Tuhnisin oma raamaturiiulis ning leidsin pärli nimega "Linn ja tähed", mille sisu olin ma juba pikkade aastatega lootusetult unustanud. Võib-olla polnud ma seda unustanud, vaid lugesin seda tollal teismelisena lohakalt üle põlve, mõistmata sisuliselt seal esitletud kontseptsioone? Mis iganes põhjuseks oli, otsustasin mälu värskendada ja teose läbi lugeda, kuna mäletan selle raamatuga seotud positiivset emotsiooni, mis teismeeast tänasesse kandunud.
Peategelane Alvin on tuleviku linna Diaspari elanik, kus inimesed elavad sadu ja isegi tuhandeid aastaid. Utoopiline maailm piirneb miilikõrguste müüridega, millest puudub väljapääs. Elanikke see ei häiri, kuna neile on avaruse foobia juba sündides sisse programmeeritud, mistõttu ei julge keegi nagunii linnast lahkumisele mõelda. Inimeste elupäevad mööduvad virtuaalreaalsuses mänge mängides ja ühiskonna keerukat hierarhiat ning linna tundma õppides, aga Alvin on teistsugune. Teda ei huvita mängud, vaid nooruk unistab endisaegsetest ookeanidest, mägedest, põldudest ja kosmosest. Pidevalt leiab ta end juurdlemas, kas kõrbe taga ka midagi muud alles on.
Poiss kohtub Narriga, kes abistab teda väljapääsu leidmisel. Koos minnakse valitsushoone ligipääsmatusse ruumi ning Narr tutvustab poisile linna mudelit. Muide, kõige vägevam seoste äratundmine tärkaski siis, kui Alvin päevade kaupa linna kolmemõõtmelist mudelit uuris. Poiss muutis kujutise suurust, keerutas seda ning sai isegi varasemaid versioone näha. Kuulge, see meenutas mu enda tööd projekteerijana! Raamatu kirjutamise hetkel puudus arvutitel selline võimekus, kuid tänapäeval on CAD tarkvara inseneride vältimatu tööriist, mistõttu saan ma taas tõdeda, et elame juba tulevikus.
Lõpuks leiab ta varjatud tunneli ning Alvin saabub peagi uude maailma - naaberlinna nimega Lys. Võõrsil tutvub Alvin kohaliku noormehega Hilvariga, kellega matkale läheb. Looduse vaatepiltide imetlemise sekka mahub kohtumine ka võõrapärase molluskiga, kes jutustab neile endisaegade suurimast religioonist ja selle eestvedajast. Ootamatult ära lagunenud koletise juurest võetakse kaasa vaikiv hõljuv robot. Et telepaatidest lyslased soovivad Diaspari stagneerunud kultuuri endast eemale hoida, soovib võõraste pealik Alvini mälu kustutada, enne kui too koju naaseb. Peategelasel aga õnnestub ühe triki abil tagasi koju saabuda, kus uuritakse tema kadumist, kuna linnast lahkumine oli midagi erakordset. Keskarvuti söödab robotile sisse ühe teatava illusiooni, misjärel vabanevad viimase häälepaelad.
Alvin leiab oma roboti abil Diaspari lähedalt kõrbest miljard aastat liiva alla mattunud kosmoselaeva ning külastab uuesti Lysi, soojendamaks linnadevahelisi suhteid. Koos Hilvari ja robotiga lendab seltskond Seitsme Päikese juurde võõraid maailmu uurima. Järgneb teatav meeldiva maiguga filler, kus uuritakse omapäraseid, üksteisest radikaalselt eristuvaid planeete. Teatavat äratundmisrõõmu tajusin selles kohas, kui taimedest järatud planeedil soovis mingi tohutu vee all peitunud elajas kosmoselaeva ära süüa. On ilmne, kust George Lucas inspiratsiooni sai, kui asteroidil peitunud õgard Millennium Falconit haugata püüdis.
Lõplik pööre saabus siis, kui seiklejad tundsid äkki midagi seletamatult kummalist. Nendega asus suhtlema kehatu intelligents Vanamonde, kes elutses ilmselt ajast ja ruumist väljaspool, kuna suutis hetkega laeva tuldud teekonna välja peilida ning rääkis samal ajal Maa linnadega. Saabunud tagasi Maale, said peategelased teada, et telepaatilised Lysi inimesed olid olendit juba uurima asunud ning ajaloo kohta hakkas selguma palju uskumatut. Tuli välja, et Sissetungijaid polnudki olemas, vaid kunagine väljakutseid otsiv Impeerium lõi Vanamonde'i sarnase Hullu Mõistuse, kes mateeriale hukatuslikult mõjuma hakkas. Tollane võitlus kulutas ära paljude tähtede energia, mis kulus Hullu Mõistuse Musta Päikese sisse vangistamiseks. Galaktika jäeti Vanamondele ja ilmselt mitmetele teistele temataolistele olenditele, samas kui alandava kaotusvalu käes kannatav inimkond otsad kokku tõmbas ja kahte erinevasse kohta taandus - Maale ja universumist välja. Polnud teada, mida universumist väljaspool otsiti, aga Maa elanikud barrikadeerisid end välisilma eest, pannes alguse Diaspari ja Lysi kultuuridele. Saades lõpuks teada miljard aastat varjul olnud tõe, hakkasid mõlemad ühiskonnad "käärima", kuid Alvin tõdes, et tema silmad ei näe muutunud optimistlikku tulevikuilma kunagi.
Nii äkitselt raamat lõppeski, pakkudes võimaluse järjejuttude jaoks, samas ütles autor kõik, mille üle ilmselt pikalt juurelnud oli. See oli lugu unistamisest, maadeavastamisest, "Matrixi"-laadsest ärkamisest ja tõdemusest, et ka kirglikule rändurile on sünnikodu kõige parem paik.
"Linn ja tähed" oli omapärane lugemine ning lõpp tekitas mõõtmatu himu teada saada, kuidas kulges elu Impeeriumi ajal, rääkimata võitlusest Hullu Mõistusega. Mõnevõrra pettusin selles, et peategelase tüdruksõber unustati peale uue mänguasja, kosmoselaeva, leidmist täiesti ära. Oleksin huviga teada soovinud, kuidas Alvini rännuhimu ja tõe väljatulek neiu maailmapilti mõjutasid, mistõttu jäi mulje, nagu oleks epiloog puudu jäänud.
Kirjeldused jäid mõnel pool natuke puudulikuks, samas raamatut "Asumiga" kõrvutades on mul tegelikult kohatu selle üle nuriseda. Inimtundeid ja emotsioone väga ei esinenud, aga ehk on see ka loogiline, sest nägin maailma ju peaasjalikult läbi Alvini silmade. Kahjuks aitas see kaasa muljele, et Clarke'i loodud maailmas ei leidunud elu ja toimetamisi, ka kahes asustatud Maa linnas.
Teadus, tehnoloogia ja füüsikasündmused tundusid enam-vähem realistlikud (välja arvatud Kuu kukkumine Maa suunas), samas kindel trumpäss oli ootusärevuse ja pinge üleskruvimine, mille lõpus autasustati lugejat küllusliku teadmiste varasalvega. Üldiselt oli teos hea, filosoofiliselt arutlev ning julgen teistelegi soovitada, kuigi on olemas põnevamaid ja innukama loomuga lugemiselamusi.
