Vana-Sadama trammitee, Jõe-Pronksi, Liivalaia, lugematud muud sõidutee lahti kiskumised, kontseptsioon "sõidutee kui parkla".
Projektid oleks saanud ajalises mõttes hajutada, et Kesklinna liiklusele korraga mitte liiga suurt koormust panna, aga ikka otsustati kõike korraga teha. Samuti torkab silma, et igasugused pindamised ja muud hoolde- ja remonttööd teostatakse ikka tipptundide ja päise päeva ajal (öösel ei saa midagi teha, liiga pime on). Öörahu rikkumine on peamine argument, aga see ei seleta ikkagi ära, miks eluhoonetest kaugel asuvatel teedel toimuvad tööd ikka kõige tihedama liiklusvoo ajal.
Äkki on tegu eksperimendiga, selgitamaks välja Eesti liikleja kohanemisvõimet, kui autoteid koomale tõmmatakse? Kuigi see on lihtsalt labane vandenõuteooria, võib siin siiski mingi tõepõhi all olla, sest me liigume ju rohepöörde suunas ning propageerime peamise liiklusvahendina jalgratast.
Et eksperimenti veelgi efektiivsemalt edasi jooksutada, on mul mõningad ettepanekud, kuidas autode kasutamine Kesklinnas ja Tallinnas võimalikult ebameeldivaks ja ajakulukaks muuta.
* Kesklinna perimeetri sulgemine kaevikute ja tankitõketega,
* parkimiskohtade ja -võimaluste viimine miinimumini,
* suuremate teede asfaltkihi freesimine,
* mitmerealiste punaste rattateede märkimine allesjäävatele asfaltpindadele,
* fooride väljalülitamine kogu linnas,
* keerukate ja pikkade ümbersõitude tekitamine,
* ajutise liikluskorralduse pidev muutmine,
* kiiruspiirangu 30 km/h kehtestamine kogu Tallinnas,
* automaksu ja linna sisenemise maksu kehtestamine,
* kütuseaktsiisi hüppeline suurendamine,
* Soome lahest Ülemiste järveni kanali rajamine, kus ujuksid haikalad, mille seljale on paigaldatud laserrelvad. (Sellega kaasneks loomulikult kogu Mustamäe veetorustiku väljavahetamine ja täiendavad liikluspiirangud.)
