Tantsimine

Räägin siis ühe asja südamelt ära. Ma ei mõista nimelt tantsida.

Minu jaoks on see hoomamatu nähtus, mida kõik teised peale minu nautida oskavad. Mina olen see ainus "autist", kes igas seltskonnas paterdise rolli etendab, kui ümberringi näiteks uhkel valsisammul liueldakse.

On mingi seosetu sammude järjekord, mida kõik teavad. See on kui varjatud sekti salakeel, mida keegi mulle iial õpetanud pole. Olen proovinud küll ise skeemide järgi mingeid liigutusi teha, aga seal puudub minu jaoks vähimgi loogika. Ühed ütlevad, et tants peab tulema südamest ja et seda peab tunnetama. Samas kui ma midagi selles vaimus proovin, siis soovivad vist küll kõik, et ma parem maha istuksin. Vähemalt ühe tantsuprofist naise näost, kellega ma kunagi kohtamas käisin, oli seda küll teravalt näha.

Ehk mängib rolli minu kehv kehaline mälu? Ajaloosündmusi suudan ma küll kiirelt omastada, aga tantsusammude järjekord ei moodusta minu jaoks mitte mingit mõistlikku tervikut.

Kunagi lapsena käisin ka karates, sest noh... ema käskis. Igatahes... karate on mõnes mõttes ka nagu tants, sest kata'de liigutused nõuavad erinevate löökide õiges suunas ja järjekorras esitamist. Teatud kohtades pead karjuma ka "Kiai!", rõhutades mingit eriti dramaatilist lööki. Kogu see pull mind ei huvitanud ning parimaks osaks pidasin ma karatetrennis hoopis... jalkat. Ma ei teagi, miks ma tollal seda emale ei maininud. Kuna ema soovis, et ma saaksin füüsilist koormust, poleks tal kindlasti selle vastu midagi olnud, kui oleksin hoopis jalkatrenni üle läinud. Eks ma tahtsin näidata, et ma saan hakkama ja et ma ei põgene piinakambrist, mine sa tea.

Nagu arvata oli, ei edenenud ma vööde maailmas kuigi kaugele. Kuna vööeksam sisaldas ka kata'de tundmist ning ma ei teadnud neid trenniväliselt kusagilt uurida, jäigi asi soiku. Tunnis mõtlesin ma pigem kosmosest ja autodest ning lööke etendades hõljusin hoopis enda maailmas, selle asemel, et igavaid liigutusi meelde jätta.

Kui algas keskkool, teatasin lõpuks emale, et aitab küll. Pean kerge imestusega tunnistama, et sel raskel pubekaajastul läks elu mõnevõrra paremaks. Kui lõpetad millegi vastumeelse tegemise, tekib sinu elusse nii palju vaba aega ja rõõmu, et saad selle energia kuhugi mujale suunata. Nii algaski minu "avantüür" Jawa ja Mossega.

Koordineeritud kehaliste liigutuste tegemise jätan proffidele või kaheksajalgadele, sest see pole absoluutselt minu teema. Ma eelistan asju, mida annab loogiliselt tuletada, välja mõõta või arvutada. Võimalik, et sellepärast valisingi ülikoolis just sillaehituse eriala. See suund oli küll ainus asi, kuhu ma tasuta õppekohale sain, aga see tundis ka üsna mõistliku teena, kuigi tollal ei teadnud ma veel, mis mind ees ootas.

Siit ka moraal, et ärge sundige end tegema kasutuid asju, mida te ei naudi. Ja kallid lapsevanemad, kindlasse trenni või huvialasse sundimise asemel pigem suunake oma lapsi. Kui lapse olek tundub vastumeelne, siis võimaldage tal ise valik teha. Ma tean, et mina oleksin küll palju õnnelikum olnud.

Liiklusmaniakid vol 2

Kui eelmisel korral kirjutasin erinevatest inimtüüpidest, keda roolis kohata võib, siis seekord tutvustan lugejale huligaanitsejate erinevaid "võtteid". Kirjatükk on inspireeritud hiljutisest hommikust, kus sattusin kolme (3!) pingelisse ja/või ohtlikku liiklusolukorda. Kui tavaliselt on mu reaktsiooniks tige vandumine, siis seekord muutis hommiku markantseks asjaolu, et ma naersin hoopis neile hulludele järgi. Olen ma varsti ise osa nendest?

Ettetrügimine

Foori taga on kaks rida. Sina istud autode kolonni eesotsas, kõrval bussirajal kipub üle stoppjoone veerema mingi nurgelise välimusega linnamaasturike. Ja siis lahvatab fooris roheline ning esirehvide vilinal on linnamaasturi elueesmärgiks sinu auto ette pääseda. Ega jumala eest ei saa normaalselt startida ja suunda näidates vahele paluda, kus sa siis sellega. Ikka peab demonstreerima oma alaväärsuskomplekse, mis kaasliiklejaile väsitavalt mõjub.

Valearvestamine

Eelmisega mõneti sarnane, kuid tema ei kihuta foori taga autorodu ette. Selle asemel ilmutab ta end kuskilt kõrvalteelt kui viirastus ja jääb venima. Peateel sõitjad surugu aga kiirelt piduripedaalile, sest tema "ei näinud midagi". Sellise nahka läks ka autori kallis bemm.

Jokkeriks olemine

Suunda näitamata liigutakse suvalises suunas ning kaasliiklejate mureks on ära arvata, mida segaduses juht järgmiseks teeb. Ta lisab teiste ellu põnevust ja vürtsi, sest napp pääsemine eluohtlikust kokkupõrkest varustab tavainimest pikaks ajaks adrenaliiniga.

Sabatamine

Üks võimalik meetod kehvade parkijate
korralekutsumiseks. Julgustan lausa
proovima, sest kellegi vara ei kahjustata.
Nipukad taskusse!

Istumise all on jälitajal mingi ülbe bemm või mersu ning võtab sulle viivitamatult sappa. Ja kohe nii tihedalt, et kui julged isegi pidurdamise peale mõelda, on ta sul hooga ahtris kinni kui lössis takjas. Selliste jaoks aitab nende ees 55-ga venimine, aga see on niigi tohutu heategu, sest minu elukaaslane teeb seda 45-ga. Kui selline lõpuks oma ohvrist mööduda saab, kaob ta hooga ees ära, näol tige grimass.

Parkimiskunni tiitli haaramine

Oma suure linnamaasturi või luksussedaani jätab kodanik kõnniteele või kuhu iganes juhtub. Parklates hõivab ta harilikult vähemalt kaks kohta, sest muidu "tekivad ta uksele täkked". Sa tunned ta parklas ära ka selle järgi, et see ennasttäis kuju kõnnib uhkelt oma autoni, istub sisse ja tõmbab minema, paljastades karjuvsinise invakoha.  Ühe teooria kohaselt pargivad nad ilma üritamata väga viltu sellepärast, et varjata oma kehva gabariiditunnetust.

Seaduseväänamine

Selliste elufilosoofiaks on "täna võib". Me kohtame neid vastassuunas vastu veeremas, neljarattalisega kõnniteel liiklemas ja bussirajal kilomeetrite viisi otsesuunas kimamas. Kui suunad tema tähelepanu mõnele keelavale märgile, lööb ta kiirelt käega ja rahustab su maha, sest "ah, keegi ei näe".

Teelt välja surumine
Seda nippi kasutatakse just sel juhul, kui puksija auto on ohvri omast kõvasti suurem. "Suurema õiguse" kasutamisel torkavad silma eelkõige pealinna bussijuhid, sest võimaliku avarii korral jäävad nad igal juhul ellu ning on ka hea võimalus, et ohver ehk peatunnistaja lõpetab oma elupäevad kokkupressituna raske bussi ja näiteks mingi ehitise vahel.

Kamikaze võitlusstiil
Mõni jalakäija on vaadanud superkangelaste filme ning aja jooksul on neis kinnistunud surematuse tunne. Pidevalt heidetakse end autodele ette ning kuna masinajuht paratamatult pidurdab, siis ongi jäänud neile mulje, et keegi ei saagi neile kunagi otsa sõita. Tavaliselt komberatakse vaevaliselt üle sebra, silmad maas, või tuisatakse vales kohas üle tee, kuigi liiklus pole intensiivsuse vähendamise märke näidanud. Ja kui tegu on mõne eriti hoolikalt kasvatatud mürsikuga, siis on ka reaalne võimalus, et oma au kaitseks sülitatakse auto kapotile.