Elu läheb edasi

Vabariigi taasiseseisvumise nädalavahetus möödus päris hõivatult. Laupäeva õhtul sain papsilt ootamatu teate, et üks kontserdipilet on üle ning olin kohe nõus. Ema oli nimelt alt hüpanud ja nii helistatigi mulle, et kutsuda mind kuulama Mehhiko electro-industrial bändi Hocico. Papsi kaksikutest sõbrad süstisid minusse vahvaid emotsioone, nii et mul ei tekkinud üldse tunnet, et oleksin seltskonna lapsuke peaaegu 50aastaste meeste seas. Juttu jätkus pidevalt ning mul oli tunne, nagu näeks jälle vanu sõpru. Kuna oleme varemgi hänginud, polegi seda nii vale öelda. Ühesõnaga, oli unustamatu õhtu ühe "õuduka-kuri-bändi" ja mitme ägeda vanuri seltsis.

L, Death Note

Ja siis järgmisel päeval toimus kontrastina mu enda sõbra L sünnipäev. Vast viimane, kus käisin. Enne veidi taustast.

Mul oli üks sõber S, keda tundsin juba 10 aastat. Algusaegadel sai ta asjade korraldamisega imehästi hakkama ning ma imetlesin teda. Kuidas ta küll leidis alati aega iga asja tegemiseks? Kuidas ta oskas igas situatsioonis sobiva vastuse leida? Kuidas ta jaksas kogu reisi eelarve sendi täpsusega koostada, nii et jäi ka veidi varuraha? Kuidas oskas ta inimesi nii osavalt ümber veenda? Olin lummatud ja abistasin teda iga asjaga nagu hea sõber ikka. Oli vaja küüti, pakkusin. Oli tarvis midagi tõstmas käia, olin kohal.

Siis viimasel ajal hakkasid juhtuma imelikud asjad. Olime alati teinud seltskonnaga üldise rahapaja, et igaüks panustab sama summa ja siis ostetakse selle eest nii toit kui ka mõlemale autole kütus. Siis ühel konkreetsel reisil aga juhtus nii, et lõpus pidin hakkama ise kütuseraha sisse kasseerima, sest mind polnud S sellisest muutusest teavitanud. Mul poleks midagi selle vastu olnud, sest ikkagi oli ta ju alati meie raamatupidaja olnud ning pidasin õiglaseks talle ka puhkust lubada. Tingimusel, et ta  oleks mind sellest enne teavitanud ning poleks püüdnud alati enda auto istmeid täita. Minule püüdis ta peatuste-aegsetel ümberistumistel jätta alati vähem inimesi, et ise võimalikult palju kütuserahaga koonerdada.

See oli üks mitmetest veidratest juhtumitest, mis nüüd toimuma hakkasid. L juures kuuri ehitades rabasime veel ühe teise sõbraga terve 8tunnise tööpäeva ning S saabus vaid tunnike enne töö lõppu, kuigi pidi ka algselt meid terve päeva abistama. Nii ta siis saabus ja kääris kah korraks käised üles. Kui töö lõpetasime, olime L-i ja selle teise sõbraga päris läbi, et ei jõudnud enam õieti juttugi ajada, aga S väitis, et küll on ikka hea vahel füüsilist tööd teha ning istus koos meiega söögilaua taha nagu see kõige rohkem tegutsenu.

Aga i-le pani tõeliselt punkti S-i reeturlik temp, millest ma siiamaani sotti pole saanud. Me tegime elukaaslasega sarikapeo ning palusime Facebookis kõigil kutsututel teada anda, kas nad tulevad või mitte. Oli vaja lihtsalt panna "osalen" või "ei osale". Me tuletasime seda ka enne tähtaja kukkumist meelde, et täiesti kindel olla.

Saabus see pidupäev. Elukaaslase sõbrad olid juba vaikselt kohale jõudnud ning ma mõtlesin igaks juhuks helistada ja uurida, kusmaal S on, sest pidi ta ju ka L rongijaamast peale korjama. Lõpuks S vastas, et ta on hoopiski maal. Et pidi olema spontaanne otsus. Mis sellest, et ta oli aastate kaupa küsinud, millal mina lõpuks midagi korraldan ja et ta sooviks väga tulla. Nüüd oli ta naisega Eesti teises otsas ja ei olnud mulle sellest isegi vihjanud. Ma uurisin, et kas ta ka L-i oma spontaansustest on teavitanud. Loomulikult mitte.

Pettunult valisin L-i numbri ja teavitasin teda tekkinud olukorrast ning tuiskasin talle ise järele. L ise näis veidi pettunud, aga mees andestas meid alt vedanud tegelasele üsna kähku.

Vahepeal saabus aeg, kui sain just uue auto, koera ja kihlusin, ning otsustasin, et näitan sõbrale S oma remonditud elamist, sest ta polnud mul peale remonti käinudki. Võtsime ta elukaaslasega pärast tööpäeva peale ning asusime liikvele. Autos ajasime juttu ning varsti võttis asi tõsisema pöörde, sest elukaaslane uuris, miks S mind pidevalt ära kasutab, üle laseb ja tuima järjekindlusega hilineb. Süüdistused olid põhjendatud, sest eelnevate aastaga oli olukord aina ebamugavamaks muutunud.

Mina kui naiivne ullike olen ju selline, et usun kõigist alati parimat ning algul ei saanud ma isegi midagi aru, aga elukaaslane avas vaikselt mu silmi. Kahe aasta jooksul olin ma viimaks taibanud, et S oli see, kes alati hilines ning aina enam lubadusi tuulde pildus. S otsustas alati, mida ja millal me tegema pidime ning tema diktaadi järgi rakendusid kõik valikud alates snäkilauast kuni sihtkohtadeni. Näiteks ühel olengul keeldus ta minu elukaaslase nõu kuulda võtmast, kui vaaritas pannkooke. Mõtlema pani teda alles ühe teise sõbra nõustumine mu elukaaslase soovitusega. Naisi ta kuigi palju ei austa, aga see on teine teema.

Lõpuks see juhtus. Minu naise sees ärkas emalõvi, kes asus S-i minu sita kohtlemise eest noomima. S kui iseõppinud manipulaator eitas kategooriliselt kõike, kuni elukaaslane talle tõendeid nina alla hõõrus, nii et mees oli sunnitud asju omaks võtma. Vaikselt küll vabandas, aga püüdis endiselt välja keerutada. Oli ilmselge, et vabandusi jagas ta vaid paljastuste korral ning ise ei mõtelnud ta midagi üles tunnistada.

S käskis mul auto ots ringi pöörata ja teda koduukse ette sõidutada. Vihane emalõvi seda suppi välja ei kannatanud ja nõudis, et S autost lahkuks. Siis pani S mind valiku ette, et kas tema või elukaaslane, aga viimane sõnastas selle peale seda konkreetselt ja vaatas mulle otsa.

Valisin elukaaslase.

Leppisime kokku, et viime S-i ta kodu lähedale bussipeatusse ning asusime liikvele. S ja elukaaslane tõrelesid veel, kuni S absoluutse piiri ületas, vihjates elukaaslase suuremale kaalule. Kuna ma nüüd tõsiselt vihastasin ja auto kinni pidasin, ehmatas mees lausa ära. Silusime asjad veidi rafineeritumaks ning saime temast peagi lahti. Selline oli mu sõber S.

Andsin paar päeva rahunemisaega ja kohtusin vahepeal teistega, et asja arutada. L oli see inimene, kes ütles, et tema jääb neutraalseks ning ei taha asjasse sekkuda. Temale oli tähtis mõlemad osapooled ära kuulata ning seetõttu austasin ma teda väga. Jutustasin talle siis enda nägemuse ja ta mõistis mind täielikult.

Siis saabuski L sünnipäev. Varasemalt oli ta mulle teatanud, et parem oleks, kui ma elukaaslast kaasa ei võta. Ma mõistsin seda seisukohta, sest S oli peale tüli mu elukaaslast veidi pelgama hakanud. Istumistele ilmumata jäämised või asukoha ümbermuutmise püüdlused olid selle vaieldamatuteks tõenditeks.

Saabusin ja uurisin siis täpsemalt, et millal S saabub. Minu üllatuseks oli mees hoopis lõunamaal puhkamas. Uurisin edasi ja selgus, et L oli S plaanist juba kuu aega teadlik, mis tähendas vaid üht. L otsustas iseseisvalt, et mu elukaaslane pole tema peole oodatud. Mis sellest, et nende vahel polnud iial midagi juhtunud. Mis sellest, et olime L-i pidevalt enda üritustele kutsunud. Ja nüüd säärane pauk. Tema põhjendus oli see, et S-i autost välja saatmine mu elukaaslase poolt olevat olnud väga ebasõbralik. Lisaks pelgas ta, et mu elukaaslane ta sünnal mingi skandaali korraldab.

Muide, peale tüli S-iga käis minu sotsiaalne aktiivsus allamäge ning elukaaslane utsitas mind nendega endisel viisil suhtlema, sest tegu oli ikkagi mu sõpradega. Põhimõtteliselt keerati nuga selga inimesele, kes mind nendega suhtlema saatis. Ja mina viisin sellisele veel kingiks kallima joogi, kui algul planeerinud olime.

Ma ootasin siis järgmise hommikuni ja kirjutasin mehele õige pika kirja, millele ta siiani pole vastanud. Ehk ootab ta S-i mandaati, sest viimane on ta põhjalikult ümber sõrme keeranud. Olen nüüd enam kui kindel, et vahepeal olid nad veelgi kohtunud ja meist sitta kokku rääkinud, mistõttu L minu elukaaslast enam ei sallinud. Alguses neutraalne mees valis lõplikult S poole, olles mind isegi peaaegu sünnale kutsumata jätnud. Sünnale sain ma poolkogemata, kui eelolevatest suvesündmustest juttu tegin. Loomulikult teadsime mõlemad, et ta sünna on kohe tulemas, nii et L siis viisakusest kutsus. Muide, ma polnud tegelikult Facebookis tema sündmusele kutsutud, sest ühelt külaliselt sain ma kogemata teada, et selline asi üldse eksisteeris. Peo kellaaja sain teada hoopis teiselt sõbralt, mitte peo korraldaja käest. See ütleb päris palju. Vandenõuteooriat arendades võis põhjuseks olla S-i ka mittetulemise varjamine, sest algul saime aru, et L ei taha, et S jätaks mu elukaaslase pärast ilmumata, aga tõest kirjutasin ülalpool.

Ma kaotasin sel aastal juba teise sõbra, aga kuna asi on kahepoolne, kaotasid ka nemad sõbra. Sõbra, kes ei hiline. Sõbra, kes peab lubadusi. Sõbra, kes püüab semudes järjekindlalt vaid parimat näha. Üsna väärt sõbra, kes ka enam pundi heaks pingutada ei kavatse ja oma kallima kallal ussitada ei luba.

Pyro. Diip sümboolika - kõik põleb, aga näen vikerkaart.

Olen otsustanud, et minu elu nad enam ei dikteeri. Kevadine kaotusvalu on üle läinud ja praegune valu ei tundunudki enam nii üllatav. Keeldun kurvastamast ja lähen oma eluga edasi. Olen tänulik kõigi eest, kes mu elus veel on. Lisaks annavad need kurvad sündmused mulle inspiratsiooni, sest head raamatud sünnivad ikka enda elukogemuste toel.

Järgnev lugu iseloomustab praegu mu tundeid kõige enam. Tavaliselt ma muusikat kuulates sõnu tähele ei pane, aga selle loo sõnad klapivad praegu kuidagi väga täpselt. Elu laguneb vaikselt koost, Ladat ei tule lähiaastate jooksul, igapäevast kuluraha on vähe, säästud on kokku kuivanud ja mõned siin mitte mainitud põntsud on veel, aga kurat küll, ma otsustan tantsida. Mis sellest, et eriti ei oska! Dance, Dance, Dance! 😃

Küberkurjategijad

Max Headroom'iks maskeerunud najavend
segas kunagi TV saatele vahele.

Hiljuti tuli elukaaslane mõttele, et võiks Bennole Instagrami konto teha. Kass Jasperi korralagedused on siin blogis kajastatud, aga Bennole on kah "eetriaega" tarvis. Rohtlahaukurbenno konto jälgijate hulk kasvas üle ootuste hästi ning elukaaslane sattus sellest aina enam vaimustusse.

Kuni ta sinna enam sisse ei saanud. Mis siis juhtus? Uurisime lähemalt ning proovisime meilile salasõna meeldetuletuse saata. Imelik oli aga see, et meiliaadress oli täiesti vale. Mingi .....stroitelew@mail.ru.

Meil vedas ning elukaaslane sai meili kuidagi ära muudetud, aga konto kirjeldus oli ära kustunud. Kõiki emotikone oli ta kontot luues tükk aega taga otsinud, mistõttu tekitas see talle tohutu pettumuse.

Miks peaks mõni haige inimene koerale tehtud konto kaaperdama? Asusin asja uurima ning selgus, et mingid Vene häkkerid on botid laiali lasknud, mis tuima järjekindlusega igasuguseid tähekombinatsioone proovivad. On päris hirmutav, et päris paljudel on kontod küberkurjategijate saagiks langenud, ka kuulsustel. Paraku mingit muud rohtu ei paista sissemurdmise vastu olevat kui hästi keeruka salasõna valimine. See on esimene häkkimisintsident, millega ise kokku olen puutunud ning kunagi arvasin, et see juhtub vaid inimestega kaugel Ameerikas.

Salasõnadest veel niipalju, et kunagi tõmbasin ma mängudele mingeid mode, mis olid pakitud zip või rar kaustadesse. Ükskord juhtus nii, et üks eriti haruldane mod oli kaitstud salasõnaga. Kuna ma seda kusagilt mujalt ei leidnud, oli mu ainsaks võimaluseks see lahti muukida. Ilmselgelt tõmbasin teatud tarkvara, mis pommitab kausta erinevate tähekombinatsioonidega. Seal sai lausa ise valida, milliseid variante kasutada - kas ainult tähtedega või koos numbritega, kas tähed on aiinult väikesed või peab ka suurtähti arvestama jne.

Mis ma sealt järeldada võisin? Iga järgneva tähemärgi lisamisel salasõnasse pikeneb eksponentsiaalselt selle muukimise aeg. Kui lisada ka mõned suurtähed, peab programm jälle lisavariantidega arvestama. Numbrid tekitavad veelgi lisapeavalu, sest nüüd peab kõik tähemärgid ka nendega läbi proovima, pikendades aega lõpuks lausa tundide või päevade võrra.

Kallid lugejad, valige pikemad salasõnad ja kindlasti kasutage numbreid ning läbivaid suurtähti!

UUENDUS:
Elukaaslane avastas, et taas oli Benno konto ära kaaperdatud. Seekord polnud muutuste e-kirja isegi meilil nagu eelmisel korral. Selgituseks - kui vahetada kasutajanime või meili, siis tuleb meilile sellekohane teade.

Nojah, Benno konto on nüüd mingi venku käes, kes pani endale suvalise multikahobuse pildi. Palju õnne nende 29 jälgijaga ja pikka õnnelikku elu sulle, said ühele koerale korralikult ära panna.

Luige vanavaralaadal

Käisime juba teist korda Luige vanavaralaadal. Ma mingil põhjusel pole sellistele üritustele väga tihedalt sattunud, kuigi jälgin hoolega kalendrit, et Nostalgiapäevi maha ei magaks. Tegelikult tutvustas mulle seda üritust mu ämm, kes ka seekord meiega kaasas oli.

Kui esimesel korral otsest eesmärki polnud, siis seekord oli mul hädasti tarvis üht nõukogudeaegset sukeldumismaski. Kuigi mul on tutikad ujumisprillid olemas, siis mõtlesin, et kuna ujudes soovib ka elukaaslane vahel vee all ringi vahtida, siis võiks lisa hankida. Ujumismask meeldib mulle just sellepärast, et nina on kenasti kaetud ning see lubab vee all igas suunas tiirutada. Sõbra oma laenates sai mulle kiirelt selgeks, et tegu on väärt asjaga ning tasub seda otsida küll.

Sellise sihiga maksingi sisenemistasu 2 euri per nägu ning sisenesin läinud aegade füüsilisse maailma. Letid olid nostalgilise kraami all lookas ning oli tunne, nagu oleks vanaisa endise suvila kuuri sattunud. Paarikümne meetri pärast kohtasin lette mänguautodega, mida leidus vägagi kõikuva kvaliteediga. Oli uuemaid tooteid, mida ka täna Venemaal plastist pressitakse, ning esindatud olid ka need õiged metallist autod, mida minust vanemad lugejad kindlasti mäletavad.

Autod olid kenad, aga liikusin edasi. Mingil hetkel seiskus mul samm ja silmad kinnitusid peegelpuhastele VAZ ilukilpidele. Mul pole ühtki Ladat, aga vahel ikka taban end mõttelt, et võiks auto jupphaaval kokku panna.

Vahepeal leidis elukaaslane mingi rämedalt jämeda klaasvaasi, millega saaks vabalt röövleid eemale ajada, minetades vajaduse pesapallikurika järgi. 16 eurot 30st kadus kui mullaauku ning hakkasin  juba muretsema, et kas mulle ikka juhuostudeks raha jätkub.

Olles kogu turu läbi filtreerinud, olin taas väljapääsu ligidal selle teatud leti ääres. Naljapärast uurisin, palju see üks mudel maksab. 20 eurot. Kole. Mul polnud enam piisavalt sularaha. Seadsin sammud pettunult väljapääsu suunas ja helistasin elukaaslasele, et kus ta oma emaga asub.

Kui kohtusime, siis saades teada, et mul raha ei jätku, toimetas elukaaslane oma emalt mõned mündid mulle üle ja saatis mind ostu sooritama. Nii saingi tumeda VAZ-2101 omanikuks, mis oleks kui lähipäevil tehasest välja veerenud. Ma ise küll sisse ei mahu, aga ehk aitab see leevendada hobiautonälga, mis mul bemarist saadik siginemas on.

Et ost toimub, oli mulle tegelikult juba esimesel korral leti äärde jõudes selge, nähes vaest omanikuta autot päikese käes praadimas. Kunagi 90ndate teises pooles olin veel lasteaias ning ühel päeval viidi mudilased jalutama ja enne riidessepanekut sai iga jõnglane kastist endale matkaks ühe lelu valida. Tüdrukud jahmerdasid mingite nukkudega, poisid sorisid plastikust Ferraride hunnikus, aga mina haarasin otsustavalt ühe metallist VAZ-2101. Läksimegi siis jalutama. Kui olime juba tükk aega kõmpinud ja hakkasime tagasi jõudma, siis koitis mulle üks asi. Mul pidi ju auto pihus olema? Igatahes kuhugi Mustamäele see vaene ohver vedelema jäi...

Mingit lohutust pakuvad kindlasti ka allpool mainitud üritused, kuhu lähiajal plaanin minna.

31.08-1.09.2018, Rakvere - Vanasõidukite päev

7.-9.09.2018, Haapsalu - Nostalgiapäevad

Näeme seal!

Võiksin turu avada

Tere tulemast leti äärde kusagil Kadaka autoplatside keskel! Enne kui teid tühja platsiga ära ehmatan, las räägin kõigepealt oma edukast müügiärist. See aasta on suuremate tehingute mõttes üsna silmapaistvalt möödunud ehk täpsemalt öeldes olen sel aastal lausa kolm sõidukit rahaks teinud.

VW Passat

Las ma räägin, miks ma ta ära müüsin. Kuigi suur ja mugav, hakkas ta aina enam raha nõudma. Kohutavalt kulukas turbo rike inspireeriski mind uute autode suunas vaatama ning seetõttu lõpetasin tuttuue Seati roolis. Ei kahetse müüki absoluutselt, sest jõle remondiarve kiskus õhukese sideme, mis mul autoga tekkimas oli, julmalt pooleks.

Jawa 632

Minu elu teine kaherattaline. Kunagi 10 aastat tagasi sain selle isalt jõuludeks. See oli ka aeg, mil selliste riistapuude hinnad veel kaalu järgi määrati ning mistõttu sai tollal selle pidamist endale iga koolilaps lubada. Nüüdseks on neid kahetaktilisi õige väheks jäänud, mistõttu ei häbeneta heas korras eksemplaride eest ka tuhandeid küsida.

Enda punase Jawaga sain sõita vaid mõned üksikud korrad, sest:

1. mul puudusid mootorrattaload

2. suretasin ta teist käiku sisse pannes alati välja ning alles viimastel aastatel taipasin motikate käimakasti eripära

3. huvi oli pigem vanade autode vastu

Ilus ja vahva ta oli, aga Jawa ei leidnud garaažis seistes kunagi praktilist kasutust. Nüüd teenib tsikkel aega ühe motohuvilise juures, kes ta lõpuks pärast kütusefiltri loputamist ära soostus võtma. Lahkuminek oli raske, ikkagi kauaaegne juveel.

Renault Clio

Jah, seesama Clio, mis mul 8 aastat oli. See prantslane ei jätnud mind iial hätta, vaid tammus rahulikult aina edasi ja edasi.

Kuigi auto ülalpidamiskulud olid madalad, ei leidnud ta enam kasutust. Mina ja elukaaslane püüdsime alati just Seati rooli taha pääseda, jättes vaese sinise putuka kuudeks möödakäijate imetleda. Jah, ta ei liikunud iial kuigi reipas tempos, sõitmine tundus meeletu seiklusena ning kliima puudumine muutis suved põrgulikult higiseks. Samas see tunne sisse istudes ei unune iial. See on midagi nostalgialaadset, mida kunagi aastakümnete pärast vanaautode üritustel taga hakkan ajama.

Ostjat ootasime poe parklas ja püüdsime ära arvata, mis autoga ta tuleb. Meie kõrvale keeras järsku üks Land Cruiser, blokeerides täielikult hea vaate. Üllatus oli meil suur, kui sealt väljunud sõbralik meesterahvas meiega silmsidet hoidis. Hiljem selgus, et hiiglasliku linnamasturi pidamine käis mehele üle jõu, mistõttu vajas ta vähe soodsamat liiklusvahendit.

Arusaadavalt oli hüvastijätt pisaraterohke (tegelikult ei vesistanud keegi, aga nii öeldakse), sest minu truu kääbushobu leidis teise kodu ning me ei pruugi enam iial kohtuda. Aitäh, Clio, et olid niivõrd vintske sell, et kõik mu kapriisid ära kannatasid.

Ka BMW lammutusele loovutamine murdis mu südame, aga lõppude lõpuks on kõik autod vaid metallijupid, mis ei hooli ei meie tähtpäevadest ega tervisest. Pole veel juhtunud, et auto kellelegi sünnipäevapeo korraldab või peale avariid süüdlaslikult haiglasse vaatama tuleb, lilled ühes. Aga inimestena kipume neid kohtlema kui pereliikmeid ning mõned agaramad meie seast kipuvad neid ka liigselt pesema ja poleerima.

Just seetõttu võtame endale ka koduloomi, kuigi nad ei soovi iial õnne sünnipäevaks või ei vii vahelduseks ise prügi välja, aga armastame me neid ikka. Esmakordselt elu jooksul on mul kaks korda rohkem loomi kui masinaid, kuigi loodan lähiaastatel asja tagasi tasakaalu viia, sest mõtetes luurab salapärane number 2101.