NB! Järgnev jutt on vaid teadmiseks, kuidas asjad toimivad ning tegemist pole käitumisjuhendiga. Rõhutan, et kutsun kõikide vahenditega kaitsma Eesti Vabariigi seaduslikku korda. Kui keegi püüab teid veenda riigipöördekatsele või püüab teilt riigisaladusega kaitstud infot osta/õngitseda, andke sellest viivitamatult teada Kaitsepolitseile ehk KAPO-le.
Coup d'etat ehk riigipööre on äkiline võimuhaaramine, mille käigus likvideeritakse riigi poliitiline juhtkond. Käesoleva mõtiskluse alusmaterjaliks on Youtube'i kasutaja PolyMatter video "How Coup d'etats REALLY Work":
Peamiselt korraldatakse riigipöördeid või nende katseid Aafrika riikides ja nii juba aastakümneid. Miks ei juhtu seda üldjuhul demokraatlikus läänes, vaid pigem arengumaades?
Ideaalne sihtmärk
Asi on selles, et arengumaades kipub olema võimu kõrge kontsentratsioon. See tähendab seda, et võim püsib pealinnas, kus kõik peamised riiklikud võimukeskused nagu valitsushoone, riigipea palee, parlamendihoone ja kohtumajad on ühes linnaosas käe-jala ulatuses. Riigipöörajad ei looda kunagi massile, vaid tegu on kirurgilise operatsiooniga. Linnaosa, kus asuvad riigi kõik võimuasutused, on seega niiöelda keti nõrgim lüli.
Ja vastupidi, mida rohkem on võim riigis hajutatud, seda rohkematesse asutustesse peavad riigipöörajad enda käsilasi paigutama. Kui mõtleme analoogia peale, siis kumba vaenlast on tulirelvaga lihtsam maha lasta - kas võimsat lõvi või tigedat herilaste parve? Pole juhus, et Süüria diktaator Assad hoiab enda käpa all korraga lausa viite erinevat julgeolekuorganit. Üks asutus võib tema vastu pöörduda, aga on ebatõenäoline, et kõik viis seda korraga teevad. Pealegi peab keegi ka valvuritel silma peal hoidma, aga see on juba teine teema.
 |
| Banaani Vabariigi lipp |
Järgmine oluline faktor, mis võimuhaarajaid abistab, on madal poliitiline aktiivsus. Kui revolutsioone tõukab tagant rahvamasside äärmuslik kirg, siis riigipöördeid toidab masside apaatsus. Rahulolematus olemasoleva valitsusega tuleb riigipöörajatele kasuks, aga sellest palju olulisem mõjutegur on masside osalus. Eesmärgiks pole mässu üleskütmine ega rahva toomine tänavatele. Rahvas ei tohiks olla poliitika teemadel teadlik ning peaks olema arvamusel, et nende osalus ei muuda nagunii midagi.
Sisseimbumine
See faas on kõige kriitilisema tähtsusega, mis otsustab kõik. Sisuliselt on vaja koostada põhjalik võimu kaart, mis sisaldab kõiki võimu ligidal olevaid inimesi alates peaministrist kuni tema autojuhini. Sellel kaardil tuleb ära märkida need isikud, kelle käes on tõeline võim, sest bürokraatia tagajärjel on tekkinud ka tühised ametnikud, kelle roll on puhtalt tseremoniaalne. Me saame maha tõmmata näiteks 80aastase seniilse erukindrali, kes on ammu pensionil või ilma ambitsioonideta vihmavarjuhoidjast blondiinikese, kes poliitikast midagi ei tea. Nii jääbki meile kätte võimu kaart.
 |
| Harry Potteri seeriast tuttavad Crabbe ja Goyle olid Malfoy "turvamehed". Rumalad ja tühised tüübid leidsid Malfoy kõrval endale auväärse rolli. |
Mõned tunnevad kiusatust teatada riigipöörde plaanist sinna, kuhu vaja, aga selleks on tarvis bluffida ja panuseid tõsta. Neile tuleb väita, et nende ülemused on juba asjaga kaasa läinud, sest üldise massiga kaasaminek tekitab turvalise tunde.
Nüüd on riigipöörajal väike liitlaste grupp, aga siiski on veel alles hulk erineva kaliibriga tegelasi alates mõjuvõimsast kindralist kuni ülekiidetud ja alles karjääri alustava pisiametnikuni. Reaalse ohu tuvastamiseks peab küsima, kas konkreetne isik on valitsevale parteile ustav? Vaenlased on need, kelle puhul vastus on jaatav. Vaenlastele tuleb leida tegevust, et neid riigipöörde ajal võimu keskusest eemal hoida, olgu selleks mingi rahuvalvemissiooni juhatamine või järjekordne kohtuasja järgi lõhnav skandaal.
Kõik ülejäänud on pragmatistid. Neid tunneme kui karjääripoliitikuid, kes vahetavad vastavalt kehtivale riigikorrale enda värvi. Need saamamehed on vaid enda isikliku kasu peal väljas ning kriisi ajal vahivad nad passiivselt pealt, selgitamaks välja, kelle poolel on mõttekam olla. Nende pärast pole vaja muretseda, sest võimu konsolideerides saavutab riigipööraja nende poolehoiu.
Seiskamine
Liitlased on omal kohal ja ootavad juhiseid, seega riigipööre on sisuliselt juba läbi viidud, aga keegi lihtsalt ei tea seda. Selle poolest erinebki riigipööre revolutsioonist, et rahvamassi asemel sooritab operatsiooni tavaliselt sõjavägi, kuigi tegu pole sõjaväelise operatsiooniga selle klassikalises mõttes. Ideaalis ei tohi keegi viga saada, vältimaks märtrite ja rahulolematuse teket. Pealegi pole riigipöörajail ei numbrilist ega jõulist üleolekut, nii et pole mõtet toore jõu meetodit proovida.
See faas algab hoopis inimeste ja info seiskamisega. Lennujaamad suletakse, teleekraanid jäävad tummaks, teed blokeeritakse, internet lülitatakse välja. Infopuudus raskendab tsiviilisikute vastupanu, sest tavainimesel pole aimugi, mis toimumas on. Olukord meenutab "harilikku" eriolukorda nagu näiteks pandeemia või loodusõnnetus.
 |
| Riigipöördekatse Moskvas, 1991. |
Kuni riigipöörajate liitlased võimu keskuse ümber piiravad, siseneb väike taktikaline grupp paleesse ja vahistab olemasoleva valitsuse. Samal ajal kiirustavad sündmuskoha perimeetrile korravalvejõud, kes reageerivad rahutustele ja korratustele.
Meenutagem, et riigipööraja salarelvadeks on kaos ja teadmatus. See tähendab, et barrikaadideni jõudes avastavad korravalvejõud eest samasugused vormirõivais politseinikud ja sõdurid nagu nad ise. Mingi valitsusvastase organisatsiooni või võõrriigi relvajõududest pole märkigi, mis tähendab, et ebamäärase olukorra ilmnedes jäädakse vastavalt väljaõppele edasiste juhiste ootele, eeldades ülemate ebakompetentsust. Isegi kui keegi midagi kahtlustab, siis puhtalt kõhutunde põhjal ei hakka keegi eluga riskima ning taas kasutavad riigipöörajad apaatsust enda huvides ära.
Nüüdseks on opositsioon vaigistatud, massid segaduses ning võimu füüsilised sümbolid hõivatud. Riigipööre on justkui sooritatud, aga pangem tähele sõna "sümbolid". Kuigi füüsilised "riigihoovad" on riigipöörajate käes, ei pruugi alamad automaatselt käskudele alluda. Sümboolne võim tuleb muuta tegelikuks võimuks ning sel teel on abiks "teeskle kuni toimib" meetod. Kõigepealt peab veenma ühte inimest, et riigipöörajate käes on võim. Selle inimese veendumus, et riigipöörajate käes on võim, muutub legitimiseerimisprotsessi nurgakiviks. Riigipööraja saab seda esitada tõendina enda võimu legitiimsuse kohta. See on vale, mida korrates loodab riigipööraja, et see muutub hoopis tõeks.
Aga positiivne tagasiside võib ka riigipöörajale ebasoodsalt mõjuda. Kui hoogu maha võtta või riigipöörde telgitagused paljastada, on see soodsaks pinnaseks mässuliste tekkele. Kohe kui üks vastu hakkab, järgnevad talle teised, järelikult on kiire tegutsemine kriitilise tähtsusega.
Legitiimsuse taotlemine
 |
| Benito Mussolini rahvale kõnelemas |
Loomulikult mõistab ülejäänud maailm riigipöörde hukka, aga aja jooksul selle reaalsusega harjutakse ning kui mõistetakse, et muud valikut pole, siis tunnustatakse uut valitsust.
Kuigi aktiivsem osa riigipöördest on läbi, algab kõige ohtlikum faas. Statistika näitab, et riigipöörde õnnestumise tõenäosus on lausa 50%! Nagu aeg on näidanud, siis riigipöörded on oma olemuselt äärmiselt sarnased ning neid polegi tegelikult nii keeruline korraldada, vähemalt arengumaades. Palju keerulisem on võimust kinni hoidmine. Kui sellele mõelda, siis riigipööre on nii legitiimsuse puudumise tagajärjeks kui ka selle põhjuseks. Seal, kus leiab aset palju riigipöördeid, peetakse seda normaalseks. Selles allakäiguspiraalis paneb iga järgnev riigipööre aluse järgmisele. Rahvas kaotab lootuse ja arvab, et sel pole enam tähtsust. Tekib apaatia, mis muudab järgmise riigipöörde veelgi kergemaks.
Demokraatia
Kuigi demokraatial on mitmeid puuduseid, siis sellel on ka üks äärmiselt tugev külg. Kuna demokraatlikus süsteemis on võimude lahusus selle keskne printsiip, siis on riigipöörajate elu äärmiselt keeruliseks muudetud. Toimivat demokraatlikku korda, kus enamus inimesi on sellega rahul, on üsna raske kukutada, sest see on nagu põõsas, mille mõne haru maha saagimine ei hävita kogu taime. Riigipöörajad peavad olema äärmiselt koordineeritud, täpse ajastusega ning palju asjaolusid peab olema üheaegselt täidetud. Põhimõtteliselt kaks ainsat viisi, kuidas demokraatlikus riigis saaks riigipööret läbi viia, on kas välisriigi poolne sõjaline alistamine või valimiste võitmine.
Sõjaline alistamine tähendab seda, et riigi relvajõud on omadega nii läbi, et ei suuda enam vaenlasele vastu panna. Kui vaenlane on võimeline riiklikult sümboolsetes hoonetes enda lipud heiskama ja tänavail füüsiliselt enda tahtmist kehtestama, ongi võim tugevama käes. Sellist "tugevama õiguse" printsiipi järgivad kõik autoritaarsed ja diktatuursed riigid ning organisatsioonid (pruunsärklased, kommunistid ja nendevahelised tänavalahingud Weimari Vabariigi ajal; Iraak ja Lahesõda; ISIS ja selle terror Lähis-Idas jne).
Valimiste võitmise järel riigikorra muutmine pole ka nii lihtne kui võiks arvata. Kuna võim on üle riigi laiali jagatud, peab võimule tulnud partei või isik hakkama võimu konsolideerima. Hitleril õnnestus see nii, et ta mõjus teistele võimumeestele äärmiselt tüütult ning teda püüti vaigistada lisavolituste andmisega. Samuti tuleb paljudele üllatusena, et 1933. aastal võimule tulles polnud Hitler kohe kõikvõimas füürer, vaid ta pidi arvestama paljude rivaalidega ning pidi ka armeele meele järele olema. Miks muidu ta meelega igasugustel pidustustel uhkelt dekoreeritud Hindenburgi varju jäi? Ent ajalooline juhus mängis ta kätte kõik head kaardid, kuna suurim poliitiline takistus, "puutumatu" Hindenburg, suri vaid aasta pärast natside valimisvõitu.
Kuidas kaitsta enda riiki riigipöörde eest?
Et ei läheks nii, milleni viis Hitleri demokraatlik valimisvõit Saksamaal, peab rakendama teatud meetmeid, et demokraatlik süsteem poleks kurjade naabrite rünnakutele liigselt haavatav.
Mõningaid meetmeid:
* Viienda kolonni kontrolli all hoidmine - Vene Föderatsioon kasutab oma agressiivse tegevuse õigustamiseks vanu vabandusi, mille kohaselt minnakse välismaale venelasi kaitsma. Igasugused reeturid, vaenlase agendid ja VF režiimi sümpatiseerijad ei peaks omama VF välises elukohas välja antavat passi ega valimisõigust, rääkimata elamisloast. Tegemist on privileegidega, mida saavad kasutada vaid lojaalsed kodanikud. Kodakondsuse taotlemiseks on välismaalaste jaoks kindel protseduur, mis hõlmab endas keeleeksamit ja seadusandluse tundmist. Topeltkodakondsus on EV põhiseaduse järgi välistatud. Kodakondsuse saamisega kaasnevad ka vastavad privileegid ja kohustused. Reetureid ootab kas kriminaalkaristus või riigist väljasaatmine. Lihtne printsiip seisneb selles, et kui elu EV-s on väidetavalt nii väljakannatamatu ja VF on maailmale nii suureks eeskujuks, siis peakski virisejad pigem VF-s elama, mitte kallaletungiks vabandusi jagama.
* Võimude lahususe printsiip - Olulised valitsusasutused peavad olema hajutatud üle riigi, et riigipöörajad võimalikult palju pingutama peaksid. On suur vahe, kas on tarvis vallutada vaid pealinna valitsuskvartal või korraga 10 linna valitsushooned.
* Riigikaitse järjepidev arendamine - Vabadus pole kunagi tasuta, vaid sellel on hind. Kui sõjalise heidutuse ja valmisolekuga suudame ära hoida enda rahva vastu toime pandava genotsiidi ja muud jõledused, on see äärmiselt kasumlik tehing. Kõik, kes püüdlevad NATO-st väljaastumise poole, on kas VF kinni makstud mõjuagendid, kasulikud idioodid (sinna kuuluvad ka vandenõuteoreetikutest mässajad, kes on alati kehtiva süsteemi vastased) või lihtsalt pahatahtlikud tegelased, kes EV vastu mingil põhjusel kättemaksu hauvad.
* Iga hääl loeb - Rahvale peab selgeks tegema ja ka jääma õigustatud mulje, et iga hääl on oluline. Apaatsus on üks komponentidest, mis riigipöörajaid abistab, mistõttu peab soodustama igasugust "rohujuuretasandi" aktivismi ja üksikisikute initsiatiivi. Oluline on ka rahvahääletuse võimalus ja selle toimiv jõud.
* Ametnike karjäärivõimalused - Et võimu juures olevad inimesed vähem korrumpeeruks, peab neile tagama võimalused karjääri teha. Uhked ametinimetused, austus, tõus hierarhiaredelil ja soliidne palk on kindlad vahendid, kuidas pidurdada võimu juures olevaid inimesi halvale teele minemast. Loogika seisneb selles, et kellel on palju kaotada, see ei kipu kõige sellega mõne hämara lubaduse pärast riskima. Riigipöörajate mesijutule panustavad pigem need, kes on kehtiva süsteemi pärast kibestunud või poliitilises "toiduahelas" parematest paladest ilma jäetud. See on väga tundlik teema, sest ühest küljest tuleb mõista tavakodaniku pettumust, kui riigikogulased saavad vaid istumise eest kõvasti "üle makstud", aga nemad peavad ellu jäämiseks Soomes tööd rabama. Samas peame ka võimurite tuju üleval hoidma, et nad näiteks altkäemaksude abil "palgakõrgendust" otsima ei hakkaks. Oluline on tunnetada ära, kust jookseb inimesel see piir, millest alates ollakse valmis ka seadusevastaste tegudega riskima, et rikkust juurde saada.
* Vaba ja sõltumatu ajakirjanduse tagamine ning vaenlase propaganda tõkestamine - Kui toimub midagi kahtlast, siis peavad rahvas ja korrakaitsjad sellest teadlikud olema, sest teadmatust kasutavad riigipöörajad osavalt ära. Propaganda pole vaba ajakirjandus, vaid kindla narratiivi juurutamine. On "positiivne" propaganda nagu harilikud kommertsreklaamid või Kaitseväkke üleajateenijaks kutsumine ning on "negatiivne" propaganda, mis asju kontekstist välja rebides püüab näidata kehtiva valitsuse võimu all olevat riiki ja ühiskonda halvustavalt. VF kanalid pasundavad pidevalt, kui halb on elu Balti riikides, kus venelasi pidevalt maha surutakse ja kohalikke keeli sunnitakse rääkima. Tegelik elu on see, et rahvuse põhjal kedagi maha ei suruta (firmadest, abieludest ja muudest asjadest võtavad venelased osa nii omavahel kui ka eestlastega segamini) ja et kuna riigikeeleks on rahvuspõhine keel, siis ametlik asjaajamine käib just selles keeles. Keegi ei keela inimestel omavahel kodus mis iganes keelt kõnelda. Säärane faktide moonutamine ja vaenlasele vajaliku narratiivi pealesurumine teenivad neile vajalike eesmärkide täitmist. Tuletagem taas meelde, et olgu NATO-st irdumise soovi põhjendus milline tahes, lõppude lõpuks NATO kaitseb liikmeid sõjalise rünnaku eest, aga NATO-st välja astumine annab VF-le vabad käed rünnakuks. See, et saaksime end ilma NATO-ta kuidagi paremini "iseseisvana" tunda, ei kaalu mingi juhul üles seda turvatunnet, et Riigikogus ei heisata sinimustvalge asemel mingit punast kaltsu, meid ei küüditata külmale maale, meie naisi ei vägistata soldatite pundi poolt ega meie imikuid ei lasta haiglas rakettidega tükkideks.
