Isaac Asimov "Asum ja Impeerium"

Kuna hiljuti võtsin ette Asimovi Asumi-seeria, siis loogilise jätkuna lugesin ka teise osa ära. Võis kohe aru saada, et kui esimese osa kallal harjutas autor veel niiöelda kirjatehnikat, siis teist osa iseloomustas juba ladus seotud jutt. Kuigi inimhinge telgitagustesse teos ei sukeldu, võimaldab see siiski läbi konkreetsete inimpilkude tegevustikku terviklikumalt vaadelda.

"Asum ja Impeerium" ei keskendu enam keerukatele Asumi hautud manipulatsiooniaktidele, vaid juhatab lugeja seikluslikule rännakule läbi Galaktika, kaaslasteks peategelased ja üks kummaline klounike.

Süžee aluseks on salapärase vallutaja Muul väljailmumine, kelle võitmatute armeede vastu näib puuduvat igasugune lahendus. Esimeses osas kirjeldatud Hari Seldoni ennustused ei näinud ette erakordsete üksikisikute tegevust, mistõttu Seldoni plaan järjekindlalt kokku variseb. Kõige erksamalt iseloomustab olukorra tõsidust Asumi langemine tagasihoidliku Muula relvajõudude kätte. Puänt seisis mul kolju sees meeles, mistõttu polnud mingi üllatus, kes Muulaks osutus. Jälgides tegevustiku progressi ja esilepaiskuvaid "juhuslikke" kokkusattumusi, võis esmakordne lugeja seda tegelikult juba alguses aimata.

Tegelaste poolest oli teos pisut kidur, kuna ma kippusin peaaegu identseid vanamehi omavahel segi ajama. Nagu esimeseski osas, jäi siin tõeliselt meelde vaid üks tegelane - seekord kloun Magnifico. Mulle oleks meeldinud, kui inimesed oleks rohkem iseloomulikke jooni näidanud, nagu tegi psühholoog, hüüatades pingelistel hetkedel "Ga-LAK-ti-ka!". Ilma selle hüüdeta sulandus vanake üldisesse massi, kuna teose lõpupoole eeldas autor, et kõik tegelased on lugejal täielikult peas ning ei teinud enam katsetki mainida psühholoogi kulunud kuube, rääkimata eristuvast hüüatusest. See asjaolu pidurdas pisut mu lugemishoogu, kuna pidin meelde tuletama, kes parajasti omavahel vestlesid, aga võib-olla oli see lihtsalt mu isiklik ebapädevus. Äärmiselt kummaline oli naispeategelase areng. Teose alguses näitas naine päris head otsustusvõimet ja jättis efektiivse mõtleja mulje, aga lõpus kahanes ta lihtsalt tähtsusetuks lõunasöögi küpsetajaks, kuni ta viimastel lehekülgedel ootamatult ühe tegelase maha lasi. Tema algselt nii passiivne mees avastas teose keskel, et on perepea ning rollid vahetusid kärmelt.

Lugemine oli üldiselt ladus ning üllatunult märkasin isegi algelisi olukirjeldusi, mis küll suurema töö kujutlusvõimele jätsid. Vahel lausa kujutlesin, kuidas autor esimese teose eest saadud kriitika läbi seedis ning teise osa juba uuenenud pilguga kirja pani, selles mõttes pakkus teoses läbikumav autori inimlik arengusuund suurt huvi. Ikka ja jälle tabasin end mõttelt, et kui kaugele areneb kirjanduslikult kolmas raamat? Kuna mul pole seda kunagi riiulis vedelenud, pean sammud raamatupoodi seadma ja triloogia lõpuni lugema. Rõhutan, et mitte kohusetundest, vaid siirast huvist, kuidas jutt lõppeb. Põnevuse võtmes on teine osa päris kindlasti loetavam kui esimene, kuigi sügavaid kontseptsioone on seal vähem. Kas triloogia viimane osa saavutab viimaks tasakaalu?

Abielu mõiste igavikulise pilgu läbi

Meie ajal on abielu selline nähtus, mis kipub pidevalt arutelude keskseks teemaks, nagu poleks maailmas olulisemaid küsimusi olemaski. Kui kunagi oli selle asja tähendus ilmselge, siis tänases muutuvas maailmas kiputakse abielu definitsiooni meelevaldselt redigeerima. Ise abiellusin 16. juulil 2020. aastal, seega selle teema lahkamiseks on mul mingi algeline kvalifikatsioon olemas.

Mõelgem, mis on üldse abielu sügavam idee? On see mehe ja naise vaheline liit, mis kätkeb endas nii vaimseid kui ka juriidilisi seotisi? Või on see kahe inimese vaheline liit, kusjuures osapooltelt ei oodata ükski eeldust? Kas abielu on võimalik kahe mehe või kahe naise vahel? Mis seda võimaldab või takistab?

Abielu sümboliseerib minu jaoks eelkõige kahe erineva osapoole, mehe ja naise, ühinemist üheks inimeseks ja selle inimese elulist jätkuvust. Esiteks, mees ja naine on teineteiseta poolikud ning koos moodustavad nad efektiivse rakendi. Teiseks, ainult mehest ja naisest saab sündida uus elu, seega kaks erinevat sugu on elu jätkuvuse aluseks. Igale inimesele silma vaadates võib näha tema tuhandeid eellasi, kes aastaid tagasi järgmisele põlvkonnale teatepulga edasi ulatasid.

Armastus on küll igapäevaelu õnnestumiseks oluline komponent, kuid uue elu loomisel pole see hädavajalik. Homoabielude pooldajad väidavad, et ka kahe samast soost inimese vahel saab olla armastus ning ma olen selle seisukohaga nõus, ent ainult armastusest elu hoidmiseks ei piisa, selleks on vaja mehe seemnerakke ja naise munarakke. On selge, et homoseksuaalne kooselu ei hoia elu, sümboliseerides tupiktänavat maailma ajaloo teede lõputus rägastikus.

Niisiis sümboliseeribki abielu kõikide kunagi järglasi andnud inimeste püüdlust, et me siin täna hingata saaks. Abielu mõiste solkimise asemel peaks iga inimene äärmiselt tänulik olema, et tema vanemad ja kogu sugupuu abielu põhiideed au sees hoidsid. Kalmistule lilli viies võtame suuna ikka oma vanavanemate haudadele, mitte nende ühika toanaabrite platsidele.

Seetõttu on juba puhtfilosoofiliselt võimatu, et mehe-naise ja samast soost inimeste abielud kuidagigi võrdsed oleks. Sõlmida abielu mehe ja naise vahel tähendab meenutada enda eelkäijaid ja austada nende õnnestunud püüdlusi elu edasi anda. See tähendab tunnetada end ühe olulise lülina elu jätkuvas liinis kauge lõpmatuse suunas. Abielu sõlmimine kahe samast soost inimese vahel minetab austuse oma eluliini vastu, sest sellise liidu põhieesmärk on enesekeskne hedonism, mitte soov olla osa suuremast jõest. Jah, mõned inimesed sünnivad omasooiharatena, aga suure hurraaga nende eluliini katkemist tähistada, arvestades kaduvaid tuleviku põlvkondi, tundub kohatu. Ega vist kellelgi pole kombeks näiteks jalutule invaliidile õnnetuse aastapäeval kord aastas kooki viia ja õnneliku heldimusega jalgadest ilmajäämist meenutada.

Aga et ka omasooiharad on täisväärtuslikud inimesed, peaks leidma mingi kompromissi, ülistades näiteks nende omavahelist armastust. Kui abielu institutsioon on reserveeritud eluleegi hoidjatele ehk mehele ja naisele, siis omasooiharatel võiks olla mingi nende eksklusiivne kooseluvorm. Ühiselu? Armastusliit? Hingeliit? Kooskäijad? Nimetus on maitse asi, aga oluline on see, et see eristuks oma olemuse poolest abielust, millele on tekkinud aastatuhandetega kindel definitsioon. Pole tähtsust, et näiteks kiviajal paare kiriklikult ei laulatatud, sest mees ja naine elasid ikka abielu põhimõtete järgi, mistõttu selle suhte põhiolemus jäi abieluga võrreldavaks. See, et tollal näiteks elektrit ei kasutatud, ei tähendanud, et seda olemas polnud.

On arusaadav, et elu on pidevas muutumises, eriti sellel ja eelmisel sajandil, ent samas on asju, mida ei saa torkida. Las omasooiharad elavad oma elu ja sõlmivad enda liite, aga abielu teemale tuleb siia piir ette tõmmata, sest see tähendab midagi nii sügavalt igavikulist, et seda mõistet lihtsalt ei saa ümber kirjutada. Sama hästi võiksime igal aastal füüsikaseadusi muuta, sest keegi kusagil jälle solvus, kui kaalu peal liiga suur number ette lõi.

Ma ei soovi end siduda pidevalt muutuvate ehk ebakindlate väärtustega, selle asemel kaitsen igavikulisi nähtusi. Ma ei suhtu sellesse kuigi hästi, kui abielu institutsioon solgitakse igamehe mänguasjaks, mida varsti enam tõsiselt ei võeta. Olen alati olnud tolerantne endast erinevate inimeste suhtes, aga kui nad hakkavad minu elu korraldama ja mulle pühasid asju teotama, siis mu sallivus ka lõppeb. Pühitsegu enda armastust, kui soovi on, aga abielu tuleb rahule jätta.

Inimlik kurjus

See postitus on tavapärasest kibestunum ja mürgisem, aga üks mälestustega seotud asi tuleb lihtsalt endast välja lasta.

Kui mõtlen sellele, milliste inimestega ma lapsena kokku puutusin, tõusevad ihukarvad püsti. Nad olid täiesti tavalised kodanikud, kes ei torganud millegagi silma, sellised, keda näete tänaval ja poes, kellega ühes bussis istute. Täiesti harilikud eestimaalased, kes räägivad teie keelt ning jagavad teiega ühist meelt ja saatust. Te naerate, töötate ja sööte koos nendega.

Kunagised minuealised lapsed. Rändame veidi ajas tagasi ja liigume minuga kaasa perioodi, kui mu vanus vaheldus seal kusagil 7aastasest kuni hilisteismeliseni. Külastame mu kooli ja trennisaali, sest need olid peamised paigad, kus omavanustega vastu tahtmist kokku puutusin.

Kõigepealt astume kooliuksest sisse. Te kindlasti märkate, et kaasaegne remont on veel tegemata ning nõukaaegsust õhkub nii garderoobist, majaplaanist kui ka keemia klassiruumi laudadelt. Suur Mustamäe kool, 2000ndate algus.

Pange tähele, kuidas ühe poisi röökimine muundub järsku maniakaalseks irvitamiseks, silmis põlgus ja üleolek, kui ta teisele just midagi äärmiselt ebatsensuurset kuulutab. Kas näete, kuidas istumajäänud loikam endast pisemat poissi seina vastu surub? Ahaa! Ja sealpool on näha, kuidas üks põhikiusaja ühe lepliku poisi seisma sundis ja välgumihkliga ta käele armi põletas. Jälgige, kuidas see kiusaja teisel päeval prinditud valerahaga puhvetisse tõttab. Kas näete, kuidas hüaanikari järgmise poisi üle irvitab, kui ta midagi öelda püüab? Kas panite tähele, kuidas kehalise garderoobis järgmist poissi homoks kutsuti, kui selgus, et tal on tüdruksõber? Vaadake, kuidas vene keele õpetaja laste omavahelisi sajatusi jälgib, mis lõõpimisest juba kaugele edasi arenenud, ehmunult pead vangutab ning kurvalt küsib: "Miks te omavahel ometi nii õelad olete?".

Põikame korraks ka trennisaali. Mingi tarkpea hakkas üht poissi ilma mingi provokatsioonita kalameheks kutsuma. Teine geenius käis oma lühinähelikul ohvril pidevalt järgi ja keerutas hoogsalt oma silmi, suul primitiivne irve.

Kui ära võtta igasugused õpetajad, treenerid ja muud täiskasvanud ning asetada lapsed ühte isoleeritud ruumi, hakkavad juhtuma kummalised asjad. Elustuvad kõiksugused allasurutud tungid ja sundkäitumuslikud mustrid, mida vürtsitavad igavustunne ja alaväärsuskompleks. Lastes ärkavad nende sisemised koletised, kes teistele haiget hakkavad tegema. Nügimine, lükkamine, asjade äravõtmine, pilkamine, taga rääkimine, narrimine, alandamine, õelutsemine. Mõelgem sellele, et kui kaob igasugune valve, siis miks hakatakse kohe nõrgemaid kiusama?

Dolores Umbridge. Kõige hullem
nõid võimupositsioonil.

Võiks ju öelda, et asi on halvas kasvatuses, aga tegelikult on kõik palju lihtsam - need noored inimesed ongi seest mädanenud ja juurteni kurjad. Võimaluse avanedes demonstreerivad nad oma tõelist isiksust, hõivates tulevikus petturite, liiklushuligaanide, mõrvarite ja muude kurjategijate nn ametikohad. Mitte miski ei vabanda koletisena käitumist, kõige vähem lapseks olemine.

Muidugi ei saa neist kõigist kõrilõikajaid, vaid nende tuleviku nn auastmed on erinevad. Me kohtame neid näiteks mesimagusate prouade kujul, kes kusagil sugulaste istumisel midagi eriti mürgist välja purtsatavad. Või puutume kokku sellise korteri müüjaga, kes kriitilise tähtsusega puudust varjab, valetades, et tema ei tea sellest midagi.

Miks siis lapsed mu mälestustes nii kurjad on? Ma ei arva, et ma mingile erakordsele nn noorte pättide kullasoonele sattusin, vaid usun, et see peegeldab universaalset halbade inimeste kontsentratsiooni planeedil Maa, olenemata riigist ja keelest. Asi on selles, et lapsed on siirad ning nad ei oska oma emotsioone ja tagamõtteid varjata, samas rafineeritumad täiskasvanud suudavad jätta usutavalt viisaka mulje. Niisiis, laste pealt näeme oma ühiskonna tõelist, filtriteta palet ja see on üsna kole. Tõsi, on lapsi, kes valveta jättes raamatuid lehitsema hakkavad, ent samas on ka selliseid, kes putukatel ja konnadel jalgu küljest tirivad.

Mu aju vaimne kaitsemehhanism rakendus tollal tööle, blokeerides halvad mälestused ning asendades need valemälestustega. Nii elasingi uskumuses, et inimesed on toredad, abivalmid ja teistega arvestavad. Mõnes mõttes on illusioon kandunud ka tänasesse päeva, mil mu naiivsus ja usk on toonud mulle hulga pettumusi.

Nagu tavaks, siis negatiivsemad postitused lõpetan ma rõhutatult optimistlikuma noodiga. Olen oma aja ja ruumi produkt, olles sündinud lihvitud teemantina, millest sai ümar kraabitud pallike. Huvitav on ka märkida, et teemant ei taha eriti hästi veereda, samas ümar pallike teeb seda päris hästi. Ma tahan öelda seda, et ilmselt just need kogemused juhatasid mind kirjutamise ja filosoofia juurde ning tänu neile inimkujulistele koletistele olengi see, kes täna ning selle tõttu on mul hinges suur tänutunne. Olen taibanud, et saavutamaks teatavat vaimset valgustatust, peab enne kindlas koguses kannatusi kogema, valmistades enda sisemist poolt uute teadmissuundade jaoks ette. Huvitav, milline oleksin ma ilma nende psühhopaatide vahelesegamiseta? Kahtlustan, et kõvasti igavam ja kuulekam... 😈