Olen alati tundnud, et ma ei kuulu praegusesse aegruumi, sest juba lapsest saadik tunnetasin, et sündisin niiöelda valesse ajastusse. Tollal väikse pisipõnnina oli asi üsna süütu - nimelt nähes 1990ndate Tallinnas Nõukogude autosid, jäin ma neid hüpnotiseeritult jõllitama. Uuemad nn plastist autod tundusid kuidagi liigsetena ning ei sobitunud narratiivi, mille ma sündides kuidagi kaasa sain. Ma tajusin selgelt, et olin "harjunud" kandiliste metallist autodega, mis tekitasid minus erilise kodutunde. Ma ei pööranud sellele sügavamat tähelepanu ja elu jätkus maailmas, kus uued lutsukommidisainiga liikurid vahetasid välja endisaegsed kandilised raudruunad.
Nüüd siis tõmbas mind aasta 1960, kuigi enne olin vaimustatud 1980ndatest? Tol ajal hakkasin leidma ka igasuguseid põnevaid raamatuid, nende seas Guido Ilvese "Sündmused, mis vapustasid maailma". Raamat avaldati 1998. aastal, mis tähendas, et see avas mulle akna nn retromaailma. Kõik need pildid 1960ndatest kuni 1980ndateni ei tundunud üldse aegunud, vaid jätsid mulje, nagu oleks need asjad alles eile juhtunud.
2000ndate alguses arenesid mobiiltelefonid meeletu hooga, autode disain ei meenutanud enam üldse eelmiste kümnendite omi ning arvutid koos internetiga muutsid inimeste üldist eluviisi, ent ma tajusin ühendust pigem nende aastakümnete vanuste pildikestega. Kummaline, aga ma ei pidanud seda 1960. aasta Impalat vanaks autoks, vaid normaalseks nn standardautoks.
Üks asi on tõmme perioodi 1950-1990 poole, aga praegusel ajal väljendub mu anakronistlik enesetunne eelkõige moodsa maailma ja minu isikliku mõttemaailma omavahelises sobimatuses. Ma olen hingelt vaba ja vahel kükitan suvalisel aasal, et tuules kõikuvat rohuliblet uurida. Ma püüan tajuda end astumas tohutul pallil, mis kihutab läbi vaakumi. Vahel mõtlen, kas midagi sellist toimub ka galaktika mõnes teises nurgas, kus keegi mõtiskleb sama asja üle.
Ma olen veider ekstsentrik. Seda ütleb nutitelefoni hoidev maailm, mis keerleb iseenese ümber. Mis püüab rahaks teha päikesevalgust taevas, linnulaulu metsas ja liiva kõrbes. Mis dikteerib, et õnne saab osta ainult raha eest ning elu mõte seisneb naabrist parem olemises. Mis soosib sisutühjade kuulsuste jälitamist ja iseloomutut jäljendamist.
Miks me jookseme uute moodide järgi? Rääkides lähiaastatest, miks me unustame eelmise aasta muusikahitid? Kas need olid siis tõesti nii kehvad, et uute käesoleva aasta hittide tulekul lendavad need utiili? Miks on normaalne igal aastal uus iPhone osta? Kas uus mudel on nii kardinaalselt uuendatud, et ilma ei saa kohe mitte? Miks me ehitame enda ühiskonna kaduvatele väärtustele? Varsti jõuame selleni, et ostame uue auto, kui kütusepaak tühjaks saab. Peagi kaoks kütusepaagi korgid üldse ära. Lasku see maailm käia ja tehku seda, mis hetkel meeldib, kui hädasti vaja. Tarbigem end surnuks, kui tulevik veel liiga kaugel tundub.
Ma käin korralikult tööl, ei paista ühiskonnas kuidagi eriliselt silma ja järgin hetkel kehtivaid seadusi (mis on tegelikult ajas ja ruumis muutuv nähtus). Olen ajanud oma pikad hipikiharad, kannan tagasihoidlikke teksapükse ja kampsunit, sõidan "aegunud" Rootsi pereautoga ja osalen viisakalt "small talk" vestlustes, kuigi peamiselt ainult vastajana. Ma sobitun vaevata üldisesse heakskiidetud mustrisse, aga see, mis toimub mul peas... seda ei saa keegi ega miski minult võtta, kuni ma elan.
Ja kui elust rääkida, siis oleksin pidanud elama külma sõja perioodil või kusagil kauges tulevikus, ükskõik millal mujal kui täna, sest ükski praegu kehtiv väärtus minuga lihtsalt ei haaku. Mine sa tea, äkki on olemas eelmised ja tulevased elud, mistõttu "meenuvad" mulle asjad varasemast perioodist ja oskan neid taga igatseda? Teaduse usku olles kipun ma seda välistama, aga kes lõplikult teab?
Võtame jutu millegi väga sobivaga kokku, mis teemaga ühildub. See on Jimi Hendrixi lugu, mis räägib sellest, kuidas ta omaenda maailmas elab ning ei hooli sellest, mis ümbritseva ilmaga juhtub. Konkreetne klipp pärineb filmist "Easy Rider".
Jimi Hendrix - If 6 Was 9
