Ukraina sündmuste analüüs vol 2

[Uuendatud 26.02.2022]

Eelmises postituses püstitasin hüpoteesi, et Venemaa ei ründa, vaid soovib endale paremaid tingimusi välja pressida. Juhtus aga nii, et Eesti 104. iseseisvuspäeval andis Putin Vene relvajõududele käsu rünnata suveräänse Ukraina suuremaid linnu.

Olen Putinis äärmiselt pettunud, et ta filigraanse malemängu asemel malendid laiali lõi ja robustse kakluse tee valis, sest lisaks süütute inimeste kannatustele on see nagu low effort joke (madala pingutusega nali), mille üle keegi naerma ei vaevu. Siinkohal söön oma varasemalt välja öeldud sõnu ja mõistan Vene Hitleri režiimi täielikult hukka. Nagu läänemaailma liidridki, pooldasin enne sõja algust Venemaaga suhete parandamist ja pingelangust, aga Vene režiim oma salaamistrateegiaga on kinnitanud igasuguseid hirme.

Olen jõudnud kahjuks tõdemusele, et Venemaa vajab meeletut sõda ning ka suurejoonelist kaotust. Venemaa vajab stunde null'i, et parasiitlik süsteem täielikult lammutada, ühiskond dekommuniseerida (nagu Saksamaa denatsifitseerimine II MS järel) ja sinna alale normaalne riik või eelistatult mitu väiksemat ehitada. Venemaal on jäänud saamata Nürnbergi protsessi kujuline õigusemõistmine ja karistus sõjakuritegude eest. Venemaa kui Nõukogude Liidu õigusjärglane on nagu kehva kasvatusega poisike, kes teise maailmasõja võitjana pahateo eest kiita sai. Tänapäeval on poisike maast ka laetud püstoli leidnud ning keegi ei julge talle sõnagi öelda. Venemaa kui positiivse isaeeskujuta tänavalaps vajab hoolitseva vanema kasvatuslikku tähelepanu ja psühhiaatrilist ravi, et mineviku taak õigesti "läbi protsessida" ja närviühendused õigeks sättida.

Praegu on Venemaa valelik paariariik, kes tungib naabritele regulaarselt kallale (Tšetšeenia 1994 ja 1999, Gruusia 2008, Ukraina 2014 ja 2022), himustab naabrite rikkust ja samal ajal sõimab neid. Samuti ei pea Venemaa kinni rahvusvahelistest lepetest ja tavadest (eraldusmärkideta nn rohelised mehikesed 2014. aastal Krimmis; haiglate pommitamine ja Ukraina politseivormide kasutamine 2022. aastal). Venemaa kui habras režiim vangistab ja mürgitab oma opositsiooni aktiivsemaid liikmeid ning samal ajal "tunneb muret" Balti riikide väidetavate inimõiguste rikkumiste üle. Kõige tipuks kasutab ta robustse propaganda ja otseste valede abil välismaiseid venekeelseid kogukondi viienda kolonnina rahutuste külvamiseks ja "rahvavabariikide" eraldamiseks, ise samal ajal läbi tatise nutuvõru nende õiguste üle nuttes ja kodus teisitimõtlejaid arreteerides.

Ja mõelda vaid, et kõik need vaimsed probleemid algasid sellest, et kunagi sai üks pahategu kiidetud.

Sündmuste analüüs

USA kokkuvõte enne sõda: Venemaa rünnaku korral ei jää USA pealtvaatajaks; süüdistavad venelasi diversiooniaktide ja sõja ettevalmistamises; jagavad luureandmeid kasvavast Vene ohust; suurendavad sõdurite arvu Ida-Euroopas.

Järeldus USA kohta: õigus venelaste diversiooniaktide suhtes, sest venelased korraldasid nii küberrünnakuid kui ka mitmeid false flag provokatsioone; hoiatas algava sõja eest ja nii see läkski. USA rääkis tõtt.

Venemaa kokkuvõte enne sõda: Ei ole rahul NATO laienemisega Venemaa ligidusse, see mõõt on täis saanud; süüdistavad Läänt sõja õhutamises; väidavad end olevat rahumeelsed; korraldavad massiivsed õppused koos Valgevenega Ukraina piiri ääres.

Järeldus Venemaa kohta: rääkis ukrainlaste genotsiidist, kuigi lasi ise rakette lasteaedadesse; süüdistas Läänt sõjaõhutamises, kuigi koondas vägesid piirile; väitis end olevat rahumeelne, kuigi alustas sõda; massiivsete õppuste järel algas reaalne sõjategevus. Venemaa valetas ja jätkab sellel teel.

Põhimõtteliselt kannab Venemaa piltlikult öeldes punast kuube ja süüdistab kõiki teisi punase kuue kandmises. Samamoodi hoiab ta käes pruuni karpi ja süüdistab kõiki teisi pruuni karbi omamises. Lühidalt öeldes käitub Venemaa oma "rahuvalvejõududega" nagu Tagurpidi-Ants, pommitades elukvartaleid, haiglaid ja lasteaedu. Muide, sarnasel valelikul kombel tegutses raamatus "1984" sõjanduse vallas Rahuministeerium ja KGB rolli täitis Armastusministeerium. Näeme, et Kreml kasutab aktiivselt uuskeelt, kui isegi üks Vene esindaja väitis, et Ukrainas pole Vene rünnakut. Lisaks veel soperdamine, et kord pole Venemaa valmis "neonatside bandega" läbi rääkima, seejärel on Venemaa valmis läbirääkimisi pidama, kui ukrainlased relvad maha panevad ja vaid mõni tund hiljem ässitavad venelased Ukraina armeed sõjalist riigipööret sooritama.

Kogu seda masendavat jama ilmestab ehk kõige paremini külma sõja aegne lugu, mis räägib allegooriliselt tuumasõjast.

Iron Maiden - 2 Minutes to Midnight

Slava Ukraini!

Varro Vooglaidi poliitiline enesetapp

Nüüd võtame teid viia sellistesse kohtadesse, kuhu satuvad vahel inimesed, kes arvavad enestel mõistust olevat. Selliste sõnadega võiks avada krimisaate avakaadrid, kus näeme Kapo käte vahel siplevat raevukat habemikku, kes röögib: "Mitte sellist jõustamist ei pidanud ma silmas!" Tema karjed mattuvad aga rahva skandeerimise alla: "Välja! Välja!"

Kaks vanameest kehitavad õlgu, üks sõnab teisele, et "revolutsioon õgib oma lapsi" ning mõlemad venitavad naeru nagu Flintstone'i mehed.

Selline multifilmilik süžee avanes mu peas, kui lugesin Varro Vooglaiu tegemistest vahetult enne 2022. aasta iseseisvuspäeva. Mu sees valitseb selline pettumus ja raev, et kaitsereaktsioonina peab kogu seda asja veidi huumoriga vürtsitama, vältimaks täielikku masendust ja reedetuse tunnet.

Skandaalile, millest kohe juttu tuleb, moodustus tegelikult ka eellugu, kui Jaanus Vogelberg Objektiivist lahkus (link). Jaanuse ja Varro vahelise tuline sõnumivahetus avalikustas, et Jaanusel sai Varro faktide esitamise loogikast mõõt täis. Lühidalt öeldes aktsepteeris Varro tõena kõiki neid vaktsiiniteemalisi kuulujutte, mida ta "autoriteetsetelt allikatelt" kuulis ning enda narratiivi läbisurumiseks hämas Objektiivi eestvedaja ka faktidega. Et selline süstemaatiline manipulatsioon Vogelbergi ajakirjanduslikule eetikale vastu käis, lahkus ta Objektiivist.

Jätame selle meelde. Läheme nüüd siis edasi peateema juurde. Milles seisnes okupatsiooni aktsepteerimise skandaal?

Postimehe uudis: Varro Vooglaiul poleks midagi okupatsiooni vastu

Fookuses: Valdo Põderi ja politsei valelik infooperatsioon SAPTK vastu oli alatu ja häbiväärne

Skandaalne osa algab 1:22:20, allpool välja toodud lõigud natuke hiljem.

Varro:

"Jaa, pidev selline kiusamine lollide väikeste asjadega nagu. Ei taha sind relvituks teha, eks ole. Ei taha su vanemlikke õigusi piirata. Ei taha sinu lapsi süstida sinu selja taga niimoodi. Siis tekiks väga kiiresti väga tõsine küsimus, et nagu, ma ei tea, mina tahan lõppude lõpuks elada normaalset elu, eks ole. Nimetage seda Eesti Vabariigiks või nimetage seda mingiks Eestimaa kubermanguks või millekski muuks, eks ole. Kes iganes tagab inimestele võimaluse siin normaalselt elada, selle poole siis inimesed hoiavad, eks. Et sa ei saa nagu lõputult ka mingi emotsionaalse argumendiga, et meil peab siin tornis olema sinimustvalge, eks ole, mis siis, et selle sinimustvalge all sa tegeled nagu inimeste ahistamise ja kiusamise ja mahasurumisega, eks."

Tükk juttu, siis tuli eriti mahlane koht.

Järvi: 

"Aga ikkagi, isamaa huvid kaaluvad üles igasugused muud asjad. Jah, et, kui nüüd Putin tuleb, et siis on kõikidele hea selline testiküsimus, et kui palju te olete valmis sellise riigi eest omaenda verd valama? Kuidas teil on kodanikud?"

Vooglaid:

"Ei noh, mina olen seda varem ka öelnud ja ma ei häbene seda ütelda ka uuesti, et vaata, kui Venemaa tegutseks sellisel viisil, et ta tagaks inimestele päriselt põhiseaduslikud õigused, ei suruks peale seda... ei teostaks vaktsiinisundi, ei teostaks apartheidi, jätaks inimestele võimaluse elada ja kasvatada oma lapsi vastavalt oma veendumustele, ei hakka ähvardama siin vangistusega, sellepärast et sa ei ole nõus, ma ei tea..."

Sellest jutust järeldati, et mees ei pea sinimustvalget oluliseks ning et ta ei oleks kindel Eesti kaitsmises, kui Venemaa pakuks tema poolt loetletud võimalusi. Mitmeid leidsid, et tegu on kas kasuliku idioodi või vaenlase mõjutusagendiga, kes lõpuks oma kaardid avas. Skandaal plahvatas Eesti meediamaastikul nagu supernoova, põhilised poliitikud mõistsid ta sõnavõtu kiirelt hukka ning Varro lubas Postimehe kohtusse anda, kuna ta tegelikult ei kasutanud sõna "okupatsioon".

Kuigi Varro ja Postimees lähevad taas maadlema, ei muuda see asja sisu. On fakt, et Varro mustab süstemaatiliselt Eesti Vabariigi valitsust, kahtleb Eesti riikluses, jutlustab massilisest tagakiusamisest ning levitab vaktsiinivastaste propagandat.

Muide, selle kohtusse andmise jutu peale meenus mulle üks seik põhikooli päevilt. Mu tollane sõber oli minu mõistes düsgraafik ehk ta tegi kirjutamisel palju vigu. Kord ühel etteütlusel juhtisin paljulugenud nohikuna ta tähelepanu kokku kirjutatud sõnadele, mis pidid tegelikult lahku jääma. Tahtsin talle parimat ja lootsin, et väiksem vigade arv annab sõbrale parema hinde. Aga mis juhtus? Ta hakkas kirjutatut lähemalt uurima, ainult luup oli veel puudu. Kui ta väitis, et ta oli tegelikult mikroskoopilise vahe ikkagi sisse jätnud ning ta polnud eksinud, siis sel momendil ma teadsin, et meie sõprus aegade lõpuni ei kesta. Ta teadis väga hästi, et ta eksis, aga temas polnud niivõrd palju meest, et seda tunnistada, vaid otsis mingi JOKK-tagaukse, et hoopis mind süüdi lavastada.

Selline väike mõtlemapanev seik, aga lähme peateemaga edasi. Kas lugejal on Objektiivist lahkunud ajakirjaniku eellugu meeles? Paneme nüüd need asjad kõrvuti:

Varro Vooglaid kihutas oma tööd teinud Postimehe ajakirjaniku meeleavalduselt minema

Videos on ka näha, kuidas Varro "palub" Postimehe ajakirjanikul avalikust ruumist lahkuda, üles köetud rahvas samal ajal "Välja! Välja!" skandeerimas. See on eeskujulik õppematerjal masside psühholoogiast, mida siin pikemalt lahkama ei hakka. Muide, see jäik territoriaalsus meenutas mulle kangesti Pirokunni, kes lubas Tartus Pirogovi pargis kõigile peksa anda, kes tema pingile istuvad.

Nali naljaks, aga siit saame järeldada, et Varro rajab aktiivselt omaenda kõlakambrit, kus kajavad vaid talle meelepärased infokillud ja arvamused. Tema kogukond sarnaneb kultusega, kus tema kui keskne figuur kuulutab tõde ning kogukonna asi on see omaks võtta ja edasi korrutada. On selge, et kui vaigistada opositsioon, hakkab tunduma, et kõik, mida räägid, on puhas kuld...

Tunnistan ausalt, et oli aeg, mil ma aktiivselt Objektiivi saateid kuulasin. Varro osutab mitmetele ühiskonna valupunktidele, mis vajavad arutelu ja lahendamist ning minu meelest on see ettevõtmine tänuväärne. Samuti jagan ma temaga konservatiivseid vaateid ning paljud mõtted ühtivad pea täielikult.

Meie ideeline lahku kasvamine sai alguse siis, kui Varro vaktsiinivastaseks muutus. Mõtlesin, et olgu, kahte 100% samade vaadetega inimest ei eksisteeri ning las ta siis ajab seda rida, kui see talle oluline on. Siis avaldas vilepuhuja Vogelberg oma Objektiivist lahkumise tagamaad, mille kohaselt kasutab Vooglaid pooltõdesid ja vassib faktidega. Kui panna siia kõrvale ka Eesti kujutamine inimõiguste rikkuja ja apartheidirežiimina, valitsuse vaenamine, vaenulik suhtumine "vastasleeri" ajakirjanikesse ja flirt Venemaa pidepunktidega, saan juba palju punaseid lippe.

On tore, kui meil on erinevaid vaateid ja platvorme, kus neid edastada. On selge, et Varro on Eesti riigis sügavalt pettunud ning otsib viise, kuidas riigi valukohti aina häälekamalt välja tuua. Aga see pole üldse lahe, kui muututakse selleks, kelle vastu alguses võideldi. Samuti ei aktsepteeri ma seda, kui minu kodumaaga nagu žetoonikesega ruletilauas mängitakse ja vaenlase propagandamasinale meie mustamiseks võimalusi pakutakse.

Koroonaviiruse ja Ukraina kriisi foonil meie rahvuslipu üle ilkumine ja jahumine mingitest väljamõeldud inimõiguste rikkumisest Eestis väsitavad ja tekitavad pettumust. Oleme ilmselt mugava elu ja maailmatasemel meditsiiniga liiga ära harjunud, kui piltlikult öeldes näeme siin tänavatel mingeid repressiivorganeid maskivastaseid "mässajaid" koonduslaagreisse vedamas. Kui soovite näha inimõiguste rikkumisi, vaadake Põhja-Koreasse, Aafrikasse või kasvõi Venemaale, kus teisitimõtlejaid vangistatakse ja mõrvatakse. Muidugi pole Eesti veatu, aga selles valguses peaksime olema tänulikud, et meil kõik nii hästi on, et Varro saab iga päev riigivastast juttu ajada ja inimesi mingite apartheidiluuludega hirmutada, kartmata ise kinni kukkumist.

Ma siiralt loodan, et see oli Varrol lihtsalt järjekordne mõtlematu libastumine ning ta ikkagi pole mõne vaenuliku riigi eriteenistuse palgal. Ma ei taha, et Objektiiv ja seal esindatud konservatiivsed väärtused hävineks, aga see eeldab kõigi osapoolte häälte kaja, mitte kõlakambrite rajamist, kus vaenulikke ideid idanema panna.

Tahan lõpetada positiivse noodiga, seega vaatame, mis kõigest sellest ka head tuli. Esiteks näitas oluline konservatiivide arvamusliider oma sügavamaid tundeid ehk rääkis tõde, nii et me oskame temaga edaspidi paremini arvestada (ühte kaevikusse ei roni... KÖH-KÖH-fragging-KÖHH!). Teiseks pole ma näinud tükk aega sellist sündmust, mis eestlasi nii hästi ühendaks - poliitilise spektri kõik otsad ruttasid mehe riigireeturlikku mõtisklust hukka mõistma.

[Addendum 27.02.2022. Varro ja Järvi on enda kaardid Ukraina sõja valguses välja mänginud.

Jah, nad tegelevad Venemaa tegevuse õigustamisega. Kas tegu on Kremli mõjutusagentidega? Et tu, Objektiiv/Brute? (Kas ka sina, Objektiiv/Brutus?)]

Ukraina sündmuste analüüs vol 1

Teeme ühe väikese katse infosõja teemal. Siia postitusse on koondatud kõiksugused olulisemad seisukohad ja andmed, mida erinevad osapooled enne Ukraina "lõplikku lahendust" välja on öelnud. Peale "lahendust" kirjutan ma järelduse, kes rääkis tõtt, liialdas või valetas.

"Lõpliku lahenduse" all pean ma silmas mistahes sündmusi, mis järgnevad pingelisele vastasseisule ja vägede kogunemisele. Selleks võib olla nii täiemahuline sõda kui ka mistahes osapoole rahumeelne taandumine ja pingelangus. On võimalik, et koondatud väed tungivad Ukrainasse, samas on ka võimalus, et väed viivad läbi õppused ja taanduvad siis oma kodubaasidesse. Igal juhul pakub selline vägede näitamine Putinile hea võimaluse USA-le surve avaldamiseks. Milleks suurõppust raisku lasta, kui see lubab kaks kärbest ühe hoobiga maha lüüa?

Taustast nii palju, et 2022. aasta alguses oli väga aktuaalne Vene-Ukraina pinge, kui Venemaa esitas nõudmised NATOle selle laienemise teemadel ning oma vägesid Ukraina piirile ja Valgevenesse koondas. USA jagas liitlastega luureandmeid, et Vene rünnak olevat "väga tõenäoline" ja Venemaa väitis, et mingit sõda ei tule, sest toimuvad vaid õppused. Ukraina ei uskunud sõja lahvatamisse ning palus Vene ohtu mitte üle hinnata.

Alljärgnevalt toon välja erinevad väited või faktid, mida vastasleerid välja on öelnud.

USA

Venemaa plaanib lavastust Ukraina rünnakust, et alustada sõda

Värsked satelliidipildid näitavad Vene vägede koondumist Ukraina ümber

Biden kiitis heaks 3000 USA sõduri saatmise Poolasse, Saksamaale ja Rumeeniasse

Avaldati USA vastused Venemaa julgeolekunõudmistele: NATO uks jääb avatuks, desarmeerisläbirääkimised deeskaleerimise tingimusel

Wall Street Journal: Saksamaa keelab Eestil saata Saksa päritolu relvi Ukrainasse

USA luure: Venemaa valmistab ette diversiooni, et luua ettekääne Ukrainasse tungimiseks

USA sai valmis sanktsioonid, mis läheks käiku kohe, kui esimene tank ületab Vene-Ukraina piiri

USA kokkuvõte: Venemaa rünnaku korral ei jää USA pealtvaatajaks; süüdistavad venelasi diversiooniaktide ja sõja ettevalmistamises; jagavad luureandmeid kasvavast Vene ohust; suurendavad sõdurite arvu Ida-Euroopas.

Ukraina

Zelenskõi: Venemaa rünnaku korral tuleb täiemõõduline sõda Euroopas

Ukraina president maailmaliidritele: Venemaa ohuga on liialdatud, paanika külvamine tuleb lõpetada

Ukraina välisminister: Venemaal ei ole piiril rünnakuks piisavalt vägesid

Ukraina valitsusasutusi tabas küberrünnak

Ukraina kokkuvõte: Ei soovi, et võimaliku Vene rünnaku üle paanika tekiks; ei karda Venemaad.

Venemaa

Putin: venelaste missioon on tugevdada vene maailma

Ukraina teemal vaikinud Putin avas viimaks suu: kas peaksime NATOga sõtta minema?

USA ja Venemaa pidasid ÜRO julgeolekunõukogus maha tulise sõnalahingu. Vene saadik: Ukraina võib iseennast hävitada

Macron pärast telefonivestlust Putiniga: ta ei väljendanud ründavaid kavatsusi ja märkis, et ei otsi vastasseisu

Moskva: NATO kasutab ähvarduste ja sõjalise surve keelt

Vene väed saabuvad Valgevenesse ühisõppustele

Moskva: Lääs valmistab Ukrainas ette sõjalisi provokatsioone

Venemaa asevälisminister: julgeolekuolukord Euroopas on kriitiline, süüdi on USA ja NATO

Venemaa kokkuvõte: Ei ole rahul NATO laienemisega Venemaa ligidusse, see mõõt on täis saanud; süüdistavad Läänt sõja õhutamises; väidavad end olevat rahumeelsed; korraldavad massiivsed õppused koos Valgevenega Ukraina piiri ääres.

Mida ennustan ise?

Et Venemaa alustaks avalikku täiemahulist sõda, selleks peab täituma kõigepealt mitu tingimust:

1. OHT - Venemaa ja/või Vene rahvas on otseses ohus.

2. PUUDUS - Mingist elutähtsast ressursist tekib puudus ning see kujutab enesest rahvuslikku julgeolekuohtu.

3. KASU - Sõjaga on võimalik võita rohkem kui rahus istudes kaotada ehk sõja "lõpubilanss" peab jääma plussi.

4. VÕIT - Vastasleer on piisavalt nõrk, et Venemaa väljub konfliktist võitjana.

5. TSAARI POSITIIVNE PÄRAND - Venemaa juht (hetkel Putin) saab olla kindel, et ajalugu hakkab teda mäletama suure juhina, kes päästis Vene rahva õiglase sõja kaudu, mitte agressorina, kelle avantüür tõi hävingut nii enda rahvale kui ka naaberrahvastele.

Väidan, et kui need tingimused täituvad, siis võib Venemaa vabalt sõja kuulutada, aga pean neid punkte vajalikuks ka kommenteerida.

Esimene punkt on kriitilise tähtsusega, sest kui Venemaa on otseses ohus, siis võib sõda alata ka teiste punktideta. Sel juhul on tegemist nurka aetud metslooma meeleheitega ning tuumarelvade kasutuselevõtt on äärmiselt tõenäoline. Kui teised punktid keskenduvad kasu ja mõjuvõimu suurendamisele, siis see punkt esindab ainsana enesekaitset.

Teine punkt on põhimõttelt esimesega sarnane, aga meeleheide sunnib puuduse likvideerimiseks mujale vaatama. See võib käivituda eelkõige joogivee puudusel, aga Venemaal see oht puudub. Sõja alustamiseks ei pea see punkt ilmtingimata täituma, piisab teistest punktidest.

Kolmas punkt garanteerib, et sõda kui äärmiselt kulukas, riskantne ja ohvriterohke tegevus on lõppude lõpuks "kasumlik". Sõja võit üksinda ei tähenda just palju, kui kogu riik rusudesse jääb (Pyrrhose võit).

Neljas punkt on igale vallutajale äärmiselt oluline. Kui vastane on samaväärne või tugevam ehk ta suudab rünnaku tõkestada või isegi vastupealetungile minna, siis kaovad kõik rünnakumõtted. Mõttekas on alati rünnata üksikuid väikeseid vastaseid (salaamilõikude taktika), sest lõppeesmärgiks on alati hiilgav võit, samas kui kaotus või lõputu sissisõda hävitab juhi ja riigi autoriteedi. Kuna Ukraina selja taga seisab terve läänemaailm reaalsete relvatarnetega ning NATO hoiab talle pöialt, siis Venemaa on siin nõrgem pool ning rünnakule pigem ei lähe. Kõik sõltub sellest, kui kaugele on NATO eesotsas USA-ga nõus minema.

Viies punkt on iga autoritaarse režiimi nurgakivi, sest diktaator esindab ainuisikuna rahva tahet (Kogu rahvas ei pruugi temaga nõustuda, aga ta räägib ja otsustab kogu rahva nimel). Kui klassikaline autoritaarne juht tajub, et sõjaline kampaania mõjub tema isikule ja pärandile pärssivalt, siis kipub ta ettevõtmises tugevasti kõhklema. Kui Venemaa juht suudab rahvale maha müüa legendi "õigustatud" sõjast ja saab ajalooõpikuid redigeerida, saab ta kõhklusest kiirelt võitu. Peame alati meeles pidama, et autoritaarsed juhid unistavad sellest, et tulevased põlved lisavad nende nimele vägevaid liignimesid nagu Esimene, Suur, Julm jne. Putin soovib ajalukku minna Vene impeeriumi taastajana, mitte kodumaise stunde null tekitajana nagu Hitler II maailmasõja lõpul.

Punktid on oma iseloomult erinevad ja nende omavahelised suhted piisavalt keerukad, nii et sõja võib käivitada mõni nende erinev kombinatsioon. Vaadates olusid ja arvestades seda, et NATO-st nõrgem Venemaa tahab, et NATO teda tõsiselt võtaks ning et "järgmisel nädalal" algavast sõjast on juba aastaid räägitud, siis ennustan, et suuremahulist sõda ei tule. Eksimuse korral olen muidugi valmis oma sõnu sööma, sest Putini peas toimuvast ei tea tegelikult keegi teine peale tema enese.

Kui Ukraina olukord peaks kas kuumenema või rahumeelselt lahenema, saab teha mõningad järeldused, mis avaldan järgmises selleteemalises postituses.