Korteri ehitus

Elukaaslase pere poolt on meil üks korter vanas majas, kuhu eelmise aasta sügise hakul kolisime. Enne seal elama hakkamist pidime palju korda saatma, mida nüüd ka täpsemalt tutvustan. 

35ruutmeetrine korter on kahetoaline, köögist saab liikuda väiksesse vannituppa, mis hiljem juurde lisatud. Köök on kaetud puitvooderdisega, toad on viimistletud tapeediga.

Enne ehitust oli olukord üsna nukker. Kui viimane üüriline ära läks, seisis elamine oma mitu aastat, mistõttu oli sinna rõske kopitusehais tekkinud. Mitu tapeedikihti olid juba kulunud välimusega ja puitpõrand koledasti kriibitud. Ürgne mööbel oli endasse imanud paljude aastate tolmu, suitsu ja meeleheidet. Mis peamine - ahjus oli auk, mistõttu oli see kasutuskõlbmatu.

Remont on jagatud kahte etappi, alguses pidi valmis ehitama kaks tuba, seejärel aga köögi koos duširuumiga. Remont algaski eelmisel kevadel vana ahju lammutamisega. Sõprade abiga saime päevaga hakkama, sodi jätkus lausa mitme järelkäru jaoks. Kogu vana praht võttis varem koledal kombel ruumi, kuid nüüd olid loodud tingimused ehitustöö esimese etapi alustamiseks.

Võtsin osa sääste välja ja lasime samasuguse, kuid pisut väiksema ahju laduda. Seejärel kiskusime päevade kaupa tapeedikihte maha, et saada ettekujutus seinte ehitusest. Välisseinte puhul puutusime kokku Penoplasti plaatidega, naaberkorteri sein oli tehtud kivist ja vaheseinad puidust.

Erinevaid konstruktsioone arvesse võttes pidime hakkama mõtlema, kuidas edasi teha, aga vahepeal tegime algust lagede ehitusega. Kuna meid on õnnistatud häälekate ülakorruse naabritega, kelle alkoholilembus meile järjest selgemaks saab, siis pidime laed helikindlamaks muutma. Peale pikki kaalumisi otsustasin Finnfoam'i kasuks. Liimisime kahte tuppa kaks kihti 5 cm paksusi plaate, mis ka kruvidega kinnitasime. Igatahes pärastpoole ei tahtnud nad  üldse ära tulla, kuigi elukaaslase isa seda veidi pelgas. Tänapäevased liimid on ikka rämedalt tugevad, kruvisid poleks tegelikult vajagi olnud, aga vähemalt on kinnitused nüüd täiesti kindlad.

Elektriga oli pisut jamamist, nii et lõpuks otsustasime korkidest loobuda ja lasime uue harukarbi paigaldada. See oli kriitiline samm, sest kogu juhtmestik oli kavas hiljem ära katta.

Elutoa akna raamid katsin ma vähemalt kolme värvikihiga. Alguses oli plaan kõik aknad kiirelt üle võõbata, aga tahtsin seda korralikult teha ja nii jõudsingi suvel vaid ühe aknaga tegeleda. Pealegi, teisi olulisemaid asju oli ju ka.

Järg jõudis seinte juurde. Kiviseinad katsin lihtsalt kipsiga, sest need olid üsna ebatasased ja jõupaberit ei õnnestunud 100% eemaldada. Kuna lihvimist olin varem Jaapanis praktiseerinud, läks see võrdlemisi kiirelt, kuigi pahtel va sigudik pidi alati harjumatult terve päeva kuivama. Jaapanis olin tegutsenud nimelt peamiselt autopahtli ja metallseintega, sekka vaid natuke kipsi. Teised seinad katsime jõupaberiga ning sellele operatsioonile kulus küll aega ja liimi.

Kusagil sel hetkel juhtus ka midagi põnevat. Me kolisme pooleliolevasse korterisse elama, et meil oleks mingi stiimul ehituse edendamiseks. Lisaks arvasime, et peale ehitust oleks väga väsitav jälle koju pesema sõita ja nii tekiks meil alati kiusatus varakult ära minna. Olles kogu aeg ehituse keskel, saaks igal vabal hetkel jälle millegi kallal nokitseda. Tegemist jätkus, sest kolimise hetkel oli üks tuba alles jõupaberiga kaetud ja teises toas puudus näiteks valgus.

Siis täiendasin veidi lagesid ehk paigaldasin ääreprussid ja nende peale ripproovituse. Kuna lagi oli kõvasti kaldus, siis prussid pidi täpselt loodima ning roovituse ja soojustusplaatide vahele jäi kolmnurkse prisma kujuga tühimik. Roovitust hoiavad paigal äärtest prussid ja keskelt pikemad kruvid, mis läbi soojusisolatsiooni vineeri sisse kinnituvad. Roovituse loodimine oli ka üks paras tsirkus, sest lauad kuivasid ja paindusid veidi. Seetõttu paigaldasin hullematesse kohtadesse puuklotsid, et roovitus liiga plaatide vastu ei suruks.

Seejärel asusime tagatoa seinu tapeetima, mida tegin elus üldse esimest korda. Ma olen Jaapanis laeva ehitanud ja maal garaažile katust teinud, aga tapeetimiseni polnud ma enne jõudnud. Tunnistan, et esimesed paanid panin veidi koledate vahedega, aga järgmised sobitusid juba kenamalt.

Tagatuba tapeeditud, võisime sinna laeplaate paigaldama hakata. Väga mugav oli karbist järjest uusi plaate haarata ja klambripüstoliga kinni suruda. Tagatoale läks kaks päeva.

Vahepeal võisime põranda ette võtta. Elukaaslane oli tükk aega vaippõrandatest vaimustuses, kuid mingil hetkel oli ta õnneks meelt muutnud, nii et valisime ilusa (ja soodsa) parketi välja. Magamistoa saime ära laotud, nii et ukse vahel lipendasid lahtised otsad.

Seejärel tapeetisime elutoa ja sinna kinnitasin lae vaid päevaga. Kuna tagatoas jäi lagi kamina juurest veidi lõpetamata, sai ka see ära tehtud. Seina- ja laemajandust põhimõtteliselt alustasin tagatoas ja ka lõpetasin seal.

Edasi saime põrandapanekut jätkata. Materjal käes, jäin ma mõttesse, kuidas oleks kõige mõistlikum jätkata. Sooned olid sellised, et plaate ei saanud niisama väljaturritavate plaatide vahele torgata. Võtsin vastu otsuse, et tagatoa põrand tuleb kuni ukseni ja ka ukse kohast lahti võtta. Uksealuse panime paika, nii et saime lõpuks elutoas laienema hakata. Tagatoa lahtivõetud juba õiges mõõdus plaadid sobitusid kiirelt oma kohtadele, mistõttu käis sealne kokkupanek imekiirelt. Kui põrand valmis sai, oli küll juba uue korteri tunne.

Lõpuks tõime ka põranda- ja laeliistud. Põrandaliistud lasin kruvidega kinni, lae omad liimisin. Kuna seinad kohati lainetavad, on mõnes kohas märgata liistu ja seina vahel päris suurt vahemikku. Arvestades alusmaterjali kvaliteeti, sai kogu trall üsna aktsepteeritavalt korda aetud, sest ehitame ju lõppude lõpuks ikkagi iseendale.

Praegu valmistume soolaleivapeoks ja mõtleme, millal tekib rahalisi vahendeid teise etapi alustamiseks. Hoogu peab koguma, sest need kaks tuba läksid maksma oma... 4-5 tonni.

Liiklus

Olen Eesti teedevõrgu pidev kasutaja ning pean vajalikuks sel teemal veidi sõna võtta. Olen märganud, et endiselt tekitavad mõned liiklusreeglid ja loogilised käitumismallid mõnes täielikku segadust. Täna kehastan isehakanud sõiduõpetajat, nii et kinnitage oma turvavööd.

Alustame põhilisest. Kui liikleja soovib pöörata, siis reastub ta juba varakult vastavasse ritta (vasakule keeraja reastub vasakusse ritta, paremale keeraja paremasse ritta). Üldiselt peetakse kombetuks, kui pöörata soovija viimasel hetkel üle kahe või kolme rea liikluskaose tekitab.

Suunatulekang

Järgmiseks suunatuled. Neid kasutatakse oma tulevase manöövri selgitamiseks kaasliiklejatele, et need teaksid juba varakult arvestada ja enda liikumist sättida, vältimaks kokkupõrget. Suunatulekangi leiate tavaliselt rooli küljest vasakult poolt.

Sinine kaugtulede märgutuli

Tuled on tõeline murekoht, sest pidevalt näen vastutulijaid, kel kaugtuled teisi tõrjuvalt pimestamas. Isegi päevasel ajal kipuvad need tohutult häirima, mistõttu neid tegelikult sel ajal ei kasutatagi. Juhin tähelepanu, et armatuuril näitab kaugtulede põlemist sinine märgutuli, mida on võimatu mitte märgata. Kes seda ikkagi ei näe, on kas tervisekontrolli üle lasknud või on autol pirn või vastav relee läbi.

331 - Sissesõidu keeld

"Telliskivi"-märk (331) ei luba edasi sõita, sest tihti on tegu vastassuunaga. Ma mõistan, et 10 meetrit on lühem tee kui 100 meetrit, aga kui siiski otsustate seda märki eirata, palun olge vähemalt nii palju inimene, et ei takista ÕIGESTI liiklejaid. Vähemasti oodake ära, mil tee on tühjem, et saaksite oma eeskirjarikkumise toime panna. Ma rõhutan, palun ärge sukelduge vastassuunalisse liiklusse.

Liikluskäitumine on üks asi, mis mu sõidu Tallinnas endiselt ebaühtlaseks muudab. On tõestatud, et ühe auto kaupa ettetrügimine ja sõelumine ei anna kuigi arvestatavat ajalist võitu. Vastupidi, see suurendab tõenäosust sattuda liiklusõnnetusse ja tekitab parajat stressi. Juhin tähelepanu, et seda on mainitud ka Liiklusseaduses:

Pg 47. (2) Teel, kus pärisuunas on kaks või enam teekattemärgisega tähistatud sõidurada, ei tohi juht tiheda liikluse korral, kui kõik rajad on ühtlaselt koormatud, ees sõitvatest sõidukitest mööda sõita. (Liiklusseadus)

Väga raske on hoida turvalist pikivahet, sest alati hõivatakse kõik vähegi autopikkused tühimikud mõne kodaniku poolt, kellel teistest tunduvalt kiirem. Muide, ette kimades ja eessõitja saba ahistades tekivad ka fantoomummikud, sest kihutaja peab pidurdama, kui eessõitjale ohtlikult ligidale jõuab. Tekib ahelreaktsioon, sest ka tema tagused "ohvrid" peavad pidurdama.

Paiknemine teel. Kui tipptunnil tekib olukord, et olete ristmiku alguses, kuid on selgelt näha, et edasi sõites jääksite punase tulega keset ristmikku seisma, siis mida tegema peaks? Väga lihtne - oodake, kuni vabaneb piisavalt ruumi ja saate edasi liikuda. Kui aga ruumi ei teki ja foorituli jõuab vahepeal punaseks minna, siis paanikaks pole põhjust, sest varsti on oodata taas rohelise tule süttimist. Pidage meeles, et kui olete teinud rutaka valearvestuse ja ristuvat suunda blokeerima asute, soovivad mitmed kaasliiklejad teie elu enneaegset lõppemist. Et teiste närve säästa ja veidigi austust üles näidata, võite püüda olukorda päästa, sättides oma auto veidi kaldu lubavamasse asendisse.

Foorid. Me teame seda, et punane keelab liikuda ning roheline lubab sõita, sest juba lasteaiast on seda meile sisendatud. Samas ikka ja jälle tundub sellega probleeme tekkivat, sest rohelise tule süttides kratsib nii mõnigi kukalt ja püüab värvi tähendust meelde tuletada. Ja kui rohelise tule lubav loomus on viimaks meenunud, asutakse käigukangi otsima. Läbi häda saadakse see ka lõpuks sisse, kuid liikuma hakkamise hetkeks on lubav foorituli säranud juba oma 5 sekundit. Siit ka minu soovitatud käitumisjuhis - kui satute foori taha esimeseks, jälgige foori. Just teist sõltub kogu kolonni liikumahakkamine ja ummiku vältimine või tekitamine. Parem olge see inimene, kes ristmiku läbilaskevõimet maksimaalsena hoiab. Kiirem liiklus ja vähem sõelujaid.

Samas kui mõni kodanik tõesti pidevalt fooril silma peal hoiab, kuid reageerimiskiirus on kahjuks lihtsalt nii halb, et ikka tekib 5 sekundi lõtk, siis soovitan meditsiinilise kontrolli läbiviimist ja kaaluda juhilubade loovutamist. Seda ei ütle ma mingi sarkasmiga, sest reaktsioonikiirusest ja sõiduki valitsemise võimest sõltuvad ka teiste elud, eriti jalakäijate omad.

Peale halva reaktsioonikiiruse on olemas veel selline nähtus nagu põhjendamatu venimine, eriti maanteel. Kui on tihe udu, läbimatu lumi või paduvihm, siis on kiiruse alandamine igati kooskõlas terve mõistusega. Kui aga tee on sile ja hooldatud, pole mingit tõsiseltvõetavat vabandust ummistada liiklust. Liiklusseaduses on üks konkreetne punkt:

Pg 50. (7) punkt 1. Juht ei tohi: 1) põhjendamatult aeglase sõiduga takistada teisi sõidukeid 

Selle paragrahviga see teema veel ei lõppe. On veel üks tore punkt:

Pg 53. (4) Kui sõidutee laius, kulg või seisund koos tiheda vastassuunaliiklusega ei võimalda ohutult mööda sõita aeglasest, suurest või piiratud sõitukiirusega sõidukist, peab sellise sõiduki juht vähendama kiirust ning vajaduse korral hoidma esimesel võimalusel võimalikult tee äärde, et tema taha kogunenud sõidukid pääseksid ohutult mööda. 

Selles punktis pole midagi arusaamatut, küll aga jääb arusaamatuks tolle juhi peas toimuv, kes niimoodi kümnete kilomeetrite kaupa keset teed solgerdab ja enda taha ussi kogub. Kui on tegu 2+2 teega, siis nähes peeglist tagant lähenevat kiiremat sõidukit, oleks viisakas suunduda paremasse ritta, sest:

Pg 51. (1) Eesliikuvast sõidukit tohib juht mööda sõita vasakult.

Liiklus puudutab meid kõiki, mitte vaid roolikeerajaid. Paljud jalakäijad pole küll autokoolis käinud, aga seaduste mittetundmine ei vabasta vastutusest.

Pg 25. (2) Jalakäija peab sõidutee ületama lühimat teed mööda, ohutussaarte olemasolul nende kaudu.

Olen märganud palju neid, kes silmad maas aeglaselt diagonaalis üle tee komberdavad, eirates enda alalhoiuinstinkti. Inimesed, palun tuletagem meelde algkoolis õpetatu - enne tee ületamist vaadata mõlemale poole ning olles veendunud, et tee on ohutu, liigse viivitamiseta üle tee liikuda.

Liikudes diagonaalis umbes 45 kraadi all, võib teekond pikeneda tervelt 1,414 korda! Suurendame lühima tee ja tegeliku tee vahelist nurka ja peagi on teekonna pikkus poolteist korda. Ajapikkusega juhtub täpselt seesama, mis tähendab seda, et jalakäija on ohutsoonis pikemat aega.

Rohkem mõistvat suhtumist ja tähelepanelikkust, nii muudame liikluse sujuvaks, kiireks ja turvaliseks.

Muusikast vol 1 - 80ndate rock

Minu muusikarubriik hakkab põhinema minu niinimetatud "perioodidel". See tähendab seda, et vahel tuleb mulle peale 50ndate rock'n'roll-i hullus, siis sukeldun 70ndate funk'i jne. Sel nädalal olen näiteks 80ndate rock'i lainel.

Põhimõtteliselt tähistab muusika minu jaoks isikupärast kunstiliiki, mida saab kasutada inimese iseloomustamiseks. Muusika olulisust iseloomustab ilmekalt see, et teismelisena oli meil kõigil muusikamaitse partneri ja sõbra valikul üpris oluliseks kriteeriumiks. Seda polegi niiväga raske mõista, sest kui keegi on loonud mingi muusikapala, siis on ta sinna pannud oma hinge ja talendi. Mõned laulud on tõsisemad, mõned lõbusamad ja mõned on mõeldud hoopis paroodiana, seega kõiki ei saagi ühe standardi järgi hinnata. Aga kui muusika on mittemidagiütlev, eristumatu ja täiesti jõuetu, siis mida sellest arvata?

Elame igas mõttes ühetaolisuse ja võrdsustamise ajastul, kus eetriaega jagatakse kvootide alusel. Nii nagu kõik autod kas hallid või mustad, nii lauldakse muusikas vaid rahast ja naiste taganutmisest. Mu elukaaslane armastab vahel taustaks telekast muusikakanalite peale kruttida, nii on mul väga tihti õnn ja rõõm saada osa tänapäeva loomingust. Mis sealt siis tuleb?

Need samad 20 lugu ja hitti eelmisest aastast, mis viimased pool aastat kõiki raadiokanaleid on ummistanud. Ei mingit vaheldust. Ma saaks aru, kui promotaks uusi põnevaid talente, aga eetris hapnevad vaid mõned kindlad stagneerunud lood. Stiilide suhtes pole ka mingit vaheldust, ikka see sama pop-jama. Kui jälle satub ette mõni SkyPlus, teeb mu käsi rutaka sundliigutuse Rock FM või Retro FM suunas, et veidigi kõrvu säästa. Passatil on jah see häda, et ma ei saa sinna oma USB-d taha ühendada ning pean leppima raadiovalikuga. Sellepärast sõidangi päris tihti Clioga, kus see luksus on olemas.

Et mu enda jutt ka liigseks soigumiseks kätte ei läheks, pakun mõned vahvad pärlid, mida ma viimasel ajal avastanud olen. Sellist rokiklassikat oleks pidanud muusikatunnis koos Mozarti ja Beethoveniga õpetatama. Seetõttu näengi pidevalt vaeva, et enda muusikalist maailmapilti avardada. Nagu aru saate, olen ma sellist tüüpi inimene, kes võimalusel valib endale erkrohelise või sinise auto ning raadio asemel möllan juutuubis, leidmaks neid kõige silmapaistvamaid lugusid.

Accept - Balls to the Wall

Krokus - Long Stick Goes Boom

ZZ Top - Sharp Dressed Man

Mötley Crüe - Kickstart My Heart

Deep Purple - Highway Star

Minu autode hingeelu

Räägin natuke oma eksidest ja praegustest. Saaga sai alguse sellest, kui hakkasin vanaisaga garaaži ehitama, mille mõõdud valisin 1977. aasta Trans Am-i järgi. Aga rahalised vahendid ja illusioonide tuhmumine dikteerisid ideoloogilise muutuse, mistõttu hakkasin hoopis kommunistide toodangut uurima...

Juhtus nii, et minu esimeseks neljarattaliseks sai kapsatäi-roheline Moskvitš 2140. Nooremad lugejad ilmselt guugeldavad hoolega, kas selline mark üldse olemas on. Teadjamad lugejad aga teavad, et selline mark on juba palju aastaid looja karjas.

Ma ostsin ta 17aastaselt, olles piisavalt kooli toiduraha kõrvale pannud. Kuigi juhilubade tegemine kippus mul venima, logistasin temaga maakoha vaiksetel teedel. Mootor polnud suurem asi, 1.5 liitrise 55 kW ei suutnud neljaukselisele piisavat dünaamikat tagada, kuid selle võrra said huvilised põnevat riistapuud kauem kaeda. Huvi oli suur. Ikka olid kõigi pilgud kleebitud endisaegsele ihaldusobjektile, kui ma ta jalutuskäigule juhtusin viima.

Paar viimast aastat veetis ta garaažis, kuna olin temast aja jooksul tüdinenud. Miski seletamatu jõud soovis ikkagi midagi moodsamat, mugavamat ja kiiremat. Ürgse Mossega oli iga päev mõni jama, oli see siis käimamineku komplitseeritus, tulede kadumine, genekarihma vahetus Ülemiste parklas või mõni muu kala. Sõidumõnu iga minuti kohta oli vaikselt tekkimas mitu remonditundi.

Enne kui tal lõplikult minna lasin, soetasin endale Lääne päritolu asenduse. 1986. aasta VW Polo oli tegelikult juba aastaid mu teise vanaisa kuuri kõrval mädanenud ning ta loovutas selle kõhklemata mulle.

Õige pea selgus, et selle rimakaga oli isegi rohkem jamamist kui Mossega. Tagarataste kinnikiilumine ja summuti alt minema libisemine olid vaid mõned värvikamad näited selle auto tempudest. Enne pressi alla viimist uurisin veel huviga, mis kerest nende aastatega järgi oli jäänud. Mäletan, et kiskusin tagaistujate salongipolstrid ära ja vastu vaatasid kulunud tagarehvid.

Ülikooli astudes mõlgutasin Audi 100 ostmise mõtteid, aga vanemate tingimused panid asja paika. Asi oli selles, et nad lubasid mind autoostul toetada, kuid masina valisid nad ise. Nii tuligi mu ellu Renault Clio.

Midagi suurt pole sellest rääkida, sest kaks ust ja 1.2 liitrine mootor jätavad mulje pigem kabiiniga tsiklist kui autost, kuid sellest hoolimata on prantslane end igati heast küljest näidanud. Olen vaid kuluosi vahetanud, hooldusi teinud ja bensiini sisse kallanud. Minu maailmapilti on see tilluke hakkaja putukas küll tohutult laiendanud. See veteran on püsinud mul 2010. aastast saadik ning ma ei näe, et ta kavatseks veel lähiajal kooleda.

Selleks ajaks, kui ma mitu aastat Clioga olin paarutanud, oli auk mu südames paisunud. Soov millegi suurema järele oli muutunud lausa talumatuks ning eelarvamusi trotsides tõin ma endale Tõrvast 1993. aasta BMW E34.

See auto jättis mu südamesse kustumatu mälestuse kui 90ndate aastate kultuuriikoon, mis kõigil emotsioone pinnale sunnib, häid või halbu. 141 kW ei jätnud mind iial hätta ning igale riisiraketile näitasime me aftermarket'i tagatulesid. Ühe provokatiivse länkarivenna panime paika lausa kahe järjestikuse foori taga, kuigi mul oli veel kaasreisija.

See idüll lõppes kahjuks üsna kurval moel. Eelmisel kevadel olin väljumas TTÜ esimesest parklast, kui üks proua oma mersuga esinurka sisse sadas. Kuigi tal oli punane tuli, siis mu koolikaaslased olid hiljem eeldanud, et ma ise olevat avarii põhjustanud. Ikkagi ju bemmivend. Nii ta mahakandmisele läkski, sest kindlustus ei pidanud taastamist otstarbekaks. Vana auto on rahaline häving, osati vaid mulle öelda.

Läks kiireks rahade kokkukraapimiseks ning soetasin endale "täiskasvanuliku" ratsu - 2007. aasta VW Passat. Pool aastat teeskles ta täiuslikku sõiduvahendit ja mul oli tekkimas ka kerge Audi vaimustus. Peale kulukat ja õpetlikku õlipumba ning turbo vahetust sõidab ta jälle, kuid hing on rahutu - kaua ma vanade autodega jännata viitsin?

Nii olengi jõudnud praegusesse hetke, mil andsin tellimuse täiesti uue auto kokkupanekuks. Eelsissemakse on tehtud, tagasiteed enam pole ning kevadel saan sõita juba Seat Leon ST FR-iga. Keeruline lohisev nimi tähendab vaid seda, et tegu on sportseadistusega universaalversiooniga. Mootoriks valisin 132 kW 1.8 turbomootori, mida taltsutab DSG-kast. Säärase versiooni sain valida, kuna hetkel on Seat-il suured allahindlused ning naljakal kombel näiteks 1.4 maksab sama palju kui minu valitud võimsam versioon. Ma arvan, et käsil on vananeva mudeli jääkide realiseerimine, sest eeldatavasti on uuem mudel õige pea tulekul, arvestades eelnevaid tootmisaastaid.

Igatahes proovisõit lõi küll pahviks ning ma poleks uskunud, et Seat võiks pakkuda sama väärilist sõidurõõmu kui BMW! Kooli lõpetamise ajaks võiks küll kätte saada.

Avapauk

Räägin siis täpsemalt, miks see blogi on tekkinud ja kes ma selline olen või kelleks end pean. Tere, mina olen Martin ja ma olen kirjutamise sõltlane. Umbes pool aastat olen end "tühjendanud" ühel välismaisel saidil, kuid see ei paku siiski kõike seda, mida otsin. Kuigi olen varem kokku puutunud blogimise ja oma elust kirjutamisega, piirdus see siiski ühe nišiga, kajastades üht spetsiifilist perioodi mu elus.

Hetkel olen jõudnud aga taas uude eluetappi, kus mult oodatakse piisavas koguses vastutust, kohusetunnet ja mõistlike otsuste tegemist. Kuna ma olin alles hiljuti paras põngerjas, ei tundu mulle näiteks arvutimängudest võõrutamine eriti vahva. Ülikoolis passimine aitas mul 20. eluaastate alguses efektiivselt lapsepõlve pikendada, kuid endalegi ootamatult olen kohe haaramas sillainseneri diplomit. Kevadel saan 27, seega satun loomeinimeste jaoks üsna tundlikku vanusesse. Loodan, et see liialt prohvetlikuks ei saa, sest 27-t ei näe ma mitte klubina, vaid pigem järjekordse kilomeetripostina.

Mida siit blogist leida võib? Elu paikaloksumise võlud ja valud, korteri ehitamine, autotestid, muusikasoovitused ja mõningad veidrad mõtted.