Märgatud pärlid vol 1

Seisuga 25.06.2019 on Google Maps'is Tallinna Pae Gümnaasiumi nimetus kirillitsas "Det. sad Debilek". Alguses ei tahtnud ma seda uskuda ning hakkasin ka oma vene keele oskuses kahtlema, nii et ma igaks juhuks googeldasin selle tähendust.

Tõlkes tähendab see siis "Debiilikute Lasteaed", lisaks olevat tegu nüüd põllumajandusliku kooliga.  Mõni hetk peale postituse avaldamist muutus tekst rahulikumaks "Tallinn Pae Gymnasium".

Teel täiskasvanuks tervitab leidlikke naljahambaid!

Seisuga 26.06.2019 on Käina kooli juures märkus "QR kood on siin".

Mida peaksid teadma rahasüsteemist?

Minu kokkupuude rahandusega piirdub kolme allikaga - igapäevane rahakasutus, investeerimine ja rahanduse kohta omandatud silmaring. Investeerimise all pean silmas eelkõige väärtpaberite soetamist, nende maha müümist ja dividendide saamist; lisaks olen kasutanud ka ühisrahastusplatvorme. Omaette "teadus" on ka korrektne investeeringutelt maksude tasumine, mida asjaga mittetegelenu täies mahus ette ei kujuta. Silmaring koosneb ülikoolis läbitud mikro- ja makromajanduse õppeainest ja iseseisvalt loetud-vaadatud teostest (Kiyosaki, Roosaare, Zeitgeist).

Kuld kui mineviku trend

Kulla kumulatiivne kaevandamine logaritmilisel
skaalal. Jah, need on kõigest tonnid.

Kui bartertehingu puhul muutus piltlikult öeldes 1000 kotitäie vilja transportimine liiga tüütuks, leiti mingi alternatiivne ese, mida selle 1000 koti asemel kasutati. Merekarpide ja põnevate kivide järel tuli mingil hetkel kuld. Muide, kuld on läbi ajaloo olnud universaalseim maksevahend, mis ei roosteta ega voola kuhugi ära. Ehituses pole seda pehmet metalli mõtet kasutada, mistõttu haruldase ühendina leidiski see kasutust maksevahendina.

Muidugi tekkisid ka probleemid. Küll sulatati seda ümber ja segati mingite muude metallidega, suurendamaks raha hulka; küll seiskasid lõppevad kullavarud majanduse ja lagundasid võimsa Rooma impeeriumi.

Rahandus arenes lõpuks nii kaugele, et reaalne kuld peideti varakambritesse ning selle asemel saadeti ringlusse mingist muust sulamist mündid. Oma sisult on tegu "IOU" võlakirjadega ehk 10-ühikuline münt tähendas 10 ühiku suurust panga seifis seisva võla nõuet.

Tegu oli leidliku lahendusega, kuna nende müntide kulumine ja hävimine ei tähendanud suurt midagi, sest alati võis ju kahjustatud eksemplarid uutega asendada. Kõige vägevam oli aga see, et alati võis mündid päris kulla vastu välja vahetada, aga argielus oli praktilisem ikkagi neid "asendusmünte" veeretada. Mingil hetkel saabus ka paberraha, muutes rahavalikut paindlikumaks.

Tänapäeva patt - tagatiseta paberraha

Tõelised jamad alles algasid, kuna pangad said rahamaitse suhu ja hakkasid trükkima ka "lisaraha", millel polnud väärismetallide näol mingit katet. Iga hoiustatud summat saab teatud protsendi ulatuses ka välja laenata. Eesti keelde panduna tähendab see seda, et kõiki maailma võlgasid pole võimalik tasuda, kuna nii palju raha pole lihtsalt olemas.

See trend sai tõelise hoo sisse Nixoni 1971. aasta rahareformiga, mis tähendas seda, et USA dollar kaotas kulla tagatise, muutudes sisuliselt mängurahaks. Pange tähele - sellest hetkest saadik püsib USA dollar vaid usalduse toel. Sisuliselt ainult sel põhjusel, et USA on stabiilne superriik, mis suudab oma huvisid üle maailma kaitsta, kasutatakse selle valuutat. Niipea, kui USA mingisse päris tõsisesse jamasse satub, olgu selleks kodusõda, mõni kohutav humanitaarkatastroof või lootusetu majanduskaos, kukub dollaripõhine läänemaailma majandus kokku. Teame ju hästi, kuidas Lehman Brothers'i pankrot 2008. aastal läänemaailma tulemerre mattis.

Väljavõte ühest heast ingliskeelsest slideshow'st:

100% tagatud reserviga süsteem. Nii see peaks olema.

Aga võiks ju osa raha välja laenata? Ahnus on ju tähtsam kui ausus?

Aga kõik inimesed ei hakka ju korraga oma sääste välja võtma? Eks ole?

Rahal on kalduvus paljuneda, kuna reservid ei pea 100% ulatuses tagatud olema.

Miks on Eestis seadus, et 100 000 euro ulatuses peavad inimeste säästud pankades tagatud olema? Miks ei võiks iga viimane kui sent tagatud olla? Aga just sellepärast, et suur ports rahast ei oma mingit tagatist, olles "fantoomraha". Kui te panete mingi summa panka, siis mingi osa sellest läheb viivitamatult rändama, uusi laenajaid otsima. Kui te aga terve küla- või linnatäie inimestega panka marsite ja korraga kogu raha välja soovite võtta, selgubki see tõsiasi - pank on teie raha kellelegi võõrale ära laenanud ja ei saa kõiki sääste täies ulatuses välja maksta.

Tegu on analoogses mõttes Ponzi skeemiga, mille kohaselt ühinejad panevad mingi summa sisse, et siis hiljem suurem hulk välja võtta. On ju ilmselge, et sellisel juhul on võitjad need, kes asja alustasid ja juba varakult suured summad endale haaravad. Kaotajateks jäävad viimased liitujad, kes naiivselt suuri summasid ootama jäävad.

Minu silmis on igasugune alla 100% reserv kuritegelik skeem, de facto orjandus. Ühest küljest nõuab pank inimeselt lisaks laenusummale ka intresse, teisalt pole neid intresse kusagilt võtta, kuid pangad tekitavad alusetult vastavalt "vajadusele" ka raha juurde, et seda uutele ohvritele välja laenata. Säästud kaotavad väärtust, inimesed muudkui rabavad ja rabavad, kommunism on kohe-kohe silmapiiril... Lugege "Deemon Mammona" (Tiiu Kolts) lugu ja te mõistate minu meelehärmi.

Kogu see süsteem on ülimalt habras ning ma ennustan, et millalgi tulevikus põleb kogu rahapakkidest laotud tondiloss suure leegiga. Kui see juhtub, toimub ühiskonnas paratamatult samade mõõtmetega radikaalne muutus nagu 1960ndate aastate seksuaalrevolutsioon, mil noorte allasurutud inimeste soovid nagu paisu tagant vabanesid. Mõelda vaid, kui inimestele kohale jõuab, et pikki tööpäevi rügati õhust väljaimetud mänguraha nimel...

Ilmselge, et selline jaburus sünnitab üsna mõõdukat inflatsiooni. Selle illustreerimiseks meenutagem Austin Powers'i seiklusi, kui Dr. Evil 1990ndatest 1960ndatesse tagasi reisis ja maailmalt raha välja hakkas pressima. Liidritele saadetud nõudmises seisis lausa 100 miljardit dollarit ning postituse kirjutamise hetkel 2019. aastal hoidis umbes nii palju raha Bill Gates enda tagataskus. Aga 1960ndate riigipead ei suutnud meeletut naeru tagasi hoida, sest... sellist rahahulka tollal ei eksisteerinudki!

Tänapäeva trend - krüptovaluutad

Internetirevolutsioon on maha jahtumas ning arvutid on jõudnud ka kolmanda maailma inimesteni. Et on võimalik valguse kiirusel kirja teisele poole maakera saata, ei üllata enam kedagi. Kübermaailm on muutunud nii loomulikuks, et tekkinud on ka kübervaluutad.

Kübervaluuta põhimõte on arvutuskiiruse tagatis. Mida rohkem suudab üks arvuti krüpteeritud koode "lahti muukida", seda tõenäolisem on ka "autasu" ehk valuuta saamine. Nii muutubki ülemaailmne rahaülekanne turvalisemaks ja odavamaks.

Aga et paralleelselt krüptovaluutadega näeme ka Moore'i seaduse toimimist, siis on paraku ka siia inflatsioon sisse kodeeritud. Moore'i seadus ütleb, et arvutite arvutuskiirus kahekordistub ca 1,5 aastaga, seega ka kübervaluutade "väärtus" kahaneb ajas. Me ei märka seda kümne või paarikümne aastaga, aga pikema aja jooksul peaks see end kuidagi tunda andma. Seda tüüpi valuuta on nii uus nähtus, mistõttu pole inimkonnal sellega veel täit kogemust. Samas kunagine tulbimaania aastasadade tagant lõi hollandlasi õige valusalt ning tänapäeval saame tulbisibulaid täiesti normaalse kilohinnaga osta ega kujuta õieti ettegi, et ühe eest anti kunagi päris suur varandus ära. Ehk juhtub sama ka ülehinnatud krüptorahaga?

Ma isiklikult seda asja väga ei usalda, sest pole olemas ühtegi käega katsutavat tulemust, mida näiteks Bitcoin'i eest saada võiks. Ma saan aru, kui mõnes MMORPG mängus nagu EVE: Online toimib reaalne turumajanduslik virtuaalne rahasüsteem, aga tegu on kosmosefantaasiaga. Seal vahetatakse väljamõeldud esemeid mänguraha vastu ning mõned fännid tassivad sinna ka päris raha. See on lõppude lõpuks ainult meelelahutuslik arvutimäng, kus liiguvad vaid bitid ning midagi produktiivset see ei tooda. Kui server mingil põhjusel töö lõpetab, pole mängijatel midagi ette näidata ja kõhu täis saamiseks peab ikkagi ema keldrist välja ronima ja põllule tööle minema.

EVE: Online skeem, kus on näidatud, kui palju mänguraha,
mängitud tunde või reaalset raha mõned asjad väärt on.

Sama ohtu pelgan ma ka kübervaluuta puhul. Ma mõistan, et maailm on ammu virtuaalreaalsuse suunas tüüritud, aga piisab andmekandjate rikkest ning kogu süsteem on nullis. Kas tõesti arvate, et kellelgi on kusagil paberilehel kõik summad kirjas, et siis rikke korral saaks selle põhjal summasid ausalt hüvitama hakata? Olge nüüd. Pealegi, puhtfilosoofilisest küljest mõeldes - mis kasu on digitaalsetest numbritest, kui neid pole võimalik energiaks ja füüsiliseks materjaliks muuta? Miks me niimoodi lolli mängime ja väljamõeldud valuutasid kummardame? Kas inimkonnal on tõesti luulud?

Energia - tuleviku raha?

KWHCoin

On välja käidud ka selline idee nagu energy backed currency (energiapõhine valuuta). Üks ühik tähistab mingit hulka füüsilist energiat, mis on tulnud kust iganes - aatomienergia, hüdroenergia, tuuleenergia, fossiilne kütus jne. On selge, et üha laienev inimkond tarbib energiat igal aastal aina enam, mistõttu oleks tegu päris kavala valuutaga.

Saastav kivisüsi on tehnoloogilises mõttes aegunud ning bensiin ja diisel hakkavad varsti hinnatasemelt mittetasuvuseni jõudma (meil ei lõppe toornafta nagu noaga lõigatult, aga selle pumpamine muutub mingil hetkel liigselt kulukaks). Selles mõttes tõotab sellise valuuta väärtus ajas ainult kasvada. Lisaks soodustaks see puhaste energiaallikate rajamist, sest töösturid saaks endale energiapõhist raha kokku ajada.

Ja ka filosoofilises mõttes on tegu märksa mõistlikuma lahendusega kui krüptovaluuta näol. Kui nullide ja ühtede jada ei saa millekski konverteerida, siis energiapõhised ühikud on otseselt energiaga ehk meie tsivilisatsiooni elumahlaga seotud. Mine sa tea, äkki töötatakse välja mingid kõrge energiasisaldusega laastud või klotsid, mida rahana tarvitada või siis otse auto kütusepaaki (või katlasse?) visata. Ja iga inimene saaks teoreetiliselt kodus trenažööril sõtkudes igal õhtul "ületunde" teha, lahendades ühtlasi ka rasvumise hädad. Raha nimel võiks end ju küll trimmi ajada või kuidas? 

Muide, võltsimine kaotaks oma senise tähenduse, kui "rahaklotsid" praktiliselt kasutatavad oleks ja ka reaalset kütteväärtust omaks. Kui ametlik ühik ja võltsitud ühik väljastavad sama koguse energiat, siis pole turvaelementidel suurt mõtet. Kui sinna on tööd (energiat) sisse pandud, et keegi teine seda kasutada saaks, on tegu ju igati asjaliku vidinaga, koopia või mitte.

Ulmelised ideed, aga eks tulevik näitab, mis saab.

Minu ennustus

Kriitikat valan ma eelkõige tagatiseta raha ja krüptovaluutade kraesse, sest pole võimalik, et võõra raha eest pidutsemine liiga muretult saaks jätkuda. Mingil hetkel jäädakse vahele ja järgneb petetud rahvamassi viha. Ka kontrollimatut inflatsiooni pean ma väga kurjaks nähtuseks, mis tööinimeste aastatega kogutavad säästud lihtsalt ära põletab.

Kuld jääb igal juhul alles, juhtugu, mis tahes. Seda tunnistavad kõik, olenemata usust, keelest või välimusest. Kuld on robustne ja kohmakas, aga samas lihtne ja konkreetne. Naljaviluks võib öelda, et kuld ei teki ega kao, vaid muundub kullakangidest eheteks ja vastupidi.

Suurimat entusiasmi näitan ma üles peamiselt energiapõhiste valuutade suhtes. Kuidas seda teostada, on iseküsimus, aga fundamentaalses mõttes on see valuuta kõige universaalsem, mille abil saaks ka teoreetiliste maaväliste eluvormidega äritseda. Tähtsate inimnägudega pabermassi ja isegi stabiilset kulda nad vaevalt soovivad, pigem ikka midagi praktilist.

Tagasi Orgu kava juures vol 3

Vahepeal elasin üle kaalumaailma katsumuse - jaanipäeva. See on tõesti nagu jõuluaja ekvivalent suvel, mil süüakse ja juuakse rohkem kui tavaliselt. Kuna elukaaslasega vahetasime külmikus sügavkülmavarud marjade vastu välja, sain veelgi lisakaloreid. Saab öelda, et jaanipäevast kasvas välja lausa kolmepäevane libisemine jääl, millele õnneks punkt õnnestus suruda.

Ma hommikul meelega ei kaalunud, kuna tavalisele numbrile võib ilmselt paarsada kilo lisada, mis enesetundele just kasuks ei tule. Muide, enne jaanipäeva õgimist ja joomistuuri kaalusin ma 110,2 kg. Eks ma ootan mõne päeva, enne kui kaalu välja lohistan.

Tegelikult ei tasu üldse iga päev kaaluda, sest kaal kõigub 1000 põhjuse pärast (häda tegemata, joodud klaasitäis vett, söödud kurki, veidi vähem higistatud jne). Kui vaatad, et kaal on kilokese tõusnud, siis löök meeleolule on tohutu, kuigi tegelikult tead, et see pole mingi pekk, vaid näiteks seedimata kurk. Just seetõttu lasengi kehal pärast pidutsemist "maha jahtuda" ja end õigesse mõõtu seada.

Üldiselt ei ole hullu, jätkame ikkagi positiivsel lainel, sest kurss on õige!

Hall kardinal: Bahhistokrooni joon

Lühim tee ei pruugi olla alati kiireim.

Kujutlege, et istute peale tööpäeva autosse ning suundute kodu poole, aga teie tempoka kulgemise peatab tipptunni ummik. Te mõtlete seal seistes, et kuna kasutate lühimat teed, siis hoiate leidlikult oma ummikus passimise aja minimaalsena. Pole mõtet ju teekonda pikendada ja tööpäeva lõpus kõiki linna teid läbi seista.

Kui vaevarikas ummikus tiksumine lõppeb ning lõpuks kurnatuna koju jõuate, siis tervitab teid teie kaasa, kel juba mingi kiire söök valmiski vaaritatud. Te olete pisut löödud, kuna teate täpselt, et kaasa töötab teie ligidal ning mõlemad lõpetate samal ajal, ometi raiskate igapäevaselt liikluses oma kallimast pisut enam aega. Mis ometi juhtus?

Teie kaasa istub oma autosse samal ajal kui teie, kuid valib hoopis erineva marsruudi. Kui teie olete kaardil lausa kõige lühema teekonna välja mõõtnud, siis tema on katsetanud erinevaid teid ning lõpuks leidnud optimaalseima. Teie kaasa kasutatav tee on küll märgatavalt pikem, kuid nagu isegi kogesite, suudab ta teist alati varem koju jõuda, kuigi ettevaatliku inimesena ei kipu ta iial kiirust ületama.

Kontseptsiooni kirjeldab brahhistokroon, mis on kõver, mida mööda punktmass liigub sihtkohta kõige kiiremini. Kui lõigata kartongist mitu erinevat kuju - sirge ja teatud kujuga kõver - ja asetada neile kuulid, siis lõppu kihutab esimesena see kuul, mis sai endale kõvera tee. Mööda sirget teed liikuv kuul jõuab sihtpunkti mõnevõrra hiljem, kuigi distants oli tal märgatavalt lühem.

Peaaegu et vabalangus koos sujuva trajektooriga andis kiiremale kuulile kogu teekonna kiiremini läbimiseks vajaliku algtõuke. Analoogselt suutis teie kaasa ummikuid vältida, kui alustas teekonda veidi teises suunas ja põikas linnast välja, kus sai sõita suurema lubatud kiirusega.

See näide koos brahhistokrooni kõveraga illustreerib ilmekalt, kui oluline on kasutada mõistust brutaalse jõu asemel ning veidi kastist välja mõelda. Oma elus puutume kokku mitmete juhtumitega, millele võib leiduda lausa šokeerivalt lihtne lahendus. Selle asemel, et jõuga kalda suunas ujuda ja karta, et lained sind kaldast eemale tirivad, võib kasutada näiteks lainelauda, mis kindlasti rohkem emotsioone pakub. Muidugi nõuab selle kasutamine ka osavust ning mõttekohaga siin lõpetamegi...

Dick Dale & Delltones - Surf Beat

Tagasi Orgu kava juures vol 2

Toitumiskava eksperiment on väldanud nüüdseks kaks nädalat, mille hulka on mahtunud üks patupäev, kaks joomist ja paar vabakavalist einet (pakuti suitsukala), sekka olen tükeldanud arbuusi. Nüüdseks olen režiimiga harjunud ja kõht on alati täis. Kuna toidud on maitsvad ja mitmekülgsed, siis pole mul ka ebatervisliku prahi vastu igatsust tekkinud.

Mingit süstemaatilist trenni ma ei tee, aga vahel sõidan rattaga või ujun, kusjuures viimase all pean ma silmas pigem sihitut hulpimist ja lõbusat plätserdamist.

Täna hommikul astusin kaalule ja nägin sellist numbrit: 111,7 kg. Meeldetuletuseks - mai viimast nädalat alustasin ma 116 kiloga, mis tähendab, et olen kahanenud 4,3 kg, millest suurema osa moodustab küll vesi, mitte polster.

Vähemalt minu puhul on kaalulangetamisel raskeimaks osaks realistlikuks jäämine. Peab endale ikka ja jälle teadvustama, et see algne suur kukkumine tähendab vee välja kandumist ning reaalne tervislik rasva kadu nädalas peab jääma kõigest 0,5-1,0 kg kanti.

Lisaks pean rõhutama fakti, et rasv kaalub vähem kui lihased, mistõttu ei tasu ainult numbrisse kinni jääda. Oleme kõik näinud trimmis kehaga atleete ajakirjade lehtedel või Instagramis, aga võite üllatuda, kui kuulete nende kaalunumbritest. Kui otsustada mehaaniliselt BMI järgi, siis päris paljud regulaarsed treenijad on kindlalt ülekaalus, kuigi nende reljeefsed musklid vaidlevad sellele südikalt vastu.

Kaalunumber on lihtsalt indikaatoriks, kas liigute vajalikus suunas. Kui näit päris "õigena" ei paista, ärge heitke meelt, sest enesetunne kaalub ükskõik millise kaalunumbri üles.

Hall kardinal: Hawthorne'i efekt

Kujutage ette, et olete mingis tehases ülevaataja, kelle ülesandeks on tööliste tingimuste parandamine ning seeläbi nende tööviljakuse tõstmine. Oletame, et tükk aega on peamiseks probleemiks hämar valgustus. Nii lähete te saali, uurite, vaatate ja mõõdate. Võib-olla küsite te olukorra kohta ka töölistelt. Lõpuks saate te oma esialgsed andmed kokku, lasete valgustid erksamatega asendada ning mõõdate taaskord kõiksuguseid näitajaid, et neid siis hiljem võrrelda.

Suur on teie üllatus, kui esialgseid ja uusi andmeid kõrvutate. Neis pole justkui mingit märgatavat erinevust! Kas lampide täiustamine oli siis tõesti täiesti kasutu?

Ei pruukinud olla, sest siin on tõenäoliselt tegemist Hawthorne'i efektiga (publikuefekt). See tähendab, et indiviidid, kes satuvad lisatähelepanu alla, kipuvad enda käitumist ootustele rohkem vastavaks muutma. Tehasetööliste produktiivsus suurenes eelkõige seetõttu, et keegi juhtkonnast nende vahel ringi käis. Tõsi, parem valgustus võis ka pisut kaasa aidata, aga enne remonti tõusis tööviljakus lakke just tänu ringivaatajatele, sest oli võimalus, et nad võisid viilivatest töölistest ka ülemusele rääkida.

Kas olete märganud, kuidas me kõik (ka mina!) poliitikuid kirume? Et palgad on nirud, maksud on liiga kõrged ja et meid valitsevad üleüldse mingid pätid? Ja kuidas see kõik kas leebub või kardinaalselt muutub, kui inimestele tänaval mikrofon ette pistetakse? Siis öeldakse, et liiga hull meie olukord pole, et küll saame hakkama ja et meie majandus kasvab õnneks hoogsalt.

Kaader filmist "1984". Pideva jälgimise all mässajaid üldjuhul ei teki.
Vähemalt mitte avalikke.

Kaamera, rambivalgus või ülemuse pilk muudab meid kangeks ning me unustame kõik oma jutud ja mõtted, mida sõpradega saunas enne nii elavalt jagasime. Privaatselt näitame enda tõelist palet, aga avalikus ruumis, eriti jälgimise all, püüame mitte silma torgata ning järgida sotsiaalseid norme, säilitamaks enda positsiooni mistahes hierarhias.

See on seletatav sellega, et inimene on karjaloom ning karja heakskiit on meile üks olulisemaid elemente turvalisuse tagamiseks. Kiviajal karjast välja viskamine võrdus vaata et hukkamisega, sest nälg nn maksepuhkust ei andnud ja karmid kiskjad luurasid juba lähima põõsa taga. Nii kohandamegi enda käitumist ka täna, et mitte ärritada karja, kuhu kuulume.

Liiklusmaniakid vol 4

Järjekordseks hooletu autojuhi ohvriks sai jalgratturist kunstiakadeemia professor. Ohver oli postituse  kirjutamise hetkel intensiivravi osakonnas, aga õnneks peaks ta peagi kodusele ravile saama. Soovin jõudsat tervenemist!

Kuvatõmmis liikluskaamera videost.

Muide, kui ma olin eelmise liiklusteemalise postituse (vol 3) ära postitanud, siis kohe järgmisel päeval keerati mulle täpselt samamoodi ette nagu ma seal viimati kirjeldanud olin ehk auto sooritas parempööret ja püüdis mulle rattarajal otsa peale teha. See oli kõigest 100 meetrit eelmisest intsidendist!

Palun, palun, palun, kallid autojuhid, vaadake liikluses ringi ja arvestage teiste liiklejatega. Hoolimatusest kaaskodanikele raskete kehavigastuste tekitamine on oma iseloomult kriminaalne käitumine, mida ei tohiks üldse tolereerida.

Kui te pole enda roolikeeramise võimetes kindlad või kui te ei soovi endale halveneva nägemise kiuste prille muretseda, siis on olemas ka teisi liikumisvahendeid - ühistransport, jalgratas või kutsute sõbra appi end sõidutama. Ausalt, ma ei hakka teie üle naerma, kui nii otsustate. Arvestage, et liikluses oma mugavuse, ego või uhkuse kõrgemale seadmine teiste inimeste elust ja tervisest on äärmiselt õel žest, millega võivad kaasneda tõsised õnnetused.

Jätke nutitelefonides nokitsemine hilisemaks ning kui olete sihtkohta saabunud, siis saate kõik vajalikud sõnumid ära trükkida, teades, et te pole mõrtsukas. Ja kui te konkreetselt ei näe või ei suuda enam piisavalt kiirelt reageerida, siis loobuge rooli taha istumisest. Ma tean, et ma kobisen nagu mingi tüütu vanatoi, aga enda ja teiste tervise hoidmine on kordades olulisem kui kellegi mugavus või päästetud au. Ma tahan, et mina ja ka teised inimesed saaksid õhtul oma pere juurde saabuda. Keegi ei soovi oma kallimat oodates uudistest mingit koletut õnnetust näha ning siis samal ajal vastu võtta politsei kohutava sisuga kõnet, saades teada, miks ta hilines.

LÕPETAGEM AUTO KASUTAMINE MÕRVARELVANA!

Hall kardinal: Hüpoteetiline riigivalitsemise eriala

Mõnda aega olen mõlgutanud mõningaid mõtteid riigi täiustamisest ja südametunnistusega valitsemisest. Võitlemaks korruptsiooni, teadmatuse ja ükskõiksusega, võiks eksisteerida näiteks riigivalitsemise eriala. Hoidku meid kosmos, isegi aianduse jaoks on oma eriala, kuid valitsusse võivad sattuda igasugused, kel teadmiste asemel hea suuvärk.

Arvestagem, et tegu on pelgalt mõtteharjutusega, mis ei pruugi meie eluajal valgust näha, kuigi ma usun, et see aitaks tuua meieni järgmise suure etapi riigivalitsemise küsimuses nagu esimesed demokraatia katsetused Antiik-Kreeka päevadel.

Kindlasti tooks selle eriala juurutamine ka probleeme, mille peale ei oska me enne nende teket mõeldagi. Kui valitsusse pääsemiseks pole mingeid eeldusi, siis kas selline eriala oleks üldse vajalik? Kas igapäevase elu kõrvalt on inimesed valmis sellele aega ja ressurssi kulutama?

Olgu nii, oletame, et see asi läheb läbi, aga milline näeks välja riigivalitsemise eriala?

Mina näen seda bakalaureuseõppe jätkuna ehk magistriõppena, mis annab vajalikud oskused efektiivseks riigivalitsemiseks. Kes on esimese kraadi kätte saanud, see on ühtlasi juba tõestanud oma mõistuse süstemaatilise kasutamise suutlikkust, mis ideaalses maailmas on tegelikult riigivalitsemise üheks baaseelduseks. Kuna eriala õpetataks magistriõppes, lubab see bakalaureusekraadi omanikust õpilasel paindlikumat graafikut kasutades näiteks ka tööl käia. Riigivalitsemine kui selline pole oma sisult raha teenimise ja karjääri vahend, mistõttu on mõistlik, kui õpilane on omandanud eelnevalt mingi teise eriala.

Riigivalitsemine

Maht: 120 EAP

Nominaalne õppeaeg: 4 semestrit

MOODUL 1: Alusõpe (15 EAP)

Riigi ajalugu (3 EAP)

Maailma ajalugu (3 EAP)

Õigusõpetus (4 EAP)

Mikro- ja makroökonoomika (5 EAP)

MOODUL 2: Suhtlus (15 EAP)

Riigikeele grammatika (4 EAP)

Väitlemine ja loogika (4 EAP)

Retoorika (4 EAP)

Meedia ja ajakirjanduse alused (3 EAP)

MOODUL 3: Silmaring (25 EAP)

Keskkonnakaitse ja säästev areng (3 EAP)

Psühholoogia ja massi käitumise seaduspärad (4 EAP)

Propaganda ajalugu (3 EAP)

Füüsika lühikursus (4 EAP)

Virtuaalpõhised riigi toimimise simulatsioonid (3 EAP)

Kohustuslik kirjandus I (4 EAP)

Kohustuslik kirjandus II (4 EAP)

MOODUL 4: Filosoofia (15 EAP)

Filosoofia (4 EAP)

Eetika (3 EAP)

Püsiväärtused ja jätkusuutlikkus (3 EAP)

Kriitiline mõtlemine (3 EAP)

Paradokside lühikursus (2 EAP)

MOODUL 5: Valitsemine (20 EAP)

Eesti põhiseaduse alustalad ja seadusloome (4 EAP)

Valitsuse etikett (3 EAP)

Valitsemise mehhanismid ja juhtimine (4 EAP)

Riigieelarve (4 EAP)

Ülevaade erinevatest riigikordadest (2 EAP)

Rahvusvahelised lepped (3 EAP)

MOODUL 6: Magistritöö (30 EAP)

Magistritöö (30 EAP)

Loomulikult, kui selle eriala diplom riigikogulastele kohustuslikuks muutuks, tekiks rida probleeme. Esiteks poleks sel juhul tegu demokraatiaga, kus igaühel peab olema võimalus kaasa rääkida, olenemata soost, vanusest, varanduslikust seisundist ja muudest näitajatest.

Ja teiseks, mida mina pean ehk suurimaks hädaks, on eriala potentsiaal muutuda tüütuks kohustuseks, mis läbitakse sügavamalt mõtlemata, saavutamaks parem ühiskondlik positsioon. See tähendab seda, et loengud kuulatakse ära ja saavutatakse ehk isegi cum laude, aga kohe peale diplomi saamist unustatakse õpitu. Eriala oleks töövahendiks eelkõige ausale kodanikule, sest korruptandi käes pole sellest nagunii mingit kasu, kelle isiklik saamahimu kõik vaimselt omandatu nagunii hetkega nullib.

Samas eriala suurim väärtus seisneks selles, et see annaks ühe vägeva argumendi ausatele inimestele, kes isetult riigi toimimist soovivad täiustada. Eelnevates postitustes mainitud meie hüpoteetiline lemmiktegelane tädi Maali peaks saama soovi korral küll sõna sekka öelda, aga kui tal oleks ette näidata säärane diplom, kaaluks tema hääl sisulises mõttes märksa enam kui mõndadel staažikatel riigikogulastel, kes vaid enda kukruid täitmas on. Aga et tädi Maali on näinud oma vabast ajast säärase eriala omandamisega vaeva, näitab, et tal on tõsi taga.