Tuesday 5 January 2021

Hall kardinal: Väike hing vs suur hing

Olen mõelnud Mart Raukase ja Einar Laigna mõtiskluste peale, eelkõige suurehingeliste ja väiksehingeliste inimeste üle. Need on mõisted, mille kohta ei leidu internetis üldse infot, nii et ei jää muud üle kui pean mõttelõnga ise edasi arendama. Enne mõistete "kaaperdamist" püüan nende algupärased tähendused selgeks teha.

Doulos physikos - Fraas moodustub sõnadest "ori" ja "loomulik" ("looduslik", "instinktiivne", "füüsiline"). Raukase sõnul öeldi Vana-Kreekas nii orjahingega inimeste kohta. Selline inimene pole orjastatud selles mõttes nagu piraadid röövisid inimesi, vaid nad on sündinud orjahingega. Nad elavad hetkes, järgivad alati kõrgemalt tulnud soovitusi ja sulanduvad massi, lühidalt öeldes on nad konformistid.

Megalopsyche - Liitsõna moodustub kreekakeelsetest sõnadest "suur" ja "hing". See tähendab eelkõige seda, et inimene on endast õigustatult kõrgel arvamusel. Megalopsyche't ilmestab kristlaste jaoks eelkõige alandlikkus selles mõttes, et nähakse endast suuremaid protsesse nagu loodusseadused ja jumal. See tähendab, et üksikisiku ego ja tähtsusetus kahvatub universumi suuruse ja paratamatuse ees.

Ma soovitan, et kes tunneb, et ta väga kergesti solvub, lõpetaks selle kirjatüki lugemise. Eks me ju tea hästi, et solvutakse eelkõige selliste ebameeldivate asjade peale, mis inimese kohta 100% kehtivad, aga mida ei taheta nii endale kui ka teistele tunnistada. Soovin veel toonitada, et järgnev arutelu pole mõeldud kellelegi kehva tunde tekitamiseks, vaid ma kirjeldan pelgalt end ümbritsevat ühiskonda, nii selle häid kui ka halbu jooni. Samas, kes soovib endale ka teisi vaatenurki teadvustada ja teab hästi oma väärtust, sellele ei tohiks järgnev jutt mingit hirmsat traumat tekitada. Tunnistan, et ma isegi ei kuulu ühte kindlasse gruppi, vaid olenevalt päevast ja hetkelisest sisemisest valgustatusest kipun nende vahel laveerima.

Doulos physikos - asendatav töömesilane

See inimene on eelkõige rutiinne argitööline. Tema elurütm on rangelt paika pandud, olles sisustatud E-R kell 9-17 tööga. Õhtuti ollakse väsinud ning meelelahutuse eest hoolitseb teler. Vaba aeg ehk ajavahemik reede õhtust kuni pühapäeva õhtuni veedetakse sõpradega tina pannes, jalkat vahtides või hobidega tegeledes. Selline inimene elab intensiivselt kaasa telesarjade tegelaste juhtumistele ning spordivõistluste tulemustele omistatakse suurt tähtsust. Kui keegi võistleja esikoha saab, tähistatakse seda teleri ees samamoodi nagu oleks see ise saavutatud.

Paratamatult jäävad olulised asjad sööti. Kuna teler pakub võidutunnet, jäetakse ise võistlustel käimata ning kasvab kõht. Et teler üldse kodus olemas on, ei käida enam ka kinos. Naljakad, aga sisutud videod TikTok'is ja Youtube's panevad aja mitmekordse kiirusega edasi kihutama, mistõttu ei jää enam muudeks asjadeks aega, kuna ka järgnevaks tööpäevaks tuleb end välja magada.

Sellise ajaraiskamise tagajärjel avastatakse end peagi pensionilt ning hakatakse kiruma igakuist kehva toetussummat. Närune elu vanaduspõlves kipub kuidagi hääbuma ning surivoodil kahetsetakse kõiki neid asju, mis tegemata jäid. Lähedased ja tuttavad mälestavad lahkunud töömesilast võib-olla paarkümmend aastat, kuni ta unustusse vajub ning keegi uus tema jäänustele peale maetakse.

Doulos physikos armastab käske täita. Ta ei juurdle kunagi, miks ülemus just sellise käsu andis, sest iga käsk on täitmiseks, et palk välja teenida ja uuele kuupikkusele ringile pääseda. Silme ees terendavad rahanumbrid utsitavad paljusid selliseid inimesi ka ebameeldivamate tingimustega tööotsi vastu võtma, et naabrist parem olla ja mis seal salata, aina kasvavaid võlakoormaid püsti hoida.

Sellist inimest kipuvad kimbutama igasugused seljavalud, liigesehädad ja depressioon, mille põhjuseks on stressirikas töökoormus, ebakorrektne puhkus ja tervisele vähese tähelepanu pööramine. Abi otsitakse igasugustest imetablettidest, mis tekitavad sõltuvust ja kõrvaltoimeid. Peale aastaid igapäevast rohtude tarvitamist on keha nii kurnatud, et igasugusele eneseteostusele ja loomingule tõmmatakse juba eos kriips peale, sest lihtsam on "soma-uimas" (raamatus "Hea uus ilm" levinud narkootikum) telekat jõllitada. Mõned lootuse kaotanud inimesed pöörduvad meeleheites ka posijate ja muude soolapuhujate poole, kuna neil puudub täpsem arusaam, mida see seltskond endast kujutab.

Doulos physikos teab täpselt nii palju kui nõuab tema eriala, võib-olla natuke ka lisaks enda hobi teemal. Üldiselt piirdub tema maailm tema kodu, töökoha, kodu-töö teekonna ja mõne sõbra elukohaga. Globaalsed probleemid ja laiem maailm ei paku talle huvi, kuna nende üle juurdlemine pole piisavalt praktiline ning tema võimuses pole neid asju nagunii muuta. Ta näeb end kõige tähtsamana selles kitsas maailmas, mis moodustub tema vahetust ümbrusest ja inimestest, kellega kõige enam kokku puutub. Tema väikest mänguplatsi täidab kiivalt kaitstud maine ja habras ego, mida on äärmiselt kerge kahjustada. Ta langetab otsuseid teiste inimeste arvamuse põhjal, kuna ta peab säilitama staatust oma konnatiigis.

Rahasjade korrashoidmiseks mängib ta lotot, külastab kasiinot või võtab laenu, kuna investeerimine tundub liiga vaevarikas ja keerukas. Õppimisele ja lugemisele lööb ta käega, kuna see on liiga aeglane protsess, aga tema peab saama oma asjad koheselt kätte. Muide, lugemine on talle ka sellepärast vastumeelt, kuna raamatus kirjeldatud tegevuste elluärkamiseks peab omama kujutlusvõimet, mille rolli täidab juba palju mugavam teler. Tema muusikamaitse muutub iga aastaga, kohandudes raadiost tulevate uusimate hittidega, samas eelmiste aastate kuumimad lood ununevad nii sujuvalt, nagu poleks neid eksisteerinudki. Tema isiksus moodustub moetööstuse, meelelahutuse ja trendide reklaamitavast lahusest. Doulos physikos't defineerib see, et ta ehitab enda vaimsuse üles kaduvatele väärtustele, seetõttu keegi teda ei mäletagi.

Megalopsyche - kordumatu unistaja

Ta ilmutab end näiteks toidupoes, olles esimene, kes olemasolevast järjekorrast väljub ja just avatud kõrvalkassasse liigub. Halli massi sees saab teda kõige enam märgata kunstigaleriis, raamatukogus, looduses, kirikus ja silmaringi laiendaval seminaril. Teda saab eristada erineva oleku ja mõttelaadi kaudu, mis ei sobitu üldise mustriga. Tõelise anakronistina teeb ta juttu teemadel, mis ajaga kaasas käivale doulos physikosele mingit huvi ei paku. Kui töömesilane huvitub sporditulemustest, õhtusöögi retseptidest ja seriaalitegelastest, siis mõtiskleja jutustab maavälise elu võimalikkusest, ühiskonna tulevikuprognoosidest ja otsib universumi äärt. Töömesilane vahib alati tühja pilguga, kuidas megalopsyche ajaloolisi sündmusi ette loeb ja tänapäevaste juhtumitega paralleele märkab.

Töötamine on talle vaid vahend ellujäämiseks ja oma unistuste realiseerimiseks, mitte eesmärk omaette. Töö ja materiaalsed hüved on üks asi, aga tema sisemaailm hoopis midagi muud, sest megalopsyche väärtus ei põhine tema varanduse suurusel ja kõige uuemate vidinate hulgal. Kui ta kaotaks ka kogu oma vara, suudaks ta uuesti nullist alustada, sest tema teadmised, oskused, kogemused ja maailma mõistmine sellega ei kao. Tööl on ta reatööline, aga kodus raamatut kirjutades või lõuendile värve kandes kehastub ta seiklejaks, teadlaseks, riigijuhiks, filosoofiks või kelleks tahes.

Megalopsyche on alati sisemiselt vaba, olgu ta või vangikongis kinni, sest aheldatust kasutab ta näiteks asjade analüüsimiseks, milleks tal enne aega polnud. Ratsionaalselt kasutab ta alati ära kõik aja "ülejäägid" ja pausid, kasutades neid momente enesetäienduseks. Samal ajal, kui doulos physikos piinarikkalt igavledes mingit sisutühja tegevust otsib, uurib megalopsyche maailma avastamata saladusi ja mõtiskleb juba tuntud seaduspärade üle.

Ta ei järgi moevoole ja trende, vaid leiab üles asjad, mis talle olulised on ja kõige enam rõõmu pakuvad. Ta jääb enda lemmikutele truuks ka siis, kui ümbritsev keskkond otsustab neid asju põlgama hakata. Jah, temagi vajab vaheldust, aga ta ei vaheta paaniliselt igal aastal oma asju uute vastu, vaid püüab hooldada juba olemasolevaid ja nende eluiga pikendada. Teda võidakse pidada vanamoeliseks või kummaliseks, aga kuna ta teab, et oma unikaalseid vajadusi arvestades on tal oma eluvalikute suhtes õigus, siis teda see ei sega, pigem leiab selles teatavat tunnustust.

Tema pea on kui rahutu arvuti, mis pidevalt töötab ning tõeline stress hakkab teda kägistama siis, kui tal puuduvad vaimsed stimulandid. Selline olukord saabub siis, kui teda ümbritsevad töömesilased nii kirglikult täiesti tähtsusetuid teemasid lahkavad. Ta ei suuda mõista, mis tähtsust on sellel, kes viimase meistritiitli sai, võrreldes mõõtmatu ruumiga meie ümber, kust võib leida sääraseid nähtusi, mida me kujutledagi ei suuda.

Ta märkab erinevaid ajaloolisi seoseid ja näeb masside käitumises teatavaid mustreid, mis annab talle pea prohvetliku "ennustusvõime". Ta ise jääb tagasihoidlikuks ja põhjendab, et "ennustusvõime" on vaid laia silmaringi ja pideva analüüsimise resultaat ning midagi üleloomulikku selles pole.

Megalopsychet iseloomustab avatus uutele teadmistele ning arusaam, et inimkond ei jõua iial täielike teadmiste saavutamiseni. Sellepärast rakendab ta juurdluses teaduslikku meetodit, kuid samas ei põlga läbi töötada ka alternatiivseid allikaid. On tavaks, et enne oma arvamuse avaldamist viib ta end teemaga kurssi ja teeb selgeks iga osapoole seisukohad. Ta ei kipu liituma mingi osapoolega; näiteks vaidluses, kas vaimud on olemas, püüab ta jääda neutraalsele seisukohale, asudes pigem uurima, mis tingimustel need eksisteerida saaks, samuti mis asjaolud nende nende olemasolu välistavad.

Suure hingega inimene on idealist, kes loob visioonist võimalikult täiusliku versiooni ning võimaluse avanedes täiendab seda. Ta usub, et ühiskond peaks oma alusväärtusi modelleerima just igavikulise ideaali järgi, millele siis kindlalt lähenema hakata. Lisaks esteetilisele sobivusele peab tema ideaal olema ka realistlik ja töökindel, pidades vastu barbaarsemate ideaalide ja võltstootemite survele.

Kui megalopsyche kavandab midagi, siis asetab ta selle tervikusse ja näeb suurt pilti, kõikide asjade vahekorda. Detailid on tema jaoks pelgalt tähtsusetu nüanss, mida saavad lihvida temast paremate oskustega doulos physikos'ed. Ta mõistab, et kui suurusjärk on õige, saab asja kuidagi ikka paika loksutada, sest pole ju mingit kasu, kui detaili viimistlemisel selgub, et töötlemist vajas hoopis teine detail.

Tema kujutlusvõime paneb elama raamatute sisu ja värvib ära mustvalged pildid. Ta suudab näha olematut ja selle töömesilasele arusaadavaks muuta. Ta ühendab ära katkenud niidiotsad ja lõpetab puslepilte, rakendades fantaasiat ja loogikat. Ta suudab muudetavate algandmete põhjal oma ajus erinevaid aegruumilisi simulatsioone luua. Ta seisatab meditatiivselt ajaloolistes paikades, püüdes enda ümber tajuda aastasadade eest elanud inimeste kohalolu, sest ta on võimeline ajas "liikuma".

Suure hingega inimene mõistab, et ta pole maailmas üksi ning kõik vajavad samamoodi ruumi ja ressursse. Ta tajub, kui tilluke on ta võrreldes koduplaneediga ning kui olematu kübe on koduplaneet ise võrreldes galaktikaga. Ta mõistab, et inimene ei lähe universumile üldse korda, sest galaktikad jätkavad oma käiku meist hoolimata.

Kokkuvõtteks

Inimesed on erinevad ning meil kõigil on täita oma roll. On selge, et kõik ei saa korraga võistlusel esimest kohta või firmajuhid olla. Et ühiskond funktsioneeriks, peab igale tööle leiduma tegija. On vaja tegijaid, on vaja mõtlejaid, on vaja väljamõtlejaid. Ma ei soovi kellegi rolli kuidagi alavääristada, sest me oleme kõik unikaalsed ning järelikult saame me pakkuda ka erinevaid teenuseid. Ma ei liigitaks kedagi ainult ühte kategooriasse, vaid olen arvamusel, et teatud olude tagajärjel avalduvad meis erinevad omadused. Küsimus on pigem tasakaalus ehk kas veedetakse rohkem aega doulos physikos'ena või megalopsyche'na.

Meis igaühes toimub pidev võitlus nende kahe inimtüübi üle. Tihti jääb peale plastik- ja betoonmaailma rotike, kes hingetuna rattas sibab. Teinekord avastame endas jälle värvika kunstniku, kes maailmale vaheldust pakub. On selge, et ainult üheks tüübiks kehastumine pole lõputult jätkusuutlik, kuna hall hiireke toob leiva lauale, aga maailmaklassi filosoof võib lõpetada tänavanurgal tünnis elades. Samas peame meeles pidama, et halli hiirekese elu möödub eriliste suursündmusteta ja elu mõtet leidmata, aga ekstsentrik võib avastada enda jaoks nii mõndagi põnevat, mille nimel tasus üldse sündida.

Sunday 3 January 2021

Sel aastal ajaloos 2021

See on väike rubriik, mida täiendan korra iga aasta alguses. Eesmärgiks on heita pilk ajas tagasi ümmarguste sammude kaupa nagu 5, 10, 15 jne aastat. "Sel aastal ajaloos" matkib raadiosaadete ja ajalehtede "täna sel aastal" rubriike, olles nende õhem variant. Kui raadiod ja ajalehed keskenduvad kuupäevadele, rõhutan mina aastaid, jättes kuupäevad mängust välja. Rubriigi loogika järgi ei tapetud president Kennedyt 22. novembril 1963, vaid lihtsalt aastal 1963, väljendamaks üldist suurusjärku. Siin kirjeldan nii isiklikke kui ka globaalseid olulisemaid sündmusi, nii et ajaloohuvilistele põnevat lugemist ja äratundmist jätkub.

2016 (5 aastat tagasi) - Alustasin oma naisega suhet; ostsin oma unistuste auto BMW E34.

2011 (10 aastat tagasi) - USA eriväelased tapsid 9/11 korraldaja Osama bin Ladeni; Hiidtsunami kahjustas Jaapanis Fukushima tuumajaama, põhjustades radioaktiivsete ainete lekke; viimast korda startis NASA kosmosesüstik; suri Steve Jobs.

2006 (15 aastat tagasi) - Olin esimest korda purjus; startis New Horizons, mis tegi üheksa aastat hiljem Pluutost kuulsa "südamepildi"; alustas WikiLeaks; hukati Saddam Hussein; surid James Brown ja Steve Irwin.

2001 (20 aastat tagasi) - 9/11 terrorirünnakud New York'is, mis muutsid kogu maailma; USA tungis Afganistani, alustades "sõda terroriga", Vene kosmosejaam Mir põles Vaikse ookeani kohal ära; alustas Wikipedia; Apple tõi turule iPodi.

1996 (25 aastat tagasi) - Atlanta olümpiamängud USA-s; prints Charles ja printsess Diana lahutasid abielu; Nintendo tõi turule mängukonsooli Nintendo 64; Kofi Annan valiti ÜRO peasekretäriks.

1991 (30 aastat tagasi) - Sündisin mina; lagunes NSVL ning Eesti Vabariik taastas oma iseseisvuse; algas Lahesõda; AIDSi tagajärjel suri Freddie Mercury.

1986 (35 aastat tagasi) - Suur avarii Tšernobõli tuumajaamas, kus paiskus õhku palju radioaktiivset ainet; kosmosesüstik Challenger purunes õhkutõusul; Halley komeet külastas maad; kosmosejaam Mir alustas tööd.

1981 (40 aastat tagasi) - Kosmosesüstik Columbia tegi esimese süstikuna kosmoselennu; prints Charles ja Diana abiellusid; Johannes Paulus II elas atentaadi üle; Egiptuse president Anwar Sadat ei elanud atentaati üle; Ronald Reagan sai USA presidendiks; avastati AIDS.

1976 (45 aastat tagasi) - Montreali olümpiamängud Kanadas; asutati Apple; Kanadas sai valmis CN Tower; Concorde alustas regulaarlende; avalikkus nägi kosmosesüstiku prototüüpi Enterprise; suri Hiina diktaator Mao Zedong; Seychellid sai Briti impeeriumist iseseisvaks.

1971 (50 aastat tagasi) - Qatar, Sierra Leone ja Araabia Ühendemiraadid said Briti impeeriumist iseseisvaks; Intel lõi esimese mikroprotsessori; algas India-Pakistani sõda; NSVL saatis üles esimese kosmosejaama Saljut 1; Hiina võeti ÜRO-sse; Idi Amin sai Ugandas võimule; suri The Doors solist Jim Morrison.

1966 (55 aastat tagasi) - Botswana ja Lesotho said Briti impeeriumist iseseisvaks; Batman ja Star Trek alustasid USA teleekraanidel; miniseelik sai neiude peamiseks moeesemeks; Hiinas algas üleriigiline genotsiid Suur Kultuurirevolutsioon; hõljuklaevad hakkasid La Manche väinas regulaarreise tegema; leiutati kevlar ja valgusjuhe (fiiberoptika).

1961 (60 aastat tagasi) - Esimene inimene Juri Gagarin lendas kosmosesse; okastraadi püstitamisega sai alguse Berlini müür; CIA fiasko Sigade Lahel Kuubal; NSVL õhkas ajaloo suurima tuumapommi Tsar Bomba.

1956 (65 aastat tagasi) - Suessi kriis; Nõukogude väed tungisid Ungarisse; Melbourne'i olümpiamängud Austraalias; esimene Eurivisioni lauluvõistlus; algas Kuuba revolutsioon; Andrea Doria uppus kokkupõrkel Stockholmiga.

1951 (70 aastat tagasi) - Kinodesse tuli oluline ulmefilm "The Day the Earth Stood Still"; esimest korda kasutati fraasi "Rock N Roll"; kasutusse võeti esimene kommertsarvuti UNIVAC; Liibüa sai Itaaliast iseseisvaks.

1946 (75 aastat tagasi) - ÜRO eellase Rahvasteliiga viimane kogunemine ja ÜRO loomine; UNESCO ja UNICEF loomine; USA katsetas Bikini atollil tummapommi; Pariisis tulid müügile skandaalsed bikiinid; USA esitles ENIAC arvutit; Nürnbergi protsess viidi lõpule; sündisid George W. Bush, Donald Trump ja Freddie Mercury.

1941 (80 aastat tagasi) - Sakslased alustasid "Barbarossa" pealetungi NSVL-ile; Eestis algas Saksa okupatsioon; Jaapanlased ründasid Pearl Harborit Hawaiil, tõmmates USA II maailmasõtta.

1936 (85 aastat tagasi) - Berliini olümpiamängud Natsi-Saksamaal; algas Hispaania kodusõda.

1931 (90 aastat tagasi) - Austraalia sai Briti impeeriumist iseseisvaks; valmis Empire State Building.

1926 (95 aastat tagasi) - USA-s avati Route 66; Ford kehtestas töölistele 40-tunnise töönädala.

1921 (100 aastat tagasi) - Hiinas loodi kompartei; Coco Chanel lõi kuulsa lõhna Chanel nr. 5.

1916 (105 aastat tagasi) - Jüüti merelahing; Somme lahing; mõrvati Rasputin.

1911 (110 aastat tagasi) - Leiti kadunud Machu Picchu linn.

1906 (115 aastat tagasi) - Kasutusele võeti SOS kood; San Francisco maavärin.

1901 (120 aastat tagasi) - Marconi saatis esimese raadiosõnumi; mõrvati USA president William McKinley; suri kuninganna Victoria.

1896 (125 aastat tagasi) - Utah'ist sai 45. USA osariik; toimusid esimesed moodsad olümpiamängud; Yukoni kullapalavik.

1891 (130 aastat tagasi) - Sündis korvpall.

1886 (135 aastat tagasi) - Leiutati automobiil; apteekidesse tuli müügile esimene Coca-Cola.

Friday 1 January 2021

Diogenes - mees, kes ei allunud ühiskonnale

Diogenes Sinopest (ca 412 eKr - 323 eKr), hüüdnimega koer, oli Vana-Kreeka filosoof, kes kogus tuntust eelkõige tünnis elamisega. Ateenas elades järgis Diogenes askeetlikke õpetusi täpsemaltki kui tema õpetaja Antisthenes. Olles küünikute koolkonna rajaja, märkas terava keelega mees puudusi nii üksikisikutel kui ka ühiskonnas tervikuna.

Diogenese ütlemised ja juhtumised on niivõrd silmapaistvad, et neid peab siinkohal lausa põgusalt lahkama. Kuigi filosoof elas Vana-Kreekas, saab ka tänapäevane ühiskonna vaatleja tema mõtteid vägagi edukalt rakendada ning tõdeda, et ega nii lühikese aja jooksul inimloomus ei muutu. Järgnevalt vaatleme tema silmapaistvamaid ütlemisi ja seiku.

- "Kõige enam meeldib mulle juua teiste veini."

On kummaline, et tasuta asjad maitsevad kõige paremini. Siinkohal on paslik meenutada ka üht nalja, kui küsitakse, milline on maailma kiireim auto ning vastuseks on rendiauto. Enda asjade kulumist me aja jooksul näeme ning kindla järjekindlusega kogeme ka nende hooldusele kuluva raha kadumist. Endale ostetud toit kaob aja jooksul külmikust ning see tuleb asendada uuega, mis tähendab jälle raha kadumist. Aga kui oled kusagil banketil või sõbral külas, maitseb pakutu kuidagi teisiti - sellel on selline mahe muretuse mekk. Ütlust võib tõlgendada ka teisiti - laisale meeldib vedeleda ja kasutada teiste loodud hüvesid.

- Kui keegi tuletas talle meelde, et Sinope inimesed olid ta eksiili saatnud, siis vastas mees, et tema mõistis nad koduaresti.

Nagu küla koerale, nõnda koer külale. See demonstreerib Diogenese eneseväärikust, täielikku unikaalsust ja vaimset autonoomiat. Meest eksiili saates oli linnarahvas ka endale piirangu peale pannud, välistades kokkupuuted filosoofi ja tema mõtetega. Mulle meenus kaudselt sarnane juhtum, kui käisin ajateenistuses. Peale intensiivset algõpet saabus veidi laisem periood, mis kujutas enesest tundide kaupa kasarmus passimist, mille peale mitmed sõdurpoisid vangistuse üle hädaldama hakkasid. Mina end ahistatuna ei tundnud, sest vabadel momentidel haarasin ma kaustiku ja jätkasin oma poolelioleva ulmeraamatu kirjutamist. Kuigi me istusime piltlikult öeldes trellide taga, ei tundnud ma end kunagi ahistatuna ega tajunud pealetükkivat igavust, mis mu saatusekaaslastele nii rusuvalt mõjus. Kõik sõltub suhtumisest ja mõtteviisist ning tõeliselt vaba hinge ei hoia kinni ka trellid.

- "Mitte midagi ei saa teha eimillestki."

Millest koosneb eimiski või tühjus? Kui tühjus millestki koosneb, siis pole ta enam tühjus. Paradoksaalselt, kui tühjus millestki ei koosne, siis teda pole olemas. Kas kasulikum on pott või tühjus poti sees? See oli ehtfilosoofiline käsitlus, aga on ka teine tõlgendus, mille kohaselt aine (energia) ei teki ega kao, vaid muundub ühest liigist teise. Üks leidlik alkeemikutest jutustav anime, "Fullmetal Alchemist", tõi minuni äärmiselt olulise sõnumi - mitte midagi ei saa saavutada ilma ohverdamata. Kas soovid kitarri mängima õppida? Loobu paljust vabast ajast ja asu treenima. Kas soovid parem suhtleja olla? Välju oma mugavustsoonist ja tee võõrastega juttu. Kas tahad oma unistuste autot osta? Maksa see summa, mida müüja soovib saada. Kas soovid oma firmaga rikkaks saada? Ole valmis ka uneajast tööd tegema, rääkimata tasuta tööst.

- Kui temalt küsiti, millal on õhtusöögiks kõige õigem aeg, vastas ta järgmiselt: kui oled rikas mees, siis millal iganes sulle meeldib; kui oled vaene mees, siis millal iganes võimalik.

See juhtum näitab, et Diogenes oli realist ja tajus hästi maailma enda ümber. Meie võimalused on erinevad ning iga inimene on sunnitud elama vastavalt sellele, kui hästi ta maailmaga kohaneda suudab. Küsimustele pole olemas üht õiget vastust, sest kõik sõltub nüanssidest. Tavainimesed pakuks erinevaid kellaaegu või isu intensiivsust, aga filosoofina lähenes Diogenes hoopis teise nurga alt, tuues sisse ka ühiskondliku mõõtme, vastates samas küsimusele täiesti ammendavalt, kuigi küsija seda tõenäoliselt ei oodanud.

- "Isegi kui vaid teesklen tarka, siis juba see ise on filosoofia."

Ilmselt mõtles ta seda kui teekonda ehk kui tahad kellekski saada, pead esmalt tema moodi käituma. Et targaks saada, pead läbima kõik sammud ehk ümbritse end kõigepealt tarkade inimestega ja proovi neid jäljendada, enne kui ise selle "seisusega" liituda saad. Lühidalt, tarkuse kogumine on pikk protsess, mis algab sellega, kui loll püüab tarku jäljendada ning lõppeb sellega, kui ta ise tark on. Muidugi, siinkohal on lõppemine kujundlik ja tinglik, kuna tõeliselt tark inimene ei lakka kunagi juurde õppimast.

- "Teised koerad hammustavad ainult vaenlasi, aga ma ise hammustan ka oma sõpru, et neid päästa."

Tõe rääkimine on üks ääretult raske koorem, sest seda tehes kipud koguma vaenlasi. Kristuski rääkis tõtt, aga ta löödi selle eest risti. Samas inimesi, kes loovad sõnadega suuri õhulosse, illusioone ja lootusi, armastatakse piiritult tingimusel, et need valed välja ei tule. Tõe rääkimine on vahel ebamugav ja tekitab kohmetust, aga see aitab suunata õigele teele neid, kes enda puudusi ei märka. Loomulikult ei märka, kuna viisakad inimesed pole neile varem midagi öelnud.

- "Ma otsin ausat meest."

Ausus on kui kahe teraga mõõk, mida tuleb hoida kindla käega ja millega pole sünnis hooletult vehkida. Ausus on voorus, mis teeb ka inetust inimesest õilsa. Ausus on samas ka patt, mis hävitab reputatsiooni ja inimsuhteid. Ausus nõuab tasakaalu, mida suudavad saavutada vähesed, nii ongi lihtsam sellest kaarega mööda käia. Kes meist tahaks iga päev seljal sihtmärki kanda?

- "Iga riigi alus on tema noorte haritus."

On lihtne mõista, et noortest saavad kord täisealised, kes hakkavad ühiskonnas tööd tegema. Kui me kujutleme neid noori loodrite ja rumalatena, siis mis kvaliteediga tööd nad tulevikus tegema hakkavad? Kas me üldse julgeks näiteks arsti külastada, teades, et kõik tohtrid on eksamitel spikerdanud?

- Platon defineeris inimest kui sulgedeta looma, kellel on kaks jalga ning kõik plaksutasid. Diogenes kitkus kanal suled ära, tõi linnu loengusse ja hüüatas: "Vaadake Platoni inimest!".

Kuulutades suurt sõnumit või täites õpetaja rolli, on äärmiselt oluline arendada loogilist mõttekäiku ja välistada vääriti tõlgendamised. Ainult mõttepuhtusega on võimalik ühiskonna arengut edasi aidata, sest väärõpetustest saavad sündida vaid väärad järeldused, kuigi viimaseid võis ilmale tuua täiesti aus loogika. Siinkohal meenub, kuidas üks mu ülikooli õppejõud tabavalt ütles, et arvuti on lolluse võimendi.

- Kui Aleksander Suur tervitas teda ja küsis, kas Diogenes soovib midagi, palus viimane, et suur väejuht päikese eest ära tuleks.

Aleksander Suurt kohates demonstreeris Diogenes oma eneseväärikust ja kindlat veendumust, et keegi pole tema suhtes ülimuslik, jätmata samas muljet, nagu oleks ta ise teistest kõrgem. Lõppude lõpuks on iga inimene ikkagi inimene, olenemata tema päritolust ja seisusest. Tõsi, mõni suudab teha hämmastava karjääri või tähelennu, kuid katk niidab ka teda samamoodi nagu kodutut. On arusaamatu, miks rahvahulk kummardab kuulsaid näitlejaid ja riigijuhte, kes on samasugused inimesed kui nad ise. Miks peab näitlejaid ahistama kõmupiltnike parv, selle asemel, et kuulsat inimest kohates soovi korral kombekalt minutiks juttu teha?

- "Orjuse kunst tähendab käskida oma isandat."

Manipuleerimise põhiline baastõde seisneb selles, et teisele peab jääma mulje, nagu oleks nad võimupositsioonil. Kui sa tead, mida sa teed ja tahad, kui sul on eesmärk silme ees, siis pole vahet, mida arvavad sellest teised. Kui nad arvavad, et nad saavad sind ära kasutada, kuigi asi on hoopis vastupidi, siis on see vaid lisaboonus, mis võimaldab sul häirimatult tegutseda. Seda saab võrrelda vargusega päise päeva ajal, sest stereotüüpselt eeldatakse, et kõik sellised toimingud viiakse läbi pimedas, peas klassikaline silmi varjav vargamask.

- "Asi pole selles, et ma olen hull, lihtsalt mu pea on sinu omast erinev."

See on äärmiselt elegantne, kohati ka märkamatu viis teha maatasa need, kes end sinust paremaks ja mõistlikumaks peavad, sest see osutab sellele, et sildistaja võimekus erinevaid tahke näha jätab ilmselgelt soovida. Diogenes ütles sellega, et kes pole võimelised maailma korraks läbi tema silmade nägema, hoidku oma arvamused endale. Kas on kohane nimetada inimest hulluks, kui pole tehtud katsetki mõista seda, mida näeb see väidetav hull? Kui kirjeldada antiikinimesele näiteks rongisõitu, kas see tähendab, et kirjeldaja jäi tegelikult põrguliku mao kõhtu kinni?

Ajaloost jäävad meile meelde eelkõige suured väejuhid, filosoofid ja hullud. Edevad tavainimesed, kes silmatorkamatult omas ajas ja ruumis seatud piirangute järgi elasid, ei tule meile üldse meelde. Tavainimesed lähevad meile korda sisuliselt vaid nii palju, kui Pompei linnast nende laipade tühimikke alles jäi. Tavainimesed meenuvad viivuks vaid tohutute tragöödiate meenutamisel, et siis numbriteks taandatuna oma kuulsamate kaasaegsete tõmbetuules hääbuda. See asjaolu pakub tõsist mõtteainet ja püstitab tahtmatult küsimuse, et kas me elame ikka oma tegelikule potentsiaalile vastavalt?