Isaac Asimov "Asum ja Impeerium"

Kuna hiljuti võtsin ette Asimovi Asumi-seeria, siis loogilise jätkuna lugesin ka teise osa ära. Võis kohe aru saada, et kui esimese osa kallal harjutas autor veel niiöelda kirjatehnikat, siis teist osa iseloomustas juba ladus seotud jutt. Kuigi inimhinge telgitagustesse teos ei sukeldu, võimaldab see siiski läbi konkreetsete inimpilkude tegevustikku terviklikumalt vaadelda.

"Asum ja Impeerium" ei keskendu enam keerukatele Asumi hautud manipulatsiooniaktidele, vaid juhatab lugeja seikluslikule rännakule läbi Galaktika, kaaslasteks peategelased ja üks kummaline klounike.

Süžee aluseks on salapärase vallutaja Muul väljailmumine, kelle võitmatute armeede vastu näib puuduvat igasugune lahendus. Esimeses osas kirjeldatud Hari Seldoni ennustused ei näinud ette erakordsete üksikisikute tegevust, mistõttu Seldoni plaan järjekindlalt kokku variseb. Kõige erksamalt iseloomustab olukorra tõsidust Asumi langemine tagasihoidliku Muula relvajõudude kätte. Puänt seisis mul kolju sees meeles, mistõttu polnud mingi üllatus, kes Muulaks osutus. Jälgides tegevustiku progressi ja esilepaiskuvaid "juhuslikke" kokkusattumusi, võis esmakordne lugeja seda tegelikult juba alguses aimata.

Tegelaste poolest oli teos pisut kidur, kuna ma kippusin peaaegu identseid vanamehi omavahel segi ajama. Nagu esimeseski osas, jäi siin tõeliselt meelde vaid üks tegelane - seekord kloun Magnifico. Mulle oleks meeldinud, kui inimesed oleks rohkem iseloomulikke jooni näidanud, nagu tegi psühholoog, hüüatades pingelistel hetkedel "Ga-LAK-ti-ka!". Ilma selle hüüdeta sulandus vanake üldisesse massi, kuna teose lõpupoole eeldas autor, et kõik tegelased on lugejal täielikult peas ning ei teinud enam katsetki mainida psühholoogi kulunud kuube, rääkimata eristuvast hüüatusest. See asjaolu pidurdas pisut mu lugemishoogu, kuna pidin meelde tuletama, kes parajasti omavahel vestlesid, aga võib-olla oli see lihtsalt mu isiklik ebapädevus. Äärmiselt kummaline oli naispeategelase areng. Teose alguses näitas naine päris head otsustusvõimet ja jättis efektiivse mõtleja mulje, aga lõpus kahanes ta lihtsalt tähtsusetuks lõunasöögi küpsetajaks, kuni ta viimastel lehekülgedel ootamatult ühe tegelase maha lasi. Tema algselt nii passiivne mees avastas teose keskel, et on perepea ning rollid vahetusid kärmelt.

Lugemine oli üldiselt ladus ning üllatunult märkasin isegi algelisi olukirjeldusi, mis küll suurema töö kujutlusvõimele jätsid. Vahel lausa kujutlesin, kuidas autor esimese teose eest saadud kriitika läbi seedis ning teise osa juba uuenenud pilguga kirja pani, selles mõttes pakkus teoses läbikumav autori inimlik arengusuund suurt huvi. Ikka ja jälle tabasin end mõttelt, et kui kaugele areneb kirjanduslikult kolmas raamat? Kuna mul pole seda kunagi riiulis vedelenud, pean sammud raamatupoodi seadma ja triloogia lõpuni lugema. Rõhutan, et mitte kohusetundest, vaid siirast huvist, kuidas jutt lõppeb. Põnevuse võtmes on teine osa päris kindlasti loetavam kui esimene, kuigi sügavaid kontseptsioone on seal vähem. Kas triloogia viimane osa saavutab viimaks tasakaalu?