Integreeritud õpe

Integreeritud õpe tähendab, et bakalaureuse- ja magistrikava on kokku liidetud ning see sisaldab endas nii alusõpet kui ka süvendatud spetsialiseerumisega õpet. Ma isiklikult omandasin TTÜ-s insenerikraadi teedeehituse (sillaehituse) erialal, mida võrdsustatakse magistrikraadiga.

Bakalaureuseõpe tähendab 180 EAP ja magistriõpe 120 EAP väärtuses tööd ja vaeva, integreeritud õpe nõuab aga 300 EAP piires pühendumist. Bakalaureuseõppe nominaalaeg on 3 aastat, magistriõppel 2 aastat, aga integreeritud õppekaval 5 aastat.

Mida integreeritud õpe endast tegelikus elus kujutab?

Tuleb arvestada, et 19-20aastase noore elust moodustab 5 aastat ca veerandi, mistõttu on see järamiseks äärmiselt suur amps. Mõningat trotsi võib tekitada ka asjaolu, et eelmised 12 aastat on veedetud rutiinselt koolipingis ning soov vahelduse järgi on meeletu. Tihti soovitatakse vaheaastat, et noor saaks aega maha võtta ja mõelda, mida ta elus teha soovib. Minu puhul töötas asi kõige paremini nii, et peale kolme õppeaastat käisin aastakese ajateenistuses. Pärast seda, kui radikaalselt teisest keskkonnast saabusin, oli pea värske ja leidsin ka motivatsiooni õpinguid jätkata.

Lõpetamiseks kulus mul aega 8 aastat (2010-2018) - seal sees on 5 nominaalaastat, 1 akadeemilise puhkuse aasta, 1 ajateenistuse aasta ja 1 liigaasta. Tollal oli akadeemilise puhkuse ajal võimalus järgi teha läbi kukutud aineid, seega sisuliselt oli tegu tavalise õppeaastaga, kus ei passinud kuklas minimaalse arvu EAP-de tegemise kohustus (täna seda võimalust enam pole). Liigaasta on lihtsalt mu enda saamatuse ja laiskuse tagajärg.

Õppekorralduse eeskiri on keerukas ning see tasub endale selgeks teha. Algusaastatel oli mu õppeedukus kehvapoolne, aga kuna ma ajasin eeskirjas näpuga järge, siis suutsin ma eksmatrikuleerimist vältida. Sisuliselt tegin ma täpselt nii palju EAP-sid, kui oli vaja sees püsimiseks. Õppetöö tõsidust ja keerukust ilmestab ka see, et me alustasime üheksakesi (jah, 9 sillaehituse tudengit) ning esimese aastaga langesid ca pooled välja (ei mäleta, kas 4 või 5).

Õppeained koonduvad blokkidesse - üldõpe, alusõpe, põhiõpe, eriõpe ja vabaõpe. Muide, kõrgema hierarhia õppeainete deklareerimise aluseks on eeldusainete läbimine. Siin paljandubki üks kaalukas probleem, mis jätab esimeste aastate tudengitele mulje, et õpe seisnebki vaid mitme erineva matemaatika ja muu jura tuupimises ning erialased ained võivad veelgi õudsemad olla. Tõsi, algusaastad on rasked ja tuimad, aga kui hakkavad tulema erialaained, muutub elu põnevamaks ja ka veidi lihtsamaks. Peale 70 õppeaine ja praktika läbimist tundus lõputöö nagu lõõgastusvenitamine peale maratoni.

70 õppeainet ja praktikat, mille isiklikult läbisin.
Nimekiri pole täielik, sest valikaineid oli veelgi.
Ma õppisin 2010. aasta kava järgi, aga vahepeal on üht-teist muutunud.

Õppeainel ja õppeainel on vahe. Mida rohkem on EAP-sid, seda rohkem tööd ja vaeva aine läbimiseks on ette nähtud. Osad ained on arvestuslikud, teised on eksamipõhised. Mõlemal juhul on vaja täita teatud eeldused, olgu nendeks siis kontrolltööde pealt punktide kogumine, koduülesannete arvestamine või praktikumide edukas kaitsmine. Mõnes aines piisab vaid kohal käimisest, et ihaldusväärne A kätte saada, teisel puhul peab maadlema kodutööde ja praktikumidega, et üldse eksamile pääseda.

Praktikumidega on ka paras jant. See pole nii lihtne, et marsid kohale, veedad pisut aega ja saad linnukese kirja. Katse tuleb läbi viia vastavalt juhendile, tulemused kodus aruandeks ära vormistada ja järgmisel korral õppejõule ära kaitsta. Kuna õppejõud on ka inimene, siis lahkub ta peale tööpäeva lõppu ning töö võib jääda vabalt kaitsmata, kuna pika järjekorra tagumine osa ei pruugi üldse jutulegi saada. Mitmetunnised ooteajad on mõne aine puhul tavalised.

Õppejõud on inimesed. Seda tuleb arvestada, kui käid loengutes, lepid midagi kokku või esitad töid. Mõned on lahedad ja vastutulevad, teised on jälle tuimad ja hoolimatult eeskirjades kinni, kolmandad seevastu üleolevad ja mürgiselt sarkastilised. Oma ajakava planeerides tuleb arvestada, et mõni rangem õppejõud võib väga vabalt loengu alguses auditooriumi ukse lukustada, et hilinejaid "õpetada". Oluline on ka meeles pidada, et õppejõudude töökoormus kipub olema ebainimlik, mistõttu ei pruugi nad päeva jooksul saabunud sadadele e-kirjadele vastata, aga õnneks on õppejõud konsultatsiooniaegadel oma kabinetis kättesaadavad.

Kas integreeritud õppe peale tasub mõelda?

Tegemist on statsionaarõppega, mis tähendab päevaõpet klassiruumides ja auditooriumites. Et olla õppimises edukas, tuleb arvestada, et päevakava täitub põhjalikult ning oma käimisi peab strateegiliselt planeerima. Hilisematel aastatel võivad mõned asjad kattuda, kui tüüpõppekavast kõrvale kalduda, aga õnneks on enamasti ka alternatiivseid aegu. Kui juhtub nii, et alternatiivsed ajad ka puuduvad, siis saab oma murega õppejõu poole pöörduda ja mingi kompromissi leida.

See tähendab, et täiskohaga tööd ei ole võimalik teha. Kui raha on vaja, siis käsundusleping on parim lahendus, sest selle paindlikkus võimaldab töötada siis, kui õppetöö päevas on mõni auk. Projekteerimisfirmad on üldjuhul erialase tööjõu pealekasvust huvitatud, mistõttu tasub juba varakult praktikakohti otsida. Tõsi, tudengile makstavad summad pole teab mis suured, aga paindlikkus ja kodukontori kasutamise võimalus on hindamatud, kui täiskohaga töö on välistatud.

Kuna 5 aasta jooksul tuleb läbida 300 EAP mahus materjali (270 õppetöö ja praktika, 30 lõputöö), siis mütsiga pole mõtet lööma minna. See on mäng täispangale ehk kas kõik või mitte midagi, mistõttu peab õpilane endas väga kindel olema, et diplomini jõuda. Samas need, kes end sellest kuhjast läbi närivad, saavad endale mugava hästi tasustatud töö.