Eellugu
Seda juttu kirjutades pole ma vihane ega ärevil, vaid sügaval mõtetes ja ehk veidi natuke sarkastiline. Ühistu koosolekul kuuldu küll algul ärritas mind kergelt, aga selle tunde puhus kiirelt minema hulk mõtteainet, mida jagub õige mitmeks päevaks. Jutt oli muidugi eestlase lemmikasjast rahast.
Oli üsna harilik arutelu, kuidas kortermaja renoveerimisega edasi minna. Meie kuulus mutt heietas, kuidas ta kunagi oma taskust mingi toru välja kaevamise kinni maksis ja lootis juba selle eest tagantjärele hüvitamist saada. Mõistus ütleb, et kui see oli enne ühistu loomist, siis pole enam midagi teha. Kui see oli ühistu ajal, oli see ta enda äpardus, et ta tollase esimehega kokkuleppele ei jõudnud.
Siis hakkas asi tulisemaks kiskuma, kuna mutt ei saanud ühistu rahade paigutamisel jälle oma tahtmist ja argumentide lõppedes hakkas isiklikke torkeid pilduma. Lühidalt öeldes käis jutt ühistu raha paigutamisest, aga mutt pidi oluliseks mainida, et nende pere pidi iga kuu 500 euroga hakkama saama ja "mõned siin" pidid tuhandeid teenima. Muide, vahepeal käis muti tütar, kel väidetavalt rahadega kitsas, õues suitsupausil. Kui mu naine selgitas teistele üht laenu võtmise nüanssi, siis mutt koos oma käsilastega mögistas oma nurgas irvitada. Kahtlustan, et ilmselt ei jõudnud talle asja iva kohale.
Edasi kiskus jutt juba suvalistele teemadele. Muti tütar pidas vajalikuks kogu ühistu ees halada, et elektriarve oli 150 eurot. Mu naine mainis täie rahuga, et meil oli see 220, mis muti tütre hoo ajutiselt peatas. Ennast veidi kogunud, põrutas muti tütar, et kuna ta vaktsiinisüste ei tee, siis võib ta äkki peagi töö kaotada. Ma muigasin, kui mu naine poetas kohe, et see on ju muti tütre isiklik valik. Siis hakkas tulvama vandenõuteoreetilisi pärleid, kuidas vaktsiinid on ohtlikud ja võivad surmaga lõppeda. Mu naine vastas lihtsalt, et "noh, suren varsti süsti tagajärjel või homme autoõnnestuses, mis vahet seal on." Muidugi oli muttidel suu vett täis, kui nad püüdlikult õhku ahmisid.
Arutelu
Esiteks pole me seal majas kellelegi öelnud, palju me täpselt teenime, seega on see oletus paljast õhust. Teiseks pole see ühegi naabri asi, et nemad 500 euroga hakkama saavad. Kolmandaks, ma ei näe endal ega teistel naabritel isiklikku süüd, et mutid sellises kitsikuses siplevad. Neljandaks, töövõimetuspension ei välista enese harimist ja näiteks IT valdkonda suundumist, kus on suured palgad ja kodukontori võimalus. Viiendaks, vaktsiinist keeldumise tagajärjed tekivad omal riisikol.
Jäi mulje, et nad uhkustasid oma vaesusega nagu II ilmasõja veteranid, kes kunagi Poltava all fašiste tümitasid. Et muti ehitajatest pojad tulevad ja teevad kõik tööd ära ja nad saavad hakkama (kuigi elamine ja uksetagune on kui seapesa). Nemad kui kangelased saavad 500 euroga hakkama ja me peame neid kätel kandma, nii et medalid kõlisevad.
Ma tõmbaks sellise jutu peale pidurit ja ütlen, vaesus pole küll mingi uhkuse asi. Vaesus hoiab elukvaliteeti näruna ja toob inimestes välja nende kõige inetumad iseloomujooned. Ma ei soovi iialgi vaeseid mõnitada ega alavääristada, vaid soovin, et sellised inimesed mõistaks, et vaesus pole "rikaste" silmis mingi ohvrimeelne kaevikus külitamine ja isamaa kaitsmine, vaid on oma elu vussikeeramise tulemus. Muidugi juhtub elus igasuguseid ootamatuid asju, aga naabrimutid pole voodihaiged ja kõik jäsemed on endiselt küljes, nii et võimalused pole neil küll 100% piiratud.
Vaesus on midagi, millega tuleb võidelda ja selleks peab leidma lahendusi, mida reaalselt ellu viia. Hädaldamine, naabrite "tonnide" üle kirumine ja riigi süüdistamine ei tee olukorda paremaks. Pigem peaks tagasi kooli minema, mingi uue ameti õppima ja aktiivselt oma elu korda seadma. Muide, suurem teadlikkus elu toimimise seaduspäradest aitab ära hoida vandenõuteooriatesse uskumist ja vaktsiinihirmu, mis ähvardab mõne ka 500 eurost suitsurahast ilma jätta. Kasuks tuleb ka vaevanägemine enda iseloomu kallal, sest nägin kord ise, kuidas üks põhimõtteline maskivastane jäi ühel firma ühisüritusel ukse taha.
Lõpetuseks
Mulle meenus üks Võsapetsi lugu, kus inimestel on täpselt sama mentaliteet (Risti paarike kutsus Võsa külla: Siin peldikus me elame!). Murelik peremees kurtis, kuidas ahi suitsu läbi ajab. Võsa hakkas kohe lahendusi leidma ja pakkus, et tuleks raud ja paar kivi lahti võtta ning veidi segu vahele panna, et see pole väga raske. Sellepeale ütles vihane mees, et tema on traktorist, aga mitte... tsementer.
Räppari kombel kätega vehkides kurtis peremees, et vald peaks neile kohe uue ahju laduma. Tsemendi ostmine ei tulnud kõne allagi, sest Risti paarikesel polnud nimelt pappi, muidu oleks nad kohe jahi ja ratastega maja auto järgi ostnud.
Jah. Igaüks teeb oma eluotsused ise ja peab isiklikult ka tagajärgede eest vastutama, selline see elu kord juba on. Lõpetame siinkohal ühe lustaka tõeteradest kubiseva lauluga.
Agu Lüüdik - Rikas ja vaene (1938)
"Kes on rikas, julgeb tõde näkku öelda. Kes on vaene, tohib sellest ainult mõelda."Häid jõule, kõik rikkad ja vaesed!
