Pööbel ja kasvatus

Käisin 2021. aasta sügisel Rootsi kruiisil ning seal nähtu taaselustas varasemaid kogemusi. Minu reisil tuli taluda kajutite alas keset koridori lärmavate teismeliste plärakasti müra ja röökimist ning seda kõike öörahu ajal. Õnneks ei pidanud meie seltskond kogema seda, mis juhtus vaid üks nädal peale minu kruiisi, kus sama laev peksti segi.

Olen aastaid vaadelnud inimeste käitumist ja loonud erinevate käitumismallide vahelisi seoseid. Teismeeas elasin ma illusioonis, et kõik inimesed on head ning vaid kiitva sõna kuulmisel muutuvad ka kõige jõhkramad koletised malbeks. Elukogemus on kinnitanud, et see illusioon oli loodud teadmiste puudumise baasil täiesti põhjendamatult. Olen aru saanud, et inimesed, kes ei tegele teadlikult seitsme surmapatu piiramise või väljajuurimisega, langevad paratamatult nende kätte. Tuleb leppida tõsiasjaga, et inimloomus on väga lihtsalt korrumpeeruv ja et olla hea inimene, selleks tuleb oma isiksusega iga päev vaeva näha.

Nüüd soovingi rääkida sellistest inimestest, kes oma käitumisega teistes ebamugavust tekitavad. Kui te sellistega kohtute, siis tunnete nad kohe ära, sest nad kannavad hoolt, et nad halvas mõttes silma paistaks. See ongi pööbel.

Kui olete arutelu läbi lugenud ja kahetsusega kaasa noogutate, on teiega kõik kombes. Kui te aga peale seda juttu lugenuna end solvatuna tunnete, kardan, et siis tuleb teil endaga midagi drastilist ette võtta.

Kuidas pööblit defineerida?

Õigekeelsussõnaraamatu järgi on "pööbel" sõna "lihtrahvas" sünonüüm, aga halvustava alatooniga. Seda rahvahulka iseloomustavad mitmed negatiivsed omadused - allutakse oma impulssidele, ei orienteeruta ajas ega ruumis, jäädakse teistele pidevalt ette, tarvitatakse roppu sõnavara, kuritarvitatakse meelemürke, noritakse tüli, võetakse äärmiselt palju ruumi ja tehakse palju lärmi. Loomulikult ei tee tüüpiline pööbli esindaja kunagi kompromisse, vaid raiub oma tahet teistele peale. Vabandamine ja enda eksimuse tunnistamine on selliste puhul täielikult välistatud, sest tohutu ego, minakeskne maailmapilt ja alaväärsuskompleksid ei luba teiste ees ühtegi eksimust teha. Pööblit iseloomustab ka isikupära puudumine ja teiste omasuguste ahvimine, sest gruppi kuulumise vajadus surub neile meeleheitlikult hinge peale.

Kes pööbliks saavad?

See nähtus pole mingi muinasjutt või müüt, mida sinikraede alandamiseks õhutatakse. Lisaks televiisorile olen seda ka enda silmade vahendusel näinud ning võin kinnitada, et stereotüüpidel on kindel aluspõhi, mida poliitkorrektses läänemaailmas maha püütakse salata, aga sellega kaldume teemast liiga kaugele.

Muide, pööbli ridadesse värvatavale kandidaadile ei esitata mingeid nõudmisi ei soo, rassi, vanuse, usutunnistuse ega varandusliku seisu kohta. Tavaliselt arvatakse, et valged heast perest pärit valged rikkad mehed on härrasrahva musternäidiseks, aga kunagine USA president Donald Trump näitas selgelt, et lumpenproletariaadi käitumismallidega indiviid jääb alati iseendaks, olenemata ümbritsevast kullast ja karrast. Asi on mõtlemises kinni.

Kalevipojad ehk Soome ehitajad on ehk kõige markantsem grupp, kes paratamatult palju kõrvalseisjate tähelepanu koguvad. Tavaliselt on tegu noorte meestega, kelle haridustee on poolikuks jäänud ning tahumatu ümbrus on neid räsinud. Oma ebakindluse ja muude puudujääkide varjamiseks käiakse naaberriigis kõva pappi teenimas, et see siis endast "kehvemate" (loe "vaesemate") nina all laiaks lüüa.

Politseikroonikast tuntud Rahaboss on Kalevipoegade varajane nurgakivi, kes saabus Siberist, aga Liivalaia litsimajast kätte ei saanud, peale seda räpasesse Koidu tänava korterisse juhututtavate juurde jooma sattus ja lõpuks oma 32 000 krooniga televaatajate ees uhkustama hakkas. Loomulikult võlus ta publikut ka oma vanglakaristusega, mida ta kunagi väidetavalt koos Imre Arakasega "libistas".

Pööbliks kipuvad saama inimesed, kelle silmaring on sama lai kui kuldkalal akvaariumis, kes enda väärtust vaid rahas mõõdavad, kelle elukombed on puiselt lihtsad ja kes tahavad teistele pidevalt "ära panna". Nad viibivad ainult sellistes stagneeruvates seltskondades, kus kõik omasugused jõmmid koos ning neil puudub ettekujutus millestki muust, rääkimata arenguvõimalusest mujal. Kamp on oluline osa pööbli elus, sest kõlakoja efekt ja kriitikavaba keskkond kinnitavad nende tõekspidamisi.

Seitsmele surmapatule andumine tekitab inimestele tohutuid probleeme. Olen ise näinud, kuidas inimesed mängivad end kasiinos suurtesse võlgadesse, võtavad SMS-laenu, laristavad juba palgapäeval suurema osa oma sissetulekust mingite kulinate peale ja tagatipuks joovad lapse söögiraha maha. Kui nälgimise vältimiseks laenatud kümnekas kuu alguses tagasi makstakse, kraabib sama inimene nädala pärast taas ust, silme ees juba uus kümnekas. Ja kui neid mitmeid kordi mudast välja tõmmatakse, siis võtavad nad ka kusagilt ülbuse oma abistajatega möliseda. Tagatipuks astutakse taas samasse ämbrisse, olles lõpuks kogu oma suguvõsa laenurallisse tõmmanud.

Olen tunnistajaks, kuidas "pööblistuvatel" inimestel puudub ettenägemise ja eelarvestamise võime, kuidas põhjuste ja tagajärgede vahel ei märgata mingeid seoseid, kuidas võetakse meeletuid, aga täiesti asjatuid riske, kuidas oma pahesid ei ravita, kuidas oma hädades süüdistatakse teisi, ka abistajaid. Ja kõige selle keskel jääb neil aega üle olla vihaselt kade nende üle, kes sääraseid probleeme vältinud on, kuigi juba vähese vaeva nägemine oleks neid juba alguses vältinud.

Kuidas pööbliks saadakse?

1. Peamine tegur on hariduse, teadmiste ja kogemuste puudumine. On loogiline, et kui inimene ei tea, kuidas probleemi lahendada, siis probleem ei kao, vaid hakkab paisuma. Kui sinna lisada ka see, et inimene isegi ei tea, et tal on probleem, siis kaob ka õhkõrn võimalus, et ta läheks abi otsima. Kui ikka pole politseile vahele jäänud ja koos lubade loovutamisega pole pidanud meeletut trahvi maksma, siis jätkatakse purjuspäi rooli taha istumist.

2. Tahtejõu puudumine lubab hädadel elu üle võimust võtta. Kui inimene on teadlik, et tal on probleemid, aga ta ei soovi nendega tegeleda, siis puudub tal sisemine jõud oma olukorra parandamiseks. Kui inimene ei soovi abi, siis kas on eetiline teda aidata?

3. Kasvatuse puudumine lubab vaimses mõttes umbrohul vohada. Kui ollakse üles kasvanud majapidamises, kus puudusid armastus, hoolivus, teistega arvestamine ja kombed, võtab inimene omaks kõige destruktiivsemad käitumismustrid. Kõik see matslik käitumine, vihane jauramine ja lahtise suuga matsutamine on oma vanemate ja teiste eeskujude pealt õpitud. Niiöelda Mowglist tsiviliseeritud inimese kasvatamine on hilisemas elus pea võimatu, sest lapseeas kinnistunud kogemusi ja instinktiks voolitud mustreid ei saa sügavamal tasandil enam väga palju muuta. Psühholoogiliselt on keeruline tunnistada, et palju aastaid on elatud vales ja igasse suunda kiirgava enesekindluse projektsiooni asemel on käitutud labase matsina.

4. Seltskond ja ümbrus harjutavad inimest teatud mõttemallidega, mõjutades inimese toimemehhanisme ja reaktsiooni välismaailmale. On üks ütlemine, et inimene on enda lähima paari tuttava segu ja see peab paika. Kui inimene veedab pättidega palju aega koos, siis saab temastki üks selline. Näiteks släng nakkab igas seltskonnas nagu viirus ja Kaitseväes kui suletud süsteemis saab igaühe käest kuulda kummalist kõnepruuki, mida mujal naljalt ei kohta. Samamoodi võetakse oma sõpradelt "õppust" ja leitakse inspiratsiooni, kuidas elus navigeerida. Kui ollakse harjunud, et keegi pidevalt kõrva ääres ropendab, siis ega roppu suud niisama lihtsalt ära ei pese, vaid see võetakse ka neutraalsele pinnale kaasa, kus see võõrastele kontekstiväliselt ja õõvastavalt mõjub. Lõõpimine on omas seltskonnas tore, aga seda ei tasu alavääristamiseks muuta ega ammugi mitte võõraste peal rakendada.

Kuidas pööbliseisusest väljutakse?

Kõik sõltub tahte dilemmast - kas tulevase parema elu nimel ollakse valmis juba praegu pingutama või hetkemõnusid nautides lepitakse ka edaspidi näruse viletsusega. Et tahet käivitada, tuleb mõtetes eelnevalt palju ära teha ja selgeks mõelda, mis väärib elus väärtustamist. Kui ennast vaadates hakkab häbi ja siht paremale elule on silme ees, on võimalik käivitada ka raudne tahe ja edaspidi enda elu peremees olla.

Kasvatus on põhiline alusvundament, mis määrab, kuhu inimene kuulub. Pole tähtis, kui rikas ollakse, sest "jõukad" Soome küprokimehed kannavad ka peenes restoranis dresse ja mäluvad lahtise suuga. Samas laitmatute kommetega puruvaest kerjust ei saa pööbli hulka arvata. Käitumine ja enese üleval pidamine näitavad selgelt, millisesse seisusesse konkreetne indiviid kuulub. Kuhu keegi kuuluda soovib, seisab igaühe enda soovi taga. Alati on võimalik oma kasvatuse puudujääke korvata, uusi asju juurde õppida ja oma kombeid lihvida, info on kõigile kättesaadav.

Enne mainisin, et lapseeas vajakajäänud kasvatust on pea võimatu korrigeerida, aga üks asi suudab selle riivi avada - ausus. Kui olete enda ja teiste vastu kompromissitult aus, muutub kogu maailm. See ei tähenda "matsi ausust", mis annaks justkui vaba voli teistele jämedusi öelda ja ennast "ausalt" kunniks pidada. See tähendab enda puuduste märkamist ja nendega tegelemist ning teiste vastu aus olles taktitundeline olemist. Sisemise muutuse eelduseks on see, et vaatate end ausa pilguga ja loobute illusioonidest, kuid see võib vähemalt esialgu pea võimatuks osutuda, kuna see teeb ka palju haiget. Kui olete valmis selle raske sammu astuma ja endale tunnistama, et olete aastaid eksiteel olnud, kingite endale võimaluse sisemiselt ja seisuslikult kasvada.

Millega kokku puutute, selliseks muutute ka ise, seega tuleb kriitilise pilguga oma suhtlusring üle vaadata. Pättide ja kahtlase kontingendiga tuleks suhtlus lõpetada ja kontakti peaks hoidma pigem nendega, kes head eeskuju ja mõju avaldavad. Kui sellist võimalust pole, tuleb süda kõvaks teha ja üksinda olemise kontseptsioon võimalikult mugavaks muuta. Tuleb mõista, et parem on neutraalne isolatsioon, kus end täiendada, kui halva mõjuga seltskond, kes halbu harjumusi ja mõttemustreid sisse harjutab. Päevapealt on muidugi pea võimatu halva mõjuga seltskonnaga suhtlust katkestada, aga see saavutatakse aja jooksul, kui sisemaailmaga piisavalt tööd on tehtud.

Peame leppima, et kõiki indiviide pole võimalik päästa, aga peame keskenduma neile, keda saab päästa. Kes seda siiralt soovib, seda tuleb aidata. August pääseb alati välja, kui redelit õigesti kasutada. Kes seda ei soovi või kes on võltsvagad, siis las nad olla augutäiteks seal, kuhu nad kõige paremini sobituvad.

Muidugi pole see teekond lihtne, meil kõigil on erinevad takistused. Aga see pole vabandus, sest see on kõigi puhul saavutatav, kui vaid piisavalt tahta. Head asjad juhtuvad alati väljaspool mugavustsooni, kui enda elule mõtlen.

Pööbli tiitel on kui rändkarikas, mis eikusagilt inimesele pihku tekib. Õnneks saab rändkarika alati prügikasti visata, mis on palju etem, kui see kellelegi edasi ulatada või, hoidku kõigevägevam, sellest odavaid koopiaid vorpida. Lõppude lõpuks on pööbliks olemine vabatahtlik valik, mida on võimalik muuta piisava töö ja tahtega.

Facebooki Marketplace ja müügigrupid

Kommentaar kui igamehe isiklik vapp

Olen täheldanud üht kummalist nähtust. Kui Delfi kommentaariumis ei julgeta oma nime alt kommenteerida, siis Facebookis seda hirmu pole. Tõsi, Facebookis päris nii jõledaid väljaütlemisi ei tehta kui Delfis, aga habemega naljad, rumalad/korduvad küsimused ja muud kummalised mõtted leiavad seal laia kajastamist.

Marketplace ja müügigrupid on ideaalne kasvulava trollidele, "lowballeritele" ja mittehumoorikatele naljahammastele, kes lisavad kasutut ballasti õnnetute müüjate kuulutustele, kelle potentsiaalsed ostuhuvilised niiviisi minema hirmutatakse.

Tüüpilised hinna tingimisega seotud kommentaarid paigutatakse tavaliselt autokuulutuste alla ning sisaldavad endas neli korda madalamat hinda ja lubadust kohe järgi tulla. Sinna tekivad ka "hinnahumoristide" naljad, millel pole niipea lõppu näha. Olen ise näinud, kuidas pea 10 000 euri maksva korraliku 80ndate S-klassi mersu eest pakuti "400 euri ja vean risu minema".

Peale kauplejaid ilmuvad järgmise lainena kohale vigade kallal ilkujad. Mõni nendib, et kusagil mujal müüakse sama asja poole hinnaga, ometi jõlgub ta endiselt selle kuulutuse all. Teine laidab iluvigu, roostet, mõlke, juhiistme kulumist ja ühe iluliistu puudumist. Kolmas solvub, et mõned detailid pole originaalid, sest on teise mudeli pealt. Neljas võtab südamesse, et seda autot ostes peab ta hakkama keretöid tegema. Viies võtab äärmiselt isiklikult, et 500 euro eest ei saa ta uhiuut veatut autot.

Siis sörgivad kohale meeleheitlikud ärikad, kes enda rimakatest lahti tahavad saada ning postitavad lingi enda sarnasele masinale.

Ootamatult saabuvad küsitlejad, kes hakkavad üldseisukorra asemel äärmiselt spetsiifilisi detaile uurima. Neile on äärmiselt oluline, et esisilla amordid (või mis iganes muu asi) oleks originaalid ja ideaalses korras, sest poest ei taheta "uut saasta" osta. Kuuldes, et amordid on originaalid, aga kulunud ja 40 aastat vanad, kaotatakse koheselt huvi. Seda sama küsimust leierdatakse vähemalt 3-4 korda, kuni keegi mainib, et seda on juba küsitud.

Loomulikult taaruvad kohale ka jutumehed, kes hakkavad meenutama, kuidas kunagi omal ajal isa süles samasuguse autoga paar tiiru sai tehtud ja varsti pärast seda kõndima õpiti.

Palju kasutut juttu ja müüja kohmetunud olek.

Müügiprotsess kui purunenud lubaduste ja luhtunud unistuste kokkuviija

Aga peale kommentaaride on ka teisi nüansse, mis puudutavad neid, kes kauba vastu päris huvi tunnevad. Kui võetakse ühendust, siis küsitakse viisakalt, kas kaup on alles. Müüja vastab, et jah, on. Seni on kõik mõistusepäraselt kulgenud. Küsitakse lisainfot ja palutakse mõnest huvipakkuvast detailist pilte teha. Müüja saadab pildimaterjali ja huviline paneb "thumbs up" märgi, näidates, et seisund sobib. Senikaua on kõik kena, info liigub, huvilisel on piltide toel hea ettekujutus pakutavast esemest.

Võib juhtuda, et eriti agar huviline soovib ka ettemaksu teha, et asi kindlasti endale saada. Müüja küsib, kas huviline on täiesti kindel ostja. Jah. Müüja küsib, kas ollakse teadlik, et kaup on kasutatud ja kulunud. Jah. Müüja soovib kogu raha ette, huviline tahab kanda vaid pool, sest äkki saab petta. Empaatiline müüja nõustub, sest pettust ei näe ju keegi ette ning alati võiks riske maandada. Huviline langetab ettemaksu summat ikkagi veel 10 euro võrra, sest äkki peab hakkama müüjat mööda linna taga otsima. Loogika seisneb siis selles, et 60 euro kaotus viiks pankrotti, aga 50 euro kaotus oleks vaevumärgatav. Müüja kahtleb natuke, sest esimene punane lipp ajas end püsti, aga lõpuks nõustub. Raha potsatab kontole ja broneering on peal.

Lepitakse kokku kohtumine. Huviline uurib, kas eraisikust müüjal on rehvide allapaneku võimalus. Ühtegi üleliigset rehvipinki müüja majapidamises kahjuks ei vedele, aga ega küsija suu pihta ei lööda. Huviline uurib, äkki saaks müüja oma kauba otse akna alla tuua. Järgmine punane lipp. Kusjuures mõnel on selline strateegia, et enne kaubeldakse pool hinda alla, siis tellitakse kaup ukse taha ja nõustutakse 10-20 eurose transporditasuga, aga lõplik hind jääb ikka letihinnast palju maad allapoole. On ikka läbinähtamatu kavalus.

Tuleb kauaoodatud pimekohting, mis on pikaaegse "kirjasõpruse" kulminatsiooniks. Ostja astub ligi, uurib kaupa, teeb koheselt vingus näo pähe, nagu poleks pilte üldse näinud ja hakkab kriitikat tulistama. Rehvid on ebaühtlaselt kulunud. Naeltest pole midagi järgi. Naelte seisukord pole 100% nagu kuulutuses kirjas. Müüja tuletab meelde, et tegu oli siiski naastude hulga, mitte seisukorraga, nii et korraks jääb kriitiline suu kinni. "Ma ei maksa nende eest nii palju, kui kuulutuses kirjas," otsustab huviline rehve igatepidi pöörates. Müüja küsib mitu korda, mis summa eest siis võtaks, aga sama hästi võiks ka postiga rääkida. Nüüd lehvib juba nii palju punaseid lippe nagu Oktoobrirevolutsiooni paraadil. Miks huviline ometi pilte ei uurinud?

"Kurat küll", sajatab huviline tigedalt nagu ülemus, kelle alluv talle just auto kapotile roojas. See hääletoon kõlab täpselt nii, nagu oleks ta saripetturi ohvriks langenud ning on karta, et nutuhoog pole enam kaugel. Närviliselt teatatakse, et kaupa enam ei taheta ning ettemaks tuleb koheselt tagastada. Paar päeva varem sai meeleheitlikult võhivõõrale 50 eurot üle kantud, aga järsku saabus paranoia, nii et müüjat isegi silmist ei lastud. Läbi ja lõhki punane.

On ikka vägev suure käibega äri ja värisevad enesekindlad inimesed, aga mina hoian end sellistest müügigruppidest edaspidi eemale. Ma isegi tasuta ei anna enam oma rehve ära, vaid viin otse jäätmejaama, kust olekski pidanud alustama. Pigem maksan utiliseerimise eest peale kui jagelen rottidest ärikatega, kes oma müügis olevale luksusautole odavaid naelrehve alla otsivad.

Järeldused

* Kui soovite kasutatud asja osta, siis peate kõigepealt endale selgeks tegema, mida ja mis seisukorras te seda täpsemalt soovite.

* Kasutatud asi on kriibitud, kulunud ning pole samaväärne uuega. See kajastub ka odavamas hinnas. Kui te ei suuda leppida kasutusjälgedega, peate järelikult poodi minema, uue asja ostma ja selle eest täishinda maksma.

* Eraisikust müüja või ostja pole professionaalne müügijuht, tootespetsialist ega klienditugi. Pole mõtet muutuda etteheitlikuks ja süüdistavaks, kui teine osapool mõnest veast või nüansist ei teadnud. Samuti pole teine pool kohustatud küsimustele vastama ja ülekuulamist taluma.

* Müügiks tehke head pildid. Enne ostmist küsige lisapilte, kui midagi selgusetuks jääb.

* Pange nii palju lisainfot kui võimalik, vältimaks korduvaid küsimusi.

* Alati võib ümber mõelda ja tehingust taganeda, aga ei tasu üle võlli pettumust näidelda, kui olete saanud piisavalt pildimaterjali ja kaup reaalsuses samasugune välja näeb.

* Hinnast pool või enam alla kauplemine ei anna tulemust ning raiskab mõlema osapoole aega.

* Kaubale tullakse ise järgi. Transporditeenus on kokkuleppeline ja üldiselt tasuline.

* Kui üks osapool saabub kahekesi, siis on viisakas mõlemal rõõmsalt tere öelda, isegi kui kogu ülejäänud aja suhtleb neist ainult üks. Vaikiv turvamees tekitab teises osapooles kõhedust.

* Viisakus = väärikus. Tujukas ropendamine võõra inimese ees näitab vaimuvaesust.

Maailmalõpp ehk apokalüpsis

Maailmalõpp on teema, mida seostatakse tavaliselt usu, prohvetite ja nelja ratsanikuga. Ma ei hakka prohvetit kehastama, samuti pole ma motiveeritud ühestki usulahust, vaid püüan kaine arutluse teel mingite järeldusteni jõuda, kasutades saadaolevat teaduslikku ja ajaloolist infot. Et ma pole mingi müstiline ennustaja, ei paku ma mingeid kuupäevi, vaid võimalikke erineva tõenäosusega stsenaariume.

Mis on maailmalõpp?

Maailmalõpp ei tähenda tingimata ainult seda, et meie planeet hävineb ja siinne elu kaob. Eelkõige haarab see mõiste kapitaalseid ühiskondlikke ja eluolulisi muutusi, mistõttu endine eluviis pole enam võimalik, sõltumata põhjusest. Maailmalõppu võikski defineerida kui suurt muutust, mis välistab endise eluviisi. Võtmetähtsusega on sõna "välistab", sest kui näiteks ära tüdinemise korral on võimalik eelmise eluviisi juurde naasta, siis pole tegu maailmalõpuga.

Maailmalõpuks võiks pidada nii dinosauruste katastroofilist väljasuremist kui ka suurimat keskaegset katkulainet Euroopas. Esimese puhul lõpetasid mitmed liigid oma eksistentsi, teisel juhul leidsid laibamägede kõrval aset suured ühiskondlikud ümberkorraldused, eelkõige lihttööjõu väärtuse hüppeline kasv, mis meie maailmajao individualistlikku identiteeti vormis.

Teise maailmasõja lõpp Euroopas, 8. mai, oli sakslaste jaoks ühtlasi ka maailmalõpp, selle kohta on isegi mõiste "stunde null" ehk "nulltund", mis tähistas kõige vanaga lõpparve tegemist ja täiesti uue eluga alustamist. Riik oli sõna otseses mõttes rusudes ja liitlasvägede kontrolli all. Sakslased pidid lootma liitlaste halastusele, neil endil polnud enesekaitseks ja vastuhakuks enam jõudu. Selline füüsiline ja vaimne laastatus, kuritöö ja karistus tegid oma töö ning peale 1945. aastat on Saksamaa radikaalselt midagi muud kui see, mis ta minevikus oli.

Kui kaua maailmalõpu protsess kesta võib?

Maailmalõpp ei pruugi saabuda "hetkega" nagu saurused hävitanud Chicxulubi sündmus. On täiesti võimalik, et see jaotub pikema perioodi peale ära, nii et me ei pruugi seda isegi märgata. Muide, Rooma linn ei langenud päevaga, vaid käis sajandite jooksul alla, kuni karjakasvatajad avastasid end suurejooneliste varemete vahel kitsi karjatamas. Miljonilinn kahanes sajanditega 50 000 inimesest koosnevaks tähtsusetuks linnakeseks.

Kuidas sobitub maailmalõpp praegusesse aega?

On mitmeid vihjavaid märke, et saabumas on maailmalõpp. Mis kujul see saabub, on raske öelda, sest aja jooksul võivad mõned probleemid laheneda ning uued juurde tekkida. Samuti võib maailmalõpp põhineda vaid ühel hädal või koosneda mitme erineva koosmõjust.

* Kliima soojenemine - üleujutused, orkaanid, liikide väljasuremine.

* Kõrbestumine - suurte alade eluks kõlbmatuks muutumine, nälg, temperatuuri tõus, massiline ränne.

* Reostus - plasti ladestumine aastasadadeks, CO2 lendumine atmosfääri.

* Uued haigused - koroonaviirus paiskas maailmamajanduse segi ja nõuab hoolimata vaktsiinist pidevalt uusi ohvreid; väsinud rahvas mässab karantiinimeetmete vastu.

* Kontrollimatu rahvastiku kasv - aina rohkem inimesi vajavad rohkem ressursse, mida on vaid lõplik kogus; rikkuse ebaühtlane jaotumine.

* Kalavarude lõppemine maailmameres - kasvav rahvastik põhjustab ülepüüki, nii et kalad ei jõua oma populatsiooni taastada.

* Ületarbimine ja kapitalistlik kasumipõhine paisumine - kasumite nimel raiutakse metsi maha, reostatakse loodust, toodetakse mõttetuid plastpakendeid, põhjustatakse loomadele kannatusi.

* Saabuv kütuse- ja energiakriis - fossiilsed kütused on otsa lõppemas ning nende hinnad kasvatavad logistika ja kaupade hindu.

* Puhta joogivee varud vähenevad - kasvav massiimmigratsiooni ja sõdade oht.

* Võlal, inflatsioonil, tarbimisel, ahnusel ja naftadollaril põhinev rahasüsteem - inimeste varad aurustuvad aja jooksul, mistõttu on raha pea võimatu koguda ning ollakse sunnitud see kohe ära kulutama; üleüldine hindade tõus ja palkade stagnatsioon; krüptovaluutade paisuv mull võib lõhkedes majanduse purustada.

* Tuumariigi sõtta tõmbamise tõenäosus kasvab - Venemaa ja Ukraina lohisev konflikt, Valgevene hübriidsõda Euroopa Liiduga, Põhja-Korea ettearvamatud sammud.

* Tärkav suurvõim Hiina tahab USA asemel maailma liidriks saada - Thucydidese lõks ehk vana hegemoon püüab edasipürgivat rivaali takistada, mistõttu kasvab tuumasõja oht.

* Rassilised pinged USA-s - segregatsioon ja rassism on küll vormiliselt lõpetatud, aga need hädad hõõguvad endiselt kaane all, ähvardades üle keeda.

* Rassilised ja religioossed pinged Euroopas - kontrollimatu massiimmigratsioon põhjustab pärismaalaste ja uustulnukate vahel pingeid, sest kaks süsteemi on igati vastuolulised; terrorirünnakud Lääne-Euroopas.

* Hedonism, egoism ja klassikalise perekonna lõhkumine Läänes - naiivne Läänemaailm puhkab koloniaalajastust pärit rikkuse loorberitel, keskendudes mugavusele, mis seab ohtu enese eksistentsi; elujõulisem islam tungib vananevale kristlusele peale.

Kuidas maailmalõppu ära hoida?

Õnneks on meie maailmas ka positiivseid arenguid.

* Muutunud mõttemaailm - me mõistame, et meil on vaid üks planeet ning seda rikkudes hävitame ära kõik oma võimalused ja kodu; ka selle maailma "suured" on sunnitud sellega arvestama, korraldades näiteks kliimakonverentse ja vähendades saate hulka.

* Roheenergia levik - fossiilsetelt kütuselt üleminek rohelistele energiakandjatele on vältimatu ning selles vallas on toimunud tohutu areng; "prepperite" ja "off grid" entusiastide katsetused autarkiliselt hakkama saada õpetab meile suuremat individuaalset iseseisvust.

* Alternatiivsed elupaigad - luuakse tehnoloogiaid, et suudaksime elada kohtades, kus me pole seni elanud, näiteks ujuvad linnad, tehissaared.

* Alternatiivne toit - Aasias on putukad odav, aga valgurikas toit ning see hakkab vaikselt ka mujale levima, säästes sellega loodust.

* Tulevikureis Marsile - on suur lootus, kunagi astub esimene inimene Marsile, tuues meile suurema ühtekuuluvustunde.

* Meditsiin on heal tasemel - koroonaviirusele suutis inimkond kiirelt reageerida ja vaktsiinid saabusid juba aasta pärast kriisi algust.

* Elustandardi järjepidev tõus - moodne tehnoloogia on järjest enam kättesaadav ka arengumaades.

* Suurvõim Hiina ei laamenda mööda maailma pommidega ringi nagu USA - Hiina on küll teatud küsimustes paindumatu ja majanduslikult ekspansiivne, aga samas ka patsifistlik, ettevaatlik ja elutark.

Mis edasi saab?

Pakun välja kolm stsenaariumi, mis meid määramatus tulevikus ees võivad oodata.

1. Maailmalõpp ja kaos

See ei tähenda, et tuumasõda, hiiglaslik asteroid, tulnukate invasioon või ülemõõtmeliste kassipoegade purustusretked meid pihuks ja põrmuks teevad. See tähendab, et realiseeruvad äärmiselt dramaatilised väljavaated, mis meie eluviisi pea tundmatuseni muudavad.

Ülerahvastatus viib meid nälja ja janu äärele, me õgime rändrohutirtsuparvena ära kõik, mis vähegi võimalik ning sõjad ressursside pärast koos haigustega vähendavad drastiliselt inimeste arvu. Surve piiridele kasvab hüppeliselt, kuna lõunapoolse kõrbestumise ja talumatu kuumuse eest põgenevad inimesed on meeleheitele aetud. Tänased igapäevased luksused nagu joodav kraanivesi, auto ja toit muutuvad aina kallimaks, mistõttu tööl käiakse peamiselt selleks, et ellu jääda. Niigi väikeste palkade väärtust räsiv inflatsioon ei tee asja paremaks. Loomulikult pole selline süsteem jätkusuutlik ning paratamatult see laguneb, tuues kaasa arvete klaarimised.

Euroopa Liit ei suuda pingele vastu panna ega solidaarsusprintsiipi täita ning puruneb lõpuks mõttetu kestana kildudeks. USA satub kriisitegurite koosmõjul majandusliku surve alla, mistõttu viib kulude kokkuhoidmiseks ellu reforme nii enda sõjaväebaaside kokkupakkimise kui ka NATO osatähtsuse kahandamise näol. Kollektiivkaitse printsiibi mõranemisel võib Eesti naabrite saagiks langeda.

Ühiskondlik kollaps ja tootmisliinide katkemised viivad meie tehnoloogilist taset mitusada aastat tagasi. Sellega võib kaasneda, et astume täpselt samadesse ämbritesse, millesse komistasid meie eelkäijad. Ellujäämine saab igapäevaseks katsumuseks ning teadmised jäävad tagaplaanile. Algab järgmine tsivilisatsioon täiesti uute põhimõtetega.

2. Suured ümberkorraldused

Suudame edukalt mitmed probleemid lahendada, aga mõned hädad löövad meid äärmiselt valusalt, kuna puudusid oskused ja tahe nendega tegeleda. Kõige paremini iseloomustab olukorda säärane olek, et ühe käega antakse, teise käega võetakse. Roheenergia ja heaoluga eksisteerivad kõrvuti saasteprobleem ja vaesus. Inimesed muudavad oma harjumusi, et raha kokku hoida ja muutuvas maailmas konkureerivatena püsida. Suure entusiasmiga hakatakse ise toitu kasvatama ja elektrituulikuid püstitama, sest "off grid" elustiil on tõestanud end alternatiivina, mis lubab majanduskriise ja looduse stiihiaid paremini üle elada.

Isepäine Hiina ignoreerib kliimaprobleeme, kui see riiklikku arengut pärsib ning see tekitab teiste riikidega konflikte. Lahvatada võivad mitmed piirikonfliktid, aga tuumarelvadest hoitakse eemale ning suurimad lahingud püütakse kiirelt peatada. Riigid leiavad uusi viise majandusliku surve avaldamiseks ning pururikas Hiina on eelisseisus. Hiina näitab oma jõudu ja omastab/ostab/vahetab/vallutab endale uusi maavaradest küllastunud alasid. Rahvastiku vananemine tõmbab sellele projektile peagi pidurit ning Hiina hoog raugeb. Aga et Hiina ei anna alla, vaid soovib oma hegemooniat säilitada, algab pikk stagnatsioon. Suurimad maailma majandused ei suuda enam mitmetel põhjustel kasvada ning väiksemad tegijad jõuavad vaikselt järgi. Seisev majandus sunnib rahvast midagi ette võtma ning maksudest mööda vaatav varimajandus saab hoo sisse.

Globaalse soojenemise, reostuse ja kõrbestumise tagajärjed räsivad samal ajal inimesi, pannes neid juurdlema kõrgema võimu vajalikkuses. On oodata revolutsioone, reformatsioone ja blokkide lagunemisi. Tuleviku Euroopa Liitu saab võrrelda kunagise Austria-Ungari impeeriumiga, mis liigse sisemise killustatuse tõttu suures sõjas pihustus. Suure tõenäosusega ootab Euroopa Liitu sarnane saatus, kuna keegi ei suuda enam põhjendada liigseid regulatsioone ning veriseid religioosseid ja rahvuslikke vastuolusid. Igal juhul nihkub maailma võimu kese Euroopa lähedalt kaugele USA ja Aasia vahele.

3. Elu läheb sarnast rada pidi edasi

Kliimahüsteeria jahtub vaikselt maha, sest kohutava veeuputuse asemel olid muudatused minimaalsed. Energiakriis laheneb üsna valutult, kuna ümber mõtestatud tarbimisharjumused ja süstemaatiline üleminek uuele tehnoloogiale lubavad selle sammu rahulikult ära astuda. Inflatsiooniline finantssüsteem teiseneb, kasvavate numbritega kohanetakse ning krüptovaluutadest saab kindel raha väärtuse säilitamise vahend.

Inimloomus jääb samaks, konfliktid jätkuvad, aga tuumariigid hoiavad oma tulejõudu tagasi, eelistades planeedi hävitamisele pigem hübriidsõda ja majanduslikke manipulatsioone. Hiina saab korraks ohjad enda kätte, aga taandub oma sisekriiside ja rahvastiku kollapsi tõttu ise. USA ei kao kuhugi, aga kogeb sisemisi muudatusi ning suundub isolatsioonikursile. Inertsist saab USA ohjad taas enda kätte, aga loovutab need uuele tulijale, tõenäoliselt kõige rahvarikkamale riigile Indiale. Globaalne võimukese nihkub Läänest Idasse, aga see ei pruugi sugugi halb olla, sest hoolimatu egotsentrismi asemel saab valdavaks kollektivism, mis arvestab kitsaste oludega meie väiksel planeedil.

Investeerimisest

Enne teema juurde minekut mainin ära, et mul puudub finantsalane haridus ning ma pole rahaliselt sõltumatu, seega kõike, mida ma siin ütlen, tuleb võtta tugeva kriitikaga. Samuti ei pea kartma, et mu hääletoru nüüd mingiks järjekordseks investeerimisblogiks muutuks, sest sellega tegelevad juba teised kõvasti pädevamad inimesed.

Oma rahalist teekonda ei hakka ma kindlasti kuigi tihti kajastama, pigem on need postitused pidepunktideks, millest lähtuda möödunud aasta rahalise analüüsi tegemisel. See on eelkõige rahaline päevik iseenda jaoks, võrdlemaks eilse ja tänase vahelisi edusamme.

Eellugu

Investeerimisega olen kokku puutunud alates 2015. aastast, mil suurte rahadega Jaapanist saabusin, kohe ühisrahastusse sukeldusin ning mõned aktsiad soetasin. Muidugi ei tegutsenud ma huupi, vaid enne töötasin läbi vastava lektüüri (Kiyosaki "Rikas isa, vaene isa" ja Roosaare "Rikkaks saamise õpik") ning uurisin netist, mis asju, millal ja kuidas teha võiks. Ettevalmistus oli hea ning asusin konservatiivseid põhitõdesid järgides oma portfelli rajama.

Ma elasin siis veel vanemate juures, mistõttu sain suurema osa rahast tööle panna ning nägin ka normaalseid numbreid. Aga mind närisid juba ammu lõputu koolis käimine ja tunne, et ma ei saa endale midagi lubada. Nii saigi südamesoov minust võitu ning soetasin endale kauaaegse unistuse - vana vägeva E34 kerega bemari. Peagi otsustasin ka pruudiga kokku kolida ning seejuures ilmutas end väga põnev võimalus - pruudi vanematel seisis tühjalt üks kõpitsemist vajav väikelinna korter. Pidasime edukalt läbirääkimisi ning otsustasime selle korda teha, et siis sisse kolida. Korter nõudis omajagu tähelepanu, sealhulgas pidime ise uue kodutehnika soetama ning uue ahju ehitama. Tuttav pottsepp tegi selle ca 3000 euroga valmis, mis tähendas, et ligi kolmandik mu portfellist rändas kinnisvarasse.

Siis 2017. aasta kevadel saabus saatuslik moment, mil sattusin BMW-ga avariisse. Punase tulega üle kiirustanud mersujuht jäi süüdi, aga autost jäin ma ilma. Panin hüvitisele veidi raha juurde ning ostsin mõistliku 10aastase Passati. Mõtlesin, et korralik Saksa auto teenib enne uuema masina soetamist veel aastaid, aga võta näpust, sest juba talvel kooles õlipump ning haaras ka turbo kaasa. Kuna ühe autoga kujunes meie töö- ja koolielu veidi keeruliseks, tuli masin kiiremas korras ära remontida ning selle küsimusega abistas mind emissioonil soetatud LHV aktsiapakk, mille ma suure kasuga maha müüsin. 1000 eurot kadus nagu õhku. Kuna rimakatest oli mul selleks ajaks juba kopp ees, võtsin liisingusse tuttuue Seati. Kuigi uus auto on alati rahaline häving, oli see hädavajalik, kuna kaugel elamine nõuab vähemalt üht töökindlat garantiiga sõiduvahendit.

Siis jäi mu naine töötuks. Vaikselt hakkasin kinnisvarade ühisrahastusest raha välja imema, ka Mintosest tilgutasin pea igal kuul kontole raha, et üliõpilasena hakkama saada. Õnneks 2018. aastal lasin koolist diplomiga jalga, aga et tööandja ei soovinud mu palgale korraga üle sümboolse 100 euro lisada, jätkus värskel inseneril rahaline kitsikus. Järgnevatel aastatel püüdsin ka väga drastiliste meetmetega oma palganumbrit suurendada, käies isegi korraks Soomes rekkajuhi ametit proovimas, aga jäin lõpuks ikkagi Eestisse väikse palga peale ikalduma, aga õnneks leidis ka naine vahepeal uue töö.

Möödus pea kolm rahulikku aastat, aga koos koroonaga saabusid meie pere rahandusse äärmiselt ärevad ajad. Muide, just enne koroonakaost võtsime naisega kodulaenu, mis oli üldse omaette närviline ooper. Asi algas sellega, et naise võlapuntras siplev õde oli just tagasi Eestisse tulnud ja vajas sel hetkel võimalikult soodsat elupaika, mistõttu jõudsime naise vanematega teatud kokkuleppele. Me pidime aasta lõpuks välja kolima, endale uue elukoha vaatama ja pangalaenu peale võtma, et õe pere saaks meie remonditud endisesse kodusse elama tulla. Mu naine loobus enda vanemate korteri tulevasest pärandi osast ja vastutasuks saime õe käest rahalise kompensatsiooni, mille uue korteri sissemaksuks andsime.

Just peale notaritehingut tuli koondamisjutt ja töökoha vahetus, aga õnneks läks elu sellest hetkest päris heaks, enam polnud millestki puudust. Selgus, et mu koolidiplomit hinnati mujal kõrgemalt, mis eriti 2021. aasta alguses peegeldus ka märksa suuremas palganumbris. Tagantjärgi tarkusena saan öelda, et see mõttetuna tundunud õppuri aeg oli tegelikult investeering iseendasse, mille viljad avalduvadki hiljem - võrreldes karjääri algusega on mu palk kahekordistunud.

Sellele järgnes rahaliselt küll mitte kõige mõistlikum tegu, aga kutsetaseme tõstmise tähistamiseks lubasin endale koroona-aasta lõpus ka ühe kingi, nimelt ostsin Seati kõrvale tarbimislaenuga 2008. aasta Volvo V70, mis vahetas välja pisikese Fordi. Muide, selle mugava laeva ülalpidamine pole üldse nii kallis, kui õige mehaaniku juures käia ja esindust vältida. Õnnetu Passat oli kiirustatud hädavajalik ost, millega vastu näppe sain, aga kui kodutöö on põhjalik ja õigeaegset hooldamist harrastada, saab köögiakna all soodsalt ka päris ägedaid masinaid pidada.

Praegu olen mugavas seisus, kus alla 300-eurost kodulaenu kuumakset tasudes muhelen, kui mõtlen sellele, et ma pole elu jooksul kordagi üüri maksnud. Kõik joondus kuidagi väga kenasti, sest kui mõtlen eluaseme peale, siis see rahuldab kõik meie vajadused, samas ei sunni see meid ennast rahaliselt lõhki tõmbama. Laenu taotlemise hetkel oli mul palk madalam ning korteri pidin leidma laenusumma põhjal, aga praegu saaks soovi korral korteri kallima vastu vahetada. Kuna minu jaoks pole oluline teiste ees Viimsi villaga eputada, siis ei hakka ma kodu veel mitmete aastate jooksul vahetama, mis aitab eluaseme maksed madalal hoida.

Tõsi, meil puudub finantsimpeerium, aga koos abikaasaga oleme hakanud seda vaikselt üles ehitama. Pensionireformi raames laekusid meile mõlema pensionisäästud, mis lubas abikaasa tarbimislaenu likvideerida ja pisut muid asju lihtsustada. See tähendab, et tarbimisharjumuste säilides jääb igal kuul rohkem raha üle, mis toobki jutu järgmise aasta eesmärkide juurde.

Järgmise aasta eesmärgid

1. Soovin liituda 50% klubiga, mis tähendab, et 50% sissetulekust tuleb suunata investeeringuteks. Et see realistlik oleks, peab rakendama ranget rahalist distsipliini, mis meil ka rahaliselt kitsas olukorras hästi välja on tulnud. Peame raamatupidaja taustaga naisega Excelis pere-eelarvet, mis aitab prognoosida suuremaid kulutusi, tänu sellele käib asi kui kellavärk. Kutsetaseme teine kerkimine tõi sügisel veelkord palgalisa, mis aitab eesmärki täita. Me hoiame abikaasaga leivad ühes kapis ning kuulume hetkel 4% klubisse, vahel külastame ka 8% klubi üritusi.

2. Soovin korralikku avariifondi, näiteks 4000 eurot. Mingi raha peab istuma varukontol, et kaitsta end elu stiihia eest. Kui tead, et sul on kindel rahaline tagala, on ka uni magusam ning iga äpardus ei löö jalgu alt. Mingil ajal oli meil tagataskus ootamas 700 eurot, praegu on see seis juba märgatavalt kõrgem, samas soetasin uuele autole uued talverehvid.

3. Soovin muuta pere tarbimisharjumusi, et rohkem raha investeeringuteks jääks. See võib osutuda mõnevõrra keeruliseks, kuna abikaasa armastab järelmakse, pea igal aastal telefoni vahetada ja tihti väljas süüa. Peamine probleem on selles, et soovime kogeda tunnet, et peale suurt vaeva võime endale lõpuks midagi head lubada. Samas edusammud juba paistavad, kuna abikaasa ostab suure innuga lisaks allahinnatud toidule ka aktsiaid. Suur pluss on ka see, et järelmaksude ja tarbimislaenude eest saame midagi reaalset kätte, meil pole vaja tasuda näiteks hasartmänguvõlgasid. Tarbimisharjumuste muutmine on kõige keerulisem, aga oluline on, et seda tehtaks järk-järgult, sest järsk kukkumine on psühholoogiliselt raske, mõjudes hoopis vastupidiselt.

4. Soovin välja mõelda, mida ettevõtluse raames teha ja sellega alustada. Ideaalis võiks see haakuda mu huvidega ning loodav firma võiks samas pakkuda platvormi maksude suhtes optimaalsemale investeerimisele. Kindlasti pole firma prioriteetne, vaid oleks mu põhitöö kõrval aetav väiksem projekt. Oluline on just katsetada, kas see asi mulle üldse istuks.