Wednesday 13 April 2022

Blogi diktaatori kõne Vene agressiooni teemal

Oli aeg, mil Venemaad nähti pisut tusase ja liigemotsionaalse riigina, millega oli võimalik kasumlikku äri ajada. Venemaad nähti riigina, kus elasid intellektuaalselt võimekad ja igakülgselt vastupidavad inimesed, kes seisid konservatiivsete väärtuste ja perekonna eest. Ka mina lootsin suhete paranemisele ja optimistlikule tulevikule, mida pidi iseloomustama suurem koostöö ja usaldus. Lootsin, et Venemaa lõpuks mõistab, et NATO ei soovi teda rünnata, vaid istub omal kohal kaitses, keeldudes esimest hoopi andmast. Lootsin, et Kremli režiim ajaga leebub ja rahvast suurema vabadusega harjutab. Olin juba aktsepteerinud kõva käega autokraatia vältimatust, kui asi puudutas Venemaa poliitilist arhitektuuri, sest see on tolle rahva eripära.

Venemaa on alati end jõulise tegijana etendanud ja armeele palju rõhku pannud, mistõttu ei uskunud ma 2022. aasta alguses, et massiivsed sõjaväelised õppused endast midagi muud kui rutiinset harjutamist kujutaks. Mina ja paljud teised inimesed eksisid, kui saabus Eesti 104. sünnipäev, sest sel päeval otsustas Venemaa oma naaberriigile Ukrainale kallale tungida. Kõik siirad soovid normaalseid naabersuhteid üles ehitada lendasid varahommikuste raketilöökidega puruks.

Maailm on jäädavalt muutunud, sest muidu nii otsustusvõimetu ja vastuoluline Venemaa on lõpuks välja kujundanud visiooni, milline riik ta olla soovib. Kunagine tsaaririik ei pidanud esimesele ilmasõjale vastu ja kääritas end punaseks terrorirežiimiks, mis omakorda niivõrd reaalsusest irdus, et kukkudes lausa kildudeks prahvatas. Suurematest kildudest koostati moodne demokraatlik föderatsioon, mis otsekohe korruptsiooni ja ahnuse toel autokraatiaks ümber formeeriti. Vene rahvas jäeti ilma nii rikkustest, väärikusest kui ka vabast tahtest.

Venemaa on viimaks oma lõpliku kuju võtnud. See pole mingi unistuste heaoluriik ega perekondlike väärtuste kindlus, kus tõde ja ühiskondlikku arengut väärtustatakse. Ei, selle kuju moodustavad argiselt mossis näod, tööalane lohakus, riiklik rašism, robustne valelik propaganda, ohvrimentaliteet, naaberrahvaste vastu suunatud ekspansiivne agressiivsus, naabrite maa-alade krabamise fetiš ja sügavale juurdunud rahvuslik alaväärsuskompleks. Tänane Venemaa koondab endas fašistlikke jooni, sarnanedes üha enam Kolmanda Riigiga. Moodne Venemaa on kummaline kompott valedest, vaesusest, fašismist, hirmust, ebakindlusest, Potjomkini külast, Vene Impeeriumist, Nõukogude Liidust ja päris õige identiteedi puudumisest. Venemaa soovib impeeriumiks tõustes maailma vallutada, kuid tal puuduvad selleks nii rahalised vahendid, kompetentne sõjavägi, moodne tehnoloogia kui ka präänik, millega võimalikke uusasunikke ahvatleda. Ta on nagu poole sajandi vanuse renoveerimata paneelmaja korteris elav vaesema taustaga noorpere, kelle kogu sissetulek kulub maja ees seisva vana Saksa luksusauto elus hoidmiseks. Saab justkui ära elatud, aga paremat elukohta ja selle renoveerimist lubada ei saa.

Kadedus naabrite kasvava jõukuse pärast ei lase aru saada, et see kõik on tegelikult pikaaegse raske töö vili, mitte mingi lääne vandenõu. See kadedus viib hirmuni, et enda mahajäämus suureneb niivõrd märgatava piirini, et ka Potjomkini küla võttega ei suudeta seda enam varjata. Nii on surmapatte viljelevast Venemaast saanud täiskohaga kiskja, kes naabritelt kõike vajaminevat kokku röövib, leides oma tegude õigustamiseks äärmiselt lolle vabandusi, mida keegi ei usu. Vaprad Vene soldatid aitavad Ukrainat natsismist vabastada ja abistavad Ukraina rahvast, tassides kodudest arvuteid, pesumasinaid ja telereid minema ning vahepeal oma lõbuks kohalikke naisi ja lapsi vägistades.

Alaväärsuskompleks omaenese viletsuse üle, valedega pommitav riiklik propaganda ja Vene emade läbi kukkunud kasvatustöö on loonud ilma moraalse kompassita jõhkardid, kes Ida-Euroopas ringi märatsevad. Vene sõdur on Vene riigi visiitkaart - kehva riietusega, infovaeguses ja toidupuuduses hoitud ebakompetentne koletis saadetakse kahurilihana täiesti mõttetusse sõtta, millest keegi midagi ei võida, aga kus tiritakse lõhki miljonite perede elud mõlemal pool rindejoont.

On selge, et Venemaa ja läänemaailma eluväärtused on kardinaalselt erinevad. Humanitaarabi saatmine linnade pommitamise näol ja Ukraina rahva abistamine nende mõrvamise, vägistamise ja küüditamise näol on Venemaa ettekujutus kõigest heast, mida nad suuremeelselt oma piiride taha ekspordivad. Tsaari kuulus fraas "kannata ära, kaunikene" kõlab avalikuks tulnud sõjaroimade taustal eriti võikalt. Küünilisust lisab seegi, et tsaar ja ta kaaskondlased teavad ise ka, millega nad tegelevad, aga peavad end ikkagi headeks. Sellisele vihkajalikule suhtumisele ja valelikule arusaamale tuleb öelda kindel ei.

Üks isik, tsaar, tahtis sõda ja kõik jooksid tema tahte järgi otse tulle. Mõned vaprad indiviidid hakkasid ka proteste korraldama, aga nad taltusid peagi pikaaegsete vanglakaristuste ees. Orjamentaliteet lööb lainetena Vene rahva pea kohal kokku, sest organiseeritud vastupanu neid endid surma saatvate deemonite vastu sisuliselt puudub. Tsaari lähikond on aastate jooksul kogunenud assortii selgrootutest, saamameestest ja tallalakkujatest, kes tsaari käpa all värisevad.

Glamuurne ettekujutus ristiisast kinoekraanil.
Maitsekus, kombed, rahulikkus, autunne.

Venemaa on liiga suureks paisunud Moskoovia maffia, keda juhib ristiisa. See maffiapere võimutseb suure feodaalse maalapi üle, olles orjastanud sealse rahva, keda kasutatakse organiseeritud rahvusvaheliste kuritegude toimepanemiseks. See maffia mängib riiki, olles kaaperdanud endale riiklikud sümbolid, jätmaks endast legitiimset muljet. Seetõttu ei saa rahu ega normaalseid suhteid taastada enne, kui kuritegelik režiim likvideerub.

"Ma täitsin vaid käsku," ütlesid natsid peale teise ilmasõja lõppu liitlasvägede kätte vangi langedes. Seda ütles nii reasõdur, kindral, Gestapo kõrilõikaja kui ka koonduslaagri valvur, aga füürer pages vastutuse eest põrgusse. Kui kunagi saabub päev, mil saame Vene rahva tema kuritegude eest vastutusele võtta, siis me ei tohi unustada küüditatuid, mõrvatuid ja vägistatuid läbi aegade. Euroopa vastu suunatud sajandite pikkuseks venitatud holokaust ei anna mingit moraalset võimalust käsutäitjate vabastamiseks õigluse eest. Tõsi, on ka palju häid venelasi, kes tsaari ja sõja vastu on, aga nende tänane passiivsus süvendab saabuvat krahhi. Iga päevaga kasvab Vene rahva kollektiivne süü, mida rohkem lastakse ristiisal nii enda rahva kui ka naaberrahvaste kallal toorutseda.

Tegelik ristiisa on siin pildil nagu pahur vanamutt, kes peab
publiku valvsa pilgu all vastu tahtmist lastele naeratama.
Oma mõtteis aga kujutab ta ette, kuidas ta lapsed maha notib.

Meenutagem vägeva vähi ja ahne naise muinasjuttu, kus peremehe püütud maagiline vähk asus ellu jätmise eest täitma perenaise soove. Ainult et tänamatu perenaise ahnus oli niivõrd piiritu, et vähk võttis lõpuks kõik antu tagasi ja kupatas kehvikud tagasi hurtsikusse.

Kurjusele ja hirmule rajatud ühiskonnad lagunevad peagi, erandiks pole ka lühinägeliku Kremli režiimi käsutatav Vene Föderatsioon. Kõik puruks lastud Ukraina koolid, teatrid ja elumajad tuleb Vene rahval kollektiivselt hüvitada ja üles ehitada. Samuti võib aja peatumatu kulg jõuda sellise peatükini, kus Venemaa tagastab kokku varastatud territooriumid nende õigetele omanikele, aga suures narkootilises sõjajoovastuses seda veel ei tajuta. Ka tulega mänginud füürer uskus endiselt suurde võitu, kui Berliin juba leekides oli, aga temal puudus enda soovi jõustamiseks isegi tuumarelv. Hitler kaotas kõik - Saksa impeeriumi, aaria rassi projekti ja ka omaenda elu.

Vene rahvas vajab kainenemist, enne kui hilja. Vene rahval on vaja korruptiivne režiim välja juurida ja puhtalt lehelt alustada, enne kui midagi veel õudsemat juhtub. Kahjuks tundub, et positiivsete muutuste ellukutsumiseks vajab Vene rahvas suurejoonelist kaotust ja säärast häbi, mida ei pese maha ka tuhande aastaga.

Thursday 7 April 2022

NATO küsimus kui Damoklese mõõk Soome kohal

7.04.2022 saabus tõeline pommuudis - Soome esitab aprilli lõpus (teise info kohaselt mai alguses) taotluse NATO-sse astumiseks (Iltalehti link, Delfi link). Mida see praktikas tähendab?

Vaatame asja Venemaa perspektiivist. Venemaa on ähvarduste abil palju vaeva näinud, et ta naabrid NATO-st eemale peletada, see oli ka Ukraina sõja üks ajendeid. Nüüd on siis aastakümneid leplikku joont ajanud ja finlandiseerumise mõistele aluse pannud riik ajaloolist sammu tegemas, mida Kremli režiim üle kõige kardab.

Kuidas saaks Kreml seda sammu kiiremas korras saboteerida? On teada, et sõjas olevaid riike NATO põhikiri liikmeks võtta ei luba, mistõttu saab järeldada vaid üht - et NATO ei saaks Venemaa vahetus naabruses laieneda, tuleb kandidaatriik sõtta tõmmata. Jah, ütleme selle õudse mõtte otse välja - oma välispoliitiliste ambitsioonide kaitsmiseks ei jää Venemaal muud üle, kui Soomele kallale tungida.

Kui Venemaa midagi ette ei võta, läheb Soome puhvertsoonina jäädavalt "kaotsi" ning vaevalt Kreml sellega lepib. Samas on Vene sõjavägi Ukrainas ränki purustusi kandnud, mistõttu oleme jõudnud ajaloolise pöördepunktini nagu oli näiteks Nõukogude Liidu lagunemine. Ühest küljest pole Ukraina sõjaga hõivatud Venemaal jõudu uue rinde avamiseks, teisalt on NATO kohe lähemal kui ei iial varem, aga otsus tuleb teha kiiremas korras.

Kahtlemata on saabunud põnevad ajad ning loodetavasti on soomlased kõige halvemaks valmis.