Halloweeni eri: Underground-multifilmid

NB! Kirjeldatu võib kahjustada teie mõtlemisvõimet. Kui juba mõte sellest, et joodik viinapudelit suudleb, teid šokiseisundisse paiskab, ei soovita ma edasi lugeda.

Mida võiks tähendada underground-multikas? Ma ise näen seda kui joonisfilmi, mis vilistab kõikidele kõlbluse standarditele, kehastades ülimat sõna- ja arvamusvabadust. Sellise multika looja ei proovigi viisakas olla, vaid lubab endale ekspressionistlikku väljendust, isiklike fantaasiate väljendamist, ventiili avamist ja varjatud ühiskondlike probleemide avalikustamist, vastandudes kehtivatele hoiakutele ja kui soovite, siis ka valitsevatele režiimidele.

Miks mulle selline kraam meeldib? Esiteks olen ma oma huumorisoone juba ammu pekki keeranud ja teiseks peitub neis multifilmides mingi eriline säde, mida mujalt ei leia. Need oleks nagu kusagilt pimedast poest leti alt saadud, kui müüjaga aastaid sina peal oled olnud. Või on need nagu mingi kalkarite läbu keelatud ainete seltsis, kuhu Vice'i ajakirjanikuna jala ukse vahele oled saanud. Põhimõtteliselt on need nagu kohtumine hullumeelsete kohalike ambaalidega, kes sind turistikatest kuhugi silla alla soga vahele tassivad ja karmi puru nina alla suruvad, samal ajal kui naiivsed turistid mõne meetri kõrgusel teie kohal imeilusaid jõelaineid pildistavad.

Fritz the Cat (1972), The Nine Lives of Fritz the Cat (1974)

Tüüp: seks, geto

Seks ja loomad. Mis küll valesti võiks minna?

1960ndatel tegutses Fritzi-nimeline kass koomiksiveergudel, kuni 1970ndatel ka kahes multifilmis elustus. Sellest on tegelikult tingitud ka visuaalselt koomiksilaadne pool. Multika peategelane, seksimaias kass, jõlgub igasugustes rentslites, kohtudes prükkarite, hullude, mõrvarite, hipide, neegervareste, debiilistunud politsei ja isegi Hitleriga. Ta käib ära nii pidudel, automatkal, haiglas, kosmoses, teispoolsuses kui ka kanalisatsioonis.

Multika avastasin ma sugulaste pool telekast umbes kümneaastasena liiga hilja üleval passides. Võite ette kujutada minu ekraanile naelutatud pärani silmi, kui vahepeal juhtusid kellegi püksid alla vajuma, jättes jeldaa ripakile, või kui paljastusid tissid, kui Fritz neid ahnelt krabas. Seal maailmas on kõik pidevalt rohelisest pilves, ühe eide igipõline unistus oli alati prostituudiks saada, seksi leiab iga nurga pealt ning neegervaresed tunduvad alati ähvardavad. Iga film mõjub kui kellegi värvikas elu, mida ei kahetseta ka siis, kui ta 20ndates eluaastates viimase hingetõmbe teeb, ning just seda tahetaksegi edasi anda. Multikas peegeldab ajastu vaimu, kui USA oli oma absoluutses mõjuvõimu tipus, ühiskond oli tänasest rohkem kihistunud, külastati veel Kuud, rassism lokkas rohkem kui täna, droogid alustasid massilist levikut ning hipid olid avastamas alternatiivset elumudelit, mis ähvardas ühiskonna pahupidi pöörata. Ning getode liiklus koosnes eranditult tossavatest vanadest autoloksudest, mis minu jaoks oli peamine.

Heavy Metal (1981)

Tüüp: veri, vägivald, nudism

Naise keha olgu alati nähtaval, ka keset lahingut.

Kindlasti on see 1980ndate üks underground-megahitist kultuuriikoon, millele kriitikud kahjuks halastanud pole. Võimsa jälje on jätnud see ka 2008. aastasse, kui South Park seda väga tabavalt parodeeris. Heavy Metal-i ülesehitus on nagu minu raamat - mitmed väiksemad süžeed jutustavad kokku ühe suurema. Kas selline struktuur ka meeldib, on maitseasi, aga ma mäletan, et see joonisfilm jättis mulle isiklikult kustumatu mulje. Subplot-id olid seal pisut pinnapealsed, aga struktuurne idee kui selline oli uuenduslik. Klassikaline rock, veri, vägivald ja paljad tissid on selle multika lahutamatud osad, mistõttu sobib see eelkõige (nohikutest) meestele õlu kõrvale.

Ren and Stimpy (1991-1996)

Tüüp: lollus

No milleks...

See ei liigitu küll otseselt undergroundi alla, kuid oma olemuselt võiks see väga edukalt sinna kuuluda, sest mõned aastakümned enne eetrisseminekut poleks sellist asja küll lastele pähe määritud, aga 1990ndad aastad keeras pea peale lollaka kassi ja närvihaige chihuahua seikluste pööris. See multifilm oli tõeliseks teejuhiks, mis mõjutas ka kümnendi mainstream-multikate erakordselt jäledat väljanägemist. Ma kasvasin 1990ndate Cartoon Network-iga üles ning võin seda veendunult kinnitada. Aga jah, Ren ja Stimpy on kummalised tegelased, kelle kehade ebahügieenilisemaid kohti kippus kaamera rambivalgusesse seadma, paljastades šokeeritud vaatajale eriti võikad rohelised ninakollid ja mitme pika karvaga mädapaised. Tähelepanu väärib ka Stimpy arglik homoseksuaalsus, mida tollasel "moraalselt kõlblikumal" meediamaastikul tolle aja kohta üsna julgelt eksponeeriti. Reagani eelmise kümnendi püüdlused traditsioonilisest kõlblusest ja kirikus käimisest pakatavat peremudelit taastada luhtusid selle multika eetrisse jõudmisega.

Beavis and Butthead (1993-1997, 2011)

Tüüp: lollus

Taa-taa-taa-ta-ta! Tada-tada-tada-taa-ta-tah!
Iron Man on päris lahe, hõ-hõh!

Need kaks tolvanit on kindlasti peamised kangelased, kes 1990ndad tõeliselt defneerisid. Sündinud MTV muusikapalade vahel, sobitusid nad sinna kuidagi ideaalselt, sest olles muusikale lõbusaks vahepalaks, mõnitasid nad eetris olevaid artiste neid järgi ahvides või nende riietuse üle ilkudes. Siinkohal pean kindlasti mainima, et tollal õigustas MTV oma nime, sest reality show-de asemel täitus kanal ainult muusika ja kahe põmmpeaga, kes ühiskonnalt pidevalt peksa said ning sealjuures ka head nägu tegid ("Hõ-hõh, see oli lahe!").

Samas võiks saadet vaadelda ka kui kriitikat (vähemalt tollase) tänapäeva aadressil, mil püsiväärtused lahustumas olid ning noored meelelahutust ja idiootsust kummardasid. Noorte eluliini rolli täitis tollal nutitelefoni asemel televiisor, mida raamatute lugemise asemel ka religioosse agarusega vahiti. Esimeste reality show-de eetrisse tikkumine pressis inimeste ajude vahele rumaluse tangupuru ning ka multikad peegeldasid usinalt seda vaimset allakäiku. Kui öelda, et noorus on hukas, siis mulle kangastuvad eelkõige 1990ndad. Ah, kurat, ma ju ise ka...

Happy Tree Friends (1999-tänaseni?)

Tüüp: veri

Minuga õnnetusi ei juhtu, sest olen armas multikategelane.

Kes elas 2000ndate aastate internetis, see tunneb ära pealtnäha süütu lustaka lastesaate, mis levis foorumites, jututubades ja noorteportaalides. Ega televisiooni see (õnneks algul) ei pääsenudki, sest... kohe seletan. Iga lugu algab sellega, et nunnud metsaloomad teevad midagi armsat - kas valmistuvad piknikuks, kohtinguks või lähevad lihtsalt sõbralikult jalutama. Siis aga juhtub mingi koletu õnnetus - kellelegi lendab mingi roigas silma, mingi ketassaag eraldab jala või jääb keegi kuhugi kapitaalselt kinni. Õnnetusse sattuja ning kõik pealtnägijad satuvad paanikasse ning püüdes olukorda lahendada, põhjustatakse kannatanule rohkem vigastusi. Loll põder Lumpy kipub selles eriti osav olema, põhjustates paljudele loomakestele tahtmatult piina. Episoodi lõpuks on harilikult kõik surnud, kui välja arvata üks vere ja kehatükkide keskel seisev tegelane. Minu maitse jaoks on seal liigselt verd ja gore-i ning üsna vähe sisu, mistõttu ma ise liiga suur fänn pole, aga naerma ajab see absurd ikka.

"Lastesõbralikumad" jõledused, mida võiks siin kontekstis mainida

Siin toodud multikad pole kindlasti underground-tüüpi selle traditsioonilises mõttes, kuid eelpool käsitletud joonissarjadega on neil kindlasti mingi vaimne lühis.

Oleme koos kihlatuga selfisid kah teinud!

My Little Pony - Ega sisul ja vormil pole tegelikult midagi viga, sest tegu on legit lastemultikaga, kuid õõvastavaks muudab selle üks teine asjaolu. Asi on selles, et Ameerikas elutsevad kohalikud 30 eluaasta tuuri hikikomorid või autistid on leidnud endale tõelise väljundi. Jah, teismelised poisikesed ning täiskasvanud mehed fännavad algklassiealistele tüdrukutele suunatud multifilmi ning kutsuvad end uhkelt brony-deks. See roosa multikas on muutnud terve põlvkonna autistide eluviisi ning toonud nad kokku piinlikele Brony Con-idele ja päevareividele, kus kardinad on ette tõmmatud, et öine mulje jääks. Selles mõttes on tore, et nad ema keldrist välja omasuguste parve keskele pääsevad, kuid niimoodi nad vaid kinnistavad oma betavaimus käitumismustreid, olles tänapäeva... 1990ndate pundiks.

Cow and Chicken, Ed, Edd and Eddy - Neid jälkusi mu aju õnneks eriti detailselt ei mäleta, kuna sealne nüridus ähvardab vaatajat dementsusega. Eee... et kinnitada pointi, lõpetangi siinkohal ära.