Olin pikka aega suuremast autost mõelnud, sest linnast väljas elamine esitab transpordile mitmeid lisanõudmisi. Kuna olen autogurmaan, maanteesõitu on mul igal tööpäeval ca 40 km ning peres peab olema vähemalt üks masin, mis mahutaks palju kola, siis olulisteks kriteeriumiteks olid ruumikus, suutlik mootor, mugav hele nahksisu ja vastupidavus. Kütusekulule ma nii väga ei mõelnud, seega hoidsin pikalt silma peal ka BMW E32 ehk teise põlvkonna 7. seeria kuulutustel. Kuna manuaalkastiga isendeid ei õnnestu alati leida, lasin latti madalamale ning aktsepteerisin ka automaatkaste.
Elu tegi omad korrektuurid ning BMW asemel realiseerisin hoopis teise unistuse - 14. novembril 2020 soetasin S80 universaalversiooni ehk V70. Nende mudelite tehnika on sisuliselt identne, välja arvatud tagaosa ning mõned detailid veermikus. S80/V70 puhul on tegemist P3 platvormiga, mille põhjal on valminud ka selline auto nagu Ford Mondeo. Auto soetamist mõjutas kindlasti ka kerge nostalgiategur, kuna aastaid tagasi olid mul peres kasutusel mõlema põlvkonna S80-d.
Konkreetne 2008. aasta auto liikus Itaaliast Leedusse, kust kolis 2020. aasta augustis väidetavalt 250 000 km läbisõiduga meie kodumaale. Menüü on itaaliakeelne, tehnika on korralik ning salong minimaalsete kasutusjälgedega. Mehaanik kiitis mu valikut ning imestas, et põhi on ilma igasuguse roosteta ning kõik muugi on heas korras, välja arvatud lekkiv roolilatt ning paar pragulist puksi. Ma spetsiaalselt otsisin välja sellise masina, millel oleks mudelivärskenduse-eelne hele nahksisu. Asi on maitses, aga mulle endale meeldib just see algupärane disain, mistõttu rõõmustab armatuurlaud mind igal rooli taha istumisel.
Varustust pole ülemäära, samas püsikiirushoidik, vihmasensor, salongi ja pagasiruumi eraldav võrk, mitmetsooniline kliima ja nelikvedu on olemas. Põlise manuaalkasti fännina liigitan lisavarustuse alla ka 6-käigulise automaatkasti, mis laseb juhil ka kõige muu kui juhtimisega tegeleda (kontori parkla tõkkepuu avamine mobiiltelefoniga). Dekoratiivpuiduga kaunistatud heledast nahast salong on tõeliselt meeldiv paik, kus ummikus istudes aega veeta. On tohutu vahe, kas ummikus tuleb kössitada manuaalkastiga Ford Fiesta kitsukeses kabiinis või "sammuda" ruumikal Volvo "kaptenisillal", kus tunned end tõeliselt hellitatuna. Nuppude valgus on kahvaturoheline, kuigi ise eelistan punast, aga see asjaolu väga palju ei sega.
Mootoriks on töökindel D5 ehk 2,4-liitrine 136 kW diisel. Pea kahetonnise "tanki" liigutamisega saab mõnusalt müdisev reasviiene erilise vaevata hakkama, kuigi ei paku sama teravat dünaamikat kui näiteks BMW, sest Volvo on pigem selline mõnus cruiser, mille najal stoilise rahuga palju muretuid kilomeetreid maha uneleda. Raske kere justkui vaevata liigutamist seletab 400 Nm suurune pöördemoment, mille saab kätte juba 2000-2750 pöördel! Võrdluseks, B6 Passati 2,0-liitrine diiselmootor pakkus 4000 pöördel 103 kW ja 320 Nm.
Volvo Achilleuse kannaks võib pidada punktuaalset hooldustest kinnipidamist. Rihmu ja automaatkastiõli peab vahetama iga 60 000 km tagant, sest selles osas auto järeleandmisi ei tee ning laisk või liiga agaralt kokkuhoidlik omanik võib mootori suurema vaevata kokku lasta. Kuna autol on Haldex nelikvedu, peab ka selle õlivahetust meeles pidama. Samuti liigitub roolilatt kuluosade hulka.
No comments:
Post a Comment