Inimese aju seisab pidevalt otsustamise teelahkmel, sest ajul on kaks poolkera.
Loogiline pool hõlmab endas kriitilist mõtlemist, pragmaatilist suhtumist, ausust/objektiivsust, matemaatikat, tehnilist taipu ja leidlikkust probleemide lahendamisel. Loogiline pool sunnib inimest ümbritsevat maailma uurima (raamatute lugemine, dokumentaalfilmide vaatamine, kõrghariduse omandamine jne), erinevate kontseptsioonide üle juurdlema ja probleemidele praktilisi lahendusi leidma.
Ametite suundade erinevusest
Mulle on meelde jäänud üks oluline asi, mida keskkooli matemaatikaõpetaja klassile surmtõsiselt ütles. Ta ütles, parafraseerin, et elus rõhugem eelkõige reaalsuundadele, sest kaunite kunstide meistreid tööandjad ei soovi, pealegi saavat kaunite kunstidega alati põhitöö kõrval hobi korras tegeleda. Lisaks mainis ta, et kaunid kunstid on lihtsam valik ning pea kõik oskavad lõpuks laulda, tantsida ja meelt lahutada, samas kui reaalse töö tegijaid otsitakse tikutulega taga ning neile ollakse nõus rohkem maksma.
Selles mõttes ma nõustun temaga. Lauluoskusest pole väga palju kasu, kui on tarvis mingi tööstuslik seade korda teha, samuti ei aita kunstiajaloo kraad silda projekteerida. Ideaalselt maalitud lõuend ei töötle loomi lihaks ega too neid vorstide kujul toiduletile, rääkimata jäätise ilmumisest sügavkülmikusse.
Vanadel kreeklastel ja roomlasel oli meelelahutajatest oma arusaam, pidades neid tähtsusetuks kõntsakihiks, millekski orjalaadseks massiks. Kuigi mina sellega ei nõustu, siis samas see tolleaegne suhtumine näitab, et juba tuhandeid aastaid tagasi peeti praktilisi oskusi tähtsamaks kui kaunite kunstide harrastamise võimekust.
Eks asi ole selles, et kaunid kunstid on eelkõige hobi iseloomuga. Kunst ei tooda midagi praktilist, vaid aitab ühelt poolt harrastajal end välja elada ja kunstiliselt teostada, teisalt saavad raske töö tegijad õhtul teatris lõõgastuda või galeriis ilusaid pilte uurida. Ka seda peab silmas pidama, et kui insenerid, arstid ja mehaanikud peavad oma töös lähtuma kindlatest reeglitest, seaduspäradest ja normidest, siis kunstnikud võivad enda inspiratsioonivoogu tõlgendada, kuidas vaid tahavad. Kui sillainsener peab higistama mõttega, et äkki kukub tema projekteeritud sild kokku ja hulk inimesi saab hukka, siis popmuusik saab nullriski juures edetabelite vallutamisest unistada.
Kui saabus koroonaviirus, siis pidi viiruse leviku tõkestamiseks liikumispiirangud kehtestama. Politsei, tuletõrje ja kiirabi varustati maskidega ja jätkati tööd. Kontorites hakati soosima kodukontori kasutamist ning kõik väiksema nohukahtlusega töötajad kupatati koju arvuti taha, aga töö jätkus. Söögikohad pidid kas ajutiselt uksed sulgema, klientuuri vähendama või uksed kinni panema. Näitlejad leidsid rakendust heakorratöölistena, reisisaatjatena jne. Muusikud istusid kodus, sest mingil momendil jäeti kõik kontserdid ära. Samal ajal elektrikud, ehitajad ja mehaanikud külastasid endiselt objekte, sest elektrit, vett ja muid mugavusi tarbitakse ka kriisi ajal ning neid tagavate vahendite hooldus on nende asjade lahutamatu eeldus.
Ametite hierarhia
On olemas selline asi nagu Maslow' püramiid, mis asetab inimese vajadused hierarhiasse. Hingamine on number üks asi, mida iga inimene eluks vajab, eneseteostus on alles viimane asi, kui kõik muud vajadused on rahuldatud.
Kõrvutame iga vajadusega ka vastavad ametid, mis neid tagavad:
Eneseteostus - kirjanik, kunstnik
Isikuvajadused - näitleja, laulja
Sotsiaalne - psühholoog, baarmen, õpetaja, lasteaiakasvataja
Turvalisus - politsei, sõdur, insener, toidu tootmistööline, mehaanik
Füsioloogilised - arst, päästetöötaja
Näeme, et baasvajadusi tagavad ametid on allpool ning eneseteostuslikud ametid on tipus. Leian, et näidete valikut peab ka natuke põhjendama.
Eneseteostust iseloomustavad kirjanikud ja kunstnikud, sest need ametid on äärmiselt ebaregulaarse või olematu sissetulekuga, samuti saavutatakse tunnustus enamasti peale surma. Olemuselt on need enda nägemuste raiumine teistele tajutavasse vormi ning elu praktiliste vajaduste rahuldamiseks siit midagi ei küündi.
Isikuvajadust iseloomustavad näitleja ja laulja, sest need on ametid, millega saab reaalselt raha teenida, kuigi ebaregulaarselt ja vähe, kuigi üksikud tipptegijad saavad roppu raha. Tegu on meelelahutusega, mida tarbitakse üldiselt vaid siis, kui kõik muud elulised aspektid on kombes. Elu praktiliste vajaduste vajaduste rahuldamiseks tilgub siit tasandilt ehk natuke motivatsiooni.
Sotsiaalset iseloomustavad psühholoog, baarmen, õpetaja ja lasteaiakasvataja. Need ametid on suhtleva loomuga ning suunavad inimese vaimset arengut. Praktilisi külgi on hulgi, olgu selleks siis kellegi mure ära kuulamine, nõu andmine või järeltulevate põlvede kasvatamine korralikeks kodanikeks.
Turvalisust iseloomustavad politsei, sõdur ja reaalkallakuga töölised, sest lisaks seadusliku korra tagamisele peab töös hoidma ka tehased ja infrastruktuuri, mis kuuluvad kõik tänapäevase elustandardi tagamise juurde. Äärmiselt praktiline valik, kuna toit peab lauale tulema, lamp peab põlema, maja peab enne karmi talve püsti saama ning vesi peab iga ilmaga kraanist voolama.
Füsioloogilist iseloomustavad arst ja päästetöötaja, kuna nendest sõltub sõna otseses mõttes teiste inimeste elu. Kõige praktilisemad ja vajalikumad ametid, kuna aeg-ajalt on vaja põlevast majast vanaproua välja tuua, haigust peab korrektselt ravima, hullemal juhul peab kedagi kiirelt elustama.
Saame järeldada, et nn sinikraede ja reaalkallakuga ametid on esiteks kõige olulisemad ning teiseks ka kõige keerulisemad. Kusagil valgusküllases katusestuudios on palju mõnusam kaunist sinilille maalida kui rongi alla jäänud verest tühjaks voolavat jalgadeta last oma käte vahel hoida.
Elu suunab meid ise
Üle pika aja kohtusin ma vana sõbraga. Oli teada, et ta oli kogu elu näitlemisega tegelenud ning kultuurse inimesena ka ülikoolis eesti kirjanduse eriala lõpetanud. Tundsin end ta kõrval täieliku matsina, kes ma tõmban päev otsa arvutis jooni ning teatris ei käi. Tema aga tunneb teatrielu läbi ja lõhki, valdab eesti kirjanduse alustalasid ning ma suudan vaid vaevu kujutleda, kui sisukaid ja keerukaid arutelusid ta üliõpilaskorporatsioonis teiste haritud inimestega maha on pidanud. Ta on igati intelligentne, laia silmaringiga ja hästi haritud kultuurne inimene, kes pea igapäevaselt ka ise kultuuri loob.
Siis jõudis jutujärg ta eluviisini. Ta üürib korteris üht tuba, põles kirjanduse õpetajana läbi ning jätkab varsti sibina samas hullumajas, kus tal töö mõne aasta eest pooleli jäi. Positiivse poole pealt leidis ta, et pikad vahetused annavad talle palju vabu päevi, mida siis vabakutselise teatriga sisustada. Lisaks ütles ta mulle alla keskmise jääva palgasumma, millest talle õnneks täpselt jätkus, sest ta ei vajavatki rohkem.
Rõhutan, et ma ei laida tema eluviisi, sest see ongi selline hipilik kunstihinge-elu, mida ta armastab elada. Just teatriga tegelemine täidab ta hinge õnnega ning kõik muu jääb tagaplaanile. Samuti on ta rahul, et tal puuduvad igasugused laenud ja muud kohustused. Ma soovin öelda seda, et karjääri valikul tuleb ka edasine elu läbi mõelda, sest karjäär sunnib teatud mõttes ka kindlat elustiili peale (mõelgem näiteks veokijuhidele). Mu sõbrale selline põnevust täis elu sobib, aga tunnistan ausalt, et ma ise oleks tema asemel juba ammu hullumajas, aga mitte sibina. Kunagi proovisin isegi midagi radikaalselt erinevat teha, aga veoautojuhi töö šokeeris mind liigselt, mistõttu naasin kontorisse arvuti taha.
Kui ilusad vidinad, võimsad autod ja isiklik elamispind jätavad külmaks, siis saab reaalainetest loobuda ja keskenduda oma mina väljendamisele. Kui väike sissetulek, ebakindel tulevik ja tilluke elamine väga ei köida, siis tasub kaaluda reaalsuundi. Samuti peaks mõtlema selles suunas, kas on võimalik millegagi lõputult tegeleda. Näiteks profisportlased lähevad üsna varakult erru ning ehitajad kannatavad hilisemas eas tervisehädade käes.
Lõppude lõpuks elame iseenda jaoks ning rõhume elus asjadele, mis meile olulised on. Ma pean oluliseks stabiilsust, mugavust, edasipürgimist ja jõukust, seega valisin reaalse tee. Mu sõber peab oluliseks kunstilist eneseväljendamist, teatrit, köidikute puudumist ja laenuvaba elu, seega otsustas ta emotsionaalsel teel astuda.
Minu üsna kuulikindel retsept praktilise karjääri valikul on järgnevatele küsimustele "jah" vastamine:
Kas ma naudin seda ala?
Kas ma oskan seda ala või saan töö käigus selle ala jaoks vajalikud oskused omandada?
Kas selle ameti puhul saab isiklikult areneda ja/või karjääri teha?
Kas see amet on stabiilselt üle keskmise tasustatud?
Kas selle ameti järgi on tulevikus nõudlust?
Kas ma olen võimeline seda tööd ka mõne aastakümne pärast tegema?
Kas ma suudan seda tööd vajadusel ka 80aastaselt teha?
Loomulikult pole me keegi oma karjääriga laulatatud. Alati on võimalik uusi ameteid proovida, rääkimata lisaoskuste juurde õppimisest. Karjäärivaliku muudab kauniks just see, kui ollakse sellega ise rahul ning enda valikut kahetsema ei pea. Inimesed ja nende ootused on erinevad ning just seetõttu tulebki ette mõelda ja teha just selline valik, mis ennast rahuldab. Lihtsalt asi on selles, et mõnede sammude ja otsuste mõju võib kaugesse tulevikku ulatuda, mistõttu peabki igaüks oma elu ise strateegiliselt planeerima, eeldusel, et soovitakse olla õnnelik.
