Friday, 30 August 2019

Lumehelbekeste mäss

Selle postituse eesmärgiks on tutvustada internetiavarustest välja tiritud veidrusi, mis ühel kaugel maal ka tegelikult sünnivad. Et mõista, miks kogu see krempel üldse olemas on, püüan anda selle kohta ka mingisuguse kommentaari. Tuleb meeles pidada, et mida ma kirjeldama hakkan, ei kehti kogu lääne ühiskonna kohta, vaid märgib selle radikaalset vähemust, kes kõige valjemat häält teevad ja oma aktivismiga reaalseid muudatusi taga ajavad.

Viimaste kümnenditega on lääne ühiskond järjekindlalt liberaalsuse suunas liikunud. Mis enne keelatud või vähemalt kulmu kergitama sundis, on tänaseks päevaks enamasti juba uus normaalsus. 1960ndatel algas seksuaalrevolutsioon, mil seksuaalvähemused, naised ja rassivähemused jalad kindlamini maha surusid ja ka endaga arvestama sundisid. Ma arvan, et on mõistlik, kui kohtleme kõiki inimesi inimväärselt, kas pole? Asjal oli täitsa point olemas ning edaspidi polnud näiteks homoseksuaalne suhe midagi kohutavat ja põlastusväärset. Minu seisukoht on see, et tegele oma kodus, millega tahes, kui sa mind sellesse ei kaasa. Whatever floats your boat (mis iganes su paati vee peal hoiab).

Aga häda seisneb selles, et ega sellega ei piirdutud. Iga nurga pealt vooris juurde aina uusi "vähemusi" ja "erilisi" inimesi, kes leidsid, et nende õigusi endiselt piiratakse. Kadedus tervete inimeste väiksema stressi üle ja sügavale hinge peitunud alaväärsuskompleks omaenda ebanormaalsuse pärast tingisid vajaduse patuoina leidmiseks. Kuna kõige edukam, ilusam, targem ja õigem ajas muutumatu inimmudel on meil viimasel ajal olnud valge kristlasest heteroseksuaalne mees, siis valatakse kogu viha ja äng just selle ühiskonnaosa peale.

Sellise dünaamika tõttu on teisel pool kallast isegi liikumine, mis nõuab kõikidelt valgetelt neegerorjade järeltulijate ees lömitamist ja nende esiisade kannatuste eest kompensatsiooni maksmist. Ka mitmed lääne naised on pea uhkusest püsti ajanud ja tõrjuvad valgete meeste tutvumiskatseid või isegi tagamõtteta vestlusi, nimetades neid "patriarhaadi vägistamiskatseteks". Ma pole isegi veel selliseid inimesi maininud, kes vägistamislugusid välja mõtlevad ja süütuid ohvreid trellide taha saadavad.

Lombi taga valitseb ka selline nähtus nagu PC-kultuur, mis teiste sõnadega on poliitilise korrektsuse snobism. Sisuliselt tähendab see seda, et kuigi seal valitseb sõna- ja arvamusvabadus, siis teatud sõnu "ei kõlba" öelda, kuna keegi kusagil võib äkki solvuda. Kes julgeb N-sõna ("neeger") välja öelda, sellele joostakse tormi nagu keskaegsel nõiajahil ning põletatakse koos kõige naha ja karvadega meediatuleriidal. Kusjuures tänapäeval tähendab meedia lisaks uudistekanalitele ka kuulsamaid Twitteri kontosid ja muid internetilehti, mistõttu ükski "patt" varjatuks ei jää.
NAGGERS. Mida te siis arvasite?
Need värviliste poisipeadega naiivsed neiukesed kipuvad ülikoolides "soouuringuid" õppima, kusjuures see ei tähenda looduses esinevate vesiste maa-alade geoloogilist uuringut, vaid linnalegendil põhinevat "teooriat", mille kohaselt on peale mehe ja naise veel muidki sugusid, mida mõned kameeleonid lausa vastavalt tujule vahetavad.

Noorukeste filosoofidena asuvad nad endile kõrgepalgalisi töökohti otsima ning kks lugejagi juba mõistab, et kuna valged firmaomanikud tänapäeval "soouuringute" doktoreid tikutulega taga ei aja, on tegu kõige ilmsema "patriarhaadi vägistamiskatsega" ning rassi- ja soovihaga. Nii need kirjud siis kusagile kiirtoiduputkasse potsatavad või löövad laineid sügavamõttelise LGBTBBQ-kunstiga internetis. Aktiivsemad aga lähevad kuhugi Huffington Post'i "ajakirjanikuna" valgeid mehi materdama ja palgalõhest kiunuma.

Tänane läänemaailma vaatepilt läbi väga kummalise prisma on selline - neegrid on süütud ohvrid, naised on allasurutud vägistatud ohvrid, valged mehed on natsid, vägistajad ja orjapidajad. Kõik valgete meeste teod olevat võikad - mansplaining (naistele keeruka tehnilise jutu natuke liiga lihtsaks mälumine), manspreading (munandeid säästev laialt istumine) ja isegi mehelikkus (mehelikud käitumisjooned nagu näiteks jõulisus, domineerimine ja konkreetsus).

Mida peaksid asjast arvama noored mehehakatised, kellel puudub maskuliinne eeskuju nagu nägime näiteks vanades vesternides eesotsas Clint Eastwoodiga? Selle asemel näevad nad, kuidas järjekindlalt korratakse mantrat "tugev naine" ning ringlevad kangelaslood, kuidas mõni naine mingile pahale mehele tuule alla tegi ja end maksma pani. Boonuspunktid, kui kangelanna oli vaesest perest neeger ja mees elitaarne rikas valge. Selliste kättemaksufantaasiate keskel sirguvad arglikud ajupestud poisikesed, kes kardavad "vähemuste" viha alla sattuda ning just see ongi eesmärk. Vaesed poisikesed pelgavad tüdrukuid juba varakult ning asetavad nad kõrgele poodiumile, kuna ei oska nendega suhelda ning ei soovi neid ärritada. See pagas kandub sujuvalt üle teismeikka ning ka mõned noored täiskasvanudki kohtlevad naisi kui ihaldusväärseid, aga veidi ohtlikke tulnukaid.

Sääraseid allaheitlikke ussikesi on mitmeid eri tüüpi ning järgnevalt asungi lahkama nende alatüüpe ja peamisi iseloomuomadusi, reastades nad "ohtlikkuse" järgi ninnunännudest päris vägivaldseteni. Kogu kontseptsioon on internetis laialt levinud ja kannab üldnimetust cringe ehk piinlikkus. Nimetus tuleneb nende selgrootute inimvarede veidratest käitumismustritest, mis kõrvaltvaatajale kohe silma torkavad.

Igaks juhuks mainin, et järgnev häiriva iseloomuga loetelu pole mõeldud nende inimeste üle ilkumiseks, vaid see täidab tõsimeelse hoiatuse rolli. Nagu koolis tehakse reklaami, et narkootikumid on pahad, teevad tarvitaja ebalahedaks ning tirivad ta lõpuks põhja, siis selles vaimus sündis minugi nimistu, mis juhtub siis, kui kaotada oma väärikus, enesekindlus, mehelikkus või naiselikkus.

Brony

Säilita endas laps! Kas see ongi õnneliku elu saladus?
See inimene vaimustub lasteaiatüdrukutele mõeldud multikast "My Little Pony", kuna see aitab tal teraapiliselt turvalises muinasjutumaailmas kujutletavate sõpradega aega veeta. Selle asemel, et päris elus midagi mõistlikku ette võtta, enda probleemidega tegeleda ja tõdedele näkku vaadata, regresseerutakse lapse tasemele ning eraldatakse end välisilmast kaitsva roosa mulliga. Tõsi, nad liiguvad ka keldrist välja, kui toimub järjekordne kohalik Bronycon üritus, mis kujutab endast roosadeks ponideks riietunud teismeliste limonaadiläbu. Brony keeldub suureks kasvamast ning ei loobu iial oma mänguponide kollektsioonist. Kummaline poliitiline joon kumab läbi iga brony kommuuni puhul - alati määratletakse end kaugete vasakpoolsetena, ülistades sotsialismi, kommunismi või anarhiat. Tea, kas sel on mingi seos nende olematu konkurentsivõimega?

Furry

Heil canis lupus! Kui oled vähemus,
võid karistamatult ka natsi mängida.
Võiks arvata, et mõne jaoks Halloween ei lõppegi, kuna võimalusel kantakse oma rebase- või hundikostüüme ka tänaval. Furry on brony'le sarnane indiviid, aga ponide multikas elutsevate parimate sõprade asemel on ta pähe võtnud, et ta sündis hundina inimese kehas. Miks ma seda asja vaimuhaiguseks või tähelepanu saamise viisiks liigitan? Katsuge "lahedate" loomade nagu huntide, koerte või rebaste vahel mõnda "ebalahedat" looma nagi tigu või paljastuhnurit kohata. Ma võin vihjata, et tõenäoliselt jäätegi lootusrikkalt otsima.

Fedora

Fedora kui silmatorkav intelligent kannab alati oma kaabut (fedora või trilby) ka siseruumides. Tihti viskab ta enda higisele t-särgile ka mingi nahkse maani ulatuva mantli peale, rõhutamaks oma erilist seisust. Oma ettekujutuses on ta nagu need ilusad pintsakuga meesmodellid, kuid hõre neckbeard (kaelahabe), omavahel sobimatud riideesemed, särgi alt rippuv kõht, pikad rasvased juuksed ja küsitav hügieen rikuvad kõrvaltvaataja silmis illusiooni üsna kiirelt. Internetis rõhutab ta väsimatult oma haritust, intelligentsust ning kuidas ta end kurvalt tunneb, kui vaatab teisi inimesi kui lolli lambakarja.
Ideaal vs tegelikkus.
See alaliik on äärmiselt põnev, kuna alguses etendatakse oma rüütellikku ideaali, aga kui närv piisavalt mustaks läheb, siis ladestub ohvri ette isiku tõeline mina. Skeem on lihtne - kõigepealt otsitakse üles klassi või Facebooki kõige kaunim neid. Seejärel kergitatakse kaabut, teretatakse viisakalt ("m'lady" või "mu leedi") ning tehakse kompliment tüdruku välimuse kohta. Alguses jahub ta väga sügavatel ja intelligentsetel teemadel, nii et tüdruk parajasse segadusse satub. Varsti aga läheb jutt sellele, kuidas klammerduv fedora-mees seda tüdrukut hoidma hakkaks ja kuidas ta neiu jaoks kõik ohverdaks. Siis saabub pööre, sest tüdruk ütleb viisakalt, et tal poiss-sõber juba olemas või pole lihtsalt huvitatud. Endine ülikombekas härrasmees moondub tigedaks sõimajaks, kes viskab enne põgenemist veel viimase väite: "Nagunii oled sa kole ja ma ei taha sind!". Natuke rahunenud, alustab ta tsüklit kusagil mujal uuesti, katsetades samu vanu nippe.

White knight

Lihtsalt vastupandamatu täkk.
Vaadake, kuidas ta naiste
kuhja all ägab.
See tuhvlialune vend on valmis täiesti häbematult oma suguvendadele noa selga lööma, kui kusagilt terendab kasvõi õrn vihje seksi võimalikkusele. Valgel rüütlil puudub mehelikkus, enesekindlus ja autunne, samas vajadus naisi sebida on tal intensiivne, varjutades kõik muud mõtted. See ussike on valmis geiparaadidel oma parima sõbranna kõrval mehi halvustavaid loosungeid kandma, silmist loetud käsu peale jookseb ta naistele käekotte tooma ja värvib oma südamedaami ning tolle sõbrantside varbaküüsi. Internetis karjub ta kõigi peale, kes mõne neiuga natukenegi "lugupidamatult" käituvad, püüdes niimoodi oma südeamedaami silmis plusspunkte teenida.

Kahjuks ei taipa need beetad, et sellise käitumisega teevad nad end naisterahva silmis täiesti maatasa ning seksist võivad nad vaid fantaseerida. Valge rüütli alaliigid on beeta-isane ja incel. Muide, "incel" tähendab involuntary celibate ehk tahtmatult tsölibaatne. Incel ei pruugi olla valge rüütel, aga tõenäoliselt, kui kõik õigesti kulgeb, ta kuninganna teda mingil hetkel rüütliks ka lööb.

Edgelord

Tema fooruminimetuses või kohtingulehe iseloomustuses sisaldub alati sõna "dark" (pime) või "evil" (halb). Kuna tüdrukud on teda kogu elu tõrjunud, on ta "kättemaksuks" enda mr. Hyde identiteedi täiesti omaks võtnud. Vahepeal katsetavad mõned ka Jokkeri imagoga ja postitavad oma veidralt itsitavaid videosid Youtube'i, lootes Heath Ledgerit üle mängida. Tihti väidavad sellised, et päeval on nad "head kutid", aga öösel, kui keegi ei näe, aga "pahad poisid". Vabal ajal vehitakse kaamera ees oma nüri ninja-mõõga koopiaga ning võitlusliigutused on saanud selget inspiratsiooni animest. Eks nad on mingil eluperioodil sotsiaalselt haiget saanud ning ei oska oma kurbust või pettumist kuhugi mujale kanaliseerida, mistõttu on nad valinud kättemaksu tee, lootes, et keegi neid sellepeale mõistab ja lohutab.

Social Justice Warrior (SJW)

SJW (sotsiaalse õigluse sõdalane) pole küll kellegi allaheitlik ussike, demonstreerides igapäevaselt tugeva selgroo olemasolu, aga arutluse alla tuleb võtta temagi, kuna ta on eelnevate tegelaste üheks sünnitajaks.

Iga argument kõlab veenvamalt, kui seda röökida!
Tegu on noore naise või mehega, kes juhindub vasakpoolsetest teostamatutest ekstreemsetest ideaalidest, tegutsedes palehigis selle nimel, et neid vaateid ümbritsevatele inimestele peale suruda. Ära tunneb neid lihtsalt - naised meenutavad mehi ja vastupidi. Lisaks kantakse tavaliselt ka terava paksu raamiga prille ja ekstravagantseid värvilisi lühikesi soenguid, mõnel on ka veerand pead kiilaks aetud.

Tema nüansse eitav maailm on rangelt must ja valge, kus valged on loomulikult represseeriva ülemvõimu esindajad. Ta näeb ebaõiglust kõikjal ning liigitab rassismiks ka seda, kui neeger on tabatud poest varguselt ning ta politseisse viiakse. Plakatitega seismine, solvumine, enese hingetuks röökimine ja üksteise järel teostatavad kättemaksufantaasiad on tema igapäevaelu. Valge privileegi ja tuuleveskite vastu on ta juba väga palju piike murdnud ning lõppu pole näha.

Kahetsusväärsel kombel on nad suutnud ülikoolid enda tahte alla painutada, luues "turvatsoonides" uusi omasuguseid. Muide, "turvatsoon" (safe space) on mõtteline ala, kus on keelatud teiste solvamine ja "vihakõned", välja arvatud nende täiskasvanute kehas elutsevate tittede endi röökimised.

Antifa

Kodukootud anarhistid.
Nii, nüüd läheb asi natuke tõsisemaks. Kui eelnevad tegelased tekitasid lihtsalt judinaid, siis meie viimane kangelane Antifa tegutseb selle nimel, et teistele füüsiliselt haiget teha. Tegu on SJW'de nn paramilitaarse tiivaga, mis enda väitel sõdivad fašismi vastu. Loomulikult ei näe nad kõrvalt, kuidas nad täiesti ilmsüütuid prügikaste põlema pistavad, neutraalseid aknaid sisse viskavad ja politsei ning tavaliste jalutajate vastu vägivalda tarvitavad.

Hämmastaval kombel on nad omaenda loodud illusioone nii sügavalt uskuma jäänud, et on suutnud päris kõrgel tasemel organiseeruda ja ka ühist eraldusmärkidega varustust väljastada (nagu ka pruunsärklased ammusel ajal maailmasõdade vahel). Nad teavad, et nende meetodid on karmid, mistõttu ei julge nad ka miitingutel enda nägu näidata, varjates seda kas musta rätiku või gaasimaski taha. Muidugi on sel ka praktilisem põhjus pisargaasi eest kaitse pakkumise näol, aga isegi rahulikel momentidel pelgavad nad oma identiteeti avalikustada. Vastutagu ja kahjud lappigu alati teised, kuni nemad pööraste vasikatena aiast välja pääsenult kepsutavad.

Lõppsõna

Igaks juhuks mainin korraks veel, et tegu polnud mingi meelelahutusliku nimistuga, vaid ma soovisin näidata, mis käärivad protsessid läänes täna toimuvad ja kuidas mehed ning naised omavahel rolle on vahetamas. Kardetavasti on saabumas kulminatsioon, mil hädavaresed, kes elus kuidagi läbi ei löö, oma trotsi maailma peale välja valavad ja seda oma nišifantaasiate järgi vormida tahavad.

Selle asemel, et lugeda, tarkust koguda, eelnevate põlvede kogemustest õppida ja uut infot rahulikult analüüsida, tormatakse tänavaile mingeid "õigusi" nõudma. Alati on kõigil mingitest õigustest puudu, aga kohustustest ei taheta iial kuulda. Kas nad üldse teavad, et antiikmaailmas polnud orjadel ei erilisi õigusi ega ka kohutstusi. Muidugi, nad pidid täitma oma masendavat kodumasina rolli, aga kõiksugused sõjaväevarustused ja ühiskondlikud hüved panid lauale ikka rikkad kodanikud, sest privileegidega kaasnesid ka suuremad kohustused. Sõja korral pidid rikkad oma kukrut kergendama, mitte ei lamasklenud osavõtmatult edasi. Kui need tänased nutupaunikud endale nii palju eelisõigusi tahavad, siis peavad nad arvestama sellega, et ka nende kohustuste hulk peab võrdeliselt suurenema. Tänu nendele kurjadele valgetele rikastele meestele on neil üldse töökohad ja ulualused, kas nad sellele ei mõtlegi? Kuidas kujutavad nad ette maailma, mida nemad uue korra järgi juhivad? Kas meil hakkaks ühe tõsise töölise kohta 10 siidinäpust ülemust olema?

Selle asemel, et tööd teha ja vaeva näha, tahetakse kõike kohe ja ootamata saada. Praegu on ju näiteks nii, et rannavormi on raske saavutada, kuna suhkrurikkad toidud pesitsevad kõikjal. Mis on lahendus? Kas trenni tegemine ja oma menüü üle vaatamine? Kaugel sellest - lihtsam on standardeid kohendada, mistõttu tehakse praegu meeleheitlikku lobitööd selle nimel, et rasva alla uppunud keha kauniks peetaks. See enesekesksuse mentaliteet mürgitab noored lääne inimesed tuumani ära, kahandades nende kvaliteeti, nii vaimset kui ka füüsilist. On meil tõesti vaja järjekordset suurt vapustust, et me end taas kokku võtaks?

Kasutagem ajusid ja talupojamõistust. Ei ole vaja mõtlematult kaasa minna igasuguse lollusega, kuna see on praegu "popp". Ei ole vaja laamendada ja lõhkuda seda, mille nimel meie eelkäijad vere ninast välja rassisid ja palju aega kulutasid. Kust kandist see nüüd järsku õige on, et soorollid ära võiks vahetada? Miks peab noori poisse juba noorest peast maha tegema, saavutamaks "toksilise mehelikkuse" hääbumist? Kellele on vaja, et hävitataks kõik need omadused, mida me pikki sajandeid nii väga ihalenud oleme?
Kunstniku nägemus kadunud ajast, kui mehed olid mehed ja naised olid naised.
Miks ei võiks me rahulikult maha istuda ja mõtiskleda kaine mõistusega oma saatuse üle? Kui kõik sind ümbritsevad inimesed on nii õudsed represseerijad ja fašistid, kas probleem pole siis järsku sinus endas?

See on raske, aga tulgem mullist välja, sest on aeg lõpuks täiskasvanuks saada.

Monday, 19 August 2019

Achilleuse kand (kõõlus)

Laupäeval juhtus nii, et veetsime seltskonnas aega, kui ühel sõbral tuli mõte spordiväljakule minna. Võtsime ka jalgpalli kaasa ning mõtlesime natuke taguda, et õhtule jääks tervislikkuse mekk. Siis pakkus sõber välja idee, et me võiks võidu joosta.

Mis siis ikka, võtsime jalatsid ära ja sörkisime esimese ringi soojenduseks. Siis anti start ja läks lahti. Ma lisasin järjest hoogu ning vahemaa kasvas aeglaselt, ent kindlalt. Tundsin, kuidas minus elustus see teismeline sprinter, kelle üle ma nii uhke olin. Lühidistantsidel oli see ülekaaluline sprinter kooliajal nii mõnegi kõhnema venna selja taha jätnud. Umbes kolmveerand staadionit oli läbi spurditud ning tundsin võhma kadumist. Hoog küll mõnevõrra vähenes, kuid vahe oli siiski kindel ja pigem suurenes.

PLAKS! Käisin suure kaarega üke katuse ja jäin murule lebama. Ma mõtlesin, et tabasin jooksurajal mingit vajunud kohta ja lõhkusin selle. Staadioni kummikate oli terve... Igatahes väga valus oli jalalaba ülespoole liigutada, mistõttu lonkasin kuidagi autoni ja pääsesin koju ära.

Axle = pooltelg
Järgmisel päeval läksin EMO-sse, saamaks teada vigastuse ulatust. Pärast paari tundi selgus julm tõsiasi - Achilleuse kõõlus oli konkreetselt puruks. Jah, nagu näha, jooksin ma end lõhki, see on täiesti võimalik. Naljaga pooleks saab öelda, et ma andsin sellist hagu, et tõmbasin vasaku pooltelje lõhki.

Kui tagasi mõelda, siis ajateenistuses olles kimbutas mind vasakus jalas pidevalt mingi tüütu valu, kui olin pikema ringi jooksnud. Mulle määriti tollal laatsaretis isegi Lioton 1000 geeli peale. Eks aastatepikkune väsimus akumuleerus ning lõppeski nüüd sellise valjuhäälse purunemisega.

Nüüd olen lahases ja keksin vihmavarjult tuge otsides paremal jalal, mis on lihtsamadki elulised asjad väga vaevarikkaks muutnud. Ei tea, mis saab Türgi reisist, kuhu septembri algul minema peaksime? Pole hullu, mingi lahenduse ikka leiab, mõtlen positiivselt ning isegi tuju pole langenud. Inimesed on hullematestki olukordadest välja tulnud.

Friday, 16 August 2019

Tagasi Orgu kava juures vol 4

Viimastel nädalatel olen püsinud seal 110 kg piirimail. Olgem ausad, ega ma kava 100% ei jälgi, samas toitumisharjumused peegeldavad tervislikumat mõtlemist küll. Kõik need näksimised ja mõistuseta õgimised on loodetavasti minevikku jäänud, sest hea külm sidrunivesi ja põdravorsti snäkid suudavad mulle pakkuda samaväärset maitseelamust ja enamgi. Las ma selgitan. Põdravorst on selline asi, mis on natuke ekslusiivsem kui tavaline suitsuvorst, samas on see ka kergelt jerky'm. See tähendab seda, et ma võin vorsti veidi aega rahus närida, enne kui see otsa lõppeb. Väiksem kogus, aga sama nauding. Muide, olen täheldanud, et ühest pakist jätkub mulle vähemalt kaheks päevaks.
Laulasmaa Spa.
Täna hommikul kaalusin ma 109,4 kg. Eks eilne ujumine (pigem hulpimine) aitas ka natuke kaasa, kuigi üle pika aja lubasin endale eelmisel õhtul peale märjaks kastmist Türgi restoranis piraka kanafilee.

Järeldus: kuigi ma kava 100% ei järgi ning kaal on püsinud tükk aega stabiilsena, on tervislikum Orgu kavast inspireeritud menüü siiski kaalunumbrit veidi allapoole meelitanud. Parim on see, et mingit heast söögist ilmajäämise tunnet mul tekkinud pole.

Friday, 9 August 2019

Autotuuningu välimääraja

Kuigi maailmas leidub palju põnevaid stiilisuundi, on see liigitus Eesti-keskne. Seetõttu on jäetud siinsest käsitlusest välja näiteks low-rider'id, bosozoku'd ja Aasia ühistransport. Millest aga juttu tuleb, põhineb autori isiklikel kogemustel ning foorumitest, tänaval või üritustel nähtud eksemplaridel.

Prillikivi (vanilla)

See on see ükssarvik, mille poole kõik autosõbrad püüdlevad. Kuna aga selle staatuse saavutamine nõuab meeletult raha ja aega, jõuavad eesmärgini vaid üksikud visamad hinged.

Iseloomulikku: täiuslik poleeritud värvkate, läikiv kapotialune, tuttuus sisu, väike läbisõit, muretu käivitumine, pidev garaažis seismine, professionaalne mehaanikust omanik

Tüüpilised näited: VAZ 2101, GAZ 21, vanad Ameerika autod

Restomod

Restomod on tuuningu-filosoofia, mille kohaselt auto välimus jäetakse originaaliks, kuid kõik see, mida ei näe, saab moodsa hingamise. Vana auto võib endas peita kümneid kompuutreid ja mitmeid tänapäevaseid sõlmede lahendusi. Et see on isegi kallim kui auto tavaliseks originaaliks ehitamine, on see vaid rahakate privileeg.

Iseloomulikku: klassikaline välimus, märkamatu kõrgtehnoloogia, moodne mootor

Tüüpilised näited: uuesti toodetav I generatsiooni Ford Mustang, Mati Leivategija looming

Custom

Eriti just Ameerika raua seas levinud stiil, kus auto ehitatakse julgelt ümber. Tihti ulatuvad big block'id kapoti keskele saetud august läbi ning erksat tooni keret kaunistavad keerukad maalingud.

Iseloomulikku: kroomist läikiv tohutu mootorisaal, steriilne puhtus, veatu värvkate, koljumotiiv, ketikujuline kolme kodaraga rool, tihti veripunane või lumivalge salong, enamikest Eesti korteritest kõrgem hind

Tüüpilised näited: vanad Ameerika autod, mõned vanad BMW-d

Stance


Auto hoitakse üldjoontes originaalina, kuid üksikuid strateegilisi komponente aidatakse järele. Mootor hoitakse originaalina, kuid vahel siiski forsseeritakse seda, andes jõuallikale mõned kilovatid juurde. Omanike silmis on originaalkorras auto kui värskelt kaevandatud teemant, mille nemad kauniks lihvivad.

Iseloomulikku: mõned tuled on kollaseks kleebitud, tiheda kodarmustriga veljed ja madala profiiliga rehvid, mõnikord on rattad ulja nurga all, lühendatud vedrud, toonklaas, klassikaliste autode puhul whitewall-rehvid ja sirmid ümmarguste tulede kohal, vurrud äärekivi kompamiseks

Tüüpilised näited: Lexus, VAZ, BMW ja Mercedes-Benz (1980.-2000. aastad), Volvo 200 seeria

Rat style

Masin on eelkõige Mad Max maailma transpordivahend, mitte edevuse väljund. Ruumi peab olema lahingupaari, moona ja kuulipilduja jaoks. Kui peaks saabuma maailmalõpp, siis just selliste autodega hakatakse tuumatalves allesjäänud maid jagama. Tihti juhtub, et rat style ja stance on mingi hübriidi aretanud, ilmselt IV maailmasõja relvaks.

Iseloomulikku: roostetanud kapott, üks esitiib on mingeid kleepse täis kleebitud, stance stiilis veljed, Wehrmacht või Luftwaffe sõjamaaling

Tüüpilised näited: BMW ja Audi (1990.-2000. aastad), Volvo 200 seeria, vanad Golfid

Turborallikas

Auto eesmärgiks on võimalikult suure kiiruse arendamine võimalikult väikese silmapilgu jooksul. Välimus on alati teisejärguline, mistõttu ehitatakse auto mootori ümber. Auto kannab spoilereid, aga need on paigaldatud arvutuste põhjal, mistõttu täidavad need ka oma eesmärki.

Iseloomulikku: tohutult võimas mootor, turbo või mitu, sportsummuti(d), nähtav õhufilter näiteks ühe esitule augus, spoileriring, spetsiaalne suur käsipidur, tõsisematel eksemplaridel turvapuur

Tüüpilised näited: Subaru ja Mitsubishi (2000+), 1990ndate Toyota Supra, BMW 3. seeria (alates 1990ndatest)

Igapäevaliikur

Hobiauto, mida ainsa autona töölkäimiseks kasutatakse, garanteerib pikad ööd garaažis ning improviseeritud lahendused. Autohuvilise elus on tema auto aukohal, muidu peaks töölkäimiseks ühistransporti kasutama. Oluline on auto ehituse lihtsus, et saaks peamised tööd ise ära teha.

Iseloomulikku: kulunud välimus, pleekinud plastik, mitmed pisivead, päevatulede LED-tuuning, peaaegu iga-aastane rooste eemaldamine ja ülevärvimine, doonorkere vedeleb ligiduses

Tüüpilised näited: BMW, Audi (eriti 80), Mercedes-Benz, VAZ (kuigi peaaegu kadunud)

Ront

Teismelise esimene projektikas, kus katsetatakse igasuguseid põnevaid telekast silmatud lahendusi. Omaniku kogemuste ja sissetuleku puudumine tingivad kõikuva kvaliteedi. Kuna raha kulutatakse tavaliselt velgede jaoks, siis õlivahetust ei saa lubada.

Iseloomulikku: omavahel sobimatud kompositsioonid (spoileriring aeglasel autol), makrofleksist ja kiududest kokku keedetud maani ulatuvad spoilerid, mõnikord puuduvad kaitserauad (eriti VAZ), lõrisev auklik sportsumps, järelturult soetatud tuled, toonklaas, neoontuled põhja all

Tüüpilised näited: BMW, Audi, Mercedes-Benz, Opel Calibra (kadumas), Ford Sierra (kadumas)

Monday, 29 July 2019

Millesse uskuda?

Minu elust on puudunud üks tahk, mis paljudel inimestel juba lapsest saadik olemas - spirituaalsus või religioossus. Millised on minu praegused vaated ja arusaamad spirituaalsest maailmast? Ma pole sel teemal väga vedu võtnud, kuna kahtlen kõiges ning enne uskumuse või väite omaksvõtmist nõuan ma asitõendeid. Seetõttu pole ma end sidunud ühegi religiooniga, sest kes siis oskab öelda, milline neist see õige on?

Olen läinud mõistuse ja loogika teed - loodusseadused ehk matemaatika, füüsika, bioloogia, keemia... Kui peaksin kirjeldama jumalat, siis võtaks see/tema/need fraktaali kuju.
Mandelbroti fraktaal.
Aga jah, minu maailmapildis on ka selliseid tahke, mida loogika ja matemaatika ei seleta. Mu kogemus on nimelt näidanud, et on olemas mingi universaalne karmasüsteem ehk kui oled heatahtlik, koged ka häid asju või kui keerad kellelegi mingi jama kokku, siis võid peagi halba oodata. Mitte ükski teadus ei suuda seda nähtust seletada, aga kogemuslikult tajun ma selle olemasolu. Äkki on see lihtsalt üks juhuste rida, aga mine sa võta kinni, mis tõde on. Ametlikult pole seda asja minu jaoks olemas, aga see tunnetuslik parem ajupoolkera kipub seda uskuma.

Ja siis eelmised ja tulevased elud. Mu kaine mõistus ütleb, et need, kes sellist asja usuvad, on poolemeelsed, sest teaduse järgi on meil ju ainult üks keha ja üks elu. Samas... miks ma siis 1990. aastatel lapsena nagu hull vanu Vene autosid jõllitasin? Ma tundsin neis justkui midagi tuttavat, nagu oleksin eelmises elus nendega kokku puutunud. Kõik voolujoonelised Lääne masinad jätsid mind külmaks, mul jätkus silmi vaid kandiliste Ladade, Mossede ja Volgade jaoks. Kas oli see juba titena väljarendatud maitsemeel või leidis keegi nõukaaegne hing endale uue keha, kes teab. Igatahes, kui elukaaslasega mingist ametist räägime, siis siiamaani naljatan, et küll järgmises elus võtan selle ette ja proovin ära.
Liivalaia, 1996.
Ja kummalisel kombel ma surma ka väga ei karda. Noh, mu kehas peituvad elu alalhoiuinstinktid hoiavad mind lemminguna kusagilt alla hüppamast, aga kui peaks minu tund tulema, siis ma mingit igavest põrgut ei oota (ma taeva jaoks nagunii ei kvalifitseeru). Pigem pelgan ma asjaolu, et mind kistakse kallitest inimestest eemale.


Kristlikud väärtused


Ma ei hakka nüüd mingiks kristlaseks, aga ma kuulasin Einar Laigna mõtisklusi ning kõlama jäi üks tema idee. Mida tähendavad kristlik eluviis ja surmapatud? Tema sõnul tähendab kristlik eluviis eelkõige tervislikku elu. See on nagu juhend enda keha korras hoidmiseks, natuke nagu Orgu toitumiskava. Olen ise kah kogenud, et terves kehas on terve vaim ning tõepoolest, energiat ja tahtejõudu leidub peale kerget kaalulangust kohe rohkem.

Kust on seitse surmapattu pärit? Tegemist on kogemuslikul teel saadud teabega, mis iseloomustab nii meid kui ka meie eelkäijaid. Loodusseadused ja evolutsioon on inimest nii vorminud, et just sellised omadused kipuvad meil olema.

Sõnastame siis need seitse kuulsat peapattu ja nende tagajärjed:

1) Uhkus - Mingil põhjusel hakatakse end teistest paremaks pidama ning see on väga paljude konfliktide ja sõdade juur. Igapäevaelus kohtame uhkust sellisel kujul, et upsakas restoranikülastaja kohtleb teenindajat lugupidamatult.

2) Ahnus - Endale krabamisega minnakse liiale, nii et teistele ei jätku ning unustatakse elu muud rõõmud. Väljamõeldud tegelane Scrooge ja ajalooline isik John D. Rockefeller elasid ainult raha nimel ning neil jäi puudu tähendusrikastest inimsuhetest.

3) Iha - Kui ei suudeta oma kehalisi soove kontrolli all hoida, saavad suhted kannatada. See on kõikide petmiste ja paljude abielulahutuste põhjuseks.

4) Kadedus - Inimene pole kunagi millegagi rahul ning tahab kõike seda, mis teistel. Silme ette tulevad kõiksugused ärahellitatud printsessid.

5) Aplus - Liigsöömine viib tõsiste tervisehädadeni nagu ülekaal ja südamerabandus. Vaadakem neid pooletonniseid õnnetuid olevusi, kes oma koju vangistatuna voodis aelevad ja aina uusi portsjone hävitavad. See on sõltuvus oma kõige destruktiivsemas vormis.

6) Viha - Kontrollimatu emotsionaalne vihapurse võib pingelise olukorra veelgi nadimaks muuta. Mõtlematu virutus hävitab näiteks kallihinnalise eseme ning mõned segasemad on vihahoos ka oma kallimale viga teinud.

7) Laiskus - Tahtejõuetus viib molluskieluni, kui midagi ei saa tehtud ning kohustused vaid kuhjuvad. Seda näete mõnede inimeste kodudes, kus tolm segab hingamist, kuivanud jäätmetega taldrikud ummistavad kraanikaussi ning küürimata vetsupott levitab kolibaktereid.
Nagu näha, toovad patud ellu palju kurbust ja meelehärmi. Põhimõtteliselt, kui me suudaks neid asju vältida, hoiaks me endast ka palju paksu pahandust eemal. Ja asja põhiline tuum, mis mulle väga istub, on see, et religioossus pole nende pattude vältimise aluseks. Ma saan olla ateist ning samas ka neid patte piirata ja täisväärtuslikumat elu elada.

Aga siinkohal pean ma mainima, et ühegi asjaga ei tasu äärmusse kiskuda, vaid peab leidma tasakaalu. Ühest küljest pean ma vältima neid patte, et mitte nõrgaks molluskiks muunduda, teisalt ei soovi ma mungaelu elada, kes ei saa mitte midagi nautida. Mõnikord tuleb see loll hetk, kui soovin kartulikrõpse, aga selle asemel, et end lolliks õgida või piitsutada ja kahetseda, teen ma enne natuke trenni ja lasen higi voolama. Peale seda saan siis südamerahus mitu head suutäit võtta, aga... kas ma siis trenniuimas enam tahangi? Näete, asi lahenes ise, justkui karma abil - tekkis rämpstoidu isu, tegin trenni ning isu kadus!

Et sarnaseid väljapääse kogeda, peab oma ellu mõned voorused lubama. Sõnastame seitse voorust, mis on peapatu vastandid:

1) Alandlikkus - Teisisõnu on see vabanemine egost, kusjuures see ei tähenda jalamatiks olemist.

2) Heldus - Altruistlik teiste armastamine.

3) Kasinus - Abieluväliste suguliste läbikäimiste vältimine.

4) Lahkus - Isetu abivalmidus teiste suhtes, ootamata midagi vastu saada.

5) Karsklus - Enesekontroll, mõõdukas tarbimine, alkoholi vältimine.

6) Tasadus - Kannatlikkus, sisemine rahu, võime taluda ootamist.

7) Usinus - Hoolikas järjepidev töö või pingutus.


Minu põhitõed


Käisin kunagi karates ning üht-teist on sealtki külge jäänud, mistõttu on mu vaimses pooles teatavaid oriendi mõjutusi. Suurt sidet tunnen tarkade Jaapani ja Hiina õpetlastega, kes suudavad igas olukorras rahulikuks jääda ja oskavad pidevalt tarka nõu anda. Stereotüüpne pilt minu silme ees on selline, et kusagil Tiibeti mägikloostris üritab õpilane jõuga näiteks mingit plaati pooleks murda ning annab higistades alla, samas kui pikkade hallide vurrudega õpetlane muheleb ja sõbralikult palju mõistlikumale murdmisviisile vihjab. Õpilane proovib uut viisi ning imestab, kuidas plaat peaaegu iseenesest pooleks kargas. Selle õpetlase kuju on minu ideaal, kelle poole aktiivselt püüdlen.
Järgnevalt tutvustan enda väärtusi, mis mulle individuaalselt kõige paremini istuvad, toomaks minus seda kõige paremat külge välja. Juhin tähelepanu sellele, et need väärtused ei pruugi kõigile sobida, sest eelkõige oleme me ikkagi indiviidid koos erinevate natuuride ja eluhoiakutega.

Minu enda väljatöötatud väärtused, mille järgi aktiivselt elan:

1) Tasakaal - See on keskne kontseptsioon, mis reguleerib kõike alates väiksematest olmeprobleemidest kuni ülitähtsate arusaamadeni. Näiteks kui kusagil on midagi puudu, siis sinna peab tulema selle arvelt, kus on ülearu.

2) Teadmised - Väga oluline on omada maailmast paisuvat silmaringi ja teadmisi, mõistmaks võimalikult korrektselt nähtuste tagamaid. Teadmised on vundament, millele saab rajada kõik oma arvamused, mistõttu saab õigustatult väita, et osad arvamused on õigemad kui teised. Kes oma pead liiga tihti ei vaeva, need kipuvad igasuguste soolapuhujate, posijate ja petiste ohvriteks langema.

3) Ausus - Et teha õigeid otsuseid, peab olema nii iseenda kui ka teiste vastu aus. Mis kasu on bensiinipaagi näidikust, kui see eranditult väidab, et paak on täis? Kui pole midagi ausat öelda, võiks pigem vaikida.

4) Ustavus - Oma kalleid inimesi ja sõpru peab hoidma. Kui jääd teistega ka nende rasketel hetkedel, ainult siis võid tõenäoliselt ka nende toele loota. Olukord võib alati muutuda ning keegi ei taha teha tegemist nendega, kes (ajutiselt) paremasse olukorda sattununa ülbeks muutuvad. Tuulelippudest loobutakse kergelt, aga meelekindlaid inimesi hoitakse enda ligi.

5) Mehelikkus/Naiselikkus - Mehed ja naised on erinevad ning neid iseloomustavad lisaks füüsilistele eripäradele ka teatud isikuomadused. Just need erinevused ongi atraktiivsuse ning ka toimiva tuumikperemudeli aluseks. On olemas nii meeste- kui ka naisterollid ning ükski seadus seda ei muuda. Ei tule sellest midagi head, kui katsute mehena olla õde oma onule, püüate veenda maskuliinset mootorratturit kudumist õppima või sunnite oma tasast ema sõjaväkke astuma.

6) Leidlikkus - Elama peaks enda soovide, ideede, unistuste, oskuste ja eelduste kohaselt, mitte suruma end rangetesse raamidesse. Uute lahenduste katsetamist peab soosima igal elualal, kuid see ei tähenda automaatselt vana ja toimiva eemaleheitmist. Pigem on mõistlik kombineerida vanu töökindlaid lahendusi uute nüanssidega, suurendades niimoodi näiteks efektiivsust.

6) Huumorisoon - Elukogenumaks sirgudes selguvad paratamatult ka ebameeldivamad asjaolud, mistõttu on huumorisoon oluliseks vaimse tervise säästjaks. Vahel peab lihtsalt vabalt võtma ning laskma rõõmul nii end kui ka teisi üle võtta. Samas peab meeles pidama, et huumor pole eesmärk omaette, vaid tegu on peamise vahendiga nii inimsuhete soojendamisel kui ka depressiooni tõrjumisel.

7) Tõsidus - Igal sügavuti mõtiskleval inimesel peab olema võime end ümbritsevalt välja lülitada ja mõelda suurtest asjadest. Huumor ja muud toredad nähtused on vahel küll toredad, aga filosoofi jaoks on olemas ka mõned isiklikud vaimsed hetked, mil hõljuda üksinda kosmoses.

8) Pragmatism - Igast asjast võiks välja pigistada võimalikult palju kasu. Kui elad maal ning satud linna, siis on mõistlik kõik asjad ühe päevaga korda ajada, mitte ühe asja tarvis iga päev uuesti linna liikuda, raisates nii aega kui ka raha.

9) Ratsionaalsus - Kuigi kõiksugused fantaasiamaailmad, huumor, põnevad asjad ja tunded lisavad elule vürtsi, peab arvestama sellega, et kõik taandub ikkagi füüsikaseadustele ja muudele seaduspäradele. Et mitte looduse ja eluga vastuollu minna, peab vahel südame kõvaks tegema ja oma tundeid piirama. Asjaolu, et lõvikarja juhib võimas isane, võib mõne arvates küll seksistlik olla, on tegu ikkagi vaikimisi toimiva süsteemiga. Samuti on sisutühi seadusega ära keelata tormiseid ilmasid, mõista kuritegudes süüdi loomi või uskuda energiasammaste tervendavat mõju.

10) Karma - Kas selline seaduspära on teaduslikult seletatav või kas on see üldse olemaski, polegi nii tähtis. Oluline on see, et karma kui idee on vahend kurjuse piiramiseks maapealses maailmas, kus puudub taeva ja põrgu süsteem, kuhu peale surma minna. Õigusemõistmises oli midagi ligilähedast Babüloonia kuninga Hammurapi ajal - "silm silma, hammas hamba vastu", mis kehastas põhimõtteliselt ideaalilähedast nn naturaalmajanduslikku õigust. Kui puudub kasvõi pisike hirm või  tibatilluke kartus oma tegude tagajärgede ees, kipub inimene end koheselt looduse krooniks tituleerima.

Lõpunoot


Pean siinkohal tunnistama, et mõnikord ma ikkagi libastun ja eemaldun oma väärtustest. Elu ongi põhimõtteliselt oma väärtushinnangutele lähenemine, sest lõplikult ei saa me neid iial kätte. Elu koosneb paraku nüanssidest ning vahel oleme sunnitud ka teisiti otsustama ning oma ideaalset mina "petma".

Alati pole võimalik 100% ausaks jääda, kuna leidlik hädavale päästab teinekord päris palju, samas ei tohi seda kuritarvitama asuda. Samuti ei saa kõike kaine mõistusega võtta, sest inimestena kannustavad meid füüsiliste vajaduste kõrval eelkõige tunded. Olen isegi pidevalt süüdi selles, et olen kas omanud või unistan vanadest autodest, mis hoolega raha ja aega neelavad.

Karmaga on veel kõige komplitseeritum lugu, sest tänapäevases aina detailirikkamaks muutuvas maailmas on selliseid pahategusid, millele on nagu raske samaväärset Hammurapi vaimus karistust määrata. Kuidas karistada kiiruseületajat või narkomuula? Tänaseks oleme süütegude tarvis määranud ekvivalendid, mis asendavad "silm silma, hammas hamba vastu" kontseptsiooni, aga tähtis on see, et ideaalis peaks iga pahategu saama karistatud ja iga heategu tasutud.

Kas saan olla ateist ja elada sisuliselt kristlike väärtuste järgi, mida enda jaoks modifitseerisin? Loomulikult!

Friday, 19 July 2019

Hiiumaa ringreis 2019

15.07.19 käisime elukaaslasega ühepäevasel autoreisil Hiiumaal.
Esimene peatus oli Suuresadama, kus väga palju erilist vaatamist polnud. Edasi liikusime Tahkuna tuletorni juurde, katsetamaks kõrgusekartust. Aga... esmaspäeviti on see kinni. Tore.
Tahkuna tuletorn.
Tahkuna tuletorn nähtud, võtsime suuna Hiiumaa Militaarmuuseumile. Tee ääres ootas mind üks tuttav kuju, millega ka lähemalt tutvust tegin.
T-34!
Selgus, et tegu oli filmis "1944" osalenud maketiga. Minu ajateenistuse blogiga rohkem kursis olevad lugejad teavad, et 2013. aastal käisin ma selle filmi võtetel ning sattusin WW2-aegsete atribuutide ligi. Oli tore näha, et kujukest polnud südametult lammutatud, vaid see valvas kuulekalt muuseumi sissepääsuteed.
T-34 oli hoopis makett.
Meenutused tehtud, liikusime edasi väravate juurde ning selgus, et muuseumgi oli suletud! Samas inimesi tuli ja tuli... Nii eestlased kui ka soomlasedki huvitusid Nõukogude sõjaimedest, nii et mõned suurest põnevusest sujuvalt ka aeda sisse voolasid. Mis siis ikka, kehitasime õlgu ning läksime samuti sisse.
BTR-70 säilmed.
BTR-70 kohta tean ma nii palju rääkida, et selle uks olla sõduritele hukatulikult mõjunud. Afganistani sõjas olnud taktikaliseks kombeks sõidu pealt jalastuda, sest liikuvat sihtmärki on ikka raskem tabada. Häda seisnes siis selles, et libastumise korral jäi ohver halastamatult rataste alla. BTR-80 puhul parandati see jäme viga, asendades tavaline uks allalastava "sillaga".
BTR-70 ohtlik uks.
Vahepeal kuulsin elukaaslast mind vaikselt hüüdmas, sest vihane omanik oli sissetungijaid kaema tulnud. Lipsasime minema ning jäin tegelikult üsna rahule, kuna õnnestus kuulsa Nõukogudeaegse jalaväesoomuki sisemust silmata. Siinkohal kasutan võimalust muuseumi omaniku ees vabandada!
Kliki pildil, et tuletorni ajaloost lugeda.
Kõpu tsikuraat... ee... tuletorn!
Kõrgusekartusest puudu ei tulnud, sest esiteks olid astmed kõrged ja järsud ning teiseks oli vaateplatvormi katus päris karmi kaldega. Kui midagi oleks kogemata maha pudenenud, oleks see sekundiga üle ääre sööstnud. Väriseva käega suutsin siiski paar pilti klõpsata ning varandus jäi sel korral siiski näppude vahele.
Tagasiteel käisime Haapsalus samas restoranis, kus eelmise aasta Nostalgiapäevade ajal. Vedas ikka raskel kombel, et mõned American Beauty Car Show jäänukid veel pohmakat pidasid.

Oli tore ringkäik ning autoguru jaoks on 132 kW Seatiga iga reis väga nauditav. Ja pidage siis meeles, et Hiiumaa on esmaspäeviti suletud!

Monday, 8 July 2019

Einar Laigna mõtteteri

Tänase seisuga on Einar Laignal 82 aastat elukogemust kuhjunud. Palju õnne! Sõjaväelane, õpetlane ja vaimulik on aastate jooksul käinud erinevates raadiotes ja loengusaalides enda teadmisi jagamas, ise olen lugupeetud härrasmehe mõtisklusi kuulanud Nõmme Raadiost. Veel kordagi pole ma pidanud pettuma, sest tema tasakaalukus, kombekus, loogiline mõtlemine ja filosoofiline maailmakäsitlus suunavad mind aina järgmisi loenguid kuulama.

Võin väita, et tänu temale olen suutnud end palju paremaks inimeseks voolida ning selle eest avaldan ma ka suurt tänu. Kuigi mõnede üksikute ideede või väidete suhtes ma pisut oponeerin, on mehe mõtteid ja argumenteerimist ikkagi põnev kuulata. Kui peaks koostama mingi nimekirja Eesti tarkadest, siis mina asetaks ta kindlalt esikohale.
Järgnevalt avaldan ma mõned Laigna eredamad mõtteterad, mis mu õlgadel istuvas võlvsaalis pikemalt kõlama jäid. Tegu on parafraseeritud mõtetega, aga ideed jäävad ikkagi samaks.

***

Teadmisi peab igaüks ise otsima ja läbi töötama.

***

Valitseja ei pea olema heatahtlik. Nikolai II ei löönud revolutsionääre maha, mistõttu Trotski tappis miljoneid inimesi.

***

Valitseja peab ka ebameeldivaid otsuseid tegema. Valitseja peab riigi päästma.

***

Eetilised küsimused esitatakse kõigepealt iseendale - kas ma ise?

***

Humanitaarintelligentidega vaidlemine tüütab ära, kuna neil pole olnud kunagi vajadust kontrollida oma väidete paikapidavust reaalses maailmas.

***

Kristlus kujunes tagakiusatud ja allasurutud oludes, mistõttu sellega ei tormanud ühinema igasugused aferistid. Sellepärast on see võimsaim institutsioon inimkonna ajaloos.

***

Kotkas lasti vabaks, aga lõunasöögiks tuli lind tagasi. Enese elus hoidmine oli tähtsam kui vabadus ja väärikus. Sokratese ajal öeldi Kreekas, sarnaste teemade arutlemisel, et oleme elus, oleme alles.
"Molluskid Pireuse lahes on ka alles," ütles Sokrates.

***

Pullidel, lehmadel ja muudel sellistel sarvelistel on kaelal tugevad üles-alla lihased, kuid väänamisele ei pea nad vastu. Inimesel on võimalik seetõttu suur pull pikali väänata.

***

Madu salvas ja mürgitas inimesi. Tark andis talle nõu, et madu peaks elama sõbralikult ja head tegema. Madu otsustas nõu kuulda võtta. Aja möödudes nägi tark linna peal, et lapsed viskasid ja kiusasid armetut madu, kes veel vaevu elus oli.
"Mis siis juhtus?" küsis tark.
"Näed, elasin su nõuade järgi ja vaata, mis minust sai..."
"Ma ütlesin, et tee head ja ära salva teisi. Ma ei öelnud, et sa hambaid ei tohi näidata."

***

Kui rahval ei ole juhti, muutub rahvas röövlijõugule saagiks.

***

Enese oponendi kahjutuks tegemine - kiida teda. Mängi lolli ja kuula elementaarseid asju, mida ta sulle uhkelt seletab.

***

Kui ideaalid "lagunevad", siis inimene süüdistab ideaali, mitte iseennast. Ega ideaal pole halb, kui inimene on küündimatu.

***

Kui inimesi "valearvamustega" õrritada, siis püüavad nad sinu arvamust ümber lükata, avaldades oma tõelised seisukohad.

***

Eestlane on Krati usku ja tahab kohe rikkaks saada. Tasapisi tööga on võimalik kasvatada jõukust, ilma laenamiseta, ilma ennast sõltuvusse viimata. Ilma, et ma annaksin võimaluse kellegil hakata minu töö vilju omandama ja minu elumahlu täiesti ise ilma oma tööta omandama. Üks riik peaks samamoodi ennast üles ehitama, mitte tahta kohe rikkaks saada.

***

Kristus läks oma teed - tõde ja armastus. Armastus ilma tõeta on lääge. Tõde ilma armastuseta on julm.

***

Tõe rääkija peab teadma, et ta teeb ennast löögialuseks.

***

Eesti on nagu pendel ida ja lääne vahel.

***

Kuidas riik õitsele puhkeks? Friedrich Barbarossa kutsus inimesi üles põllumaid harima ning kes seda tegi, sai maatüki endale.

Friday, 5 July 2019

Liiklusmaniakid vol 5

Ma lootsin siiralt, et seda postitust kunagi ei tule. Oleme jõudnud sinnamaale, kus liikluseeskirju lihtsalt tuima rahuga ignoreeritakse.

Näide 1. Mitu aastat tagasi sõitsin bemariga maanteekiirusel Haapsalust Tallinna poole. Järsku näen, et mingi mutike sibab tibusammudega üle maantee. Et mitte veresauna korraldada, surun ma piduripedaali põhja ning kõik autos olijad hirmuvad kummide vilinat kuulates. Tädike ei vaevunud kordagi isegi potentsiaalse surma suunas vaatama.

Näide 2. Mõne nädala eest seisin Kristiine ristmikul ühe auto taga, kui süttis roheline tuli. Hakkasime esimeste autodena üle risti jõudma, kui minu ees olev masin pidurdas ja signaali lasi. Mis juhtus? Keegi asotsiaalse stiilitunnetusega härra jalutas aegluubis üle tee, vaevumata kõrvalegi vaatama. Ta ei saanud isegi punast tuld näha, sest jalakäijate foor seisis tükk maad eemal.

Näide 3. Nädala eest seisin foori taga ning süttis roheline tuli. Vaevalt hakkasin kiirust koguma, kui keegi keskealine härra tuimalt ette soovis astuda. Kohutava signaaliheli peale hüppas ta tagasi, silmis siiras imestus. Jalakäijate punast foorituld ta igatahes ei märganud.

Näide 4. Täna hommikul sõitsin tööle ja hakkasin pidurdama, kuna foorituli muundus kollaseks. Minu taga sõitnud ja rida vahetanud bemar lisas kiirust ning tuiskas punasega üle risti.

Näide 5. Samuti täna hommikul hakkasin hoogu maha võtma, kuna fooris paistis punane tuli. Vaatasin imestunult, kuidas kõrvalreas sõitev Opel aeglaselt (ca 40-45 km/h), kuid kindla julgusega üle risti lasi. Alles järgmise punase risti ees 100 meetrit kaugemal suvatses kiirustaja peatuda.

Nii. Ma kohe ei teagi, kuidas seda teemat edasi arendada. Minu teooria on see, et lasteaedades ja koolides oli liikluskasvatuse tase kunagi päris kohutav. Samas ma mäletan, et ise sain päris hea koolituse ning lapsena ei jäänud ma kordagi auto alla, kuid nüüd 20 aastat hiljem näen, kuidas täiskasvanud inimesed niimoodi soperdades enda eluga mängivad.

Aga pole hullu - kes tunnevad, et mõned asjad liikluses nagu pisut segaseks jäävad, jääge minuga, sest kohe teen ma tasuta minikoolituse.
P on punane. Punane pealpool puhkab. Punane ütleb - peatu koheselt!

K on kollane. Kollane keskel konutab. Kollane ütleb - koheselt hoogu vähenda!

R on roheline. Roheline rohutasandil lamab. Roheline ütleb - rohkem liikuda võid!

Andestage mulle minu sarkastiline toon, aga ma lihtsalt ei või selliseid inimesi samaväärselt kohelda kui kõiki teisi. Kes ikka liikluses hoolimatult enda või teiste eludega mängib, sellel on minu silmis veidi erinev tähendus. Katsugem ikka mõistlikult hakkama saada ja ümbritsevat jälgida. Ma mõistan, et mõni inimene on juba sellises eas, et meeled pole enam nii teravad, aga kurat, miks te teed ületades siis isegi pead ei vaevu pöörama? Kas olete kuulnud, et pimedatel on kombeks valget keppi ees hoida? Ja kui teil puudub kuulmine, siis miks te hoolega ringi ei vaata? Ja kui te end keset päist päeva täis kaanite, siis miks on vaja liiklusesse sukelduda?

Liiklus on päris ohtlik paik, sest füüsikaseadused erandeid ei tee. Olgem tähelepanelikud ja kained, vaadakem vasakule ja paremale. Ja kui silmad ei tööta ning prillidestki abi pole, siis autorooli ei ronita. Punkt.
Prints Philip ja tema vägitegu.

Monday, 1 July 2019

Lahjendame joodud kogust filosoofiaga

Olen tähele pannud, et suvekuude jooksul on mul sagenenud alkoholi tarvitamine. Sagedus on selline, et võiks juba arvata, et olen nagu ca 10 aastat noorem keskkooliõpilane. Miks see juhtunud on? Ega midagi muud pole öelda, kui et lihtsalt võimalusi on juurde tulnud. Ikka kutsub keegi enda poole või lähed ise kuhugi istuma ja ikka tuleb kusagilt kollektiivne mõte pudel välja koukida...

Selles mõttes, et tegelikult on pudel mind kui eestlast alati saatnud. Kui olin 15, siis võtsin esimest korda viina. Hiljem, kui istusin kusagil seltskonnas, tegin ikka kokse. Kui tuuritasin veel Lõuna-Eestis, kaanisin... eee... degusteerisin laual leiduvat joogivalikut. Tänavune jaanipäev ja selle lähiümbrus on  möödunud keskmisest suurema purjutamise tähe all. Ühesõnaga, siiamaani puutun selle meelemürgiga kokku.

Lugejale võib jääda kole mulje, et tegu on jõleda joodikuga ning mõne inimese silmis see kahtlemata nii ongi. Pole hullu, sest mul on olemas ka paras vastukaal. Väga paljud inimesed hoiavad nimelt meelemürkide tööstuse ülejäänud osa täies hoos, millest mina grammigi ei saa. Ma ei tarbi kohvi. Ma ei suitseta. Nüüd seoses tervisliku toitumisega hoian ka rämpstoidu tarbimist kontrolli all. Lisaks ei tõmba ma endale mingit sodi ninna, rääkimata käsivarte augustamisest.

Hommikuti joon ma kohvi asemel kas vett, piima või mahla. Õhtuti on mul komme rohelist teed keeta. Ja kui ma juhtungi alkoholi võtma, siis üritan ma korraga ainult üht tüüpi jooki tarbida, vältimaks pohmakat. Ka armastan ma pitside vahel külma vett lonksata. Mitte kunagi ei libista ma niisama õhtuti õlut, sest kui ma joon, siis ikka korralikult.

Kuigi ma joon viimasel ajal tihedamini, on tegu ühega vähestest füüsilistest pattudest, millega tegelen. Samas miks ma selle postituse tegin? Selle mõistmiseks põikame korraks Rooma aega.

Quo Vadis (1951)
Rooma väejuhtidele korraldati peale edukaid lahinguid triumfe, mis seisnesid selles, et väejuht sõitis uhkes kaarikus mööda linna ringi, samal ajal juubeldavad rahvahulgad talle vastu lehvitamas. Tegu oli kujuteldamatult suure auga ning lihtrahvas unistas alati tema asemel olemisest. Aga et uhkus võidukale väejuhile pähe ei lööks, sõitis temaga terve päeva kaasas üks ori, kes talle pidevalt kõrva sosistas:

"Respice post te. Hominem te esse memento. Memento mori!"

"Vaata selja taha. Meenuta, et oled surelik. Meenuta, et sa pead surema!"

See polnud mingi surmaga hirmutamine, vaid väejuht pidi pidevalt teadma, et see vägev jumaldamine mingil hetkel lõppeb.

Mu mõte seisnebki selles, et pean endale pidevalt sosistama, et pidu ei kesta igavesti ning vahel tuleb ka piiri pidada. Asi ei tohi saada igapäevaseks harjumuseks ning ma ei saa joomisele aina leidlikumaid põhjendusi leida, kuigi ma moraalselt võiksin rahuliku südamega koguseid ka suurendada, arvestades minu muid tervislikumaid alternatiive teistele potentsiaalsetele pahedele. Kuigi üldplaanis olen ma väga tubli, siis üheainsa patuga ei maksa nüüd ka liialdada. Võib ju väga vabalt juhtuda, et üks patt kaalub üles mitu heategu...

Kui võimalik, ärge jooge alkoholi, isegi kui olete kunstiinimene. Meenutagem, et kuigi selle liigtarvitamist on võimalik ratsionaliseerida, on tegu ikkagi aju hävitajaga. Ja aju... aju on filosoofidel vaja.

Tuesday, 25 June 2019

Märgatud pärlid vol 1

Seisuga 25.06.2019 on Google Maps'is Tallinna Pae Gümnaasiumi nimetus kirillitsas "Det. sad Debilek". Alguses ei tahtnud ma seda uskuda ning hakkasin ka oma vene keele oskuses kahtlema, nii et ma igaks juhuks googeldasin selle tähendust.
Tõlkes tähendab see siis "Debiilikute Lasteaed", lisaks olevat tegu nüüd põllumajandusliku kooliga.  Mõni hetk peale postituse avaldamist muutus tekst rahulikumaks "Tallinn Pae Gymnasium".

Teel täiskasvanuks tervitab leidlikke naljahambaid!

Seisuga 26.06.2019 on Käina kooli juures märkus "QR kood on siin".

Mida peaksid teadma rahasüsteemist?

Minu kokkupuude rahandusega piirdub kolme allikaga - igapäevane rahakasutus, investeerimine ja rahanduse kohta omandatud silmaring. Investeerimise all pean silmas eelkõige väärtpaberite soetamist, nende maha müümist ja dividendide saamist; lisaks olen kasutanud ka ühisrahastusplatvorme. Omaette "teadus" on ka korrektne investeeringutelt maksude tasumine, mida asjaga mittetegelenu täies mahus ette ei kujuta. Silmaring koosneb ülikoolis läbitud mikro- ja makromajanduse õppeainest ja iseseisvalt loetud-vaadatud teostest (Kiyosaki, Roosaare, Zeitgeist).

Kuld kui mineviku trend


Kulla kumulatiivne kaevandamine logaritmilisel
skaalal. Jah, need on kõigest tonnid.
Kui bartertehingu puhul muutus piltlikult öeldes 1000 kotitäie vilja transportimine liiga tüütuks, leiti mingi alternatiivne ese, mida selle 1000 koti asemel kasutati. Merekarpide ja põnevate kivide järel tuli mingil hetkel kuld. Muide, kuld on läbi ajaloo olnud universaalseim maksevahend, mis ei roosteta ega voola kuhugi ära. Ehituses pole seda pehmet metalli mõtet kasutada, mistõttu haruldase ühendina leidiski see kasutust maksevahendina.

Muidugi tekkisid ka probleemid. Küll sulatati seda ümber ja segati mingite muude metallidega, suurendamaks raha hulka; küll seiskasid lõppevad kullavarud majanduse ja lagundasid võimsa Rooma impeeriumi.

Rahandus arenes lõpuks nii kaugele, et reaalne kuld peideti varakambritesse ning selle asemel saadeti ringlusse mingist muust sulamist mündid. Oma sisult on tegu "IOU" võlakirjadega ehk 10-ühikuline münt tähendas 10 ühiku suurust panga seifis seisva võla nõuet.

Tegu oli leidliku lahendusega, kuna nende müntide kulumine ja hävimine ei tähendanud suurt midagi, sest alati võis ju kahjustatud eksemplarid uutega asendada. Kõige vägevam oli aga see, et alati võis mündid päris kulla vastu välja vahetada, aga argielus oli praktilisem ikkagi neid "asendusmünte" veeretada. Mingil hetkel saabus ka paberraha, muutes rahavalikut paindlikumaks.

Tänapäeva patt - tagatiseta paberraha


Tõelised jamad alles algasid, kuna pangad said rahamaitse suhu ja hakkasid trükkima ka "lisaraha", millel polnud väärismetallide näol mingit katet. Iga hoiustatud summat saab teatud protsendi ulatuses ka välja laenata. Eesti keelde panduna tähendab see seda, et kõiki maailma võlgasid pole võimalik tasuda, kuna nii palju raha pole lihtsalt olemas.

See trend sai tõelise hoo sisse Nixoni 1971. aasta rahareformiga, mis tähendas seda, et USA dollar kaotas kulla tagatise, muutudes sisuliselt mängurahaks. Pange tähele - sellest hetkest saadik püsib USA dollar vaid usalduse toel. Sisuliselt ainult sel põhjusel, et USA on stabiilne superriik, mis suudab oma huvisid üle maailma kaitsta, kasutatakse selle valuutat. Niipea, kui USA mingisse päris tõsisesse jamasse satub, olgu selleks kodusõda, mõni kohutav humanitaarkatastroof või lootusetu majanduskaos, kukub dollaripõhine läänemaailma majandus kokku. Teame ju hästi, kuidas Lehman Brothers'i pankrot 2008. aastal läänemaailma tulemerre mattis.

Väljavõte ühest heast ingliskeelsest slideshow'st:
100% tagatud reserviga süsteem. Nii see peaks olema.
Aga võiks ju osa raha välja laenata? Ahnus on ju tähtsam kui ausus?
Aga kõik inimesed ei hakka ju korraga oma sääste välja võtma? Eks ole?
Rahal on kalduvus paljuneda, kuna reservid ei pea 100% ulatuses tagatud olema.

Miks on Eestis seadus, et 100 000 euro ulatuses peavad inimeste säästud pankades tagatud olema? Miks ei võiks iga viimane kui sent tagatud olla? Aga just sellepärast, et suur ports rahast ei oma mingit tagatist, olles "fantoomraha". Kui te panete mingi summa panka, siis mingi osa sellest läheb viivitamatult rändama, uusi laenajaid otsima. Kui te aga terve küla- või linnatäie inimestega panka marsite ja korraga kogu raha välja soovite võtta, selgubki see tõsiasi - pank on teie raha kellelegi võõrale ära laenanud ja ei saa kõiki sääste täies ulatuses välja maksta.

Tegu on analoogses mõttes Ponzi skeemiga, mille kohaselt ühinejad panevad mingi summa sisse, et siis hiljem suurem hulk välja võtta. On ju ilmselge, et sellisel juhul on võitjad need, kes asja alustasid ja juba varakult suured summad endale haaravad. Kaotajateks jäävad viimased liitujad, kes naiivselt suuri summasid ootama jäävad.

Minu silmis on igasugune alla 100% reserv kuritegelik skeem, de facto orjandus. Ühest küljest nõuab pank inimeselt lisaks laenusummale ka intresse, teisalt pole neid intresse kusagilt võtta, kuid pangad tekitavad alusetult vastavalt "vajadusele" ka raha juurde, et seda uutele ohvritele välja laenata. Säästud kaotavad väärtust, inimesed muudkui rabavad ja rabavad, kommunism on kohe-kohe silmapiiril... Lugege "Deemon Mammona" (Tiiu Kolts) lugu ja te mõistate minu meelehärmi.

Kogu see süsteem on ülimalt habras ning ma ennustan, et millalgi tulevikus põleb kogu rahapakkidest laotud tondiloss suure leegiga. Kui see juhtub, toimub ühiskonnas paratamatult samade mõõtmetega radikaalne muutus nagu 1960ndate aastate seksuaalrevolutsioon, mil noorte allasurutud inimeste soovid nagu paisu tagant vabanesid. Mõelda vaid, kui inimestele kohale jõuab, et pikki tööpäevi rügati õhust väljaimetud mänguraha nimel...

Ilmselge, et selline jaburus sünnitab üsna mõõdukat inflatsiooni. Selle illustreerimiseks meenutagem Austin Powers'i seiklusi, kui Dr. Evil 1990ndatest 1960ndatesse tagasi reisis ja maailmalt raha välja hakkas pressima. Liidritele saadetud nõudmises seisis lausa 100 miljardit dollarit ning postituse kirjutamise hetkel 2019. aastal hoidis umbes nii palju raha Bill Gates enda tagataskus. Aga 1960ndate riigipead ei suutnud meeletut naeru tagasi hoida, sest... sellist rahahulka tollal ei eksisteerinudki!

Tänapäeva trend - krüptovaluutad


Internetirevolutsioon on maha jahtumas ning arvutid on jõudnud ka kolmanda maailma inimesteni. Et on võimalik valguse kiirusel kirja teisele poole maakera saata, ei üllata enam kedagi. Kübermaailm on muutunud nii loomulikuks, et tekkinud on ka kübervaluutad.

Kübervaluuta põhimõte on arvutuskiiruse tagatis. Mida rohkem suudab üks arvuti krüpteeritud koode "lahti muukida", seda tõenäolisem on ka "autasu" ehk valuuta saamine. Nii muutubki ülemaailmne rahaülekanne turvalisemaks ja odavamaks.

Aga et paralleelselt krüptovaluutadega näeme ka Moore'i seaduse toimimist, siis on paraku ka siia inflatsioon sisse kodeeritud. Moore'i seadus ütleb, et arvutite arvutuskiirus kahekordistub ca 1,5 aastaga, seega ka kübervaluutade "väärtus" kahaneb ajas. Me ei märka seda kümne või paarikümne aastaga, aga pikema aja jooksul peaks see end kuidagi tunda andma. Seda tüüpi valuuta on nii uus nähtus, mistõttu pole inimkonnal sellega veel täit kogemust. Samas kunagine tulbimaania aastasadade tagant lõi hollandlasi õige valusalt ning tänapäeval saame tulbisibulaid täiesti normaalse kilohinnaga osta ega kujuta õieti ettegi, et ühe eest anti kunagi päris suur varandus ära. Ehk juhtub sama ka ülehinnatud krüptorahaga?

Ma isiklikult seda asja väga ei usalda, sest pole olemas ühtegi käega katsutavat tulemust, mida näiteks Bitcoin'i eest saada võiks. Ma saan aru, kui mõnes MMORPG mängus nagu EVE: Online toimib reaalne turumajanduslik virtuaalne rahasüsteem, aga tegu on kosmosefantaasiaga. Seal vahetatakse väljamõeldud esemeid mänguraha vastu ning mõned fännid tassivad sinna ka päris raha. See on lõppude lõpuks ainult meelelahutuslik arvutimäng, kus liiguvad vaid bitid ning midagi produktiivset see ei tooda. Kui server mingil põhjusel töö lõpetab, pole mängijatel midagi ette näidata ja kõhu täis saamiseks peab ikkagi ema keldrist välja ronima ja põllule tööle minema.
EVE: Online skeem, kus on näidatud, kui palju mänguraha,
mängitud tunde või reaalset raha mõned asjad väärt on.
Sama ohtu pelgan ma ka kübervaluuta puhul. Ma mõistan, et maailm on ammu virtuaalreaalsuse suunas tüüritud, aga piisab andmekandjate rikkest ning kogu süsteem on nullis. Kas tõesti arvate, et kellelgi on kusagil paberilehel kõik summad kirjas, et siis rikke korral saaks selle põhjal summasid ausalt hüvitama hakata? Olge nüüd. Pealegi, puhtfilosoofilisest küljest mõeldes - mis kasu on digitaalsetest numbritest, kui neid pole võimalik energiaks ja füüsiliseks materjaliks muuta? Miks me niimoodi lolli mängime ja väljamõeldud valuutasid kummardame? Kas inimkonnal on tõesti luulud?

Energia - tuleviku raha?


KWHCoin
On välja käidud ka selline idee nagu energy backed currency (energiapõhine valuuta). Üks ühik tähistab mingit hulka füüsilist energiat, mis on tulnud kust iganes - aatomienergia, hüdroenergia, tuuleenergia, fossiilne kütus jne. On selge, et üha laienev inimkond tarbib energiat igal aastal aina enam, mistõttu oleks tegu päris kavala valuutaga.

Saastav kivisüsi on tehnoloogilises mõttes aegunud ning bensiin ja diisel hakkavad varsti hinnatasemelt mittetasuvuseni jõudma (meil ei lõppe toornafta nagu noaga lõigatult, aga selle pumpamine muutub mingil hetkel liigselt kulukaks). Selles mõttes tõotab sellise valuuta väärtus ajas ainult kasvada. Lisaks soodustaks see puhaste energiaallikate rajamist, sest töösturid saaks endale energiapõhist raha kokku ajada.

Ja ka filosoofilises mõttes on tegu märksa mõistlikuma lahendusega kui krüptovaluuta näol. Kui nullide ja ühtede jada ei saa millekski konverteerida, siis energiapõhised ühikud on otseselt energiaga ehk meie tsivilisatsiooni elumahlaga seotud. Mine sa tea, äkki töötatakse välja mingid kõrge energiasisaldusega laastud või klotsid, mida rahana tarvitada või siis otse auto kütusepaaki (või katlasse?) visata. Ja iga inimene saaks teoreetiliselt kodus trenažööril sõtkudes igal õhtul "ületunde" teha, lahendades ühtlasi ka rasvumise hädad. Raha nimel võiks end ju küll trimmi ajada või kuidas? 

Muide, võltsimine kaotaks oma senise tähenduse, kui "rahaklotsid" praktiliselt kasutatavad oleks ja ka reaalset kütteväärtust omaks. Kui ametlik ühik ja võltsitud ühik väljastavad sama koguse energiat, siis pole turvaelementidel suurt mõtet. Kui sinna on tööd (energiat) sisse pandud, et keegi teine seda kasutada saaks, on tegu ju igati asjaliku vidinaga, koopia või mitte.

Ulmelised ideed, aga eks tulevik näitab, mis saab.

Minu ennustus


Kriitikat valan ma eelkõige tagatiseta raha ja krüptovaluutade kraesse, sest pole võimalik, et võõra raha eest pidutsemine liiga muretult saaks jätkuda. Mingil hetkel jäädakse vahele ja järgneb petetud rahvamassi viha. Ka kontrollimatut inflatsiooni pean ma väga kurjaks nähtuseks, mis tööinimeste aastatega kogutavad säästud lihtsalt ära põletab.

Kuld jääb igal juhul alles, juhtugu, mis tahes. Seda tunnistavad kõik, olenemata usust, keelest või välimusest. Kuld on robustne ja kohmakas, aga samas lihtne ja konkreetne. Naljaviluks võib öelda, et kuld ei teki ega kao, vaid muundub kullakangidest eheteks ja vastupidi.

Suurimat entusiasmi näitan ma üles peamiselt energiapõhiste valuutade suhtes. Kuidas seda teostada, on iseküsimus, aga fundamentaalses mõttes on see valuuta kõige universaalsem, mille abil saaks ka teoreetiliste maaväliste eluvormidega äritseda. Tähtsate inimnägudega pabermassi ja isegi stabiilset kulda nad vaevalt soovivad, pigem ikka midagi praktilist.