Monday 8 October 2018

Tagadi Restauraatorite Päev

Väga kobe Afrika Korps BMW.
Sai taas poolkogemata üht üritust väisatud, seekord sõitsime siis Tagadisse. Külasse jõudes olid kõik rohealad lintidega piiritletud, nägin ka käputäit Nõukogude autosid. Et rõhk oli motikatel, ei saanud autode puudust nüüd nii pahaks ka panna.

Kaheeurone sissepääsutasu makstud, avanes mulle maailm, millesse naasin naeratus näol. Laadaplatsil laiusid tohutud virnad endisaegset kola, millest osa oleks ma tahtnud kohe endale keldrisse ära vedada. Leidus igasugust hõbedat, Nõukogude rinnamärke, Hitleri jooke ja SS-i sõrmuseid, Vene autode plekke, kroomosasid ja tulesid, rääkimata vähestest mudelitest. Kuigi SS-i sõrmused olid odavad koopiad, panid ühed asjad mind pikalt seisatama ning meeltesegaduses unustasin isegi pilti teha. GAZ-13 plekid seenevihma käes. Perspektiiviks - seda autot ehitati väidetavalt 3179 tükki.
Piknik Molotovi ja Ribbentropiga. Kaussides kuhjusid Nõukogude
rinnamärgid, peale võtmiseks pakuti haakristidega varustatud napsu.
Ühe leti äärde sattusin lausa kaks korda, sest seal pakuti kenasid automudeleid. Kiirabi-Volga ja kiirabi-RAF püüdsid kohe mu tähelepanu, sest lapsepõlvest saadik olid need mind kummitanud. Hoides Volgat käes, ei klikkinud mul millegipärast ära ja asetasin auto sama targalt tagasi. Mis mul juhtunud oli? Asi polnud hinnas, aga kuidagi... Ei tea, ju siis polnud see armastus, vaid lihtne kinnisidee. Mõned kobedad 2101-d ja 2102-d ootasid omanikku ja mul sigineski vahepeal kange kiusatus neist mõni omandada, aga ma mõtlesin sellele, et mul endal juba üks 2101 on, seega milleks samasuguseid juurde on vaja? Tulingi tulema, kuigi ka üks vahva UAZ-469 kippus painama.

Enne äraminekut soetasime veidi korralikku suitsuliha ning jäin ostuotsusega väga rahule. Sammusime väljapääsu suunas ning mõtlesime juba eelseisva poeskäigu peale, kui nägin üht letti, mida seal varem polnud - Vene autod! Igaks juhuks astusin ligi ning miks ma seda tegin, selgus ka kohe. Teiste seas seisid seal kõrvuti kaks vägevat ZIL-117-t, mis mulle juba kaugelt silma jäid. Müüja oli parajasti oma kaupa kiitmas, kui keegi ütles mingit mudelit uurides, et seal on ikka kriipse-kraapse, mille peale tõdesin, et tegu on siiski automüügiga. Kui naer lõppes, uurisin, kui palju valitsuse esindussõiduki eest saada soovitakse. Kuulnud 15 eurot, teadsin, et lahkun laadalt ka millegi väga noobliga, mitte vaid singiga.

Üldiselt on mudel päris heas seisukorras, ainult esimesed suunatuled on küljest ja parem esistange nurk on ära murdunud. Värvkate on suuresti kriimudeta, kroom on komplektne, kõik aknad on terved, uksed-luugid avanevad sujuvalt ja tihkelt, miski ei logise, tagavararatas ja kapoti embleem on alles. Haiglaselt kaunis kroonijuveel minu kasvavasse kogusse.
ZIL 117. Peale pikki aastaid sain omanikuks.
Taamal paistab 2101; klassivahe on üüratu.

Saturday 6 October 2018

Strateegiline kava

Et lugejate rõõmuks siia blogisse ka midagi põnevamat kirjutada, otsustasin senise elu pea peale pöörata. Juba tükimat aega on mul peas veidi tõsisemaid mõtteid liikumas, sest finantsiliselt olen sattumas tõsisesse suluseisu. Vahel on küll tore juua, end korraks lõdvaks lasta ja kõik hädad unustada, aga probleemid ei jookse kahjuks kuhugi. Mis siis ometi toimumas on?

Kalevipoeg, koorma vedamine... sümboolseid vihjeid on küll.
Ma alguses mõtlesin, et teen veoautojuhi ametikoolituse ära ja jätkan kontoritööga, lisapaber taskus. Asi on selles, et varsti selle kava muutub ja maksumus kahe- või kolmekordistub, seega ca kolme sotiga saan selle veel kätte. Tegu on investeeringuga tulevikku, sest koolituse aegumisel saan edaspidi teha odavamaid 35tunnised täiendkoolitusi.

Teine paralleelne teema, mida elukaaslasega tõsiselt kaalunud oleme, on Soome elama minek, sest siin Eestis on sissetulekute teema kuidagi nagu paigast ära. Miks me teenime kaks-kolm korda vähem kui sommid, aga kütuse hinnad on varsti samad (1,6 euri liitri eest peaks juba lähiajal paistma)? Miks kõik muud asjad kahes riigis põhimõtteliselt sama palju maksavad? Miks tuuakse 2019. aastast Eesti tänavatele uued trahviaparaadid, mis päevas korduvalt oma asukohti hakkavad vahetama? Miks leiutatakse erinevaid viise, kuidas sissetulekut vähendada? Miks peavad marjulised oma marjade müügist saadud tulu deklareerima? Miks teenin siin Eestis nooreminsenerina vähem kui autojuhid? Miks pean ma seda jama seedima?

Kui vahel vanaema helistab ja uurib, kuidas ma eluga rahul olen, vastan ma pidevalt üsna tülpinud häälega, et kõik on heas korras. Me elukaaslasega rabeleme päevad otsa, et saaks kõhud täis hoida, ometi pean ma väga tihti emalt laenu küsima, et enne palgapäeva ära ei nälgiks. Me ei saa enam isegi väljas söömas käia, rääkimata uutest riietest. Tõsi, elukaaslane tellis endale paar pusa, millest ühe ta ema kinni maksab. Priiskamine on minu jaoks täiesti uue tähenduse omandanud - ma pean enda hellitamiseks seda, kui enesele vahel mõne lihasnäki luban. Ma ei tea, kuidas teiega on, aga sellist virelemist ei kannata ma kuigi kaua.

Nii hakkaski minu mõttemaailm kalduma, sest kuidagi tuleb pakilistele probleemidele lahendusi leida, kui vanaviisi enam jätkata ei saa. Ma naiivselt kunagi mõtlesin, et kõrgharidus garanteerib tasuvama koha, aga võta näpust. Elukaaslase ühe sõbranna mees teenib kõvasti rohkem kui mina, kuigi tal on keskeriharidus ja tegeleb füüsilise tööga. Mina peaksin ühiskonna silmis justkui absoluutse tipu ligi asuma, aga mis kasu sellest on, kui see arveid ei tasu? Mul on C ja CE kategooriad ajateenistusest saadik olemas, seega nägin selles üsna head võimalust lihtsalt varuplaan B rajamiseks, aga nüüd... suurteks elumuutusteks. Selliste mõtetega kirjutasin lahkumisavalduse ning paar viimast nädalat olen veel prestiižne teedeinsener.

Kolmas põhjus, miks ma nii kangesti veokijuhi usku olen, pärineb juba kuskilt 2006. aastast, mil ma vaimustunult Smokey and the Bandit filme vahtisin. Muidugi fännasin ma tollal rohkem seda vägevat 1977. aasta Trans Am'i, aga kogu see veokiteema ja pidev teel olemine on mulle alati meeltmööda olnud. Midagi sügavamat ja lausa spirituaalset olen leidnud ka 1969. aasta road movie'st Easy Rider ning olen pidevalt kujutlenud, kuidas ma koos sealsete meestega kõrbest läbi tuhisen, istumise all väga pika kahvliga Harley.

Ajateenistus mõjus mulle õppetööst mõnusa pausina, aga eelnevalt ei osanud ma aimatagi, et mulle veoautodega jahmerdamine nii väga meeldiks. Tõsi, ma tahtsin ka enne ajateenistust veokijuhiks saada, aga sealne praktiline kokkupuude vaid kinnitas mu soovunelmat. Aga teenistusaeg lõppes ja ma naasin kooli, et kõrgharidus kätte saada ning sellega ma mõned aastad ka tegelesin. Nüüd on vanemad uhked, et olen haritud mees, aga mul endal on meel pisut mõru. Nähes mõnda poolhaaget mööda sõitmas, leian end tihti nukra igatsusega järgi vahtimas.

On sündimas üks lollakas otsus, võimalik, et mu elu üks suurimaid vigu, aga ma nii ootan seda nn ämbrisse astumist. Olen teadlik, et sellise valikuga kaasneb palju ebamugavusi, sest asjad, mille olemasolu ma täna hinnata ei oska, muutuvad raskemini kättesaadavaks. 70tunnine koolitus on kohe läbi, seega oktoobri teisel poolel ujun põhjanaabritele külla.