Lumehelbekeste mäss

Selle postituse eesmärgiks on tutvustada internetiavarustest välja tiritud veidrusi, mis ühel kaugel maal ka tegelikult sünnivad. Et mõista, miks kogu see krempel üldse olemas on, püüan anda selle kohta ka mingisuguse kommentaari. Tuleb meeles pidada, et mida ma kirjeldama hakkan, ei kehti kogu lääne ühiskonna kohta, vaid märgib selle radikaalset vähemust, kes kõige valjemat häält teevad ja oma aktivismiga reaalseid muudatusi taga ajavad.

Viimaste kümnenditega on lääne ühiskond järjekindlalt liberaalsuse suunas liikunud. Mis enne keelatud või vähemalt kulmu kergitama sundis, on tänaseks päevaks enamasti juba uus normaalsus. 1960ndatel algas seksuaalrevolutsioon, mil seksuaalvähemused, naised ja rassivähemused jalad kindlamini maha surusid ja ka endaga arvestama sundisid. Ma arvan, et on mõistlik, kui kohtleme kõiki inimesi inimväärselt, kas pole? Asjal oli täitsa point olemas ning edaspidi polnud näiteks homoseksuaalne suhe midagi kohutavat ja põlastusväärset. Minu seisukoht on see, et tegele oma kodus, millega tahes, kui sa mind sellesse ei kaasa. Whatever floats your boat (mis iganes su paati vee peal hoiab).

Aga häda seisneb selles, et ega sellega ei piirdutud. Iga nurga pealt vooris juurde aina uusi "vähemusi" ja "erilisi" inimesi, kes leidsid, et nende õigusi endiselt piiratakse. Kadedus tervete inimeste väiksema stressi üle ja sügavale hinge peitunud alaväärsuskompleks omaenda ebanormaalsuse pärast tingisid vajaduse patuoina leidmiseks. Kuna kõige edukam, ilusam, targem ja õigem ajas muutumatu inimmudel on meil viimasel ajal olnud valge kristlasest heteroseksuaalne mees, siis valatakse kogu viha ja äng just selle ühiskonnaosa peale.

Sellise dünaamika tõttu on teisel pool kallast isegi liikumine, mis nõuab kõikidelt valgetelt neegerorjade järeltulijate ees lömitamist ja nende esiisade kannatuste eest kompensatsiooni maksmist. Ka mitmed lääne naised on pea uhkusest püsti ajanud ja tõrjuvad valgete meeste tutvumiskatseid või isegi tagamõtteta vestlusi, nimetades neid "patriarhaadi vägistamiskatseteks". Ma pole isegi veel selliseid inimesi maininud, kes vägistamislugusid välja mõtlevad ja süütuid ohvreid trellide taha saadavad.

Lombi taga valitseb ka selline nähtus nagu PC-kultuur, mis teiste sõnadega on poliitilise korrektsuse snobism. Sisuliselt tähendab see seda, et kuigi seal valitseb sõna- ja arvamusvabadus, siis teatud sõnu "ei kõlba" öelda, kuna keegi kusagil võib äkki solvuda. Kes julgeb N-sõna ("neeger") välja öelda, sellele joostakse tormi nagu keskaegsel nõiajahil ning põletatakse koos kõige naha ja karvadega meediatuleriidal. Kusjuures tänapäeval tähendab meedia lisaks uudistekanalitele ka kuulsamaid Twitteri kontosid ja muid internetilehti, mistõttu ükski "patt" varjatuks ei jää.

NAGGERS. Mida te siis arvasite?

Need värviliste poisipeadega naiivsed neiukesed kipuvad ülikoolides "soouuringuid" õppima, kusjuures see ei tähenda looduses esinevate vesiste maa-alade geoloogilist uuringut, vaid linnalegendil põhinevat "teooriat", mille kohaselt on peale mehe ja naise veel muidki sugusid, mida mõned kameeleonid lausa vastavalt tujule vahetavad.

Noorukeste filosoofidena asuvad nad endile kõrgepalgalisi töökohti otsima ning eks lugejagi juba mõistab, et kuna valged firmaomanikud tänapäeval "soouuringute" doktoreid tikutulega taga ei aja, on tegu kõige ilmsema "patriarhaadi vägistamiskatsega" ning rassi- ja soovihaga. Nii need kirjud siis kusagile kiirtoiduputkasse potsatavad või löövad laineid sügavamõttelise LGBTBBQ-kunstiga internetis. Aktiivsemad aga lähevad kuhugi Huffington Post'i "ajakirjanikuna" valgeid mehi materdama ja palgalõhest kiunuma.

Tänane läänemaailma vaatepilt läbi väga kummalise prisma on selline - neegrid on süütud ohvrid, naised on allasurutud vägistatud ohvrid, valged mehed on natsid, vägistajad ja orjapidajad. Kõik valgete meeste teod olevat võikad - mansplaining (naistele keeruka tehnilise jutu natuke liiga lihtsaks mälumine), manspreading (munandeid säästev laialt istumine) ja isegi mehelikkus (mehelikud käitumisjooned nagu näiteks jõulisus, domineerimine ja konkreetsus).

Mida peaksid asjast arvama noored mehehakatised, kellel puudub maskuliinne eeskuju nagu nägime näiteks vanades vesternides eesotsas Clint Eastwoodiga? Selle asemel näevad nad, kuidas järjekindlalt korratakse mantrat "tugev naine" ning ringlevad kangelaslood, kuidas mõni naine mingile pahale mehele tuule alla tegi ja end maksma pani. Boonuspunktid, kui kangelanna oli vaesest perest neeger ja mees elitaarne rikas valge. Selliste kättemaksufantaasiate keskel sirguvad arglikud ajupestud poisikesed, kes kardavad "vähemuste" viha alla sattuda ning just see ongi eesmärk. Vaesed poisikesed pelgavad tüdrukuid juba varakult ning asetavad nad kõrgele poodiumile, kuna ei oska nendega suhelda ning ei soovi neid ärritada. See pagas kandub sujuvalt üle teismeikka ning ka mõned noored täiskasvanudki kohtlevad naisi kui ihaldusväärseid, aga veidi ohtlikke tulnukaid.

Sääraseid allaheitlikke ussikesi on mitmeid eri tüüpi ning järgnevalt asungi lahkama nende alatüüpe ja peamisi iseloomuomadusi, reastades nad "ohtlikkuse" järgi ninnunännudest päris vägivaldseteni. Kogu kontseptsioon on internetis laialt levinud ja kannab üldnimetust cringe ehk piinlikkus. Nimetus tuleneb nende selgrootute inimvarede veidratest käitumismustritest, mis kõrvaltvaatajale kohe silma torkavad.

Igaks juhuks mainin, et järgnev häiriva iseloomuga loetelu pole mõeldud nende inimeste üle ilkumiseks, vaid see täidab tõsimeelse hoiatuse rolli. Nagu koolis tehakse reklaami, et narkootikumid on pahad, teevad tarvitaja ebalahedaks ning tirivad ta lõpuks põhja, siis selles vaimus sündis minugi nimistu, mis juhtub siis, kui kaotada oma väärikus, enesekindlus, mehelikkus või naiselikkus.

Brony

Säilita endas laps! Kas see ongi õnneliku elu saladus?

See inimene vaimustub lasteaiatüdrukutele mõeldud multikast "My Little Pony", kuna see aitab tal teraapiliselt turvalises muinasjutumaailmas kujutletavate sõpradega aega veeta. Selle asemel, et päris elus midagi mõistlikku ette võtta, enda probleemidega tegeleda ja tõdedele näkku vaadata, regresseerutakse lapse tasemele ning eraldatakse end välisilmast kaitsva roosa mulliga. Tõsi, nad liiguvad ka keldrist välja, kui toimub järjekordne kohalik Bronycon üritus, mis kujutab endast roosadeks ponideks riietunud teismeliste limonaadiläbu. Brony keeldub suureks kasvamast ning ei loobu iial oma mänguponide kollektsioonist. Kummaline poliitiline joon kumab läbi iga brony kommuuni puhul - alati määratletakse end kaugete vasakpoolsetena, ülistades sotsialismi, kommunismi või anarhiat. Tea, kas sel on mingi seos nende olematu konkurentsivõimega?

Furry

Heil canis lupus! Kui oled vähemus,
võid karistamatult ka natsi mängida.

Võiks arvata, et mõne jaoks Halloween ei lõppegi, kuna võimalusel kantakse oma rebase- või hundikostüüme ka tänaval. Furry on brony'le sarnane indiviid, aga ponide multikas elutsevate parimate sõprade asemel on ta pähe võtnud, et ta sündis hundina inimese kehas. Miks ma seda asja vaimuhaiguseks või tähelepanu saamise viisiks liigitan? Katsuge "lahedate" loomade nagu huntide, koerte või rebaste vahel mõnda "ebalahedat" looma nagu tigu või paljastuhnurit kohata. Ma võin vihjata, et tõenäoliselt jäätegi lootusrikkalt otsima.

Fedora

Fedora kui silmatorkav intelligent kannab alati oma kaabut (fedora või trilby) ka siseruumides. Tihti viskab ta enda higisele t-särgile ka mingi nahkse maani ulatuva mantli peale, rõhutamaks oma erilist seisust. Oma ettekujutuses on ta nagu need ilusad pintsakuga meesmodellid, kuid hõre neckbeard (kaelahabe), omavahel sobimatud riideesemed, särgi alt rippuv kõht, pikad rasvased juuksed ja küsitav hügieen rikuvad kõrvaltvaataja silmis illusiooni üsna kiirelt. Internetis rõhutab ta väsimatult oma haritust, intelligentsust ning kuidas ta end kurvalt tunneb, kui vaatab teisi inimesi kui lolli lambakarja.

Ideaal vs tegelikkus.

See alaliik on äärmiselt põnev, kuna alguses etendatakse oma rüütellikku ideaali, aga kui närv piisavalt mustaks läheb, siis ladestub ohvri ette isiku tõeline mina. Skeem on lihtne - kõigepealt otsitakse üles klassi või Facebooki kõige kaunim neid. Seejärel kergitatakse kaabut, teretatakse viisakalt ("m'lady" või "mu leedi") ning tehakse kompliment tüdruku välimuse kohta. Alguses jahub ta väga sügavatel ja intelligentsetel teemadel, nii et tüdruk parajasse segadusse satub. Varsti aga läheb jutt sellele, kuidas klammerduv fedora-mees seda tüdrukut hoidma hakkaks ja kuidas ta neiu jaoks kõik ohverdaks. Siis saabub pööre, sest tüdruk ütleb viisakalt, et tal poiss-sõber juba olemas või pole lihtsalt huvitatud. Endine ülikombekas härrasmees moondub tigedaks sõimajaks, kes viskab enne põgenemist veel viimase väite: "Nagunii oled sa kole ja ma ei taha sind!". Natuke rahunenud, alustab ta tsüklit kusagil mujal uuesti, katsetades samu vanu nippe.

White knight

Lihtsalt vastupandamatu täkk.
Vaadake, kuidas ta naiste
kuhja all ägab.

See tuhvlialune vend on valmis täiesti häbematult oma suguvendadele noa selga lööma, kui kusagilt terendab kasvõi õrn vihje seksi võimalikkusele. Valgel rüütlil puudub mehelikkus, enesekindlus ja autunne, samas vajadus naisi sebida on tal intensiivne, varjutades kõik muud mõtted. See ussike on valmis geiparaadidel oma parima sõbranna kõrval mehi halvustavaid loosungeid kandma, silmist loetud käsu peale jookseb ta naistele käekotte tooma ja värvib oma südamedaami ning tolle sõbrantside varbaküüsi. Internetis karjub ta kõigi peale, kes mõne neiuga natukenegi "lugupidamatult" käituvad, püüdes niimoodi oma südamedaami silmis plusspunkte teenida.

Kahjuks ei taipa need beetad, et sellise käitumisega teevad nad end naisterahva silmis täiesti maatasa ning seksist võivad nad vaid fantaseerida. Valge rüütli alaliigid on beeta-isane ja incel. Muide, "incel" tähendab involuntary celibate ehk tahtmatult tsölibaatne, aga sellised on naiste suhtes põhimõtteliselt alla andnud ja fantaseerivad sügava metsa sisse meeste kommuuni rajamisest. Incel ei pruugi olla valge rüütel, aga tõenäoliselt, kui kõik õigesti kulgeb, ta kuninganna teda mingil hetkel rüütliks ka lööb.

Edgelord

Tema fooruminimetuses või kohtingulehe iseloomustuses sisaldub alati sõna "dark" (pime) või "evil" (halb). Kuna tüdrukud on teda kogu elu tõrjunud, on ta "kättemaksuks" enda Mr. Hyde identiteedi täiesti omaks võtnud. Vahepeal katsetavad mõned ka Jokkeri imagoga ja postitavad oma veidralt itsitavaid videosid Youtube'i, lootes Heath Ledgerit üle mängida. Tihti väidavad sellised, et päeval on nad "head kutid", aga öösel, kui keegi ei näe, aga "pahad poisid". Vabal ajal vehitakse kaamera ees oma nüri ninja-mõõga koopiaga ning võitlusliigutused on saanud selget inspiratsiooni animest. Eks nad on mingil eluperioodil sotsiaalselt haiget saanud ning ei oska oma kurbust või pettumist kuhugi mujale kanaliseerida, mistõttu on nad valinud kättemaksu tee, lootes, et keegi neid sellepeale mõistab ja lohutab.

Social Justice Warrior (SJW)

SJW (sotsiaalse õigluse sõdalane) pole küll kellegi allaheitlik ussike, demonstreerides igapäevaselt tugeva selgroo olemasolu, aga arutluse alla tuleb võtta temagi, kuna ta on eelnevate tegelaste üheks sünnitajaks.

Iga argument kõlab veenvamalt, kui seda röökida!

Tegu on noore naise või mehega, kes juhindub vasakpoolsetest teostamatutest ekstreemsetest ideaalidest, tegutsedes palehigis selle nimel, et neid vaateid ümbritsevatele inimestele peale suruda. Ära tunneb neid lihtsalt - naised meenutavad mehi ja vastupidi. Lisaks kantakse tavaliselt ka terava paksu raamiga prille ja ekstravagantseid värvilisi lühikesi soenguid, mõnel on ka veerand pead kiilaks aetud.

Tema nüansse eitav maailm on rangelt must ja valge, kus valged on loomulikult represseeriva ülemvõimu esindajad. Ta näeb ebaõiglust kõikjal ning liigitab rassismiks ka seda, kui neeger on tabatud poest varguselt ning ta politseisse viiakse. Plakatitega seismine, solvumine, enese hingetuks röökimine ja üksteise järel teostatavad kättemaksufantaasiad on tema igapäevaelu. Valge privileegi ja tuuleveskite vastu on ta juba väga palju piike murdnud ning lõppu pole näha.

Kahetsusväärsel kombel on nad suutnud ülikoolid enda tahte alla painutada, luues "turvatsoonides" uusi omasuguseid. Muide, "turvatsoon" (safe space) on mõtteline ala, kus on keelatud teiste solvamine ja "vihakõned", välja arvatud nende täiskasvanute kehas elutsevate tittede endi röökimised.

Antifa

Kodukootud anarhistid.

Nii, nüüd läheb asi natuke tõsisemaks. Kui eelnevad tegelased tekitasid lihtsalt judinaid, siis meie viimane kangelane Antifa tegutseb selle nimel, et teistele füüsiliselt haiget teha. Tegu on SJW'de nn paramilitaarse tiivaga, mis enda väitel fašismi vastu sõdib. Loomulikult ei näe nad kõrvalt, kuidas nad täiesti ilmsüütuid prügikaste põlema pistavad, neutraalseid aknaid sisse viskavad ja politsei ning tavaliste jalutajate vastu vägivalda tarvitavad.

Hämmastaval kombel on nad omaenda loodud illusioone nii sügavalt uskuma jäänud, et on suutnud päris kõrgel tasemel organiseeruda ja ka ühist eraldusmärkidega varustust väljastada (nagu ka pruunsärklased ammusel ajal maailmasõdade vahel). Nad teavad, et nende meetodid on karmid, mistõttu ei julge nad ka miitingutel enda nägu näidata, varjates seda kas musta rätiku või gaasimaski taha. Muidugi on sel ka praktilisem põhjus pisargaasi eest kaitse pakkumise näol, aga isegi rahulikel momentidel pelgavad nad oma identiteeti avalikustada. Vastutagu ja kahjud lappigu alati teised, kuni nemad pööraste vasikatena aiast välja pääsenult kepsutavad.

Lõppsõna

Igaks juhuks mainin korraks veel, et tegu polnud mingi meelelahutusliku nimistuga, vaid ma soovisin näidata, mis käärivad protsessid läänes täna toimuvad ja kuidas mehed ning naised omavahel rolle on vahetamas. Kardetavasti on saabumas kulminatsioon, mil hädavaresed, kes elus kuidagi läbi ei löö, oma trotsi maailma peale välja valavad ja seda oma nišifantaasiate järgi vormida tahavad.

Selle asemel, et lugeda, tarkust koguda, eelnevate põlvede kogemustest õppida ja uut infot rahulikult analüüsida, tormatakse tänavaile mingeid "õigusi" nõudma. Alati on kõigil mingitest õigustest puudu, aga kohustustest ei taheta iial kuulda. Kas nad üldse teavad, et antiikmaailmas polnud orjadel ei erilisi õigusi ega ka kohustusi. Muidugi, nad pidid täitma oma masendavat kodumasina rolli, aga kõiksugused sõjaväevarustused ja ühiskondlikud hüved panid lauale ikka rikkad kodanikud, sest privileegidega kaasnesid ka suuremad kohustused. Sõja korral pidid rikkad oma kukrut kergendama, mitte ei lamasklenud osavõtmatult edasi. Kui need tänased nutupaunikud endale nii palju eelisõigusi tahavad, siis peavad nad arvestama sellega, et ka nende kohustuste hulk peab võrdeliselt suurenema. Tänu nendele kurjadele valgetele rikastele meestele on neil üldse töökohad ja ulualused, kas nad sellele ei mõtlegi? Kuidas kujutavad nad ette maailma, mida nemad uue korra järgi juhivad? Kas meil hakkaks ühe tõsise töölise kohta 10 siidinäpust ülemust olema?

Selle asemel, et tööd teha ja vaeva näha, tahetakse kõike kohe ja ootamata saada. Praegu on ju näiteks nii, et rannavormi on raske saavutada, kuna suhkrurikkad toidud pesitsevad kõikjal. Mis on lahendus? Kas trenni tegemine ja oma menüü üle vaatamine? Kaugel sellest - lihtsam on standardeid kohendada, mistõttu tehakse praegu meeleheitlikku lobitööd selle nimel, et rasva alla uppunud keha kauniks peetaks. See enesekesksuse mentaliteet mürgitab noored lääne inimesed tuumani ära, kahandades nende kvaliteeti, nii vaimset kui ka füüsilist. On meil tõesti vaja järjekordset suurt vapustust, et me end taas kokku võtaks?

Kasutagem ajusid ja talupojamõistust. Ei ole vaja mõtlematult kaasa minna igasuguse lollusega, kuna see on praegu "popp". Ei ole vaja laamendada ja lõhkuda seda, mille nimel meie eelkäijad vere ninast välja rassisid ja palju aega kulutasid. Kust kandist see nüüd järsku õige on, et soorollid ära võiks vahetada? Miks peab noori poisse juba noorest peast maha tegema, saavutamaks "toksilise mehelikkuse" hääbumist? Kellele on vaja, et hävitataks kõik need omadused, mida me pikki sajandeid nii väga ihalenud oleme?

Kunstniku nägemus kadunud ajast, kui mehed olid mehed ja naised olid naised.

Miks ei võiks me rahulikult maha istuda ja mõtiskleda kaine mõistusega oma saatuse üle? Kui kõik sind ümbritsevad inimesed on nii õudsed represseerijad ja fašistid, kas probleem pole siis järsku sinus endas?

See on raske, aga tulgem mullist välja, sest on aeg lõpuks täiskasvanuks saada.

Achilleuse kand (kõõlus)

Laupäeval juhtus nii, et veetsime seltskonnas aega, kui ühel sõbral tuli mõte spordiväljakule minna. Võtsime ka jalgpalli kaasa ning mõtlesime natuke taguda, et õhtule jääks tervislikkuse mekk. Siis pakkus sõber välja idee, et me võiks võidu joosta.

Mis siis ikka, võtsime jalatsid ära ja sörkisime esimese ringi soojenduseks. Siis anti start ja läks lahti. Ma lisasin järjest hoogu ning vahemaa kasvas aeglaselt, ent kindlalt. Tundsin, kuidas minus elustus see teismeline sprinter, kelle üle ma nii uhke olin. Lühidistantsidel oli see ülekaaluline sprinter kooliajal nii mõnegi kõhnema venna selja taha jätnud. Umbes kolmveerand staadionit oli läbi spurditud ning tundsin võhma kadumist. Hoog küll mõnevõrra vähenes, kuid vahe oli siiski kindel ja pigem suurenes.

PLAKS! Käisin suure kaarega üke katuse ja jäin murule lebama. Ma mõtlesin, et tabasin jooksurajal mingit vajunud kohta ja lõhkusin selle. Staadioni kummikate oli terve... Igatahes väga valus oli jalalaba ülespoole liigutada, mistõttu lonkasin kuidagi autoni ja pääsesin koju ära.

Axle = pooltelg

Järgmisel päeval läksin EMO-sse, saamaks teada vigastuse ulatust. Pärast paari tundi selgus julm tõsiasi - Achilleuse kõõlus oli konkreetselt puruks. Jah, nagu näha, jooksin ma end lõhki, see on täiesti võimalik. Naljaga pooleks saab öelda, et ma andsin sellist hagu, et tõmbasin vasaku pooltelje lõhki.

Kui tagasi mõelda, siis ajateenistuses olles kimbutas mind vasakus jalas pidevalt mingi tüütu valu, kui olin pikema ringi jooksnud. Mulle määriti tollal laatsaretis isegi Lioton 1000 geeli peale. Eks aastatepikkune väsimus akumuleerus ning lõppeski nüüd sellise valjuhäälse purunemisega.

Nüüd olen lahases ja keksin vihmavarjult tuge otsides paremal jalal, mis on lihtsamadki elulised asjad väga vaevarikkaks muutnud. Ei tea, mis saab Türgi reisist, kuhu septembri algul minema peaksime? Pole hullu, mingi lahenduse ikka leiab, mõtlen positiivselt ning isegi tuju pole langenud. Inimesed on hullematestki olukordadest välja tulnud.

Tagasi Orgu kava juures vol 4

Viimastel nädalatel olen püsinud seal 110 kg piirimail. Olgem ausad, ega ma kava 100% ei jälgi, samas toitumisharjumused peegeldavad tervislikumat mõtlemist küll. Kõik need näksimised ja mõistuseta õgimised on loodetavasti minevikku jäänud, sest hea külm sidrunivesi ja põdravorsti snäkid suudavad mulle pakkuda samaväärset maitseelamust ja enamgi. Las ma selgitan. Põdravorst on selline asi, mis on natuke ekslusiivsem kui tavaline suitsuvorst, samas on see ka kergelt jerky'm. See tähendab seda, et ma võin vorsti veidi aega rahus närida, enne kui see otsa lõppeb. Väiksem kogus, aga sama nauding. Muide, olen täheldanud, et ühest pakist jätkub mulle vähemalt kaheks päevaks.

Laulasmaa Spa.

Täna hommikul kaalusin ma 109,4 kg. Eks eilne ujumine (pigem hulpimine) aitas ka natuke kaasa, kuigi üle pika aja lubasin endale eelmisel õhtul peale märjaks kastmist Türgi restoranis piraka kanafilee.

Järeldus: kuigi ma kava 100% ei järgi ning kaal on püsinud tükk aega stabiilsena, on tervislikum Orgu kavast inspireeritud menüü siiski kaalunumbrit veidi allapoole meelitanud. Parim on see, et mingit heast söögist ilmajäämise tunnet mul tekkinud pole.

Autotuuningu välimääraja

Kuigi maailmas leidub palju põnevaid stiilisuundi, on see liigitus Eesti-keskne. Seetõttu on jäetud siinsest käsitlusest välja näiteks low-rider'id, bosozoku'd ja Aasia ühistransport. Millest aga juttu tuleb, põhineb autori isiklikel kogemustel ning foorumitest, tänaval või üritustel nähtud eksemplaridel.

Prillikivi (vanilla)

See on see ükssarvik, mille poole kõik autosõbrad püüdlevad. Kuna aga selle staatuse saavutamine nõuab meeletult raha ja aega, jõuavad eesmärgini vaid üksikud visamad hinged.

Iseloomulikku: täiuslik poleeritud värvkate, läikiv kapotialune, tuttuus sisu, väike läbisõit, muretu käivitumine, pidev garaažis seismine, professionaalne mehaanikust omanik

Tüüpilised näited: VAZ 2101, GAZ 21, vanad Ameerika autod

Restomod

Restomod on tuuningu-filosoofia, mille kohaselt auto välimus jäetakse originaaliks, kuid kõik see, mida ei näe, saab moodsa hingamise. Vana auto võib endas peita kümneid kompuutreid ja mitmeid tänapäevaseid sõlmede lahendusi. Et see on isegi kallim kui auto tavaliseks originaaliks ehitamine, on see vaid rahakate privileeg.

Iseloomulikku: klassikaline välimus, märkamatu kõrgtehnoloogia, moodne mootor

Tüüpilised näited: uuesti toodetav I generatsiooni Ford Mustang, Mati Leivategija looming

Custom

Eriti just Ameerika raua seas levinud stiil, kus auto ehitatakse julgelt ümber. Tihti ulatuvad big block'id kapoti keskele saetud august läbi ning erksat tooni keret kaunistavad keerukad maalingud.

Iseloomulikku: kroomist läikiv tohutu mootorisaal, steriilne puhtus, veatu värvkate, koljumotiiv, ketikujuline kolme kodaraga rool, tihti veripunane või lumivalge salong, enamikest Eesti korteritest kõrgem hind

Tüüpilised näited: vanad Ameerika autod, mõned vanad BMW-d

Stance

Auto hoitakse üldjoontes originaalina, kuid üksikuid strateegilisi komponente aidatakse järele. Mootor hoitakse originaalina, kuid vahel siiski forsseeritakse seda, andes jõuallikale mõned kilovatid juurde. Omanike silmis on originaalkorras auto kui värskelt kaevandatud teemant, mille nemad kauniks lihvivad.

Iseloomulikku: mõned tuled on kollaseks kleebitud, tiheda kodarmustriga veljed ja madala profiiliga rehvid, mõnikord on rattad ulja nurga all, lühendatud vedrud, toonklaas, klassikaliste autode puhul whitewall-rehvid ja sirmid ümmarguste tulede kohal, vurrud äärekivi kompamiseks

Tüüpilised näited: Lexus, VAZ, BMW ja Mercedes-Benz (1980.-2000. aastad), Volvo 200 seeria

Rat style

Masin on eelkõige Mad Max maailma transpordivahend, mitte edevuse väljund. Ruumi peab olema lahingupaari, moona ja kuulipilduja jaoks. Kui peaks saabuma maailmalõpp, siis just selliste autodega hakatakse tuumatalves allesjäänud maid jagama. Tihti juhtub, et rat style ja stance on mingi hübriidi aretanud, ilmselt IV maailmasõja relvaks.

Iseloomulikku: roostetanud kapott, üks esitiib on mingeid kleepse täis kleebitud, stance stiilis veljed, Wehrmacht või Luftwaffe sõjamaaling

Tüüpilised näited: BMW ja Audi (1990.-2000. aastad), Volvo 200 seeria, vanad Golfid

Turborallikas

Auto eesmärgiks on võimalikult suure kiiruse arendamine võimalikult väikese silmapilgu jooksul. Välimus on alati teisejärguline, mistõttu ehitatakse auto mootori ümber. Auto kannab spoilereid, aga need on paigaldatud arvutuste põhjal, mistõttu täidavad need ka oma eesmärki.

Iseloomulikku: tohutult võimas mootor, turbo või mitu, sportsummuti(d), nähtav õhufilter näiteks ühe esitule augus, spoileriring, spetsiaalne suur käsipidur, tõsisematel eksemplaridel turvapuur

Tüüpilised näited: Subaru ja Mitsubishi (2000+), 1990ndate Toyota Supra, BMW 3. seeria (alates 1990ndatest)

Igapäevaliikur

Hobiauto, mida ainsa autona töölkäimiseks kasutatakse, garanteerib pikad ööd garaažis ning improviseeritud lahendused. Autohuvilise elus on tema auto aukohal, muidu peaks töölkäimiseks ühistransporti kasutama. Oluline on auto ehituse lihtsus, et saaks peamised tööd ise ära teha.

Iseloomulikku: kulunud välimus, pleekinud plastik, mitmed pisivead, päevatulede LED-tuuning, peaaegu iga-aastane rooste eemaldamine ja ülevärvimine, doonorkere vedeleb ligiduses

Tüüpilised näited: BMW, Audi (eriti 80), Mercedes-Benz, VAZ (kuigi peaaegu kadunud)

Ront

Teismelise esimene projektikas, kus katsetatakse igasuguseid põnevaid telekast silmatud lahendusi. Omaniku kogemuste ja sissetuleku puudumine tingivad kõikuva kvaliteedi. Kuna raha kulutatakse tavaliselt velgede jaoks, siis õlivahetust ei saa lubada.

Iseloomulikku: omavahel sobimatud kompositsioonid (spoileriring aeglasel autol), makrofleksist ja kiududest kokku keedetud maani ulatuvad spoilerid, mõnikord puuduvad kaitserauad (eriti VAZ), lõrisev auklik sportsumps, järelturult soetatud tuled, toonklaas, neoontuled põhja all

Tüüpilised näited: BMW, Audi, Mercedes-Benz, Opel Calibra (kadumas), Ford Sierra (kadumas)