Tuesday 30 April 2019

Muusikast vol 3 - 80ndate italo disco ja synthwave näidend

Lugejad teavad, et olen neid juba kaks korda 1980ndate aastate vahel solgutanud. Nüüd panen sellele viimaks piiri ja toimetan teid tänapäeva ehk käesolevasse kümnendisse.

"Kas siin on mingi kala? See vend on ju selgeks teinud, et tema uut muusikat ei kuula?" võib lugeja mõtiskleda.

Jah, lugejal on tuline õigus - ma ei kuula tõesti uut muusikat, aga vaid sellist, mida raadiost lastakse ja tehislikult populaarseks sunnitakse. Mida mina kuulan, on... synthwave. Jah, kallid lugejad, ma tõmbasin teid seekord orki - taaskord sukeldume 1980ndatesse aastatesse, aga hoopis uues kuues. Synthwave kujutab endast elektroonilist muusikastiili, mida iseloomustab nostalgia 1980ndate aastate järele ning kus kasutatakse sellest ajatust inspireeritud stereotüüpseid trummisämpleid ja muid helisid.

Järgneb emotsionaalne olukirjeldus... Tere tulemast 1980ndatesse (sort of)!

1. stseen

Kui ma teeksin mingi filmi või mängu sellest kümnendist, siis selle loo (1) valiksin ma algustiitritesse. Mingi nimetu Miami-sarnase linna siluett kerkib mere kohal, päike hoogsalt liivaranda kuumutamas.

(1) Niky Nine - 909 & Heartbreak

2. stseen

Järgmine lugu (2) mängiks siis, kui kätte jõuab järg ilusa elu, rikkuse, külluse ja valguse näitamiseks. Suurte basseinidega valged marmorvillad, nende ees läigivad poleeritud S-klassi Mersud ja 7. seeria Bemarid. Aga minul... minul on teistsugune auto.

(2) Vector Hold - Incognito

3. stseen

Kui ma oma BMW E28 roolis õhtuses linnas veeren, siis järgnev teos (3) saadab kaamerat mu auto tagatulede juures. Tänavalambid süttivad põlema ning päike hakkab horisondini jõudma.

(3) Denoctra - City Lights

4. stseen

Väljun autost ja kohendan enda valget pintsakut, mis käistest üles kääritud. Peegelpäikeseprillid jätan loomulikult ette, sest välimus on ikkagi olulisem kui võime selgelt näha. Nüüd avaneb mu ees klubi uks ja kostub see meistriteos (4). Selleks ajaks on klassikaline disco surnud ning muusikamaailma on vallutanud muud nähtused, nende seas italo disco. Aga tol õhtul ei tulnud ma sinna tantsima, mistõttu rajasin endale teed tagaruumi poole.

(4) FM Attack - Disco Attack

5. stseen

Kohtun tagaruumis (5) neiuga, kellega telefoniputkas juttu puhusin. Ta kannab roosasid sääresoojendajaid ja musti retuuspükse, mille peale ulatub lohvakas roosa-valge-triibuline sviiter. Tema kohev brünetisoeng lõppeb napi hobusesabaga, silmalaud kannavad rohekat kuma ning kõrvus ripuvad pirakad valged rõngad. Lähemalt rääkides selgub, et ma olen ainus, kes saab lõpetada kellegi Piksli terrori. Abiks selle raske teekonna tarvis ulatas neiu mulle mingi kasseti, mis tema sõnul aitavat õigesse dimensiooni pääseda. Pean teda pisut nõdrameelseks, aga olgu nii...

(5) Dead Astronauts - Black Echo

6. stseen

Nüüd (6) kihutan ma juba öisel teel, mis moondub piksliseks Tron-maailmaks. Kas ma sisenen unenäkku või arvutimängu? Kas see on selle kasseti süü? "I'm not from here (Ma pole siit)," sosistab neiu mu kõrva ääres, kui kõik moondub ja neoonide maailma sisenen.

(6) woob - Overrun_exe / Driving Through Your Dreams To Save You

7. stseen

Aga kus (7) ma siis olen? Kliiniliselt puhtad hõõguvad neoonruudud kihutavad mööda, spidomeeter vihjab, et seda tehakse kiirusel 88 mph. Auto on vahepeal mitu vormi võtnud, olles kord DeLorean DMC, Porsche 911 Turbo ja Lamborghini Countach, istun nüüd juba Ferrari Testarossa juhiistmel ning annan talda! Lähen aina kiiremini... See kassett, mis ta andis... Sealt kostuv muusika on mingi imevõimega, et muudab ümbritsevat maailma!

(7) Botnit - It's Supercharged

8. stseen

Nüüd (8) ilmuvad mingid mootorratturid. Mustad kombinesoonid ja kiivrid sulavad ööpimeduses ühte mustade baikidega. Ma näen neid nüüd lähemalt ning imestan - neil pole kiivrid, vaid maskid! Tegu on ninjadega! Algab takistuste ümber põiklemine ja vaenlase mõõgahoopide eest pagemine. Oh, aitaks mind Hasselhoff filmist Kung Fury!

(8) Cobra Copter - Ultmate Ninja

9. stseen

Viimane ninja lendas kuristikku, tulekeel aegluubis taga lendlemas (9). Mina uhan normaalse kiirusega edasi ning märkan mingeid lennumasinaid. Futuristlikud kopterid ja reaktiivlennukid on ühinenud mingiteks hõljukiteks, mis mulle tüütuid tuledevihke heidavad. Põgenen minu suunas kihutavate mürskude eest, mis mu selja taga tuld ja pinnast peaaegu taevani loobivad. KITT oleks sellise põgenemise üle uhke.

(9) Mitch Murder - Ravaged Skies

10. stseen

Mu süda jätab löögi vahele, sest seal (10) ta on - Piksel kogu oma hiilguses, helendab nii eredalt, et taevaski lööb heledaks, pilvelõhkuja-kõrgune, kandiline nagu tegelane arvutimängust. Mind märganud, tõmbuvad olendi kulmud klassikaliselt kipra ning hiiglane võtab nõuks mind oma kollase ümara kere alla tallata. Testarossat sa küll kätte ei saa... Teen mõned kiiremad ringid tema ümber ja ajan koljatil pea segi. Seejärel kiman ma elektriliinide alt läbi. Mind taga ajav nurgeline peletis ei pane neid tähele ja sööstab särisevasse juhtmepuntrasse. Kohutavalt paljud sädemed ja ebaloomulikud elektroonilised karjatused täidavad mu südame viivuks õudusega, aga vaid senikauaks, kuni olend maha prantsatab ja vait jääb.

(10) Perturbator - Raw Power

11. stseen

Olukord on lõpuks maha rahunenud (11) ja politseiautod blokeerivad ümbruse korjuse ligidal, mis vahepeal inimese kuju võttis. Minu tuttav vana tark politseipealik selgitab, kust ja miks olend tuli ning kuidas ta minu sõidustiili abil hävines. Noogutan ja vahin juhmilt justkui tühjusse. Kuna ma linna palju hullemast päästsin, lubab muigav vanamees kiiruse ületamise eest trahvi mitte teha. Aga rohkem ma teda ei kuula, sest silmitsen kelmika neiu sügavaid silmi, milles peegelduvad minu 1980ndate päikeseprillid, ja haaran tal õrnalt piha ümbert kinni.

(11) Botnit - Innovation

Eesriie, lõputiitrid või "Princess is in another castle", kuidas kellelegi sobib. Mida just lugesite/kuulasite, oli minu elunektar. Tundub, et ma sündisin valel ajal, aga tänu sellistele nähtustele nagu synthwave võin ma end inimesena tunda.

Thursday 25 April 2019

Hall kardinal: Kas saabumas on ühiskondliku mulli lõhkemine?

President Kaljulaidi kohtumine Vene riigipeaga möödus üle ootuste hästi, aga see on ka viimase aja üks väheseid positiivseid uudiseid. Nüüd toon esile mõned teravamad hädad Eesti ühiskonnas, mis seda sündmust varjutama kipuvad.

1. Mart Helme väitis ilma igasuguse tõendusmaterjalita, et Kõigi Eesti korraldatud ürituse osalejate arvu olla fototöötluse abil suurendatud.

2. Tulevane rahandusminister Martin Helme ajas 10 aastat tagasi oma firma raamatupidamise sassi.

3. Soome turistid ei vaata enam Eesti suunas.

4. Eestis valitsevad tööjõupuudus ja töötus samaaegselt.

Kommenteerin punkte 1 ja 2. Esialgu tundub, et tegu on lihtsalt üksikisikutega seotud skandaalidega, mida nende vastased meelsasti üles puhuvad. Need pealtnäha tüüpilised skandaalid on kahjuks märksa raskema kaaluga ning kohe seletan, miks ma nii arvan.

Ühesõnaga, meie võimutsejad vahetatakse välja veidi teist malli tegelaste vastu. Reformikate vaikiv varastamine asendus Keskerakonna laamendamisega rahasüsteemi kallal. Nüüd lisandub sellele ebakompetentsete inimeste määramine vastutusrikastele ametikohtadele.

Ma andestaksin igaühele, kel firma pidamisel mingil põhjusel inimlikud vead tekivad, aga häda on siin selles, et süüdi olla ikka kõik teised, mitte haldusrikkumise toimepanija ise. Just see iseärasus, et rikkuja ei suuda oma viga tunnistada, siiralt kahetseda ning õppust võtta, näitab inimese sobimatust nii vastutusrikkale ametikohale. Kui kunagi rahandusministrina olles mingi korruptsioonipärl lagedale ilmuks, kas võib oodata tema kahetsust ja tagasiastumist? Oh ei, kaugel sellest!
Peteri printsiip - igaüks kipub tõusma oma ebakompetentsuse tasandile.
Väärika vastutuse kandmise asemel bravuuritsetakse, kõvatatakse ja leiutatakse suvalisi vandenõuteooriaid. Üks EKRE ministrikandidaadist härrasmees jäi veel roolis jääknähtudega ja kiiruse ületamisega vahele. Kuna kodanik kahetses tehtut ning ei püüdnud asja salata, olles meeldivaks kontrastiks üldisele tendentsile, ei ole ma tema suhtes ka liiga karm, aga see on selline pisike detail, mis aitab olukorral veelgi vinti üle keerata.

Ma ei taha öelda, et EKRE vale asja eest seisaks. Vastupidi - üleüldine konservatiivsus ja üha absurdsemaid mõõtmeid omandavale liberalismile vastandumine on mulle väga meeltmööda, aga kui parteid juhib selline ennast õigustav ja nagu muuseas valetav klann, siis kuidas ma seda toetada võiksin? Oleks EKRE juhid väheke lugupidavamad ja heatahtlikumad, ei näeks ma nende toetamises probleemi. Ja kujutate ette - nüüd saavad sellised võimule kah.

Punkt nr 3. Palgad on meil nii nagu on, ei jõua teised kasvavale elukallidusele sugugi järgi. Ka soomlased on meie tõusvaid hindu märganud ning "hääletavad jalgadega". Kunagised võrdlemisi väiksed hinnad lubasid soomlastel meie kehvast teeninduskultuurist ja ebakvaliteetsest ühisruumist (pargid, kergliiklusteed) mööda vaadata, aga nüüd võime seoses sarnase hinnataseme tõttu Eestit ja Soomet juba võrrelda. Tõepoolest, miks peaks soomlane tulema Eestisse, kus piraattaksondust pole siiani kontrolli alla saadud? Või kitsad kõnniteed ning olematud pargid ei soosi lastevankritega jalutamist? Soomlane mõtleb eelkõige sotsiaalse heaolu peale, eestlane hoolib vaid rahast. Näeme nüüd, kuhu jõudsime - hinnad sarnased, aga kõiges muus jääme valgusaastate kaugusele, kuigi pesitseme üksteisest väikese lahe kaugusel.

Ja punkt nr 4. See tundub isegi tõsi olevat. Blogi lugejad teavad, et 2018. aasta sügisel, rahanappuse ja virelemise tipphetkel, võtsin ma ette ühe (rumala) avantüüri veidi kõrgema sissetuleku otsinguil ning paari nädala pärast olin taas esimesel ruudul (siinkohal tänan väga tööandjat uue võimaluse eest). Enne status quo taastamist jõudsin ma piisavalt oma CV-sid laiali saata ning pidin tõdema, et TTÜ insenerikraad ei garanteeri Eestis midagi. Tõsi, ma oleks äärepealt Eestis sarnase töö saanud nagu Soomeski proovisin, aga sain viimasel hetkel vanast töökohast pakkumise ning otsustasin õpitud eriala peale edasi jääda.

Aga tõesti, imestama paneb see, et CV on mul justkui üsna kõva (Kui paljudel on insenerikraad?), aga ka lihtsamate tööde peale ei tahetud väga võtta. See ongi Eesti ühiskonna paradoks - kui oled ülekvalifitseeritud, siis käi jala. Samas kui sul aga paberit pole, käi samuti jala. Kui oled noor ja täies elujõus, siis pole veel piisavalt kogemust ja käi jala. Kui oled vana ja kogemus hea, siis... kuna oled vana, siis käi jala.

Eesti tööandja üldiselt liiga palju ei paku, aga tõusvate hindade maailmas peab ju niipalju teenima, et eluvaim sees püsiks, mistõttu tööotsijad alampalga peale närtsima ei lähegi. Ma saan ka tööandjatest aru, sest isegi väike palgatõus kajastub kohe võrdeliselt kerkivates maksudes-koormistes, mis firmat allapoole tirima hakkavad.

Meil on madalad palgad, kuna firmade maksustamine on põhjendamatult kõrge. Firmade maksustamine on põhjendamatult kõrge, kuna riigis pole piisavalt kõrgepalgalisi töötajaid, kelle maksuraha süsteemi elus hoiaks. Kuna riigis pole piisavalt kõrgepalgalisi töötajaid, närib riik närviliselt küüsi ja koorib viimase sendi nii töötajalt kui tööandjalt, et laristamist ja tarbimist jätkata.

Tegu on suletud süsteemiga, kus pisike rahatäheke porilombis ümber oma telje pöörleb. Vahel sajab sinna sopavette ka mõni soomlaste visatud münt, mida usinamad kohe õngitsema asuvad, et see siis Rootsi pankadele intresside katteks ära anda. Me ei tooda põhimõtteliselt midagi, vaid tarbime sama raha uuesti ja uuesti. Üks inimene annab mingi summa teisele, kes selle kolmandale ulatab ning see kolmas võib selle juba esimesele loovutada. Vahepeal osteti ja müüdi midagi ning tarbiti võrdlemisi ruttu kohapeal ära. Aga et mõned kopikad kuhugi tiigist välja veeretatakse, peame mõned ka kusagilt juurde tassima. Nii tulevadki mängu välismaiste pankade laenud ja Soome orjatööle minek.

Ütlen korra veel, et me ei tooda midagi. Kõik, mis meil vähegi on, kulub infrastruktuuri lappimise ja kõhutäite peale ära. On ilmselge, et meil, rahva põhimassil, ei jäägi raha täisväärtuslikuks lõbutsemiseks, vaid konverteerime selle järgmise päeva hingetõmmeteks. Mõistes seda põhiideed, morjendab mind hinnatõus kohe eriti kangel määral, sest kui kaua püsib see eksperiment? Nagu 10-liitrine anum mahutab maksimaalselt 10 liitrit vett, nii saabub kunagi ka meil küllastusmoment, mil inertne materjal lämmatab kõik me söed, mida me nii meeleheitlikult vett täis valguvas ahjus põletada üritame.

Me rebime end või lõhki, jooksmaks euronõuetega kaasa, olgu need nii absurdsed kui tahes. Meie silme ees terendab riiklik pankrot, aga me suurendame oma kohustusi, kardame enda huvide eest seista ning koogutame Brüsseli suunas. See on küll pikem teema, mida kunagi hiljem kajastada soovin, aga uppuvalt laevalt pagemise asemel hoiame me peagi lainete vahele kaduvast reelingust kinni.

Kokkuvõtteks

Mulli olemuseks on see, et meid kimbutab mitu häda korraga ning nende leevendamiseks me ei soovi, ei saa või ei oska midagi ette võtta. Võimutsejad on rakendamas Peteri printsiibi viimast astet, turistid kui üks oluline rahavoo allikas põlgavad meid ära ning tööjõuturg lonkab oma viimast jalga. Meie "Saksa esindusauto" punased-kollased märgutuled vilguvad, sest kütus on otsakorral, hooldus on kaua aega tegemata, mootor on õli ära tarbinud ning piduritest on säilinud vaid hõõrduvad metallpinnad.

Kui me midagi drastilist ette ei võta ning riigi alustalasid ei asenda, kukub kogu see värk paratamatult kokku nagu püramiidskeem või finantsmull. Ka minevikus on seda juhtunud ning toon mõned üksikud stiilinäited.

Hollandi tulbid, 1637. Tulbisibula hind kerkis astronoomiliseks ning kukkus ootamatult.

Briti Ida-India Kompanii, 1769. Aktsiaid hinnati liiga kalliks ning hindade kukkumine viis kompanii langemiseni.

Suur Depressioon, 1929. Kõik tahtsid korraga aktsiaid müüa, mistõttu sattus nende hind vabalangusesse. Paljud kaotasid kogu vara ning kaudselt aitas kaasa ka II maailmasõja tekkele, tõugates Saksamaal natsid võimule.

Jonestown'i massienesetapp, 1978. Umbes 900 ajupestud inimest sooritasid vabatahtlikult massienesetapu.

Dot-com mull, 2000. Uudset internetiteemat uudistasid kõik ning loodi netipõhiseid firmasid, kus maksis vaid nimi. Tühja õhu müümine ja nulltootlus tingisid pankrottide laine.

Kinnisvara- ja finantsbuum, 2008. Lehman Brothers läks pankrotti, järgnes üleilmne kriis.

Eesti, 21. sajand. Eestlased elasid üle võimete, võtsid suure laenu ning ei suutnud seda teenindada. Tekkinud suure maksustamise, madalate palkade ja lõhkilaenamiste suletud nõiaring sõi ära tööliste palgad ja muutis firmade tegutsemise kahjumlikuks. Eesti Vabariik pankrotistus ning liikus vabatahtlikult riigi X eestkoste alla kuni võlgade tasumiseni. Inspireerituna "üle võimete elamise orjanduse" tõhususest väikeriigi anastamisel, rakendasid suurvõimud sarnast mudelit ka teiste riikide kallal.

Viimane killuke oli minu mõtteharjutus, aga ulme valdkonda ma seda kahjuks ei liigita. Kas me tõesti laseme sel juhtuda?

Friday 19 April 2019

Projekteerime kestva auto

Eesmärk

Aprill on Lada-kuu! Sellest inspireerituna toon lugejani mõtteharjutuse, mis on inspireeritud vanadest aegadest, mil autode konstruktsioon oli veel õige lihtne. Jutt on suunatud eelkõige autofirmadele ja valitsustele, samas kaasaegsetes oludes ei pea ma ideed kahjuks teostatavaks, aga mees võib vahel unistada.
Võiks kuidagi välja murda sellest neurootilisest nõiaringist, mille jätkumisel saavad tulevikus autosid valmistada vaid kaks-kolm hiidkorporatsiooni, sest ainult nendel on piisavalt vahendeid hullumeelsete regulatsioonide põhjal auto arendamiseks ja masstootmiseks. Kõrgkvaliteetsed ja võimekad autod on küll toredad, aga selline trend kipub ennustama üksluiste monopolide teket, mis on turumajanduslikule korrale hukatuseks. Pealegi peaks vaba ühiskonna liikmetel olema valikuvõimalus, millist autot soetada, sealhulgas ka lihtsama ehitusega, mida soovi korral ka ise remontida. On ju öeldud, et geniaalsus peitub lihtsuses ning seda põhimõtet peaksime igas eluvaldkonnas järgima.

Kui autode ehitus oleks lihtsam, saaks tegutsema hakata ka erinevad kerefirmad, mis lisaksid autode väljanägemisele värvi ja isikupära juurde.

Probleem

Tänapäevaste autode ehitus on tänaseks muutunud palju keerulisemaks kui kuurakett Saturn 5 ja Apollo programm kokku. See on ka mõistetav, sest nõuded ja ootused sõiduautodele on aja jooksul rangemaks läinud. Auto peab sõitjaid kokkupõrke korral kaitsma, pikkadel sõitudel meelt lahutama, sõiduvõtete vigu parandama, ruumikas olema, kütust säästma, jõudlust pakkuma ning seda kõike üheaegselt. On paratamatu, et konkurendid püüavad igal aastal rivaalide ees mõne eelise välja võidelda, olgu selleks trendikam välimus või paremad näitajad. Muide, ma jälgin alati sarkastilise huviga reklaamitavate uute mudelite kütusekulu suurust, mis paistab iga aastaga umbes poole liitri kaupa kahanevat. Millal saabub aeg, kui autod ise bensiini summutist välja hakkavad sülitama?
Ma ise näen praegust olukorda sellisena, et pisikese säästu/kasu/uuenduse nimel pingutatakse veri ninast välja. Sisuliselt raisatakse sadu miljoneid sellele, et kütusekulu 0,5 liitri võrra vähendada ning selle käigus komplitseerub ka konstruktsioon. Asi on tasakaalust välja läinud ning kompromisside asemel aretatakse autode asemel tähtedevahelisi laevu.

Asja mõistmiseks selgitan analoogia mõttes, kuidas näiteks koolis (1.-12. klass) hindeid saadakse. Arvestame, et 1 ja 2 on läbikukkumised, 3 saab läbi, 4 on hea ja 5 on suurepärane. Kui sa avastad, et kahe minuti pärast on kontrolltöö, saad 1. Kui tead, et homme on kontrolltöö ja vaatad mingid märkmed korraks läbi, saad 2. Kui töötad umbes pool materjali läbi ja jätad põhilised valemid pähe, siis 3 saad sa ikka kätte. 4 saab see õpilane, kes pühendab õppimisele piisvalt energiat, aga samas jääb tal ka aega sõpradega kokkusaamiseks. Kui sul õpitavast ülevaade puudub ning sa tead, et sind teema absoluutselt ei huvita, aga soovid kindlasti 5 saada, siis pead sa selle nimel:
  • loobuma õppimise perioodiks vabast ajast, hobidest ja ilusa ilmaga õues olemisest
  • õppima täiesti veatult pähe igasugused definitsioonid, valemid ja lahenduskäigud
  • tegema selgeks kõik kordamisküsimused ning püüda selgeks teha, milliseid konksuga küsimusi võib tulla
  • kordama õpitut tuimalt musttuhat korda
Kas tundub tore? Muidugi oli igaühel kooliajal selliseid aineid, kus 5 saavutati õige lihtsa vaevaga, aga siin näites mõtlen ma rangelt sellist ainet, mis õpilast absoluutselt ei huvita, aga ta soovib siiski parimat tulemust, kasvõi cum laude nimel. Sellistel puhkudel on tegu eksponentsiaalse energia panustamisega. 1-2 on viletsad hinded, ning väike pingutus toob kätte juba 3, aga 4 kehastab minu jaoks seda kuldset keskteed, kus number ei solva su IQ-d ning samas tead, et sa ei pingutanud end meeleheitest täiesti rihmaks nagu 5 puhul. 4 puhul tead, et ajusid sul on, samas on ka su hing rahul, kuna ei pea loobuma tegevustest, mis sind rõõmustavad ja elus hoiavad. Ma ei tea, kas 5 saajad, perfektsionistid, eluga üldse kunagi rahul on...
Graafiku selgituseks - punakasoranž joon näitab väärtuse kasvu (hinne või auto vidinad-võimalused), siniroheline joon tähistab aga energiat, mis kulub punakasoranži taseme saavutamiseks. Nagu näete, peab iga järgneva ühiku saavutamiseks aina enam energiat sisse suunama, mis on... sama EBAEFEKTIIVNE kui autoga kaugelt üle 100 km/h sõitmine.

Ja kui nüüd norima hakata, siis neid nn viiemehi kimbutavad kõiksugused muud hädad. Kellel kehvem sotsiaalne labisaamine, kellel puudulik kehaline võimekus jne. Automaailmas on viiemeeste hädade vasteteks näiteks haiglaselt kallid hooldused, üle jõu käiv turbo remont ning garantiiaja lõppedes kõikide hädade korraga ilmnemine.

Füüsikaseadused on (kahjuks) selleks, et jääda ning saabumas on piir, mil kütusekulu enam ei vähene. Kui me sellega leppida ei suuda, pingutamegi aastate pärast juba 0,1 liitri pärast, raisates nii aega kui ka terveid varandusi. Selle asemel võiks arendusraha suunata näiteks mootorite töökindluse tõstmisele ja tugevamate sulamite tootmisele. Minu kompromisside sisu näeb piltlikult välja selline: las see kütusekulu olla liitri-paari võrra suurem ning sõidumugavus õige natuke puisem, aga selle eest on veermik pommikindel ning paljude aastate jooksul vajab see vaid pukside vahetust ning hirmkallid remondid võib omanik sisuliselt unustada. Järjekordne näide: mootori võimsust saaks kallite lahenduste abil 100 kW pealt 110-120 kW peale suunata, aga jätame selle tegemata ning loobume igasugustest turbodest, anduritest ja lisatorudest, mistõttu muutub mootori hooldus kõvasti soodsamaks.
Minu väide on see, et kui kunagi said inimesed Ford T-ga hakkama, siis saame täna ka natuke lihtsamate ja vähem varustatud masinatega sõidetud. Igale autole pole tarvis kohustuslikku rehvirõhu andurit, tagurduskaamerat, start-stopp-süsteemi ja muud kallist nodi, mida paljud ei kasutagi. Euroopa Nõukogu hirmutab juba 2022. aastast kohustuslike automaatpidurite ja kiiruse jälgijaga (ei piira kiirust, aga hakkab piirkiiruse ületamisel plärisema). Tõsi, osadele see varustus meeldib, aga iroonilisel kombel ei saa varsti enam kapitalistlikus maailmas vidinate kombinatsioone valida. Äkki mõni talumees soovib lihtsamat masinat, mille remontimisega ta kohapeal hakkama saab ning samas puksiiri tellimise ja esinduse remonditöökoja hiidarved ära jääks?

Põhimõtteid ja lahendusi

  • Unifitseeritus - kasutama peaks võimalikult palju juba eksisteerivaid ja levinud detaile;
  • Lihtsad sõlmed - tähtis on töökindlus ning ka külasepp peaks kapitaalremondiga hakkama saama, samuti peab detailide lihtne kuju võimaldama neid kergesti lappida;
  • Leidlikud lahendused - mehaanika elektri asemel ning tehnilise mehaanika seaduspärade ärakasutamine;
  • Vähem seadmeid - mida vähem on mugavusseadmeid, seda vähem on asju, mis rikki lähevad;
  • Lihtne detailide asendatavus - rikki läinud seadmele peab olema tagatud vaba ligipääs ning selle otsast kruvimine ei tohiks nõuda mehaaniku pabereid;
  • Liialdatud varutegurid - et tavalist sedaani oleks võimalik maailmalõpu ühiskonnas raskeveokina kasutada, peavad selle detailid suutma suurt koormust vastu võtta;
  • Kere kestvus - kerele peab tegema korraliku korrosioonitõrje, kandma peale paksu kivikaitse kihi ning kasutama mitteummistuvate tilkeavade lahendusi;
  • Soliidne kliirens - piisav kõrgus maapinnast lubab autol ka konarlikul pinnal liikuda.
Kas te kujutate ette pildil ilutseva auto vanust? VAZ-2101 ja selle derivaate toodeti aastail 1970-1988. See tähendab, et värskeimad eksemplarid on üle 30 aasta vanad ning vanimad tähistavad varsti poole sajandi juubelit. Aga ikka on need vaesemates Aasia regioonides kaubikutena kasutusel. Juhin tähelepanu, et seal ei nähta neid nostalgiliste hobiautodena, vaid täiesti tavaliste tööhobustena nagu meil näiteks Fiat Ducato mikrobussid. Samuti leiab igast Aafrika riigist hordidena Toyota pikapeid, mis lihtsalt keelduvad ära koolemast.
Edumeelsemad meist küll irvitavad nende autoloksude üle, aga mõelda, milline kokkuhoid on pidada autot, mis ei nõua kalleid juppe ning kui midagi vaja parandada, ei pea seda kallisse esindusse viima, rääkimata veel varuosadest, mida pakutakse kilohinnaga. Ja isegi kui vajalikku plekitükki ei leia, suudetakse näiteks Kuubal kõik vajalikud osad ise treida ja sepistada. Ma nägin ise ühest dokumentaalsaatest, kuidas Moskvitš 2140 tagumine tiib kusagil hurtsikus ära vahetati, vormides enne kuvaldade abil ühest täiesti harilikust plekklehest vajamineva osa. Te ainult kujutage ette sarnast tööd mõne Saksa auto kallal, eriti kõike seda erivarustust, kalleid keerulise kujuga juppe ja ekspertide töötundide hinda. Jumal hoidku, mõne kallima VW grupi auto pirnivahetuseks peab esiosa küljest kruvima ning see on poole päeva töö, rääkimata rihmade või kettide vahetusest.

Miinused

  • Ebamugavam elu "spartalikus" keskkonnas;
  • Robustsus, kohati juppide halvasti kokku sobitumine;
  • Sarnane, nn sotsialistlik disain (kujundus ei muutu aastakümneid, mistõttu ei tohi kohe alguses puusse panna);
  • Mudelite aastatepikkune mitteuuenemine;
  • Kehvem tuuletakistus, suurem kaal ja kütusekulu;
  • Vabaturumajanduses saab selline toode eksisteerida vaid oma nišis.
Kuigi minu unistus lihtsamast autost triivib nii ajas kui ruumis aina kaugemale, tegi see arutelu mu tuju pisut paremaks küll. Igasugused rondid, rimakad, risud ja rüsad on mul alati südame pisut kiiremini põksuma pannud. Palju kestvust ja head 49. sünnipäeva, VAZ!

Thursday 18 April 2019

Kuidas sõlmida lepingut?

Juhin enne arutluse juurde minemist lugeja tähelepanu sellele, et mul puudub juriidiline haridus, seega tegelikult ka pädevus sel teemal sõna võtmiseks. Siinne kirjutatu on meelelahutusliku iseloomuga ning seetõttu ei tasu siit mingit juriidilist nõu ega abi kuulda võtta.

Nüüd hakkan keelt teritama ühel teemal, mis kaua painanud ning mind inspireeris artikkel, kust sain teada, et nüüdsest asub Maanteeamet erafirmadele sõidukiomanike andmeid väljastama. Arvestades, et alles hiljuti võeti vastu ka isikuandmete kaitse seadus, mõjub see uudis kohe eriti irooniliselt. Nagu teose "1984" Rahuministeerium tegeleb kõige muu kui rahu tagamisega ja nii edasi sellises vaimus.

Miks selline asi mind nii kohutavalt häirib? Ma täidan alati parkimistingimusi ning neil mõnel korral, kui libastusin, maksin ka leppetrahvi pikemalt ootamata ära. See tähendab, et mind isikuandmete väljastamise teema otseselt mõjutada ei tohiks. Aga mis põhjusel mu postitus üldse eksisteerib, kui ma end isiklikult puudutatuna ei tunne?

Sest see on loonud üliohtliku pretsedendi Eesti juuraajaloos, mida potentsiaalsed petturid ära saavad kasutada. Kujutage vaid ette, mis skeeme võib mõni kuri inimene välja mõelda, milliseid parkimisteenuste OÜ-sid ja muid juriidilisi varikehasid raha välja pressimiseks tekitada. Mõelge, kuidas suudaksite end kaitsta olukorras, kui naasete oma auto juurde ning leiate selle kõrvalt teisaldatava märgi parkimistingimustega ning kojamehe vahelt trahvikviitungi?
Maa-ameti kaart seisuga 18.04.2019.
Toon väikse näite. Pildil on kujutatud Hendriksoni küüru põhjapoolse osa ligidale jäävat maa-ala. Tegu on täiesti suvalise maalapiga, kuhu ma juhuslikult sattusin. Vaadates hoolikalt katastripiire, saab näha, et parkla on liigendatud mitme katastriüksuse vahel, kuigi reaalses elus on tõenäoliselt seal üks parkimist reguleeriv märk, mis kuulutab selle üheks alaks. Google Maps-ist vaadates toimub seal mingi ehitus ning parkla on ümbritsetud piirdeaiaga. Ilmselt on tegu kehva näitega, sest liikluskorraldus on tihti ümbertegemisel ning erinevad maatükid võivad vabalt ühe omaniku omanduses olla.

Aga tähtis on asja idee. Katastriüksused on pidevas muutumises ning need silmaga nähtamatud piirid võivad järgmisel päeval juba mujalt joosta, pakkudes petturitele võimaluse pahaaimamatute inimeste trahvimiseks, kes võib-olla juba aastaid harjumusest sama koha peal parkinud. Aga et nüüdsest pole lepingutele allkirju vaja, on teoreetiliselt selline asi täiesti võimalik.

Oot... Aga kuidas leping üldse välja peab nägema? Uurime Eesti.ee lehelt:
Kirjalik leping
Kirjaliku lepingu peavad lepingupooled omakäeliselt alla kirjutama, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti (näiteks võib seadus ette näha, et ainult kohustatud pool peab alla kirjutama). Seadus võib seada lepingule ka kirjalikku taasesitamist võimaldava vormi. Sellisel juhul peab leping sisaldama küll lepingu sõlminud isikute nimesid, kuid ei pea olema isiklikult allkirjastatud. Teatud juhtudel lubatakse ka allkirja mehaanilist jäljendamist (nt pitsat), kui selle kasutamine on käibes tavaline. 
Kirjaliku vormiga on võrdsustatud elektrooniline vorm. Elektrooniline vorm tähendab, et leping sisaldab lepingupoolte nimesid ning on nende poolt elektrooniliselt allkirjastatud. Elektrooniline allkiri peab olema seostatav lepingu sisu, lepingupoolte ja lepingu sõlmimise ajaga.

Lepingud peavad sisaldama järgnevaid andmeid:
  • aeg ja koht, kus leping sõlmiti
  • kes on lepingupooled
  • mis on lepingu objekt (ostetav asi, üüritav korter, laenatav summa)
  • materiaalne väärtus (asja hind, üüri, laenu või palga suurus) ning arvelduse regulatsioon (arvelduskontode numbrid)
  • poolte kohustused (asja üleandmine, kvaliteedi tagamine ja vastuvõtmine, tasumine)
  • tähtaeg (kohustuste täitmiseks, lepingu kestvuseks)
  • sanktsioonid kohustuse rikkumise korral
  • lõppsätted, muud tingimused (lepingu jõustumine, lisatud dokumendid, kohaldatavad seadused, muutmise ning vaidlustamise kord) poolte allkirjad.

Ei teagi, mis tüüpi "leping" on see, kui mingi märgi alt läbi sõidad ning ükski allkiri kuhugi ei jõua, rääkimata lepingu poolte nimede tekkimisest kuhugi vajalikku kohta. Hilisem lepingule andmete lisamine on minu silmis võrdne võltsimisega ning lõpetab lepingu igasuguse teoreetilise kehtivuse. Selle polaarne teoreetiline näide on tühi paberileht, kus seisab ainult üks allkiri, andes paberilehe hoidjale peaaegu lõputud võimalused allkirja kirjutaja orjastamiseks.

Vaatame, mida peavad lepingud sisaldama. Olgu, aja ja koha saavad nad vast kirja panna, kaamerad on ju kõikjal. Aga kes on lepingupooled? Kust nad teavad, et just mina isiklikult tulin ja nendega lepingu "sõlmisin"? Nojah, nüüd saavad nad selle kahjuks auto omaniku kraesse kirjutada, sest Maanteeamet ja Eesti kohtusüsteem teevad nendega nüüdsest koostööd. Lepingu objekti, väärtuse, poolte kohustused, tähtaja ja lõppsätted suudavad nad kah kirja panna. Sanktsioonid kohustuste rikkumise korral... Oi, see kõige magusam pärl nende allkirjadeta "lepingus" on pea aukohal! Ma kujutan juba ette, kuidas juriidika koostaja meelalt naeratas, kui lõpuks selle punktini jõudis.

Siiski, kehtivat lepingut nagu pole, aga ometi kõik nõudmised ja tingimused on täitmiseks! Ma iseenda tahumatu loogika põhjal kipun pidevalt järeldusele jõudma, et kõik need parkimis- või leppetrahvid on õigustühised, vaatan ma seda ükskõik millise nurga alt. Kirjutagu parkimine.ee ja muud portaalid mida tahes, seaduses pole endiselt ühtki märget selle kohta, et eramaa omanik võib sõlmida ilma allkirjata lepinguid. Nagu näha - kui jätta võimalikult ametlik mulje ja apelleerida autoriteedile, siis võib kõike saavutada, ka kõige absurdsemaid asju.

Nüüd võiks keerulise juriidilise teksti vahele puhkuseks ühe totra vahepala susata. Kogu selle tralliga meenus mulle üks osa Pinky and Brain multikast, mida ma hiljuti nostalgia mõttes naljaviluks vaatasin. Brain on laborihiireke, kes soovib maailma üle võtta ning igas osas tuleb ta uue plaaniga lagedale. Kord soovis ta kindlustuspettusega palju miljoneid teenida, et oma plaane rahastada, aga sattus kohtusse. Kujutage nüüd ette, et kohtus on väike valge hiireke vs suur kompanii. Kohtukeiss seisnes selles, et töötaja muutus tööõnnetuse tõttu hiireks ning nõuab nüüd valuraha. Aga suur oli mu üllatus, kui suurfirma advokaat ära tõestas, et tegu polnud mitte hiirega, vaid ebaloomulikult väikese inimesega, kes veel imelik välja nägi, mistõttu kahjutasu ei makstud, vaid närilisele pandi lausa käerauad peale. Süüdistuses seisis kindlustuspettus ja avalikus kohas alasti viibimine... Kuidagi nagu päriselu paroodia või mis?

Mina näen lahendusena seaduste ülevaatamist, mis rakendaks eelkõige kainet mõistust ja loogikat, mitte umbluud. Kui vaja, siis peab selliste tasuliste eramaade eelduseks olema kasvõi kõvakatend, piirdeaed ja tõkkepuu. Näiteks võiks kaaluda ka parkimise isikustamist näiteks ID-kaardiga, mis loob eeldused täieõigusliku lepingu sõlmimiseks. Nagu lugeja taipab, pole põhjendatud juhtudel mul midagi parkimistasude vastu, küll aga ei salli ma sellist debiilsust nagu lepingud, mis allkirju ei vaja. Lühidalt - kes tahab parkima tulla, see registreerib end ID-kaardiga ning pääseb avanenud tõkkepuu alt läbi. Kas ta ka parkimise eest maksab, see jääb juba tehnilise poole hooleks või tema südametunnistusele, aga kõrvalehiilimise korral oleks parkimisteenuse pakkujal ette näidata juriidiliselt tõepoolest korrektne leping ning aus alus leppetrahvi sisse nõudmiseks. Kordan veel - ma maksan "hea meelega" trahve, aga ma soovin enne ülekande tegemist ka lepingut näha, kus mu enda allkiri ilutseb, tindiga või elektrooniline.

Leidsin ka kaks huvitavat mõistet, mis lubavad asju edasi tõlgendada. Lepingu sõlmimine Eesti.ee lehelt:
Lepingu sõlmimine: 
Lepingu võib sõlmida suuliselt, kirjalikult või mis tahes muus vormis, kui seaduses ei ole sätestatud lepingu kohustuslikku vormi. 
Lepingu sõlmimiseks on vaja vahetada vastastikuseid tahteavaldusi. Leping loetakse sõlmituks, kui on jõutud kokkuleppele lepingu oluliste tingimuste suhtes. Juriidilises keeles loetakse tahteavaldusteks vastavalt oferti (pakkumus) ning selle aktsepti (nõustumus). 
Pakkumus on ettepanek leping sõlmida ning selle sisu ja olulised tingimused peavad olema piisavalt määratletud. Pakkumuseks on näiteks kindla inimese nimele koju saadetud kaabeltelevisiooni lepingu allakirjutatud projekt. Kui klient omalt poolt sellisele dokumendile alla kirjutab (aktseptib) ning selle kaabeltelevisioonifirmale tagasi saadab, ongi leping sõlmitud. Ka kaupluses müüjale esitatud soov saada leti tagant mingit kindlat kaupa on käsitletav pakkumusena. 
Aktsept (nõustumus) on jaatav vastus pakkumusele, nõusolek lepingu sõlmimiseks. Et lugeda leping sõlmituks, peab aktsept oma sisult vastama pakkumusele. Alates aktsepti kättesaamisest loetakse leping sõlmituks ning pooltel tekib õigus nõuda lepinguliste kohustuste täitmist. Kui pakkumusele vastuseks saadetud tahteavaldus sisaldab võrreldes esialgse pakkumusega oluliselt erinevaid tingimusi, ei ole tegemist enam aktseptiga, vaid uue pakkumusega, millele teine läbirääkimiste pool peab omalt poolt nõusolekuga vastama, et leping saaks sõlmitud.
Siin tekkis mul üks riukalik mõte. Mis oleks, kui pistaks parkimiskella kõrvale ühe sedelikese, mis sisaldab näiteks järgmist teksti:
Sõiduki omanik sõlmib parkimisteenuse pakkujaga ainult sellise automaatse allkirjata lepingu, mille kohaselt kõik võimalikud leppetrahvid, kohtukulud ja muud kulud kannab parkimisteenuse pakkuja. Sõiduki omanik ei sõlmi ühtegi automaatset ilma allkirjata lepingut, mis seab talle kohustusi parkimisteenuse pakkuja ees.
Sõiduki omanik on valmis sõlmima parkimisteenuse pakkujaga ainult selliseid lepinguid, mis eeldavad lepingu sõlmimise hetkel mõlema osapoole füüsilist kohalolu, mõlema osapoole selget tahteavalduse väljendamist ja lepingu allkirjadega kinnitamist.
Küsimuste, lepingu tingimuste läbirääkimiste või lepingu sõlmimise soovi korral helistada numbril: XXXXXXXX
Teeks OÜ ja paluks kõigil lepingu sõlmimise huvilistel minuga suhelda kui võrdne võrdsega ja lepingu tingimuste osas läbi rääkida, mitte mulle tagaselja ilma minu allkirjata lepinguid kaela visata ehk katust pakkuda. See eeldab parkimisteenuse pakkuja, tema esindaja või tema volitatud esindaja isiklikku kohalolu, nii et saaksime lepingu rahulikult üle vaadata ning siis juba edasi otsustada, kas seda sõlmida või mitte. Kui parkimisteenuse pakkujale ei meeldi, et ma tema dikteeritud tingimustel lepingut sõlmida ei soovi ning jätkuvalt tema tõkkepuudeta ja aiaga piiramata eramaal viibin, on tal alati õigus politsei kutsuda ning nõuda minu lahkumist tema eramaalt, kui ma seda ise ei tee.

Ma tean, et ma olen saatan, aga nõmeduste vastu peabki võitlema nõmeduste abil.

Monday 8 April 2019

Ratase avantüür

Valimised võitis Reformierakond, aga millegipärast näeme, et 2. koha saavutajad moodustavad valitsust 3. koha omanikega (Demokraatia Eesti moodi!). EKRE ja Keskerakond on oma vaadetelt nii vastukäivad, et hakka või kulissidetagust kokkumängu kahtlustama. Aga... äkki ongi midagi sellist? Juhin tähelepanu, et järgnev analüüs sündis minu peas ning reaalsete faktidega seda pärjata ei saa. Tegu on vandenõuteoreetilise fantaasialennuga, mis võib kogemata täppi minna... või täiesti puusse panna.

Nii, mis siis ikkagi valesti on? Me nimetame end demokraatlikuks riigiks s.o. riigiks, kus valitseb enamuse võim. Sellest hoolimata on kõige rohkem hääli kogunud erakond valitsuse moodustamisest kõrvale lükatud ning selle asemel arvas võimupartei, et koostööd võiks teha nende... suurimate vaenlastega! Nende samade vendadega, kes tahavad Keskerakonna põhilist valijategruppi, Vene päritolu inimesi, Eestist minema kärutada. Nende vendadega, kes sülitavad sõnavabaduse suunas, soovivad Eesti ajakirjandusmaastikku ümber tegema hakata ja tsensuuri suunas liikuda. Nüüd külgepidi koos ühise laua taga istudes kaovad valimislubadused kui kevadine lumi mu kodu ümber ning tige retoorika on omandamas rafineeritumat vormi.
Miks nii kardinaalselt erinevad parteid kartelli moodustasid? Toon võimalikud hüpoteesid:
  1. Ratas on naiivik ning usub võimatut. See võimalus ei pea eriti paika, sest tegu pole siiski rumala inimesega. Ei ole võimalik, et venelastevastast kättemaksu hauduv EKRE Ratasele kui Vene päritolu valijate eest seisjale paraja partnerina paistab.
  2. Ratas tegi EKRE-t kaasates kogemata vea ning nüüd on hilja taganeda. Peaminister on ju eksimatu ning oma vea tunnistamine käib ego pihta. Sigaduse ilmsikstulekul vältimatu kriitika, parastamiste laine ja kolinal kukkuvate reitingute vastu võtmise asemel eelistatakse oma vihavaenlasega ühise teki alla pugeda.
  3. EKREIKE on Molotov-Ribbentropi pakt sõjas Reformierakonna vastu. Täiesti võimalik, et pragmatismist sündinud kartellil on pikast Reformarite diktaadist kopp ees ning strateegilise eelise nimel ühinetakse ka oma verivaenlasega.
  4. Ratas on võimuahne karjerist. Alati on võimalus, et 6000eurose palga peal istuv mees on endale tohutuid järelmakse-laene kaela võtnud ning kui hakkas koitma, et peaministrikoht võib kaduda, siis isikliku heaolu nimel on ta valmis terve Eesti tuleviku ohverdama. Peaasi, et mees võiks veel paar aastat peaministrina mõned head summad välja pigistada, suutmaks laenud suuremas jaos kinni taguda.
  5. EKRE-l või mõnel muul organisatsioonil on Ratase kohta kompromiteerivat informatsiooni. Ma ei hakka siin midagi spetsiifilist spekuleerima, aga Jüri jätab EKRE väljaütlemiste silumise ja vabandamistega mulje, nagu tuleks mingit "ülemust" rõõmsana hoida.
  6. Kõik kartelliparteid on ühe sõpruskonna näitemäng. Kas võib olla nii, et meile ette söödetud parteid on kõik mingi ühise klubi (poliitiline näitering, templirüütlite ümarlaud, illuminaatide Eesti haru) projekt, jätmaks meile valikuvõimaluste muljet? Kas on võimalik, et kusagil villas või luksushotellis koos veini juues (Bilderbergi grupp) naerdakse rumala eestlase liimilemineku üle?
Igaks juhuks kordan veel, et tegu on lihtsalt fantaasiarikka mõtteharjutusega ning oma jutu kinnituseks mul fakte pakkuda pole. Võimalusi on kindlasti veel, aga minu mõistus oli võimeline vaid ülaltoodud variantide produtseerimiseks.

Kurb on näha sellist omakasupüüdlikku ussitamist ja sasipuntrate pusimist. Mul on kahju, et meil ei leidu piisavalt palju samasugust riigimehelikkust nagu antiikses Kreekas (Väike erand - Viktoria Ladõnskaja-Kubits loobus oma tõekspidamiste nimel ministrikohast! Suur respekt ja kummardus!). Ehk vajamegi EKRE juhtimisel restarti? Ehk vajame samasugust totaalset hävingut nagu Saksamaa II maailmasõja lõpus?

Me ei pruugi küll sõjakeerises pihustuda, aga selliste poliitiliste vangerdustega hüppame sihitult siia-sinna, ühest äärmusest teise, külastades pidevalt "esimest ruutu", kuni naabrid efektiivsemalt edasi rühivad, kindel siht silme ees. Oma kohapealse siblimisega me ise nõrgestame end ja valmistume olema kaugemas tulevikus mõne suurema "röövlooma" suupisteks, olgu see "röövloom" Euroopa Liit (Ühendriigid), Vene Föderatsioon, mingi x kalifaat või midagi muud. Kui asi nii edasi läheb ja endiselt oma konkurentsivõimet hävitame, kaome lõpliku majandusliku kokkuvajumise ja eksistentsi vähenemise kollapsisse.

Lõpetuseks

Kogu krempliga meenus mulle Star Wars-i kolmanda osa oluline duell, kus kaks jedit, Windu ja Anakin, lähevad Palpatine'i arreteerima. Palpatine, kapist väljunud sith, vajub pärast duelli alistunult maha ning asub Anakini ära rääkima. Anakin mõtleb tumeda poole pakutavatele võimalustele oma sureva naise päästmiseks ning meeleheites otsustab enda ülemuse vastu mõõga tõsta.
Kas meie peaminister läheb ajalukku lootustandva rüütlina, kes lõpuks isiklike huvide nimel vabariigi kukutab ja selle käigus musta värvi küborgiks moondub, käes punane valgusmõõk ja hääleks James Earl Jones'i ähvardav sügav bass? Vaevalt...

Peaosades:

Anakin = Ratas, noor jedi, väljavalitu
Windu = aated, südametunnistus ja valimislubadused
Palpatine = EKRE, uue režiimi ja tsensuuri kehtestaja

P.S. Ma tean, et "meemimeistrina" olen õige mage, aga ma lihtsalt pidin.