Hall kardinal: Blogi diktaatori kõne EV 101. aastapäeva järelkajana

Austatud Eesti rahvas!

Käesolevaga olen kuulutanud end selle blogi diktaatoriks. Miks mitte presidendiks, kuningaks või rahvaste juhiks? Eks ikka sellepärast, et populariseerida ausust. Mina olen selle blogi täielik valitseja, ma avaldan ainult endale sobivaid postitusi, muudan vajadusel isegi kuupäevi ning ausatest valimistest ja demokraatiast pole siin juttugi, mistõttu pole ma mingi valitud president. Ma pole võimu pärinud, mistõttu kuningas ma ka olla ei saa. Rahvaste juht pole ma samuti, sest selliseid tiitleid omistavad enesele skisofreenikud. Jääbki alles diktaatori tiitel.

Milleks ma sellega oma kõnet alustasin? On siis lugejale tõesti nii määrava tähtsusega, kas ta loeb koristaja, juuksuri, inseneri või diktaatori kõnet? Seda teab igaüks ise, aga oluline on edastada idee, mida ennist mainisin - ausus. Tegelikult plaanisin algul kõnet kunstiliselt sarkastilises võtmes väljendada, aga jäin siiski truuks "igavale" manitsevale toonile, sest äkki on võimalik mu sarkasmiteosest kuidagi valesti aru saada. Ma ei ootaks küll, et peale mu kõne lugemist mõned noogutaks ja tõdeks, et õnneks on meil kõik korras. Vastupidi, sest tavapärastele kiidukõnedele ja arglikele kohustuslikele presidendi kõnedes välja toodud pisiprobleemidele eelistan ma "robustselt" kogu probleemistiku kõigile vaatamiseks ette anda, koos kõigi selle mahladega. Minu jaoks on oluline kasutada võimalikult arusaadavaid väljendeid, mida kõik jälgida suudavad, mitte kasutut kantseliitlikku möla pingutada.

Miks selline kõne üldse sündis? Sest meie maailm on umbe jooksmas - esiteks ei nimeta me asju õigete nimedega ning teiseks pole meil mingit eksistentsiaalset sihti. Enesepetmine on desinformatsiooni üks alaliik ning eriti pikantseks muudab selle asjaolu, et me tegeleme sellega ise.

Me muudkui kuuleme, et Eesti majandus aina kasvab ja kasvab. Tunnistan, ka 5% on kasv, mistõttu on see info tõene. Samas peame me kriitiliselt mõeldes arvestama, et statistikat on võimalik ebakorrektselt mõista ning selle demonstreerimiseks näitan ma kujukalt üht võrdlust.

Toomasel on 100 õuna. Ta korjab tänase päevaga enda aiast veel 10 juurde. See tähendab, et tema vara kasvas 10% võrra. Tema naabril, Kallel, on aga ainult üks õun, mistõttu ka tema läheb oma aiast õunu otsima. Kahjuks leiab ta päeva jooksul oma kidura puu alt vaid ühe õunakese.

Kui me meeste tulemused kõrvuti paneme, näeme üllatusega selgelt, et Toomase 10% kasv jääb kõvasti Kalle 100% kasvule alla. Mõned lihtsameelsemad võivad isegi pasundama hakata, et Kalle vara kasv on Toomase omast lausa 10 korda suurem, sest korrutada ja jagada mõistavad ju ometi kõik!

Kui aga minna tagasi Eesti juurde ning võrrelda reaalseid arve, näeme, et meie tootlus on niivõrd pisike, et see ei mängi Euroopas kuigi suurt rolli. Ometi oleme me selle ühe õuna leidmise üle täiesti elevil, keksime jalalt jalale ning pröökame kõigi juurest läbi joostes, kui kõvasti meie majandus nüüd tõusis. Seda kõike ajal, kui naaber oma 110 õuna maha müüb ja meiega võrreldes tohutu varanduse tasku pistab, ostmaks endale näiteks kasutatud jalgratas.

Teine probleem, mida pean torkama, on meie üleüldine sihitus. Meie arutu kekslemine ja eneseimetlus on viinud meid punkti, mil me ei oska enam enda riigi eesmärki määratleda. Kunagi võõrvõimude all elades unistas iga eestlane päris oma riigist ning näiteks 1980ndate aastate lõpus oli meil selge siht liikuda sotsialistlikust blokist eemale ning muutuda taas lääne kultuuriruumi osaks. See eesmärk sai täidetud ning asusime Eestit ümber voolima. Meeletutel 1990ndatel katsetati piiranguteta kapitalismi koos kõigi selle hüvede ja pahedega - paukusid püstolid, tegutses maffia ja lokkas prostitutsioon. 2000ndatel saime juba jõukamaks ning elu hakkas vaikselt stabiliseeruma. Õitsesid igasugused OÜ-d, põldudele kerkisid kiiruga kuubikelamud ja ma mäletan selgelt, et pea iga kolmas auto oli mõne firmajuhi Länkar. Siis saabus 2008. aasta majanduskriis ehk "masu". Paari aastaga kadusid kallid džiibid meie teedelt ning naasesid odavamad vanemad autod, samuti oli kuulda pankrottidest siin ja seal. 2010ndad möödusid kuidagi... stagnatsioonis. Siiani ootame me normaalset elatustaset, aga selle asemel on kütus, alkohol ja tarbekaubad kallinenud. Keskmine palk on väga vaikselt tõusnud, aga sellest pole suurt kasu olnud, sest näiteks Keskerakonna maksureform sööb tublimate edasipürgijate vaeva ära.

Kas panite tähele? Nendes kirjeldustes ei peegeldu eestluse kui kultuuri õitsengut. Nendes kirjeldustes kumab läbi kergema kasumi jahtimine - näiteks OÜ skeemid ja Soome tööle põgenemised. On unustatud, mida tähendab eestlaseks olemine. On unustatud kunagised rikkad talumajapidamised ja Eesti võimekus iseseisvalt hakkama saada. On unustatud, mida tähendab omas kodus peremeheks olemine. Selle asemel on maha kanditud kõik, mida vähegi raha vastu vahetada annab - maatükid, töövõimekus ja väärikus. Oleme läinud vabatahtlikult Põhjamaadesse sibitööd tegema, et meid seal mingi madalama sordi inimestena koheldaks. Me oleme oma väärikuse maha müünud ning me ei ehita oma riiki üles, vaid käime seda võõrsil teiste jaoks tegemas. Oleme kõik maha parseldanud ning maksame nüüd Rootsi pankadele tohutuid intresse, et endale omal maal kasvõi eluaset soetada.

Olen isegi selles süüdi, et proovisin Soomes kanda kinnitada, aga õnneks tuli enne mõistus koju. Väikese palgalisa eest olin muutumas pärisorjaks, kel praktiliselt puudunuks vaba aeg. Ma oleksin pidanud sisuliselt seadust rikkudes kodust eemal orjama, ilma et see mu kodumaad kuidagi edasi oleks viinud. Minu enda kaasmaalane oli sunnitud veokijuhi töö- ja puhkeajaseadusega skeemitama, et enda firmal kuidagi elu sees hoida. Kusjuures kohalikud põlgasid sellised tööotsad alati ära, sest on ju hea võtta mõni meeleheitel eestlane seda sopast jama tegema.

Me peame kõike nulli ligidalt alustama. Ma tean, et Tallinnas on ilusad klaasist majad ning majandus hakkab vaikselt kosuma. Ma tean, et meie autopark on Euroopa üks kõige esinduslikum. Ma tean, et meil on sildedad euroteed. Aga suurem osa sellest on tuleviku arvelt laenatud. Kuidas on võimalik, et meil on loetletud asjad, aga puudub tõsiseltvõetav majanduslik võimsus? See pole jätkusuutlik, kui aina laiemalt elame ja riigivõlga kasvatame. See, et maailma juhtivad riigid oma välisvõlga suurendavad, pole mingi eeskuju. Me ei ole nagu välisriigid, me oleme nagu Eesti ja peame ajama just seda Eesti asja. Mujal on teised võimalused ja probleemid ning me ei peaks nendest juhinduma, vaid omaenda lokaalsetest oludest. Meil on tarvis keskenduda oma jalgadealuse maa olukorra parandamisele ning oma nina saame maailma suunata alles siis, kui kodus on kõik lahendatud.

Minu jutu mõte on selles, et oleme pikka aega elanud üle võimete ja lükanud halbu uudiseid edasi, leevendades neid pooltõdedega. Pole muud võimalust, kui pean kandma seda ebameeldivat peolõhkuja rolli ja käimasoleva orgia karmi jutuga laiali peksma. On aeg muldpõranda sopp välja rookida ja endale kodu jaoks üks korralik vundament valada!

Sünnipäevad 101 ja 1

Palju õnne, Eesti Vabariik! Meie riik sai 24. veebruaril 101 aastat vanaks!

Palju õnne, Teel täiskasvanuks! Minu blogi sai 18. veebruaril 1aastaseks!

Legendaarne Portal: the cake is a lie.

Valentinipäeva eri: Kuidas suhelda Venemaaga?

[Addendum 24.02.2022. Putin ründas Eesti iseseisvuspäeval Ukrainat! Nüüdseks on täiesti selge, et Kremli režiim rikub rahvusvahelisi kokkuleppeid, valetab ning pole diplomaatilisest lahendusest huvitatud. Kuni Kremli režiim ei kao, on suhete soojendamine välistatud. Suuremahuline sõda on taas Euroopas, maailm on muutunud ning Putin on sõjakurjategija, kes tuleb sõjatribunali alla anda ja hukata. NB! See postitus on aegunud!]

Inspireerituna ühest "tülist" elukaaslasega lõi mulle pähe üks mõte. Järgnev arutelu põhineb suuresti stereotüüpidel ning ma olen teadlik, et tegelik elu on palju keerukam ning musttuhat erandit kinnitavad reeglit jne. Olgu nii, alustame.

Naised ja mehed on ikka fundamentaalselt erinevad, sest eksisteerivad ju säärased anekdoodid:

Mees ostab 2 euro eest ka 1 euro maksva asja, kui tal seda hädasti tarvis on. Naine ostab 1 euro maksva asja lihtsalt sellepärast, et tavaliselt 2 eurot maksvat asja pakutakse nii soodsalt.

Mees ja naine mõtlevad erinevalt ning stereotüüpselt saame liigitada, et mees on see loogiline ning naine see emotsionaalne osapool. Mees tegutseb praktilisest vaatevinklist lähtudes, pannes naist mehe maitselageduse üle imestama, samas naine suudab oma mõtlemises leiutada mehe jaoks väga veidraid piiranguid, millel pole vähimatki teaduslikku alust.

Nüüd jõuame järgmise ideeni. Olen alati öelnud, et riigid on nagu inimesed, õigemini nende kodanike käitumismaneeride summa. Kui mingit riiki näiteks solvata, siis selle asemel, et kriitikat analüüsida, lajatab solvatu sama vintskelt vastu. Emotsionaalselt nagu... naine?

Nüüd vaatleme Eestit, Venemaad ning nende kodanikke. Eestlasena tean hästi, millised oleme - stoiliselt rahulikud, vaiksed, kohati raskepärased, endassesulgunud ning märkame esimese asjana pigem negatiivset. Teisalt, venelased on jällegi erksamad, külalislahkemad, emotsionaalsemad, häälekamad ja kipuvad tunnetetulvas mõeldamatuid asju ütlema.

Miks kutsutakse Eestit isamaaks ja Venemaad emamaaks (rodina)? Minu teooria kohaselt just seetõttu nagu enne kirjeldasin - Eesti meenutab stereotüüpset meest ning Venemaa stereotüüpset naist. Eesti kõigepealt kaalutleb, mõõdab ja analüüsib, alles seejärel hakkab vaikselt, kuid korralikult vundamenti valama. Selleks ajaks on energilisel Venemaal juba mingi improviseeritud katus pea kohal ning soojendab enne külaliste tulekut samovari. Kuigi paduvihmaga kipub Vene ulualuse alla varjujatel pea niiskeks tõmbuma ning muldpõrandast pressib vihmausse, rassib lõdisev eestlane endiselt palehigis külma ja märja käes, vaevatud silmis uhke häärber.

Ma ei väida eelmise näitega, et küll see venelane on laisk ja teeb viletsaid asju ning võiks korralikust eestlasest õppust võtta stiilis "tee tööd ja siis tuleb ka armastus". Ei, ma väidan seda, et on olemas ka olukordi, kus kiire ja lohvakas (ehk teistsugune) tegutsemine võib näiteks mingi jama ära hoida. Kes seal näites kuivemaks jäi?

Alati ei pruugi ühel osapoolel 100% õigus olla. Muidugi on sisuliselt mõttekam pruunid paksud kardinad osta, sest oma ülesandega, päikese varjamisega, saavad need palju paremini hakkama kui õhulised roosimustriga läbipaistvad punased siidkardinad, mille naine välja valis. Samas siidkardinad tekitavad palju mõnusama ja hubasema meeleolu, edendades ka mehe ja naise vahelist suhet. Pealegi on alati olemas rulood, mille võib vajadusel alla tõmmata. Mehe ja naise suhe põhineb kompromissidel, mitte ühe poole diktaadil.

Mulle seostus sellega koheselt
ulmefilm District 9, kus tulnukaid
nagu kariloomi tarandiku taga hoiti.

See ongi mu jutu iva. Selle asemel, et enda seisukohta peale pressida, võiks koos hakkama saada ja teine osapool ära kuulata. Meie nimetame venelasi Putini pooldajateks, kommunismi tagasi soovijateks, viiendaks kolonniks ja mida kõike veel. Samas, kas nad peaksidki hakkama Eesti patriootideks, kui mitmetel neist on välismaalase passid? Kui neid ei soovita kodanikeks ning peale NSVL-i kokkukukkumist hakati neilt järsku eesti keelt nõudma? Kui mõistame hukka absoluutselt kõik, mida Venemaa teeb või mis seal toimub? Sellises valguses on venelastel küllaltki lihtne eestlasi fašistideks hüüda.

Ei, ma pole Putini kaasajooksik, kuigi mu jutust võib nii tunduda. Vastupidi, sest minu konkreetne soov on Venemaaga hästi läbi saada. Pole mõtet vihaselt sisiseda ning mõistlikum on kriitika ära kuulata ja sellest omad järeldused teha. Venelastel on juba pikki sajandeid oma riik olnud, sekka mõni impeeriumgi ära peetud, mistõttu võiksime neilt asja-paar kõrva taha panna. Meie, eestlased, alles harjume riigi kui sellisega, sest peale muinasaega on meil võrdluseks kõrvale panna kõige pikem vaba periood alles 1991. aastast kuni tänaseni.

Selle asemel, et kriitikale ("Vene propaganda", kas koos või ilma Dr. Evil sõrmedega) vihaselt vastu lajatada, võiksime öeldut kuulda võtta, selle läbi seedida ja ennast seeläbi täiendada. Venelastel on pikaaegne riigi omamise kogemus, küllap teavad nad, mida teevad. Muidugi, mitmed aspektid meile, kultuuriliselt lääneeurooplastele, ei istu, aga peab tunnistama, et venelased on kõige kiuste päris hästi hakkama saanud. Kuigi neil on rahvaarvu mõistes haldamiseks liiga pirakas maalahmakas, NATO sitsib kohe ukse taga, rahvusvahelised sanktsioonid pitsitavad viimastel aastatel pidevalt ning Ukraina ja muud naabrid piiluvad Lääne suunas, siis sellest hoolimata pole venelased iialgi kellegi ees lömitama hakanud ning käivad oma rada.

Kuigi ma ei nõustu mitmete Venemaa seisukohtadega, tekitab isepäisus paratamatult austust. Samas Eesti lömitab Euroopa Liidu direktiivide ees, kaugenedes aina enam põhiseadusest ja värisedes Brüsseli trahvide kartuses. Kas tõesti peaks Venemaa sellist Eestit austama? Kui me vaatame varasemat paralleeli mehe ja naise suhte vahel, siis iga mees ju teab, et peab olema otsustusvõimeline ja enesekindel, muidu kaob naisel tema vastu atraktsioon ja austus.

Eestil on aeg meheks hakata, isegi kui see tähendab jonnival naisel ümbert kinni võtmist ja tema rahustamist. Pidagem meeles, mees on alati esimese sammu tegijaks. Kusjuures ma ei mõtle siin mingit alandlikku lömitamist, vaid rahulikku asjade selgeks rääkimist.

Kui tahame Venemaaga suhteid parandada, kutsume näiteks Putini või tema välisministri siia teed jooma. Jah, me oleme demokraatia ning kuulume NATO-sse ja Euroopa Liitu. Jah, Venemaa on midagi muud kui demokraatia ning kuulub SRÜ-sse. Me peaksime aktsepteerima üksteise erinevusi, seisukohti ja väärtusi, samas peame näitama, et Venemaal pole mõtet meid kui NATO sabarakukest karta. See tähendab seda, et kui soovime, et Venemaa aktsepteeriks meie Lääne suundumust, peame meie Putinit ja Vene kultuuriruumi mittedemokraatlikku pärandit aktsepteerima. Samuti ei teeks paha kuulata ära Vene poole arusaam Gruusia sõjast ja Ukraina konfliktist. Kas tuleb tuttav ette, kui mees kuulab ja naine puistab südant? Või on teil ette tulnud sõbraga ära leppimisi ning auru all olete mõlemad oma eksimusi tunnistanud?

Oleme sõbralikud, kutsume nad endale külla ja las näevad ära, et pole me siin mingid fašistid. Näitame neile, et Eesti 200 apartheidi vaimus reklaam ei kriipinud ainult venelaste hinge, vaid solvas kogu elanikkonda. Näitaks õige venelastele tegudega, et nad on meile päris tähtsad naabrid, mitte lihtsalt tühi koht?

Head valentinipäeva, Venemaa! Meil on aeg tülid ära klaarida!

Uue voodi remont

Vaid mõni nädal tagasi saabus uus voodi. Muidugi oli tegu Poola disainiga, mistõttu võttis selle kokkupanek kaks päeva aega. Pole ka ime, kui nummerdamise süsteemiga oli täiesti puuse pandud. Seal oli kolm komplekti tähiseid - esiteks suurtähed, siis numbrid ja viimaks... samasugused suurtähed. Ei, need polnud väikesed tähed, teise fondiga või teist värvi, tegemaks neil kuidagigi vahet, vaid täpselt samasugused. Oli tükk aega arutamist ja uurimist, kuni elukaaslase talupojamõistus asja ära suutis lahendada.

Ladusin asjakese lõpuks kokku ning asusime voodit sihtotstarbeliselt kasutama. Prõks. Ei, ausalt, mina ei tea, miks see puruneda võis! Khm. Olgu nii, igatahes oli meil uus probleem - murtud keskmine tugi. Vaadates vidinat inseneri pilguga, võin ma ainult aimata, mis Poola meistrite mõtetes liikus. See õnnetu õhuke ristlõige ja puidu tugevus ei saa küll põhiraskuse kandmisega hakkama. Oleks see teise nurga all nn pikuti olnud nagu siil Kalevipojal laudu soovitas kanda, võinuks disain töötada küll. Samas, võib-olla sooviti varem lõunale pääseda ning põhiliseks kandvaks osaks sobitati samasugune latt nagu tavaline ribi ning unustati see lapiti asendisse. Ei tea.

Igatahes niimoodi jätkata ei saanud ning tõin ühel päeval kaks nelikantrauda. Mõõtmeteks oli 40x20x2x1600 mm ja mark S235JRH. Teras pole küll suure voolepiiriga (näiteks S355) nagu sildades kasutatakse, aga saame hakkama, sest kukkumine pole õnneks kuigi kõrge. Tellisin need Metall24 kaudu ning soovitan lugejalegi. Meilidele vastati kiirelt, teenindus oli sõbralik ning hind kaks korda parem kui suurtes müügikettides, kus valik kehvemgi. Lisaks olid latid kenasti õliga määritud, mistõttu polnud roostet karta.

Seetõttu kulus mul tükk aega nende puhastamiseks. Kui "vintrauad" paberit enam ei määrinud, otsisin ma valamu alt ka värvid välja. Ma liivapaberiga ei viitsinud teadlikult naket lisada, sest ma olen päris laisk inimene. Üks jama koorus kah, sest ma nagu mäletasin, et ahjuvärv oli kah alles, aga mis teha. Nii pidingi latid veepõhise seinavärviga kokku mäkerdama, sest pühapäeval oli kohalik ehituspood kinni. Mis siis ikka, mõtlesin ma, lükkame aga eksperimendi käima. Kui kaua kestab metall, kui see katta veepõhise seinavärvi ja aknateibiga? Täitsa metsas, kole piinlik on oma kirjutatut lugeda ja ma tahan veel kunagi hobiauto kallal keretöid harrastama hakata. Samas idee poolest peaks asi teoorias töötama, sest ma eemaldasin juurdepääsu hapnikule ja niiskusele.

Kui metall kaetud, asusin mõõtma ja sobitama. Nagu arvata võis, istus üks neist ideaalselt ribide seltsi, keskmist põhituge pidin ma veidi saagima. Õnneks olime rauasae juba ämma-äia poolt aegsasti kaasa varunud, mistõttu sain kiirelt liigse jupi ära saagida. Otsa mähkisin ma hoolikalt aknateibiga ära ning asusin seejärel auke puurima. Siin muigasin ma rahulolevalt, sest kunagi Selverist allahindlusega haaratud puuride komplekt kulus päris hästi ära. Ma soovitan igale kodus remontijale komplekti, kus sisalduvad puurid igasuguse materjali tarbeks nagu puit, kivi ja metall. Elu on kohe palju lihtsam.

Edasi jäi asi vaid kokku laduda. Magades võis kohe tunda, et voodi raam mõjub konkreetselt ning äbarik lohk on kadunud. Ehk kestab see mitu head aastat ning ma pole sunnitud tegema blogiposti järjekordsest voodi lappimisest.

Kulukad porgandid

Lugesin jälle toredaid uudiseid Eesti vastutavate ametnike kompetentsusest. 

Ärilehe link

Elroni 18 elektrirongi maksid 79,5 miljonit, millest 85% tasus EL Ühtekuuluvusfond (ca 67,6 miljonit). Siiani on päris hea, eks ole? Vaatame edasi - 20 diiselrongiga on asi aga keerulisem, sest sõlmiti 20aastane kapitalirendi leping, mille kohaselt makstakse selle aja jooksul kokku 197,7 miljonit (96 miljonit on diiselrongid, 76,1 miljonit on intressid ning ülejäänu on muud kulud ja kindlustused).

Kokkuvõtvalt näevad reaalsed makstavad summad välja järgmised:

• 18 elektrirongi - 11,9 miljonit (EL Ühtekuuluvusfondi osa maha võetud)
• KOKKU - 11,9 miljonit

Kasutusrendi osa:

• 20 diiselrongi - 96 miljonit
• muud kulud - 25,6 miljonit
• intress - 76,1 miljonit
• KOKKU - 197,7 miljonit

Intress moodustab 38,5% kogumaksumusest. Autoliisingut ja kodulaenu ei õnnestu ka nii kehvade tingimustega saada. Samas meil pidi ju maailmaklassi e-riik olema. Eeldan, et e-riigiga käivad kaasas Excelid, intressivalemid ja inimesed, kes neid mõlemat kasutada mõistavad. Olen kindel, et asi ei saanud teadmiste puudumise taha jääda. Aga kes siis sellise sigaduse lubas korraldada?

NB! Oluline disclaimer: alljärgnev info seisuga 11.02.19 on vabalt netis saadaval, lisatud on ka lingid. Kui keegi soovib siinselt lehelt mingit info eemaldamist või redigeerimist, peab ta seda saavutama kõigepealt antud linkidel.

Elroni juhatus 1 - Siin on kirjas kuupäevad, mistõttu näeme, et nimekirjas nähtud alumine isik pole 2010. aasta lepinguga seotud, ainult ülemine. Aga olukorra selguse mõttes tegin siiski korraliku kuvatõmmise.

Elroni juhatus 2 - Siin on kirjas ka endised liikmed, aga ma olen liiga ihne, et tuhnimise eest ka maksta. Kel huvi ja tahtmist, eks see kougib täpsemalt.

Euroopa Liidus tasuta lõunaid pole, sest eraldati küll suur toetus, aga lõppude lõpuks saime ikkagi vastu pükse. Tehing, mis alguses tundus tohutu moderniseerimisvõimalusena, osutus lõpuks kapitalistliku maailma tarbimisharjumuseks. Meid suunatakse pidevalt tarbimisühiskonna pahede poole, kasvatamaks riiklikku võlga. Järeldusena saan väita, et on mitu võimalust:

1. KORRUPTSIOON. Keegi vastutav isik andis oma allkirja, et natuke "meelehead" õigesse kohta saaks liikuda. Mängus on omakasu ning ei mõelda sellele, et 1,3 miljonit kaasmaalast peavad edaspidi selle teo koormat kandma.
2. EBAKOMPETENTSUS VÕI RUMALUS. Keegi vastutav isik andis oma allkirja, lugemata läbi tingimusi ja mõistmata maksegraafikute sisu. Kui puudub analüütiline mõtlemine ja elatakse vaid tänases päevas, ei tohiks ühtegi juhatusse kuuluda, rääkimata riikliku kaaluga otsuste tegemisest.
3. PAHATAHTLIKKUS. Keegi vastutav isik luges läbi tingimused, vaatas maksegraafikuid, noogutas heakskiitvalt nõnda hiilgava tehingu peale ning andis oma allkirja. On võimalus, et tegu on välisluure värvatuga, kes õõnestab Eesti Vabariigi finantsilist võimekust.

Ma tõin välja küll võimalused, aga tõe välja selgitamise jätan ma lahkelt KAPO hooleks.

Võidakse väita, et tollal rahastamiseks muid võimalusi polnud või tuuakse lagedale mõni teistsugune vabandus. Ometi on nüüd ilge häda, et refinantseerimise võimalusi leida. Minu kindel seisukoht on see, et antud tingimusi poleks tohtinud üleüldse isegi kaaluda. Alati saab ju EI öelda ning muid pakkumisi vaadata. Mis siis vanadel rongidel niiväga häda oli? Kuidas suudavad venelased teispool idapiiri oma vanamoodsate rongidega hakkama saada ja meie mitte? Mis takistas vanu ronge edasi kasutamast, kuniks parema tehinguni?

Ma saan aru, et raudteeveeremit peab aastate möödudes uuendama, sest hõõrdetegurid, kütusekulu ja muud ülalpidamisega seotud asjaolud erinevad vanadel ja uutel masinatel tublisti, aga mulle ei mahu pähe, mille eest nii palju intresse peab maksma. Nagu õhku rendiks. Elaks me Marsil kuplite all, saaks ma sellest aru, aga siinsamal planeedil Maa õhu eest 76,1 miljonit maksta...

Arstikapis on medikamendid
täiesti saadaval. Eestil on aeg
end ravima hakata.

Miks see uudis mind nii rööpast välja viis (pun!)? Sest ma näen iga kuu palgalipikult, kuidas suur osa teenistusest riigi rüppe rändab. Ma olen ju üks neist lollidest, kes tuimalt mingite riigifirma juhatuses logelejate otsuseid kinni maksab. Riik - see olen mina. Ja sina. Ja nemad. Me kõik oleme riik, kogu rahvas. Me kõik peame selle sopa ära klaarima. Kõik võlad, intressid ja kohustused, mis mõni tähtis nina on meile kaela määrinud, peame suutma kunagi ära teenindada. Me ei ole rikas riik, aga käitume kui hasartmängur, kes lumepallina kasvavaid võlgu püüab ära lappida. Vihaseks teeb mind just see asjaolu, et Elroni omanikuks on riik, aga minu käest pole keegi küsinud, kas ma olin nõus nõnda kehvade tingimustega SMS-laenu võtma.

Muide, kas teadsite, et olemas on referendumid? Ma küll teadsin nende olemasolust, aga pole seda omal nahal siiani kogenud. Olen kuulnud jutte, et kusagil Euroliidu südame lähedal, piiri taga, pidi neid asju vabas looduses ringi silkama...

Tarandi poliitiline ensetapp

Indrek Tarand lõi taas laineid, kui mees 26.11.2018 toimunud miitingul EKRE kõnepulti trügis, sealt ära toimetati ning talle jalaga taguotsa pihta koksati. Nädal-paar mõtles rahvas ainult sellele teemale, kuni kõik vaikselt maha rahunes ja eluga edasi mindi.

Hiljuti siis anti teada, et Tarand viib EKRE kohtusse, kuna tal pole õnnestunud erakonnalt vabandust välja pressida. Inimlikus mõttes on see mõistetav, sest EKRE riivas Tarandi au, kui vihjas tema väidetavale purjus olekule tol sündmusterohkel päeval. Ka politsei ei suutnud mingit joovet tuvastada, mistõttu on täiesti võimalik, et Tarand polnudki purjus ning tegu on lihtsalt kellegi tõlgendusega. Selles mõttes, kui Tarandil on õigus, on mehe otsus kohtusse pöörduda täiesti adekvaatne ja põhjendatud.

Samas teeb ta sellega kahju ainult iseendale. Miks ometi kahju, kui ta järele andmata oma au kaitseb nagu keskaegne rüütel? Kas ei vääri selline meelekindlus imetlust ja aukartust?

Asi on selles, et Tarand jättis arvestamata paar pisiasja. Ta enda meelest läheb kohtusse stiilis Tarand kui eraisik vs EKRE kui erakond. Aga kas te kujutate ette selliseid kohtuprotsesse nagu Bruce Wayne vs Joker või Peter Parker vs Doctor Octopus? Pigem kangastuvad lugeja silmis ikka Batman vs Joker ning Spiderman vs Doctor Octopus. Samuti näeb rahvas kohtuprotsessi stiilis Tarand kui riigikogulane vs EKRE kui erakond.

See tähendab ju seda, et riigi üks juhtfiguure on kaotanud kontrolli ning viimases meeleheites küsib ta abi "suurtelt poistelt", selle asemel, et probleem isiklikult lahendada. Ja siis rahvas mõtiskleb, et kas selline ikka sobib neid valitsema, kes olukorra teravnedes käed üles tõstab ja kaebama jookseb...

Tarand on poliitikas üks "vanadest kaladest", kel kogemust enam kui küll, aga ta käitub täpselt nagu roheline (tähenduses "eilane", mitte "erakond"). Kes asja tunnevad, need itsitavad praegu vaikselt pihku ning jälgivad enda ees avaneva harakiri lõppvaatust. On ju tuntud poliitikute tõde, et kui sind kritiseeritakse, siis pead sama või hullemaga vastu lajatama. Kui aga hakkad end õigustama ning põhjendusi otsima, kukud koheselt läbi, sest tegu on klassikalise trollide söötmisega. Trolle tuleb kohelda trollidena ning iial ei tohi anda neile leivapalukesi, sest süües nad vaid kosuvad, et ohvrile veelgi enam kannatusi valmistada.

Lihtne lahendus oleks olnud millegi vaimuka ja intelligentsega vastamine. Tõenäoliselt oleks EKRE oma robustsusega rahva naerualuseks saanud ning Tarand nautinuks suurenenud populaarsust. Pidagem meeles, et show-maailmas on populaarsemad ikka need humoorikamad, kes suudavad rahvale positiivseid emotstioone pakkuda. Iial ei saavuta sellist poolehoidu need, kes tigedalt sisisedes vaid kättemaksule keskenduvad. Eraisikuna käitus Tarand põhjendatult, kuid poliitikuna näitas ta end nurkasurutud poisikesena, kellel kontroll näppude vahelt libiseb. Selline käitumine ei tekita kellelgi austust.

Kui sinna lisada ka see miitingu juhtum, siis seda vähem hakatakse mehest arvama. Kes võtab pähe ja lendab oma rivaalide koosolekule kutsumata külalisena sisse, veel ka lavale? Rahvas oli kogunenud sinna ajendatuna meeleheitlikust murest, aga Tarand näitas oma suhtumisega selgelt, et ta on neist enda arvates parem. Loomulikult kehtisid seal massi reeglid (Gustave Le Bon) ning provokatiivsele mehele lajatati emotsionaalses vihahoos vastu istmikku.

Oleks Tarand teadlikum olnud, poleks ta esmajoones sinna lavale tikkunudki. Isegi kui talle möödudes mikker pihku oleks surutud, oleks ta pidanud rahva meeleolu jälgima ning siiralt mure ära kuulama. Ükski terve mõistusega inimene ei roni lõvipuuri ega hakka neid irvitades tõrudega pilduma. Aga Tarand piltlikult öeldes just seda tegigi ning läks hästi, et ta mingeid tõsiseid vigastusi ei saanud. Õnneks pole eestlane nii keevaline kui näiteks lõunaeurooplane ja just see meest nii meeletult säästiski.

Siis öeldi seal emotsioonide virvarris igasuguseid inetusi, sealhulgas EKRE-poolne purjus oleku väide. Eks see oli ajendatud just sellest, et ainult auru all olev inimene on võimeline sellisteks meeletusteks nagu Tarand tollal tegi. Selle asemel, et samaga vastu lajatada, otsustas poliitik mossitades solvuda ja saba jalge vahel kohtusse joosta.

Lõpetuseks lubage mul öelda vaid üht: pingelised olukorrad toovad inimestes välja nende tõelise olemuse.

Sitamajandus

Neljapäeva õhtu kiskus päris kohutavaks. Jõudsin koju, tunnen jõledat sitahaisu. Lähen vaatan Benno puuri ja näen, et midagi seal nagu on. Lasen koera vabaks, peni tuharad on roojased. Peale kiiret väljaskäiku talutan koera dušinurka ja uhan ta puhtaks. Siis naasen magamistuppa ja uurin pasarahe ulatust - mu meelehärmiks on mitmed kohad puuris ja kaks tapeeditud seina kleepuvat pruuni soga täis.

Ärge kartke, ma ei riputa siia ühtegi pilti, nii et võite edasi lugeda.

Tegin suurpuhastusega algust. Selgus, et vedel virts oli voolanud isegi põrandaliistude taha. Siis helistas elukaaslane ja palus, et ma pesu kuivama paneksin. Jätsin küürimise ja avasin pesumasina. Millegipärast tilkusid riided veest ning kui trumli tühjaks tõstsin, nägin, et pesumasin oli veel vett täis.

Selleks ajahetkeks olin ma juba parajas šokis ning kirjutasin kallimale meie toredast olukorrast. Vahepeal jõudsin tilkuvad riided meie uuele voodile tõsta, ninasõõrmeid kostitamas tuttav sitahais. Siis kallim helistas ja käis välja mõtte, et äkki oli elektrikatkestus pesumasina seisanud.

Seis oli vahepeal nii kaugel, et dušinurk oli täitunud roojaste koera puuri tekkidega, puuriga ning otsapidi ka pesumasinaga. Oleks pidanud sellest lausa pilti tegema, sest see meenutas mingit asotsiaali urgast. Lasin pesumasinal vee välja ning ajasin ta oma endisele asemele tagasi, magamistoast tõin tilkuvad riided ning viskasin need uuesti pessu.

Seejärel tõin keldrist pakitäie WC-paberit, kuna majapidamisrulle enam ei eksisteerinud. Täitsin pange sooja veega, haarasin käteseebi ning asusin magamistoa seinu puhastama. Uskumatul kombel oli mahedast käteseebist isegi kasu - esiteks ei kahjustanud see tapeeti ning ringjate või kruvikeeraja-liigutustega sain kivistunud kui ka vedelast jamast lahti. Igatahes selle protsessi ajal langes kogu mu elumotivatsioon nulli ligi, kui mõtlesin kõigile teistele, kes sotsiaalmeedia vahendusel enda Mallorca reise või vägevaid hobiautosid reklaamivad, samal ajal kui mina peale tööd oma vabast ajast tapeedilt mingit tõrksat sitta eemaldan.

Siis sai asi veidi uhkemaks - lasin elamisel hea 10 minutit talviselt tuulduda ning pasased tekid surusin peale algse pesu valmimist pesumasinasse. Aga tekkinud oli uus probleem - mu enda idiootsus põhjustas asjaolu, et madrats jäi päris vettivaks. Ja algas kuivatamisprotseduur, mille nahka läks vähemalt üks rull WC-paberit.

Niimoodi see õhtu veeres - hiljem oli tarvis pesumasinat veel mitu korda käiata, kuna osa paska ei tulnud ära ning osa kraami ei mahtunud korraga trumlisse. Päris pikk õhtu ning õnneks saabus uni ruttu.

Põlve otsas ehitamine

Vandalismiakt päise päeva ajal
- purustatud tapeet ja salvrätikud.

Juhtus selline lugu, et meie äärmiselt tark koer oli osa magamistoa tapeeti maha kiskunud. Ta teab väga väga hästi, et koerad voodis ei käi, aga ometi pole ta võimeline sellest endiselt aru saama. Eks kunagi korrastan ma selle segaduse ära, sest õnneks olen ma ühe tapeedirulli alles jätnud, kuigi elukaaslane on ammu soovinud, et ma selle jalust eest ära põletaksin. Säilitage asju, mida võib tarvis minna, vähemalt aasta-paari jagu, sest tegu on Saksamaalt tellitud tapeediga, mis on esiteks kallis ning mis saabub kaua-kaua. Ei tea, kas seda varsti saadagi on?

Niisiis tekkiski hädaolukord, et enam ei või koera magamistuppa jätta, sest nüüdsest on ta minu usalduse 100% hävitanud. Aga mida teha? Kas saab teda nädalate kaupa kitsas puuris hoida?

Kuna kohe saabub uus voodi, pidin ma vana nagunii ära lammutama ja kütteks muutma. Aga kuna seal olid ka madratsi toetamise lipid, pidin ma sellest uue tõkke valmistama, kuni elukaaslane pühapäeval tööl oli. Et ma lapsena palju Legodega mässasin, polnud uue konstruktsiooni leiutamine raske. Loomulikult keerasin ma esimesed kolm kruvi valesti kokku, aga edaspidi laabus asi juba sujuvamalt.

Kõige enam meeldib mulle see, et kokkupanduna on see seinaks, mis annab kassile sittumiseks veidi rohkem privaatsust. Lisaks suudab kass sealt ka läbi lipsata, kui koer "tsoonis" kükitab. Kõige vähem meeldib mulle aga selle välimus, kui piisavalt ligidale minna - tegu on ikkagi väga robustse "igavese ajutise" asjaga.

Kes asja inseneri pilguga vaatavad ja ei jõua ära imestada, kuidas selline asi liikuma pääseb, siis selgitan kohe. Iga lipike on liigendatud kolme kruviga - äärtest ja keskelt. Ainult et seina külge kinnitatud lippidel (see kassi poti poolne sein) jätsin ma keskele kruvi lisamata, mis lubab lisaks liikumisele kogu väravat ka veidi vabamalt üles-alla tõsta. Selle miinuseks on aga see, et kokkuvolditud asendis on see lükkamisele päris haavatav.

Aedik toimib üllatavalt efektiivselt. Meelitad lihtsalt koera kööki, tõmbad piiri lõdva käega ette ning lihtlabane lukusüsteem hoiab seda õiges asendis. Närigu peni seal oma puitseinu, palju magu kannatab, seal on remont nagunii veel tegemata.