, vaid otsusta ise, mida teha soovid, sest kõigile pole võimalik korraga meeldida.

Elu viskab küll vahel su rattale kaikaid kodaraisse, aga kui suudad kuidagi jalgele maanduda, on see üks parimaid tundeid üldse. Muide, mul tuli kord mõte, et peaks parkour'i harrastama, aga kehalisest vormist ja kaalukõikumistest räägin mõni teine kord.

Sõiduproov - Moskvitš 2140

Kuna viimati istusin selles masinas aastal 2013, siis kõik siinses postituses kirjapandu põhineb eredatel mälestustel. Rändame koos aega, mil auto veel minu valduses oli ja temaga aeg-ajalt bensiini raiskamas käisin.

Kõnealune Mosse pärineb 1979. aastast, mis tähendab seda, et kaitserauad on veel ilma plastikotsteta ja esiustel on kolmnurkaknad. Millalgi värviti ta üle, sest tagatulede vaheline originaalis must ala on hoopis kere värvi ning mõnes kohas, eriti pagasniku ava juures, on värv jooksma lastud. Parempoolne esinurk sai kunagi põrutada, aga esitiib oli enam-vähem paika venitatud.

Enne ukse avamist peab hapra olekuga luku lahti keerama. Pole mingi ime, et Vene autod 2000. aasta ümber autovaraste ringkonnas nii kergelt "kaubaks" läksid. Olen isegi lukku mitmeid korda paiganud, kuid vahel hakkas see ikkagi streikima.

Uks on väga kerge, sest see koosnebki vaid välisplekist, siseplekist, kõhnast polstrist ja klaasidest. Pole mingeid turvatalasid ega elektroonikat, rääkimata juhtmetest. Kinni peab ukse lajatama paraja hooga, muidu ei jõua lukk kinni vajuda ja uks jääb kolisevalt irvakile.

Sisenemine on veidi vaevaline, sest ruumi pole just liigselt. Tuleb meeles pidada, et tegu on kompaktklassi kuuluva autoga, mis väliselt jätab täissedaani mulje. See illusioon tekib sellepärast, et kapoti- ja pagasiruumiosa on üsna pikad ning A- ja C-piilarid asetsevad üpriski püstloodis.

Interjööris torkab koheselt silma erkroheline käigukanginupp, mille sisse ajastule kohaselt üks lülijalgne on valatud. Vene autole vihjab ka spetsiifiline "Vene auto hais", millest polegi võimalik iial vabaneda. Sisustusmaterjalid on odavad ja stressitekitavalt ilmetud. Pisikesi soojapuhureid ei julge ma eriti näppida, sest need on nii haprad ja õrnakesed. Mustad "vakstust" tehisnahkistmed on üldiselt kulumata välimusega, kuigi esiistmetel on justkui noaga rebitud augud.

Rool liigub suvaliselt ja kontakt ratastega on vaid mõtteline. Kuna puudub roolivõim, siis palju edu parkimisel. Käigukangiga saab käike taga ajades hoogsalt läbi kogu kabiini vehkida ja kribud tulede lülitid roolisambal jätavad mulje, et võivad kohe murduda. Kojameeste lüliti asub hoopis armatuurlaual ning tegu on keeratava nupukesega, millele pressides eritub kroomdüüsidest pesuvedelikku. Kojamehed on pisikesed ning kasutud vedrud on neil lihtsalt selleks, et nad peavad olema. Auto meenutab pigem traktorit ning jätab kuidagi mängukanni mulje. Põhimõtteliselt 2140 polekski nagu ehtne auto, pigem meenutab see suurt automudelit.

Käivitamine on üks suursündmus. Avatud tooreklapp on justkui heerold, kes kuulutab riigipea saabumist punasele vaibale. Käiviti ajab mootorit väsimatult ringi, mõjudes kuningliku orkestrina enne olulise isiku saabumist. Käivitada tuleb mitmeid kordi, sest valitsejal on kombeks moekalt hilineda, rõhutamaks oma autoriteeti ja kättesaamatust. Gaasiga peab pisut kaasa aitama, tagamaks ülikule mugavad tingimused. Kui on juba tükk aega palutud, on kuulda turtsatusi ja heli muutumist. Viimaks moonduvad need turtsumised lubavateks köhimisteks ja 412 mootor võib tuurid üles võtta.

Kohaltvõtt on veidi äkiline, sest käimakastis puuduvad sünkronisaatorid. Auto liigub algul veidi kaheldes, sest mootor on veel külm. Tegelikult kogu liikumise iseloom sõltub Mosse puhul justnimelt tema töötemperatuurist, täpselt nagu mul igal hommikul. Aga kui sõit juba alanud ja mootor veidi soojust kogunud, on tegu päris silutud sõiduga, mille eest hoolitseb kehvade teede jaoks projekteeritud veermik.

Mõnusat elamust tekitab pikk etteulatuv kapott, nii et juht saab alati auto kaugust arvestada. Ka tagurdades vihjavad uimede rudimendid, kui kaugele on võimalik liikuda. Täiuslik vaateväli ja kumerpeegel välistavad igasuguse vajaduse parkimisandurite järgi.

Kiirust kogub Moskvitš teadmisega, et pole vahet, kas hilineda minuti või kümme. Vastu esiklaasi ja vihmaveerenne peksleva tuule vihin sunnib raadiot järjest kõvemaks keerama. Maanteekiirusel pole raadio kuulamisel enam aga mingitki mõtet, ka vestlustes kaassõitjatega kipuvad pikemad pausid tekkima. Üksik kõlar armatuurlaua sees ega ükski jäme mehehääl ei suuda võistelda Mosse jõuramise, kardaani ulgumise ja orkaanihäältega.

Võib-olla keskenduvad nad hoopis toolist kinnihoidmisele, sest surmahirm tikub suurematel kiirustel järjest enam ligi. Selles mõttes on tagaistujad eriti täbaras olukorras, sest neil pole vöösid, mis neid õnnetuse korral mürsuks muutumast takistaks. Ma muigan veidi üleolevalt, sest tegelikult pole mingit vahet, kas kannad Mosses turvavööd või mitte - sellisel kiirusel lõpeb nagunii iga avarii kindla surmaga.

Võimendita piduripedaali kogu kehamassiga surudes hakkab hoog raugema. Selles mõttes on 2140 küll nagu eestlane - algul ei saa vedama, pärast jälle pidama. Ja joob ka nagu eestlane, sest joomari kütusekulu on vähemalt 12-13 liitrit sajale. Arvestades, et 55 kW ei suuda autot kuigi tempokalt liikvele sundida, on tegu päris korraliku möödalasuga.

Samas joomine muudab "Moskvalase" teiste silmis päris ägedaks, sest kõigi kaasliiklejate pilgud on siiapoole rihitud. Keegi ei püüa ette trügides või foori tagant startides "ära panna", sest 2140 kõrval lihtsalt ei saa mingit alaväärsuskompleksi tekkida.

Rebaste retsimine (2009). Üks neiu kleebiti kojamehe külge.

Disain: 9/10

Dünaamika: 3/10

Praktilisus: 6/10

Kasutusmugavus: 2/10

Lisavarustus: 1/10

Turvalisus: 1/10

Üldhinne: 3.7/10

+ erineb massist ja tekitab elamusi

+ Vene auto kohta üllatavalt kena disain

+ odav remont

- tihe remont

- tohutu kütusekulu

- olematu dünaamika

- eluohtlik

- ei ühtki lisavidinat, täielik elementaarauto