Tundub, et elame lõpuaegadel ning igasugused kriisid aina süvenevad. Immigrantide vool Euroopasse. Tornaadod ja üleujutused keset Euroopat. Globaalne soojenemine. Miks on rahulik maailm niimoodi järsku hullumeelseks muutumas?
Sellele annan vastuse kahes erinevas osas. Esimeses pooles räägin looduse teguritest ja teises pooles ühiskondlikest suundadest.
Looduse rütm
Meid hirmutatakse globaalse soojenemisega ja veetaseme tõusuga. Euroopat purustavad Ameerika verternides nähtud tornaadod ning veetagavarade eest hoolitsevad üleujutused, mis kaugel Jaapanis ammu nii tavalised. Suure tõenäosusega on juba alanud ka erinevate loomaliikide massiline väljasuremine, mille peatamise lahingut loomasõbrad kaotamas on.
Kuigi see teeb ärevaks, on see igati normaalne.
Kuna inimelu on suure plaaniga võrreldes tähtsusetult lühike, ei suuda meist keegi päris täpselt kogu ajalugu hoomata. 1990ndad on meie jaoks juba paras retro, kuigi saurused toimetasid siin juba sadu miljoneid aastaid tagasi. Selles plaanis on püramiidid tuttuued ning oleme peaaegu Caesari kaasaegsed. Meile meeldib mõelda, et loodus on aegade algusest samasugune olnud, kuigi me lepime sellega, et enne elevante tatsasid veidi aega saurused ringi. Meile meeldib mõte sellest, et sauruste ajal oli troopiline ilm, siis tuli asteroid ning üürike jääaeg mammutitega ja kohe kui jää sulas, hakkasime juba seitset maailmaimet ehitama.
Me oleme noor liik ja on loomulik, et me ajalugu nõnda lihtsustatult näeme. Inimene kipub ikka ennast ja enda tegemisi üle tähtsustama, jättes kõik muu tähelepanuta. Aga unustame end hetkeks ja proovime pilgu kaugemale suunata. Ka meie vanemad olid kord noored. Samuti meie vanavanemad. Oli ka aeg, mil inimesed ei tundnud tuld. Esimesed hominiidid arenesid umbes 6 miljonit aastat tagasi. Muide, enne hominiidide teket eksisteerisid igasugused eripärased loomad, kes valitsesid meie planeeti ligi pool miljardit aastat. Need eripärased loomad arenesid, muutusid ja surid ka välja. Muidugi ei toimunud see paari aastaga, vaid see jaotus kogu selle poole miljardilise perioodi peale ära.
Neile, kes veidi ajalugu uurinud, on teada tõsiasi, et loodus ja ajalugu on tsüklilised. On olnud nii troopilisi ajaperioode kui ka jääaegu, on olnud nii elu õitsemisi kui ka massilisi väljasuremisi. Maakera on pidevas muutumises, lisaks on orbiidil mõned ebatäpsused, mistõttu meie planeedi ja päikese vaheline kaugus kõigub pidevalt.
Ülemine graafik ilmestab hästi tsüklilisuse seisukohta. Punane joon näitab üleilmset temperatuuri, roheline joon CO2 sisaldust atmosfääris ja sinine joon merevee taset. Horisontaalselt läheb graafik ajas tagasi natuke üle 400 000 aasta.
Teine graafik demonstreerib massilisi väljasuremisi. Vertikaalne suund näitab mereelustiku suremust protsentides, horisontaalne suund läheb miljoneid aastaid ajas tagasi. Ajalist skaalat arvestades pole need kaks graafikut muidugi võrreldavad, aga annavad mingisuguse pildi minevikusündmustest.
Meile meeldib mõelda, et me oleme nii võimsad, et mõjutame oma heitgaasidega planeeti nõnda vägevalt, tekitades erakordse globaalse soojenemise. Muidugi aitame me protsessile kaasa, aga me oleme vaid üks tegur paljudest. Me elame jääaja lõpul ning on loomulik, et pooluste jääkilpide sulamisel merevesi tõuseb. 21. sajandi minakeskne inimene on harjunud mugavusega ning vajadus loodusega kohaneda on kaotsi minemas, mistõttu teeme asjast tohutu paanika, nagu oleks tegu millegi erakordsega. See, et me pole enda silmaga nii kõrget veetaset näinud, ei tähenda, et sellist taset ennegi poleks olnud. Need on tegelikult meie enda teadmatus, harjumatus ja perspektiivi tajumatus, mis sellist asjatut paanikat põhjustavad. Palju mõistlikum on süüdistuste pildumise asemel lahendusi otsida ja muutuva olukorraga kohaneda, just selleks meil nii asjalik aju välja areneski. Kliimamuutusi on ennegi olnud ja küll juhtub ka edaspidi.
Kristliku maailma hääbumine
Läänemaailma peamiste probleemide nimistu on õige kirju. Lääne hegemoonia allakäik sai alguse ennasthävitavatest maailmasõdadest ja sellele järgnenud dekoloniseerimislainest, kuna endised suurvõimud ei suutnud oma impeeriume enam koos hoida. Võimuvaakum täideti eraldiseisvate rahvusriikidega, kus endise süsteemi lagunedes uued "toiduahelad" püsti pandi. Mõnes riigis kestab selle tagajärjel endiselt nälg, aga mõned on end nii kokku võtnud, et pürgivad maailma tippude hulka.
Kristlik läänemaailm tajub igast otsast survet, kuna selle elutahe, energilisus ja identiteet on kadumas. Olen impeeriumi elutsüklist enne kirjutanud, nii et ei hakka sel teemal pikemalt peatuma. Küll aga toob tsivilisatsiooni koolemisprotsess meile lisaprobleeme, mida juba praegugi helbime.
Patoloogiline liberaalsus ja ennasthävitav ksenofiilia lubavad täiesti võõrast kultuuriruumist pärit hordidel meid kontideni paljaks õgida, samal ajal püüame nende tegusid kaitsta ja õigustada. Riigipiiri kaitsmise asemel pakume "külalistele" majutust ja toitu, kartes neid solvata. Seetõttu istuvad väheke sitkemat selgroogu omavad isendid meile peale ja kehtestavad siin oma seadused.
Perekonna lõhkumine ja aborditeema on soorollid täiesti sassi ajanud ning laste tegemise ja üleskasvatamise asemel aetakse taga oma "õigusi" ja mugavamat elu. Aina enam puberteediealisi satuvad oma areneva seksuaalsuse ja liberaalse propaganda tõttu segadusse ja on valmis kujutlema endale külge igasuguseid erilisi hädasid, mis lõpuks kulmineerub suguelundite kahjustamisega.
Moraalitunnetuse kadumine on teinud võimalikuks mõnuainetega liialdamise ja hedonistliku elustiili, kus jätkusuutlik peremudel vahetatakse sõltlasest õnneküti oma vastu. Prioriteediks on seatud eneseteostus ja egoistlik saamahimu ning see peegeldub langevas iibes ja depressiivses sügavama mõtteta elus. Igasugused vaimsed probleemid, käitumishäired ja üldine saamatus elus on moraalikoodeksi lagunemise tagajärg. Reputatsioon ja ausõna ei maksa enam midagi, sest materialistlikus maailmas tõlgitakse kõik raha keelde.
Tagajärg
Mis see siis kõik kokku teeb? Kaks paralleelset protsessi annavad alust oodata halastamatut looduse stiihiat segatuna põhjalike ühiskondlike ümberkorraldustega. Soojeneva kliima ja kõrbestumise koosmõjul muutub lõunapoolsetes piirkondades elu pea võimatuks, mistõttu suureneb rahvaste ränne üle maailma. Liikvele aetud masse ootab ees hädine seltskond, kes silmad maha lööb ja uued põhitõed omaks võtab. Rahvaarvu paisumine ja ressursside, eriti joogivee, vähenemine põhjustavad rivaalitsevate inimhulkade vahel ohtlikke pingeid, mis kahtlemata ka veriste kokkupõrgeteni jõuavad. Joogivee ja toidu pidevalt tõusvad hinnad on rahutuste peamiseks eelduseks.
Karta on, et meie ja/või järgmised põlvkonnad näeme palju verd ja ebameeldivaid muutusi. Arvata võib, et järgnevad sajandid kujunevad hukkunute sajanditeks ja alguses nii hoogsalt kasvanud rahvaarv kärbitakse märgatavalt väiksemaks. 20. sajandit iseloomustanud raiskava loomuga tarbimisharjumused (konsumerism) pole 21. sajandil enam jätkusuutlikud, mistõttu tuleb kusagil mingi ventiil avada, vältimaks keskkondlikke ja majanduslikke kollapseid. Aga arvata võib, et keegi ei soovi vabatahtlikult oma mugavustest loobuda, mistõttu võib eeldada väga äkilist turbulentsi.
Sellega lõppebki eelmine tsükkel ja algab "uus maailm". Maavarad endisaegse tehnika käitamiseks on otsakorral, suur osa maailmast on elamiseks tapvalt kuum ning magevee kättesaadavus väheneb iga järgneva aastaga. Tehnika ja teadmised jäävad alles, küll aga kaovad mitmed varem igapäevased mugavused. Kujutage ette, et muru kastmist vaadatakse matsliku raiskamisena. Kujutage ette, et puit muutub haruldaseks väärismaterjaliks. Kujutage ette, et talvel enam lund ei tule. Kujutage ette, et kehv elustandard ei tõuse, kuna ka kehvade tööotsade pärast käib kibe konkurents. Kujutage ette, et isiklik maja koos aiamaaga on vaid oligarhide lõbu.
Selles uues maailmas pole ellujäämine inimõigus, vaid privileeg, mille nimel iga päev võidelda. Me ei oska täpselt ette kujutada, milline see olema saab, aga võib eeldada, et peale suuri muudatusi proovime vähemalt esialgu midagi uut, kuni taas tuttavate rehade otsa koperdame.
