Halloweeni eri: Underground-multifilmid

NB! Kirjeldatu võib kahjustada teie mõtlemisvõimet. Kui juba mõte sellest, et joodik viinapudelit suudleb, teid šokiseisundisse paiskab, ei soovita ma edasi lugeda.

Mida võiks tähendada underground-multikas? Ma ise näen seda kui joonisfilmi, mis vilistab kõikidele kõlbluse standarditele, kehastades ülimat sõna- ja arvamusvabadust. Sellise multika looja ei proovigi viisakas olla, vaid lubab endale ekspressionistlikku väljendust, isiklike fantaasiate väljendamist, ventiili avamist ja varjatud ühiskondlike probleemide avalikustamist, vastandudes kehtivatele hoiakutele ja kui soovite, siis ka valitsevatele režiimidele.

Miks mulle selline kraam meeldib? Esiteks olen ma oma huumorisoone juba ammu pekki keeranud ja teiseks peitub neis multifilmides mingi eriline säde, mida mujalt ei leia. Need oleks nagu kusagilt pimedast poest leti alt saadud, kui müüjaga aastaid sina peal oled olnud. Või on need nagu mingi kalkarite läbu keelatud ainete seltsis, kuhu Vice'i ajakirjanikuna jala ukse vahele oled saanud. Põhimõtteliselt on need nagu kohtumine hullumeelsete kohalike ambaalidega, kes sind turistikatest kuhugi silla alla soga vahele tassivad ja karmi puru nina alla suruvad, samal ajal kui naiivsed turistid mõne meetri kõrgusel teie kohal imeilusaid jõelaineid pildistavad.

Fritz the Cat (1972), The Nine Lives of Fritz the Cat (1974)

Tüüp: seks, geto

Seks ja loomad. Mis küll valesti võiks minna?

1960ndatel tegutses Fritzi-nimeline kass koomiksiveergudel, kuni 1970ndatel ka kahes multifilmis elustus. Sellest on tegelikult tingitud ka visuaalselt koomiksilaadne pool. Multika peategelane, seksimaias kass, jõlgub igasugustes rentslites, kohtudes prükkarite, hullude, mõrvarite, hipide, neegervareste, debiilistunud politsei ja isegi Hitleriga. Ta käib ära nii pidudel, automatkal, haiglas, kosmoses, teispoolsuses kui ka kanalisatsioonis.

Multika avastasin ma sugulaste pool telekast umbes kümneaastasena liiga hilja üleval passides. Võite ette kujutada minu ekraanile naelutatud pärani silmi, kui vahepeal juhtusid kellegi püksid alla vajuma, jättes jeldaa ripakile, või kui paljastusid tissid, kui Fritz neid ahnelt krabas. Seal maailmas on kõik pidevalt rohelisest pilves, ühe eide igipõline unistus oli alati prostituudiks saada, seksi leiab iga nurga pealt ning neegervaresed tunduvad alati ähvardavad. Iga film mõjub kui kellegi värvikas elu, mida ei kahetseta ka siis, kui ta 20ndates eluaastates viimase hingetõmbe teeb, ning just seda tahetaksegi edasi anda. Multikas peegeldab ajastu vaimu, kui USA oli oma absoluutses mõjuvõimu tipus, ühiskond oli tänasest rohkem kihistunud, külastati veel Kuud, rassism lokkas rohkem kui täna, droogid alustasid massilist levikut ning hipid olid avastamas alternatiivset elumudelit, mis ähvardas ühiskonna pahupidi pöörata. Ning getode liiklus koosnes eranditult tossavatest vanadest autoloksudest, mis minu jaoks oli peamine.

Heavy Metal (1981)

Tüüp: veri, vägivald, nudism

Naise keha olgu alati nähtaval, ka keset lahingut.

Kindlasti on see 1980ndate üks underground-megahitist kultuuriikoon, millele kriitikud kahjuks halastanud pole. Võimsa jälje on jätnud see ka 2008. aastasse, kui South Park seda väga tabavalt parodeeris. Heavy Metal-i ülesehitus on nagu minu raamat - mitmed väiksemad süžeed jutustavad kokku ühe suurema. Kas selline struktuur ka meeldib, on maitseasi, aga ma mäletan, et see joonisfilm jättis mulle isiklikult kustumatu mulje. Subplot-id olid seal pisut pinnapealsed, aga struktuurne idee kui selline oli uuenduslik. Klassikaline rock, veri, vägivald ja paljad tissid on selle multika lahutamatud osad, mistõttu sobib see eelkõige (nohikutest) meestele õlu kõrvale.

Ren and Stimpy (1991-1996)

Tüüp: lollus

No milleks...

See ei liigitu küll otseselt undergroundi alla, kuid oma olemuselt võiks see väga edukalt sinna kuuluda, sest mõned aastakümned enne eetrisseminekut poleks sellist asja küll lastele pähe määritud, aga 1990ndad aastad keeras pea peale lollaka kassi ja närvihaige chihuahua seikluste pööris. See multifilm oli tõeliseks teejuhiks, mis mõjutas ka kümnendi mainstream-multikate erakordselt jäledat väljanägemist. Ma kasvasin 1990ndate Cartoon Network-iga üles ning võin seda veendunult kinnitada. Aga jah, Ren ja Stimpy on kummalised tegelased, kelle kehade ebahügieenilisemaid kohti kippus kaamera rambivalgusesse seadma, paljastades šokeeritud vaatajale eriti võikad rohelised ninakollid ja mitme pika karvaga mädapaised. Tähelepanu väärib ka Stimpy arglik homoseksuaalsus, mida tollasel "moraalselt kõlblikumal" meediamaastikul tolle aja kohta üsna julgelt eksponeeriti. Reagani eelmise kümnendi püüdlused traditsioonilisest kõlblusest ja kirikus käimisest pakatavat peremudelit taastada luhtusid selle multika eetrisse jõudmisega.

Beavis and Butthead (1993-1997, 2011)

Tüüp: lollus

Taa-taa-taa-ta-ta! Tada-tada-tada-taa-ta-tah!
Iron Man on päris lahe, hõ-hõh!

Need kaks tolvanit on kindlasti peamised kangelased, kes 1990ndad tõeliselt defneerisid. Sündinud MTV muusikapalade vahel, sobitusid nad sinna kuidagi ideaalselt, sest olles muusikale lõbusaks vahepalaks, mõnitasid nad eetris olevaid artiste neid järgi ahvides või nende riietuse üle ilkudes. Siinkohal pean kindlasti mainima, et tollal õigustas MTV oma nime, sest reality show-de asemel täitus kanal ainult muusika ja kahe põmmpeaga, kes ühiskonnalt pidevalt peksa said ning sealjuures ka head nägu tegid ("Hõ-hõh, see oli lahe!").

Samas võiks saadet vaadelda ka kui kriitikat (vähemalt tollase) tänapäeva aadressil, mil püsiväärtused lahustumas olid ning noored meelelahutust ja idiootsust kummardasid. Noorte eluliini rolli täitis tollal nutitelefoni asemel televiisor, mida raamatute lugemise asemel ka religioosse agarusega vahiti. Esimeste reality show-de eetrisse tikkumine pressis inimeste ajude vahele rumaluse tangupuru ning ka multikad peegeldasid usinalt seda vaimset allakäiku. Kui öelda, et noorus on hukas, siis mulle kangastuvad eelkõige 1990ndad. Ah, kurat, ma ju ise ka...

Happy Tree Friends (1999-tänaseni?)

Tüüp: veri

Minuga õnnetusi ei juhtu, sest olen armas multikategelane.

Kes elas 2000ndate aastate internetis, see tunneb ära pealtnäha süütu lustaka lastesaate, mis levis foorumites, jututubades ja noorteportaalides. Ega televisiooni see (õnneks algul) ei pääsenudki, sest... kohe seletan. Iga lugu algab sellega, et nunnud metsaloomad teevad midagi armsat - kas valmistuvad piknikuks, kohtinguks või lähevad lihtsalt sõbralikult jalutama. Siis aga juhtub mingi koletu õnnetus - kellelegi lendab mingi roigas silma, mingi ketassaag eraldab jala või jääb keegi kuhugi kapitaalselt kinni. Õnnetusse sattuja ning kõik pealtnägijad satuvad paanikasse ning püüdes olukorda lahendada, põhjustatakse kannatanule rohkem vigastusi. Loll põder Lumpy kipub selles eriti osav olema, põhjustates paljudele loomakestele tahtmatult piina. Episoodi lõpuks on harilikult kõik surnud, kui välja arvata üks vere ja kehatükkide keskel seisev tegelane. Minu maitse jaoks on seal liigselt verd ja gore-i ning üsna vähe sisu, mistõttu ma ise liiga suur fänn pole, aga naerma ajab see absurd ikka.

"Lastesõbralikumad" jõledused, mida võiks siin kontekstis mainida

Siin toodud multikad pole kindlasti underground-tüüpi selle traditsioonilises mõttes, kuid eelpool käsitletud joonissarjadega on neil kindlasti mingi vaimne lühis.

Oleme koos kihlatuga selfisid kah teinud!

My Little Pony - Ega sisul ja vormil pole tegelikult midagi viga, sest tegu on legit lastemultikaga, kuid õõvastavaks muudab selle üks teine asjaolu. Asi on selles, et Ameerikas elutsevad kohalikud 30 eluaasta tuuri hikikomorid või autistid on leidnud endale tõelise väljundi. Jah, teismelised poisikesed ning täiskasvanud mehed fännavad algklassiealistele tüdrukutele suunatud multifilmi ning kutsuvad end uhkelt brony-deks. See roosa multikas on muutnud terve põlvkonna autistide eluviisi ning toonud nad kokku piinlikele Brony Con-idele ja päevareividele, kus kardinad on ette tõmmatud, et öine mulje jääks. Selles mõttes on tore, et nad ema keldrist välja omasuguste parve keskele pääsevad, kuid niimoodi nad vaid kinnistavad oma betavaimus käitumismustreid, olles tänapäeva... 1990ndate pundiks.

Cow and Chicken, Ed, Edd and Eddy - Neid jälkusi mu aju õnneks eriti detailselt ei mäleta, kuna sealne nüridus ähvardab vaatajat dementsusega. Eee... et kinnitada pointi, lõpetangi siinkohal ära.

Vihkajad

Ma ei tea, kust mul need debiilsed mõtted küll peakolu sisse kihutavad, aga ühel hetkel pidasin ma väga vajalikuks kirjutada vihkajatest. Ei, keegi pole mulle kehvasti öelnud või pole mulle raske pann varvastele kukkunud, vaid lihtsalt lampi hakkas selline mõttekäik hargnema.

Olen veendunud, et kriitika on edasiarenguks hädavajalik nähtus, samas ka sellel on piirid. Kontrollimatu mahategemine, nägemata midagigi head, pole kellegi kriitika. Tegu on viha ja pettumuse väljavalamisega pahase inimese poolt. Minu silmis koosneb kriitika kõigest - mis läks hästi, mis oli valesti, mida võiks täiendada ja mis elemente võiks teinekordki kasutada. Kahjuks ei ole see kõigile pärale jõudnud, kes end kriitikuiks peavad. Olen end tihti lõbustanud mõttega, et mingi eriti õela kriitika alla võiks iseenda arvustuse jätta. Kriitiku arvustuse kohta.

Me kõik oleme mingil kujul kriitika ohvrid, sest päris mitmetele tundub oma hindamatute arvamuste mittejagamine patuna (Ei, mina nende hulka ei kuulu! Palun uskuge mind...!). See pole ka ime, sest meil on õnn olla osaks ühest tigedast rahvast - eestlased. Ma olen kogu meie sapiga nii ära harjunud, et ükski tige sajatus mind enam ei üllata. Küll aga kipun kergelt muigama, kui loen välismaalaste muljeid meie eluhoiakutest. Elame juba pikka aega selle supi sees, nii et lausa muigame, kui keegi kipub vihjama näiteks Lõuna-Euroopa lõbusa eluviisi olemasolule, kus osatakse teisi märgata.

Mis mul ometi viga on? Kui meie elus nii palju halli ja süngust on, siis miks ma endiselt neist teemadest ka siin jahuma pean? Aga mul on diagnoos juba olemas - olen eestlane. Loomulikult meeldib mulle lõunamaade avatus ja sõbralikkus, kuid see vastik Eesti värk on kuidagi... südames. Sellised need sümptomid ongi - tahaks nagu kuskil mujal elada, et saaks eemale sellest rõskusest, tuimusest ja raskemeelsusest, kuid mingi värk hoiab mind tagasi. Mingil põhjusel ei soovi ma päikese ja palmide alla elama minna, kus ka suvalised vastutulijad kogu südamesoojusega naeratavad. Ma olen see hull, kes eelistab sajust ilma poriste lumevallidega, halli Nõukogude tegelikkust ja ärapanevat liikluskultuuri.

Sest ma tean, et kord tuleb suvi paari päikeselise päevaga ning saan siis suvises merevees ujuda, lõuad plagisemas. Niimoodi me funktsioneerimegi. Ja sellele järeldusele jõudsin alles hiljuti, sest olgem ausad - eestlase hingeelu on päris raske lahti mõtestada. Vahel ka eestlasel endal.

Nii jõudsingi pika kaarega teemakäsitluseni, mida me kõik nii armastame... ptüi, vihkame. Esitlen teile liigitust, mida vaid eestlane tahab koostada - vihkajate kategooriad:

Diiva

Mis seal salata, tavaliselt on tegu oma ala tipptegijaga, kes oma eriala kõiki tahke valdab. Häda on lihtsalt selles, et tipus või "tipus" püsimine on ta moraalile laastavalt mõjunud. Kunagine heasüdamlik kunstiharrastaja on aastatega moondunud raisakulliks, kes kõiki võimalikke tärkavaid konkurente juba eos veristada püüab. Aus kriitika kipub kibekiirelt vihakõneks üle minema ja positiivsele seetõttu ruumi ei jäägi. Kui selline on su kallal lõpuks oma tiraadi lõpetanud, hakkad mõistma, et maailmas on olemas päris inetuid inimesi. Kuna sa ei kuulnud ka ühtegi asjalikku näpunäidet, siis hakkad ka paratamatult kritiseerija kompetentsuses kahtlema.

Maneerid: Üleolevus, sarkasm, printsessina esinemine, võlts naeratus, peab end varjamatult arvamusliidriks, ülivõrdluste kasutamine ("Sul on sõna otseses mõttes kõige hirmsam lauluhääl, mida ma olen elu jooksul pidanud kuulma.").

Anonüümne kommentaator

Tegu on tavaliselt luuseriga, kellel pole eneseväljendamiseks muid kanaleid kui Delfi kommentaarium (minul on näiteks blogi). Tal on iga uudise ja artikli kohta oma eksperthinnang ning ta peab oma kohuseks seda viivitamatult teistega jagada. Selle asemel, et midagi kasulikku teha või endale põnevat tegevust otsida, vaieldakse teiste omasuguste nimetutega kusagil interneti sügavikes. Artiklite all korduvad ikka ja jälle need samad nimed, kusjuures pole vahet, kas artikkel räägib kudumistehnikatest või ahelavariist.
Maneerid: Raudne enesekindlus, teiste üle ilkumine, argumentide lõppemisel isiklike solvangute loopimine, ropp suu teeb mehest mehe.

Kurja südamega

See on see koolikiusaja, kes sind kunagi ahistas. See on see tõsine tigedik, kes ei suuda enda üle naerda ning saadab kõiki pimedatesse paikadesse. See on see tige tädi, kes aknal meid kõiki põrnitseb. See on see õnnetu inimene, keda vanemad kunagi ei armastanud ning seetõttu näitab ta ka teistele koha kätte. Kuigi üks õpetaja sulle kunagi ütles, et pole olemas kurja inimest, siis seda eksemplari kohates tead, et tookord sulle luisati.
Maneerid: Kuri pilk, naeratamine põhjustab jõhkrat valu, laste ja loomade põlgamine, ei tervita ega täna iial kedagi, iga päev on halb päev.

Põhimõtteline

Ta usub jumalasse või hoopis vihkab neid, kes jumalasse usuvad. Samas ei piirdu asi sugugi vaid jumalaga, sest tähelepanuobjektideks võivad olla mehed, naised, heterod, homod, sulelised, karvased, mustad, valged, punased... Ühesõnaga kõik, mida või keda annab kategooriateks lahterdada, leiavad kas vakumatut ümmardamist või põhjalikku jälestamist. Esindajaid leidub tervest poliitilisest spektrist.
Maneerid: Mustvalge maailmapilt, jumaldab oma iidolit ja vihkab mingit gruppi.

Lihtne poiss

Tema eesmärgiks pole kedagi teadlikult peedistada, vaid ta kipub ütlema oma tooreid arvamusi ilma igasuguse filtrita. Ta on tavaliselt ausameelne maapoiss ning kui ta juhtub nägema näiteks neegrit, siis ka hõikab kohe rõõmsalt: "Vahi, kus neeger!". Teda võiks seostada muinasjutuga "Keisri uued rõivad".
Maneerid: Ajab omi asju, suu käib pidevalt, ei tunne diskreetsust, über-ekstravert.

Tuleb siiski meeles pidada, et tegu on hater'ite paisutatud stereotüüpidega ning arutlus ei puuduta konstruktiivseid kriitikuid. Päris elu on märksa komplitseeritum, sest igale nähtusele on miljon võimalikku põhjust. Mõned meist on tõenäoliselt ülaltoodud kategooriate segu, omades iseloomustusi mitmelt. Iga inimese tee vihkamiseni on erinev ning näiteks mõni anonüümne kommentaator ei pruugigi luuser olla, vaid võib selguda, et tema näol on tegu hoopis mõne lugupeetud ärimehega, kellel vaja vahel auru pingelisest päevast välja lasta. Seda on tarvis selleks, et ülejäänud päev kulgeks tal sujuvamalt ning lähitulevikus saaks ettevõtja mõned töökohad juurde tekitada.

Kas see ongi meie kaua otsitud Eesti Nokia? Kas nii saamegi Euroopa viie rikkama riigi sekka?

Vanamehe film

Vaatasin ära filmi, mida soovisin näha alates hetkest, kui sain teadlikuks selle olemasolust - Vanamehe film. Selgitangi kohe, mis mulje see joonisfilm mulle jättis ning kuidas sellesse suhtun.

Sisu keskne konflikt põhineb sellel, kuidas lehma lüpsmata jätmisel võib juhtuda tohutu õnnetus, kui looma udar piima surve all plahvatab, tekitades tuumaplahvatusega sarnase seene- või udarakujulise pilve. Mulle selle osa stiililine pool väga meeldis, kuna oma olemuselt oli see 1950ndate aastate ENSV aegne ringvaatefilm, vihjates mõne elemendiga ka Fallout'i mänguseeriale.

Piimavana ehk tollane lüpsimeister lasi lehmal õhku lennata ning sellest ajast alates elas piimast moondununa tagasitõmbunult oma hütis. Vanamees aga pidas talus lehma, kelle piim külarahva seas nii nõutud oli, et viimased igal hommikul mannergutega lauda ukse taga ootasid.




Kui aga Vanamehele ta lapselapsed külla tulid ja lehma karmi käega pässi käest vabaks päästsid, algas vaese looma tagaotsimine. Loomulikult segas end asjasse ka Piimavana, kes loomal pead maha võtta soovides ka kamba töötuid saekaatrivendi kaasa vedas.

Loom leiti keset metsa mingilt hipide kommipeolt, kus natuke madistati ja ka verd kahte lehte lasti. Lehm saadi küll kätte, aga üks laps lasi looma taas vabaks, et teda ei piinataks. Otsingud viisid sügavamale metsa Puujumala juurde. See pervo palus neil traktoriga enda sees olevasse suurde auku sõita ja siis välja tagurdada. Nii hästi palju kordi, kuni okstelt mingi seeneke maha pudenes. See oli orgasmi allegooria, mille sarnast kasutati ka varem Vanamehe multikas, aga seal kukkus puuleht oksa liigutamisel.

Edasi kohati pimedas metsas karu, kes neid lõpuks ründas. Üks poiss neelati alla ning peale pikka soolestikuliugu maandus ta metsarahva ja lehma juures, kes kõik karu kõhutäiteks olid saanud. Ka Jaagup Kreem tõusis vahepeal esile, keeldudes laulmast. Poiss aga suutis rokkstaari laulma veenda, kuna see pidi Puujumala sõnul pääsetee avama. Nii pani Terminaator musa käima ning karu tagumine auk avaneski, puistates kõik elukad ja poisi vabadusse. Lõpuks leidiski poiss lehma karu persest...

Vahepeal oli noorim lapselaps mingi mehhanismi valmistanud, mis suutis elusolendist piima välja pumbata. Aga et masinat prooviti kuke ja mingi külavanakese peal ning keegi veel märkis piima maitstes, et see pole küll õige asi, siis... Mis see valge ollus küll oli, mida isaste seest välja saab pumbata?

Lõpuks said kõik talu juures kokku ning mootorsaega vehkiv Piimavana imeti masinasse, mis hiljem tema soontes voolanud piima abil tolle kurja pässina edasi elas. Vanamees pistis enda pea kogemata lehma urruauku ning temast sai kimäär või lehminimene. Piimavana-robot alustas viimast võitlust, mis päädis loomulikult masina plahvatusega.

Lõpuks oli maa kaetud piimaga ning maarahvas võis end joogist ogaraks juua. Kõige viimaks ütles kimäär, et lastel on nüüd vaja vanaisa ära lüpsta. Oh jummel.

Detailid mulle igatahes meeldisid, eriti taluloomade kummalised inimlikud hääled, punase etiketiga Lauda Viin ja Vanamehe müts, mis end iseseisvalt sirgu ajas. Samuti ajasid mind naerma kõik sealsed jõledused nagu näiteks sea täis puhumine ja tolle peeruga laste lõbustamine. Vihjed igasugustele kehavedelikele ja seksuaalaktidele panid pea ringi käima.

Kui animatsioon 2D-kujutiste vastu välja vahetada ning inglise keel peale lasta, oleks tegu algusaastate South Park'iga, mis mulle väga meeldib. Tegelikult on tore, et meil on omaenda kodukootud South Park, aga koos Eesti kolkapiirkondade eripäradega.

Siit tuleb nüüd aus hinnang. Põhiidee on andekas ning seetõttu ootasin ka mõnevõrra aktiivsemat seiklust, aga tempo jäi kuidagi lohisema. Mulle näis, et ühe nalja juurde jäädi liialt kauaks toppama, selle asemel, et midagi uut näidata. Ehk on see rahuliku Eesti eripära ning filmitegijad püüavad end Hollywoodist distantseerida?

Alguses nii ähvardav Piimavana taandus tasapisi taustakarglejaks, sest tema kohalolu polnud absoluutselt tajuda. Soovisin, et ta mingi nupuka salaplaani välja oleks haudunud, aga põhipahalane jäi kahjuks mingi suvalise kaasajõlkuja tasemele, kellele lõpus vaevata tuupi anti.

Olgem ausad, filmi tulin ma vaatama eelkõige Vanamehe pärast, kes aga sarnaselt Piimavanale kuidagi nagu taustal kaasa tegi. Jäi mulje, et peategelasteks olid see üks lapselaps (Priidik?) ja lehm, kellest mul sügavalt savi oli. Oleks Vanamees veidi enam veidrat jama korraldanud, oleksin ma filmiga rohkem rahul, aga selle asemel pidin kaasa elama tundmatute tegelaste keerdkäikudele, oodates pikisilmi purjakil pässi ilmumist kaadrisse. Kui peaks mingi võrdluse tooma, siis Vanamees oli kui kuulus Mona Lisa maal, aga dokfilm tehti selle pildiraamist.

Kuigi mu hinnang tundub pisut tõre, soovitan underground'i sõpradel asi ikkagi üle kaeda, sest jõledusi ja kohatusi jätkus avaliku kinolina jaoks õnneks rohkemgi kui ootasin. See pisku, mida Vanamees tegi, läks igati asja ette ning saalist lahkusin ma naeratus näol.

Türgi päikese all hüppamas

Selle postituse jaoks võtsin pikalt hoogu, sest nagu me teame - peale soojamaa-puhkust tuleb aeg korralikult maha võtta. Ma ei kirjuta Türgi kultuurilisest poolest ega ajaloost, sest see on päris komplitseeritud ja pikk teema, mida peab korralikult tegema. Selle asemel jagan primitiivsemat pilguheitu autoarmastaja perspektiivist, kes pidi kuumas kliimas karkudel komberdama.

Kiireks taustainfoks, et vaid mõni nädal enne reisi tõmbasin ma vasaku jala kannakõõluse pooleks ning päev enne reisi asendasin ma kipsi ortoosiga.

Reis

Alanya reis kestis kuupäevadel 5.09.19-12.09.19, ning sinna sisse jäi kummalisel kombel 9/11 rünnaku 18. aastapäev. Praeguse seisuga pole terves maailmas enam ühtegi alaealist, kes oleks 9/11 rünnaku ajal elanud, aga see on teine teema.

Meie reisiseltskond koosnes minust, elukaaslasest, kahest sõbrast ja nende kahest väiksest lapsest. Lennukis pidasid nad end normaalselt üleval, samas nad istusid kusagil tagapool. Minu selja taha sattus aga üks võõras pere, kelle laps maandumise liginedes kontrollimatult röökis. Kuna istusin esimese rea vahekäigus, siis pidevalt elas mul ka vetsujärjekord seljas. Ka lennuki sabast tungiti piloodi selja taha hunnikut tegema, kuigi sabas oli täpselt samasugune keha kergendamise punkt. Stressi leevendas mõnevõrra see, et invaliidina pääsesin ma lennujaamas eelisjärjekorras passikontrollist läbi ning esmamulje türklastest jäi seega päris soe.

Ilmateade väitis, et paar esimest päeva on Türgis sajused, aga võta näpust - intensiivne päike lõõskas kogu seal oldud aja lagipähe. Enne keskpäeval linna peale minekut tuleb asi läbi mõelda, sest ma garanteerin, et minutiga olete te higist läbi imbunud. Igasugused ärid ja melu tärkavad pigem õhtul.

Hotelliga jäin rahule, sest meid majutati spetsiaalsesse invatuppa. Päris mõnus oli istudes duši all käia või kemmergut kasutades käetugedele toetuda. Ainult seinal oli mingi veekahjustus ning esimesel päeval jäi duši toru voolama, mis küll mingil hetkel korda tehti. Neli tärni pole ikkagi viis tärni. Peamine nauding oli see, et all inclusive pakett lubas meil kõik söögikorrad hotellis sisse ahmida ning kohalikus restoranis käisimegi vaid korra. Õlut või viina joo, palju tahad, rääkimata mahlavalikust. Sibularõngaid või kana võta, palju jätkub.

Minu seisundi ja kergelt väsivate pisikeste laste tõttu kasutasime lähikonnas liikumiseks taksot, mis polnudki niiväga kallis. 1,3 km kaugusele Alanyumi poodi viis takso meid alla 3 euroga, aga kuna taksojuhil polnud eurosente tagasi anda, jätsin osa antud 3 eurost jootrahaks. Viimasel päeval lootis mingi teine taksovend tagasisõidu eest 6 eurot saada, aga saatsin ta kohe pikalt. Jalutasime poe teisele küljele, peatasin takso ning saime kaubale 3 euroga. Ma tõttan juba liigselt lõppu, seega naaseme tagasi esimeste päevade juurde.

Türgi automaailm

Liiklus on eestlaste mõistes kaos. Radasid vahetatakse meelevaldselt ning suunatule kasutamist nägin vaid foori taga pööretel. Signaali lasti liberaalsemalt kui kodumaal, kuigi mingit pasunakoori kah polnud. Pigem kõlas signaal siis, kui oli tarvis enda kohalolekust märku anda, kui kusagilt vahelt läbi poeti. Teeandmise kohustust tõlgendati enamasti vastavalt vajadusele, sest lõppude lõpuks kehtis suurema eesõigus.

Autopark on seal üllatavalt värske. Umbes pooled autod on valged, järgmine värvigrupp on hall, järgnevad must, punane ja muu nodi. Tundus, et kollane värv on reserveeritud vaid taksodele. Populaarseim mark on nähtavasti Renault, mille hulka kuulub nii tänapäevaseid kui ka 90ndate Lagunasid ja 80ndate Renault 9 igiliikureid, millest viimaseid kohtasin igal nurgal. Mootorrattaid ja rollereid oli ka, aga üllatavalt vähe. Kaugemal Aasias on neid tänavail kindlasti enam kui Alanya linnas.

Peamised uued autod on Prantsuse ja Jaapani seljakotid või Korea päritolu väikeveokid. Teine oluline grupp on Türgi omalooming Tofaš Šahin. Kui ma ühelt taksojuhilt küsisin, kas tegu on ka hea autoga, hakkas ta lihtsalt naerma. Minu mulje kohaselt on tegu kohaliku VAZ-21099 sarnase prügikalaga, mida väga ei hoita. Tofaš Murat 124, hilisem kandiliste esituledega Tofaš Serce, täitis kohaliku VAZ-2101 rolli, olles austatud klassik. 124 tootmine jäi aega, mil islamimaailmas lubati palverännakul esmakordselt ka autoga käia, mistõttu pani see mudel rahva tõeliselt ratastele. Murat 124 või Murat 131 enam väga palju tänavatel ei liigu, aga nende auväärsus on türklaste seas kindlasti suurem kui 90ndate Šahin'i oma, mille väärtus näib olevat parandamatult (pun!) devalveerunud.

Tofaš Murat 124

Tofaš Serce

Tofaš Šahin

Teed on üllatavalt heas korras ning löökauke ma ei täheldanud. Äärekivid on ilgelt kulunud, aga eks see on igasuguste busside ja veokite töö. Peale asfaltkatte on laialdaselt kasutusel ka parkettkivikate. Muide, on ka üks põnev lahendus ilgete tõusude ja vihmase ilma tõttu sigineva libisemise vastu võitlemiseks. Kangetel kallakutel kasutatakse erilist "lainelist" pinda, nagu sõidaks üle mõne Tallinna tuiksoone pikiroobaste. See pani bussi hüppama ning alguses arvasin lausa, et teed on koledalt ära vajunud.

Kohalik elu

Inimesed on seal kõik ekstraverdid ning ka möödujad pärisid pidevalt mu jala kohta. Ma tunnetasin, kuidas kohalikud elavad "väljapoole" ning tunnevad rõõmu vestlustest. Muide, kogu selle nädala jooksul kohtasin ma vaid ühte ärritatud türklast, kes bussi roolis äärepealt ka ühe Mersu kõhnemaks oleks surunud. Kõik ülejäänud olid ääretult sõbralikud, abivalmid ja aktiivsed.

Islam on küll valitsev religioon, kuid väga ma selle olemasolu ei tunnetanud ning poest leidis iga huviline alkoholi. Ehk on see Alanya kui kuurortlinna eripära? Muidugi oli kogu maa kaetud mošeedega, aga burkaga naisi kohtasin ma harva. Pigem tunti end vabalt ning nauditi sooja päikesepaistet. Kogu see olustik ja melu meenutas üsnagi Portugali, mitte mõnda islamiriiki.

Samas wifi-s istudes oli mul päevselge, et valitses tsensuur. Teatud lehtedele puudus lihtsalt ligipääs, julgeolekuohuks peeti näiteks nii Wikipediat, 4chan-i kui ka täiskasvanute saite. Eks see sõnavabaduse puudumine ole islami eetika ja valitseva režiimi tagajärg. Hoidkem ja hinnakem Eesti sõnavabadust, sest Türgi internetiruumis tundsin ma end tõesti klaustrofoobiliselt.

Poodlemine

Poed on viisakad ning kohalikus Viru keskuses olid ukse peal turvakontroll ja metallidetektor, aga turistidesse suhtuti leebemalt. Minu metalljalats ja kargud panid häire üürgama, aga turvamees ei vaevunud mind isegi läbi patsutama. Üldiselt pakuti kõiki kalleid brändiriideid, mida venelased sealt soodsamalt toomas käivad. Muide, venekeelseid silte ja reklaame olid kõik tänavad täis.

Kohalik turg ehk bazaar sisaldab enamasti kas spordirõivaste-, jalatsi- või suveniiripoekesi. Ma soovisin väga endale pintsakut, aga no kusagilt ei leidnud, sest pigem pakuti triiksärke. Muidugi tõin koju massiliselt aluspesu ja t-särke, hind ikkagi konkurentsivõimelisem kui kodus. Meie keelt kuulates asuti koheselt mõistatama, kust me pärineme. Pakuti Hollandit, Poolat, Soomet ja Lätit. Lõpuks, kui kuuldi, et oleme Eestist, siis vastati automaatselt tere-tere. Üldiselt nad teavad ka seda, et me, eestlased, oleme üsna rotid ning püüame alati võimalikult odavalt läbi ajada. Nii haaraski üks müüja oma peast, kui nõudsime mingi särgi eest liiga madalat hinda ning ohkas, et oh neid eestlasi. 👳

Muide, hind, mida turul näete, on alati indikatiivne. Letihind tuleb alati madalamaks kaubelda ning kohalikud müüjad löövad selles meelsasti kaasa, olles isegi hinnasula algatajaks. Kusagilt poe eest mööda kõndides hakati alati "parimat hinda" kuulutama ning väideti, et meile kehtis lausa "eriline" hind.

Üks hea näide on see, kui mu elukaaslane otsis mingeid pükse ning müügitädi pakkus talle paari 25 eest. Elukaaslane keeldus ning me asutasime end minekule. Müüja pakkus siis 20. Elukaaslane keeldus. Müüja hõikas siis 18, elukaaslane kõndis edasi. Kui hüüti 15, pöördus ta kannapealt ringi.

Teine meeldejääv näide levinud müügitehnikast oli see, kui pakuti naisele lõhna. Kätte pisteti kaks erinevat purki ning selle eest sooviti vaid 30 eurot. Diil tehtud, asuti minu kallale, pakkudes kahte meestelõhna, aga hinnaga 20 eurot. Keeldusin viisakalt ning läksime edasi. Kui oleksin seal järgi andnud, oleks ma ilmselt vähemalt 10 aasta lõhnatagavaraga lahkunud. Muide, elukaaslane märkis hiljem enda lõhnade kohta, et mingi kork pidi olema klaasist, mitte plastist, aga keegi ei saa nagunii au, et lõhn on järgi tehtud.

Lõpetuseks

Hotellis tellisime reisiagendi kontaktisikult esialgu kolm üritust, aga hiljem ühest loobusime, kuna elukaaslane jäi külmas hotellitoas haigeks ning üks sõber ei sallinud laevaga sõitu. Me käisime delfiinide etendusel ja pikal linnatuuril, kahjuks spetsiaalne laevasõidupäev jäi ära. Linnatuur sisaldas endas nahamuuseumi ekskursiooni koos moesõuga, kullapoe külastust, kalakasvanduses kala söömist, mägede nägemist ja lõpuks ka kiiret "piraadilaevaga" sõitu. Ma nii ootasin järgmist pikemat laevaüritust, aga kahjuks sinna ta jäi. Võimalus oli ka kaatri taga mere kohal langevarjuga lennata, aga oma jala pärast ei hakanud ma seda isegi kaaluma.

Tagasilend kestis sama pikalt kui kohalelend, sama jõnglase röökimine kõrva hellitamas ning seljatugi vihase põtkimise all vappumas. Järgmisel korral reisile minnes investeerin kõigepealt kõrvatroppidesse ja loodan siiralt, et lastega pered enne lennukisse astumist enda järelkasvule Eestis mõne hea hoidja leiavad. Me enda penile vaatame ka juba koertekooli, aga see on juba täiesti mitteseotud teema.