Inimlik kurjus

See postitus on tavapärasest kibestunum ja mürgisem, aga üks mälestustega seotud asi tuleb lihtsalt endast välja lasta.

Kui mõtlen sellele, milliste inimestega ma lapsena kokku puutusin, tõusevad ihukarvad püsti. Nad olid täiesti tavalised kodanikud, kes ei torganud millegagi silma, sellised, keda näete tänaval ja poes, kellega ühes bussis istute. Täiesti harilikud eestimaalased, kes räägivad teie keelt ning jagavad teiega ühist meelt ja saatust. Te naerate, töötate ja sööte koos nendega.

Kunagised minuealised lapsed. Rändame veidi ajas tagasi ja liigume minuga kaasa perioodi, kui mu vanus vaheldus seal kusagil 7aastasest kuni hilisteismeliseni. Külastame mu kooli ja trennisaali, sest need olid peamised paigad, kus omavanustega vastu tahtmist kokku puutusin.

Kõigepealt astume kooliuksest sisse. Te kindlasti märkate, et kaasaegne remont on veel tegemata ning nõukaaegsust õhkub nii garderoobist, majaplaanist kui ka keemia klassiruumi laudadelt. Suur Mustamäe kool, 2000ndate algus.

Pange tähele, kuidas ühe poisi röökimine muundub järsku maniakaalseks irvitamiseks, silmis põlgus ja üleolek, kui ta teisele just midagi äärmiselt ebatsensuurset kuulutab. Kas näete, kuidas istumajäänud loikam endast pisemat poissi seina vastu surub? Ahaa! Ja sealpool on näha, kuidas üks põhikiusaja ühe lepliku poisi seisma sundis ja välgumihkliga ta käele armi põletas. Jälgige, kuidas see kiusaja teisel päeval prinditud valerahaga puhvetisse tõttab. Kas näete, kuidas hüaanikari järgmise poisi üle irvitab, kui ta midagi öelda püüab? Kas panite tähele, kuidas kehalise garderoobis järgmist poissi homoks kutsuti, kui selgus, et tal on tüdruksõber? Vaadake, kuidas vene keele õpetaja laste omavahelisi sajatusi jälgib, mis lõõpimisest juba kaugele edasi arenenud, ehmunult pead vangutab ning kurvalt küsib: "Miks te omavahel ometi nii õelad olete?".

Põikame korraks ka trennisaali. Mingi tarkpea hakkas üht poissi ilma mingi provokatsioonita kalameheks kutsuma. Teine geenius käis oma lühinähelikul ohvril pidevalt järgi ja keerutas hoogsalt oma silmi, suul primitiivne irve.

Kui ära võtta igasugused õpetajad, treenerid ja muud täiskasvanud ning asetada lapsed ühte isoleeritud ruumi, hakkavad juhtuma kummalised asjad. Elustuvad kõiksugused allasurutud tungid ja sundkäitumuslikud mustrid, mida vürtsitavad igavustunne ja alaväärsuskompleks. Lastes ärkavad nende sisemised koletised, kes teistele haiget hakkavad tegema. Nügimine, lükkamine, asjade äravõtmine, pilkamine, taga rääkimine, narrimine, alandamine, õelutsemine. Mõelgem sellele, et kui kaob igasugune valve, siis miks hakatakse kohe nõrgemaid kiusama?

Dolores Umbridge. Kõige hullem
nõid võimupositsioonil.

Võiks ju öelda, et asi on halvas kasvatuses, aga tegelikult on kõik palju lihtsam - need noored inimesed ongi seest mädanenud ja juurteni kurjad. Võimaluse avanedes demonstreerivad nad oma tõelist isiksust, hõivates tulevikus petturite, liiklushuligaanide, mõrvarite ja muude kurjategijate nn ametikohad. Mitte miski ei vabanda koletisena käitumist, kõige vähem lapseks olemine.

Muidugi ei saa neist kõigist kõrilõikajaid, vaid nende tuleviku nn auastmed on erinevad. Me kohtame neid näiteks mesimagusate prouade kujul, kes kusagil sugulaste istumisel midagi eriti mürgist välja purtsatavad. Või puutume kokku sellise korteri müüjaga, kes kriitilise tähtsusega puudust varjab, valetades, et tema ei tea sellest midagi.

Miks siis lapsed mu mälestustes nii kurjad on? Ma ei arva, et ma mingile erakordsele nn noorte pättide kullasoonele sattusin, vaid usun, et see peegeldab universaalset halbade inimeste kontsentratsiooni planeedil Maa, olenemata riigist ja keelest. Asi on selles, et lapsed on siirad ning nad ei oska oma emotsioone ja tagamõtteid varjata, samas rafineeritumad täiskasvanud suudavad jätta usutavalt viisaka mulje. Niisiis, laste pealt näeme oma ühiskonna tõelist, filtriteta palet ja see on üsna kole. Tõsi, on lapsi, kes valveta jättes raamatuid lehitsema hakkavad, ent samas on ka selliseid, kes putukatel ja konnadel jalgu küljest tirivad.

Mu aju vaimne kaitsemehhanism rakendus tollal tööle, blokeerides halvad mälestused ning asendades need valemälestustega. Nii elasingi uskumuses, et inimesed on toredad, abivalmid ja teistega arvestavad. Mõnes mõttes on illusioon kandunud ka tänasesse päeva, mil mu naiivsus ja usk on toonud mulle hulga pettumusi.

Nagu tavaks, siis negatiivsemad postitused lõpetan ma rõhutatult optimistlikuma noodiga. Olen oma aja ja ruumi produkt, olles sündinud lihvitud teemantina, millest sai ümar kraabitud pallike. Huvitav on ka märkida, et teemant ei taha eriti hästi veereda, samas ümar pallike teeb seda päris hästi. Ma tahan öelda seda, et ilmselt just need kogemused juhatasid mind kirjutamise ja filosoofia juurde ning tänu neile inimkujulistele koletistele olengi see, kes täna ning selle tõttu on mul hinges suur tänutunne. Olen taibanud, et saavutamaks teatavat vaimset valgustatust, peab enne kindlas koguses kannatusi kogema, valmistades enda sisemist poolt uute teadmissuundade jaoks ette. Huvitav, milline oleksin ma ilma nende psühhopaatide vahelesegamiseta? Kahtlustan, et kõvasti igavam ja kuulekam... 😈