Austatud lugejad!
16. veebruaril 2023 täitus viis aastat esimese postituse avaldamisest. Teel täiskasvanuks alustas elulise pereblogina, kust ei puudunud lemmikloomade tegemised, killukesed isiklikust elust ja liiklusteemaline hala. Viie aasta jooksul on blogi jõudnud tüürida sellelt teelt poliitika ja igaviku suunas.
Elu on pidevas muutumises ning ellu jäävad ennekõike need, kes suudavad muutuvate oludega kõige paremini kohaneda. Muutub nii isiklik elukorraldus kui ka välismaailm. Paikseks jäämine, kodulaenu saamine, töökoha vahetamine, abiellumine, reisimine, lemmikloomade võtmine, autode vahetamine ning esimese lapse saabumine on vaid mõned sündmused, mis üksikisiku elu rikastavad ja sellele viike voldivad. Samas füüsilised traumad ja kauaaegsete sõprade eemaldumine ühiselt teelt lisavad elule arme, mis lõppude lõpuks kaunistavad kandjat, sest just elukogemus on see, mis jääb surmatunnini alles, kui jõud ja nooruslikkus on juba ammu läinud.
Muutub ka välismaailm. Päevapealt ilmunud koroonaviirus purustas peaaegu kõik teenindusega seotud tööstusharud ja külvas surma üle kogu planeedi. Kogu maailm koondus ühise vaenlase vastu ning nägime erakordset rahvusvahelist koostööd. See oli ette aimata, aga peale üleilmset taudi ei saabunudki uus ajastu ning utoopiline maailmaühiskond jäi seekord loomata, kuna inimlik kurjus jäi kaane alla edasi pulbitsema.
Blogi sünnipäeva ligidal, täpselt Eesti Vabariigi sünnipäeval, möödub aasta Ukraina sõja algusest. See on purustanud kõik mu kunagised lootused Venemaaga normaalseid suhteid luua. Režiim, mis hävitab naaberriigi rahvast ja infrastruktuuri, on aastaga kehtestanud fašistliku totalitaarse süsteemi. Natsi-Venemaa otsib aktiivselt võimalusi oma naabrite hävitamiseks, aga teda takistab vaid toores jõud, mitte head soovid, rääkimata rahvusvahelistest lepetest. Selle uskumatult brutaalse avantüüri tõttu on lisaks inimeludele laiali paisatud ka kaubandusvõrgustik, toorainetööstus ja energiasektor, mis paneb eurooplaste rahalise toimetuleku tõsiselt proovile. Blogi seisab vaba ja demokraatliku Ukraina eest ning väljendab nulltolerantsi Kremli režiimi suhtes, mille liikmed tuleb viivitamatult Haagi Rahvusvahelisse Kohtusse pingile saata.
Kõike seda arvestades on vältimatu, et muutuvad ka tõekspidamised. Kui enne sõda pidasin võimalikuks ja lausa vajalikuks Venemaaga heade suhete tagamist, siis Ukraina linnade pommitamine Eesti Vabariigi sünnipäeva varahommikul nullis kõik need võimalused täiesti ära. Kuni Kremli ladvik või Venemaa riigikord ei muutu, pole enam mõtet ka mingitest headest suhetest rääkida. Nagu elu on juba ennegi õpetanud, siis kedagi ei saa sundida sõbraks olema, kui ta seda ise ei taha.
Selle viie aastaga on muutunud ka minu poliitiline suund, kuigi mitte radikaalselt. Kui varem olin täielik konservatiiv, siis nüüd olen leidnud end ühest paadist ka tsentristide ja liberaalidega. See nihe polnud ühest äärmusest teise, vaid tegu on pigem väikse korrektuuriga liberaalsuse suunas. Ma olin küll täielikult konservatiivse hoiakuga, aga mitte väga kaugel paremal ääres. Huvitav, tavaliselt liigutakse vanuse suurenedes liberaalsuselt konservatiivsuse suunas ja mina siis aerutan vastuvoolu.
Vastuvoolu liikumine iseloomustab blogi kogu selle eksisteerimise ajal. Kui Venemaa niiöelda president ehk õige ametinimetusega diktaator alustas sõda, siis olnuks loomulik blogis kõik vihjed sõnale "diktaator" vaikselt kustutada, aga see ei saanud teoks. Kuna tõene fakt on see, et olen blogi eestvedaja, kes saab siin ilma demokraatlike valimisteta enda tahtmise järgi kõike teha, siis kerge irooniavarjundiga "diktaator" on selles kontekstis igati korrektne termin.
Rääkisin enne paljudest muutustest, ent on olemas ka püsiväärtused, mida nii kergesti muutma ei kipu. Olen uhke, et blogi on reklaamivaba ning ükski ettehüppav liigne aken ei risusta lugemiselamust, samuti tunnen uhkust selle üle, et tõde on seatud kesksele poodiumile, mille ümber lugejad koonduda saavad. Ja et tähtsad mõtted, sügavad teadmised ja asjalikud mõttemängud domineerivad blogis suures plaanis tühiste argimurede asemel, on mu jaoks ainult tohutu rõõm.
Teel täiskasvanuks pole kunagi meeletult populaarne olnud, aga Teel täiskasvanuks eristub kõigist teistest blogidest, arutledes sügavate, aga kahjuks vähelevinud teemade üle. Soovin ebaharilikke lugemiselamusi ka edaspidi pakkuda, kuigi pisut vähendatud mahus. Peamine on see, et siin blogis jääb kvaliteet kvantiteedi üle valitsema.
