Diogenes - mees, kes ei allunud ühiskonnale

Diogenes Sinopest (ca 412 eKr - 323 eKr), hüüdnimega koer, oli Vana-Kreeka filosoof, kes kogus tuntust eelkõige tünnis elamisega. Ateenas elades järgis Diogenes askeetlikke õpetusi täpsemaltki kui tema õpetaja Antisthenes. Olles küünikute koolkonna rajaja, märkas terava keelega mees puudusi nii üksikisikutel kui ka ühiskonnas tervikuna.

Diogenese ütlemised ja juhtumised on niivõrd silmapaistvad, et neid peab siinkohal lausa põgusalt lahkama. Kuigi filosoof elas Vana-Kreekas, saab ka tänapäevane ühiskonna vaatleja tema mõtteid vägagi edukalt rakendada ning tõdeda, et ega nii lühikese aja jooksul inimloomus ei muutu. Järgnevalt vaatleme tema silmapaistvamaid ütlemisi ja seiku.

- "Kõige enam meeldib mulle juua teiste veini."

On kummaline, et tasuta asjad maitsevad kõige paremini. Siinkohal on paslik meenutada ka üht nalja, kui küsitakse, milline on maailma kiireim auto ning vastuseks on rendiauto. Enda asjade kulumist me aja jooksul näeme ning kindla järjekindlusega kogeme ka nende hooldusele kuluva raha kadumist. Endale ostetud toit kaob aja jooksul külmikust ning see tuleb asendada uuega, mis tähendab jälle raha kadumist. Aga kui oled kusagil banketil või sõbral külas, maitseb pakutu kuidagi teisiti - sellel on selline mahe muretuse mekk. Ütlust võib tõlgendada ka teisiti - laisale meeldib vedeleda ja kasutada teiste loodud hüvesid.

- Kui keegi tuletas talle meelde, et Sinope inimesed olid ta eksiili saatnud, siis vastas mees, et tema mõistis nad koduaresti.

Nagu küla koerale, nõnda koer külale. See demonstreerib Diogenese eneseväärikust, täielikku unikaalsust ja vaimset autonoomiat. Meest eksiili saates oli linnarahvas ka endale piirangu peale pannud, välistades kokkupuuted filosoofi ja tema mõtetega. Mulle meenus kaudselt sarnane juhtum, kui käisin ajateenistuses. Peale intensiivset algõpet saabus veidi laisem periood, mis kujutas enesest tundide kaupa kasarmus passimist, mille peale mitmed sõdurpoisid vangistuse üle hädaldama hakkasid. Mina end ahistatuna ei tundnud, sest vabadel momentidel haarasin ma kaustiku ja jätkasin oma poolelioleva ulmeraamatu kirjutamist. Kuigi me istusime piltlikult öeldes trellide taga, ei tundnud ma end kunagi ahistatuna ega tajunud pealetükkivat igavust, mis mu saatusekaaslastele nii rusuvalt mõjus. Kõik sõltub suhtumisest ja mõtteviisist ning tõeliselt vaba hinge ei hoia kinni ka trellid.

- "Mitte midagi ei saa teha eimillestki."

Millest koosneb eimiski või tühjus? Kui tühjus millestki koosneb, siis pole ta enam tühjus. Paradoksaalselt, kui tühjus millestki ei koosne, siis teda pole olemas. Kas kasulikum on pott või tühjus poti sees? See oli ehtfilosoofiline käsitlus, aga on ka teine tõlgendus, mille kohaselt aine (energia) ei teki ega kao, vaid muundub ühest liigist teise. Üks leidlik alkeemikutest jutustav anime, "Fullmetal Alchemist", tõi minuni äärmiselt olulise sõnumi - mitte midagi ei saa saavutada ilma ohverdamata. Kas soovid kitarri mängima õppida? Loobu paljust vabast ajast ja asu treenima. Kas soovid parem suhtleja olla? Välju oma mugavustsoonist ja tee võõrastega juttu. Kas tahad oma unistuste autot osta? Maksa see summa, mida müüja soovib saada. Kas soovid oma firmaga rikkaks saada? Ole valmis ka uneajast tööd tegema, rääkimata tasuta tööst.

- Kui temalt küsiti, millal on õhtusöögiks kõige õigem aeg, vastas ta järgmiselt: kui oled rikas mees, siis millal iganes sulle meeldib; kui oled vaene mees, siis millal iganes võimalik.

See juhtum näitab, et Diogenes oli realist ja tajus hästi maailma enda ümber. Meie võimalused on erinevad ning iga inimene on sunnitud elama vastavalt sellele, kui hästi ta maailmaga kohaneda suudab. Küsimustele pole olemas üht õiget vastust, sest kõik sõltub nüanssidest. Tavainimesed pakuks erinevaid kellaaegu või isu intensiivsust, aga filosoofina lähenes Diogenes hoopis teise nurga alt, tuues sisse ka ühiskondliku mõõtme, vastates samas küsimusele täiesti ammendavalt, kuigi küsija seda tõenäoliselt ei oodanud.

- "Isegi kui vaid teesklen tarka, siis juba see ise on filosoofia."

Ilmselt mõtles ta seda kui teekonda ehk kui tahad kellekski saada, pead esmalt tema moodi käituma. Et targaks saada, pead läbima kõik sammud ehk ümbritse end kõigepealt tarkade inimestega ja proovi neid jäljendada, enne kui ise selle "seisusega" liituda saad. Lühidalt, tarkuse kogumine on pikk protsess, mis algab sellega, kui loll püüab tarku jäljendada ning lõppeb sellega, kui ta ise tark on. Muidugi, siinkohal on lõppemine kujundlik ja tinglik, kuna tõeliselt tark inimene ei lakka kunagi juurde õppimast.

- "Teised koerad hammustavad ainult vaenlasi, aga ma ise hammustan ka oma sõpru, et neid päästa."

Tõe rääkimine on üks ääretult raske koorem, sest seda tehes kipud koguma vaenlasi. Kristuski rääkis tõtt, aga ta löödi selle eest risti. Samas inimesi, kes loovad sõnadega suuri õhulosse, illusioone ja lootusi, armastatakse piiritult tingimusel, et need valed välja ei tule. Tõe rääkimine on vahel ebamugav ja tekitab kohmetust, aga see aitab suunata õigele teele neid, kes enda puudusi ei märka. Loomulikult ei märka, kuna viisakad inimesed pole neile varem midagi öelnud.

- "Ma otsin ausat meest."

Ausus on kui kahe teraga mõõk, mida tuleb hoida kindla käega ja millega pole sünnis hooletult vehkida. Ausus on voorus, mis teeb ka inetust inimesest õilsa. Ausus on samas ka patt, mis hävitab reputatsiooni ja inimsuhteid. Ausus nõuab tasakaalu, mida suudavad saavutada vähesed, nii ongi lihtsam sellest kaarega mööda käia. Kes meist tahaks iga päev seljal sihtmärki kanda?

- "Iga riigi alus on tema noorte haritus."

On lihtne mõista, et noortest saavad kord täisealised, kes hakkavad ühiskonnas tööd tegema. Kui me kujutleme neid noori loodrite ja rumalatena, siis mis kvaliteediga tööd nad tulevikus tegema hakkavad? Kas me üldse julgeks näiteks arsti külastada, teades, et kõik tohtrid on eksamitel spikerdanud?

- Platon defineeris inimest kui sulgedeta looma, kellel on kaks jalga ning kõik plaksutasid. Diogenes kitkus kanal suled ära, tõi linnu loengusse ja hüüatas: "Vaadake Platoni inimest!".

Kuulutades suurt sõnumit või täites õpetaja rolli, on äärmiselt oluline arendada loogilist mõttekäiku ja välistada vääriti tõlgendamised. Ainult mõttepuhtusega on võimalik ühiskonna arengut edasi aidata, sest väärõpetustest saavad sündida vaid väärad järeldused, kuigi viimaseid võis ilmale tuua täiesti aus loogika. Siinkohal meenub, kuidas üks mu ülikooli õppejõud tabavalt ütles, et arvuti on lolluse võimendi.

- Kui Aleksander Suur tervitas teda ja küsis, kas Diogenes soovib midagi, palus viimane, et suur väejuht päikese eest ära tuleks.

Aleksander Suurt kohates demonstreeris Diogenes oma eneseväärikust ja kindlat veendumust, et keegi pole tema suhtes ülimuslik, jätmata samas muljet, nagu oleks ta ise teistest kõrgem. Lõppude lõpuks on iga inimene ikkagi inimene, olenemata tema päritolust ja seisusest. Tõsi, mõni suudab teha hämmastava karjääri või tähelennu, kuid katk niidab ka teda samamoodi nagu kodutut. On arusaamatu, miks rahvahulk kummardab kuulsaid näitlejaid ja riigijuhte, kes on samasugused inimesed kui nad ise. Miks peab näitlejaid ahistama kõmupiltnike parv, selle asemel, et kuulsat inimest kohates soovi korral kombekalt minutiks juttu teha?

- "Orjuse kunst tähendab käskida oma isandat."

Manipuleerimise põhiline baastõde seisneb selles, et teisele peab jääma mulje, nagu oleks nad võimupositsioonil. Kui sa tead, mida sa teed ja tahad, kui sul on eesmärk silme ees, siis pole vahet, mida arvavad sellest teised. Kui nad arvavad, et nad saavad sind ära kasutada, kuigi asi on hoopis vastupidi, siis on see vaid lisaboonus, mis võimaldab sul häirimatult tegutseda. Seda saab võrrelda vargusega päise päeva ajal, sest stereotüüpselt eeldatakse, et kõik sellised toimingud viiakse läbi pimedas, peas klassikaline silmi varjav vargamask.

- "Asi pole selles, et ma olen hull, lihtsalt mu pea on sinu omast erinev."

See on äärmiselt elegantne, kohati ka märkamatu viis teha maatasa need, kes end sinust paremaks ja mõistlikumaks peavad, sest see osutab sellele, et sildistaja võimekus erinevaid tahke näha jätab ilmselgelt soovida. Diogenes ütles sellega, et kes pole võimelised maailma korraks läbi tema silmade nägema, hoidku oma arvamused endale. Kas on kohane nimetada inimest hulluks, kui pole tehtud katsetki mõista seda, mida näeb see väidetav hull? Kui kirjeldada antiikinimesele näiteks rongisõitu, kas see tähendab, et kirjeldaja jäi tegelikult põrguliku mao kõhtu kinni?

Ajaloost jäävad meile meelde eelkõige suured väejuhid, filosoofid ja hullud. Edevad tavainimesed, kes silmatorkamatult omas ajas ja ruumis seatud piirangute järgi elasid, ei tule meile üldse meelde. Tavainimesed lähevad meile korda sisuliselt vaid nii palju, kui Pompei linnast nende laipade tühimikke alles jäi. Tavainimesed meenuvad viivuks vaid tohutute tragöödiate meenutamisel, et siis numbriteks taandatuna oma kuulsamate kaasaegsete tõmbetuules hääbuda. See asjaolu pakub tõsist mõtteainet ja püstitab tahtmatult küsimuse, et kas me elame ikka oma tegelikule potentsiaalile vastavalt?