Kaalulangetamise süstid vol 3

Oktoobri lõpuks jätsin kuuri pooleli. Miks?

Ei juhtunud midagi dramaatilist, aga kuna kaalunumber seisis juba nädalaid platool, otsustasin väikse pausi teha.

Miks kaal seisma jäi? Arvan, et põhjuseid on mitmeid:

1. üleliigne vesi väljus alguses kiirelt
2. kergesti "realiseeritav" rasvamass on vähenenud
3. keha harjumine väiksema toidukogusega ja muud iseärasused
4. keha on 0,5 mg kogusega harjunud, aga perearst ei kiirustanud 1 mg välja kirjutamisega
5. ebaregulaarne spordirežiim

Lõplik kaal on 108 kg, mis tähendab, et olen kaotanud kokku 13,5 kg.

Minu kaotatud kilode number ei pruugi kõlada nüüd väga ägedalt, aga samas ämm on juba kiitnud, et olen väiksemaks jäänud, samuti tõmbasin selga ühe vana jope, mis nüüd lotendab kui kartulikott. Ka kevadel Türgist ostetud vööle pidin ühe augu juurde puurima, et püksid rebadele ei langeks.

Võrdluseks - mulle ravikuuri tutvustanud sõber kaalus enne üle 120 kg, nüüdseks on ta 95 kg ümber. Muide, temagi tegi vahepeal ravikuuri sisse pikema pausi nagu mina praegu, ometi ma näen oma silmaga, et ta on juba peenike poiss.

Motivatsioon on alles, aga on aeg lasta oma kerel veidi puhata, et uuel aastal uue hooga jätkata.

Elu pärast Ukraina sõda

Putini avantüür oli juba eos läbi kukkunud, aga Vene diktaator üritas vältimatut kaotust meeleheitlikult edasi lükata. Nii nagu Hitler saatis II MS lõpukuudel lahingutesse napi väljaõppega lapsi ja vanureid, nii püüdis 2022. aasta septembris ka Vene Hitler oma "osalise" mobilisatsiooniga kõiki vähegi omal jõul püsti seisvaid mehi kahurilihaks heita.

Rahvas tõusis tagajalgadele ja nõudis juba valjuhäälselt sõja lõpetamist, kutsealused põgenesid pikkades autokolonnides piiri taha. Mobilisatsioonipunkte süüdati põlema ja tänavatelt kahuriliha otsivatele politseinikele hakati jõuliselt vastu. Oli selge, et internetti vältiv ja enda fantaasiamaailmas elav Putin oli teinud meeletu valearvestuse, kui arvas, et rahvas vastu vaidlemata tapamajja voorib.

Vene rahva (ära teenitud?) tragöödiat süvendas ka asjaolu, et Vene riigi demograafiline seis oli juba II MS ajast tugevalt räsitud ja ebaühtlane. Kuna tollal kaotas üks põlvkond suure osa meestest, on rahvastikupüramiid lainetava kujuga. Rahvas sai sõjas hukkunud inimeste sündimata laste võrra vähem järeltulijaid ning üle põlvkonna nähtavad laineharjad ilmestavad seda eriti selgelt.

Samuti on naisi märkimisväärselt vähem kui mehi. Et aeg on nii palju edasi läinud, siis II MS põlvkonna sõjaohvrid meeste ja naiste jaotuse erinevuses enam nii suurt rolli ei mängi. Küll aga harvendab meeste ridu nii epideemiline alkoholism, "kõva mehe" kuvandi kaitsmisel ette võetud riskantsed vägitükid kui ka viimaste kümnendite sõjad. Ka hoolimatusest ja "kõvatamisest" ajendatud ohtlik liiklus on "alfaisaste" hukkumisele kaasa aidanud.

Venelaste tulevik saab olema üsna tume. Olenevalt sellest, mis peale Ukraina sõda Vene riigiaparatuurist saab, võib sanktsioonide ja rahvusvahelise isolatsiooni mõju kesta teadmata kaua, ka peale sanktsioonide leevendamist. Vene majandus taandareneb, elatustase kukub, üldine lootusetus süveneb ja ollakse taas esimesel ruudul nagu peale NSVL lagunemist. Venelastel jääb ülejäänud maailmaga alles peamiselt üks eluliin - Hiina.

Hiinlased on juba kaua aega oodanud võimalust, et osa Venemaast endale haarata. Neid ajendab nii kunagiste Hiina alade tagasivõtmine kui ka Venemaa põhjatud toorainete ressursid. Nende jaoks ei piirdu eesmärgi realiseerimine vaid sõjaliste meetmetega, vaid nad kasutavad ka majanduslikke ja demograafilisi hoobasid, mis saavutavad oma mõju alles pika aja jooksul. Hiinlaste kunagise ühe lapse poliitika ja kultuurilisest eripärast tingitud suurem poisslaste sündivus on viinud hiina rahva hoopis kummalisse olukorda. Vastupidiselt Vene rahvale on hiinlastel hoopis noorte meeste ülejääk. Graafikul protsente vaadates ei tundu vanusegrupis erinevus kuni pool protsenti midagi hullu, aga arvestame seda, et tegu on Hiinaga, kus elab pea 1,5 miljardit inimest. See pool protsenti vanusegrupis tähendab seega ca 5 miljonit erinevust.

Kas te kujutate ette sellist elu, kus te ei leia endale elukaaslast, kuna kõik naised on juba ära võetud? Kas kujutate ette seda lootusetuse tunnet, kui teate, et teil pole piisavalt vara, et potentsiaalset kaaslast isegi kohtingule meelitada? Kas kujutate ette seda tohutut konkurentsi, kus ühe vaba ja vallalise naisega püüavad tutvuda korraga mitu miljonit inimest? Hiina rahval on seetõttu incel-stress (incel ehk involuntary celibate - tahtmatu tsölibaat), mis noori parimas eas mehi seest sööb. "40aastane neitsi" on humoorikas Ameerika komöödia, sest ükski "normaalne" inimene ju nii lootusetult hilja oma süütust ei kaota, aga miljonite hiinlaste jaoks on see igapäevane valus tõsiasi. Kui sellistes tingimustes on soov leida elukaaslane ja luua pere, siis kuhu võiks pöörduda?

Aga miks mitte kõikide võimaluste maale Venemaale, mis on komplitseeritud rahvusvahelise poliitilise olukorra tõttu Hiinast aina enam sõltuvuses, kus perspektiivitud mehed joovad end surnuks ning kus on juhuslikult (keskealiste ja vanemate) valgete naiste ülejääk? Lisaks on Venemaal põhjatud võimalused Hiina suurfirmade laienemiseks, mida toidavad 19. sajandis elavate maainimeste iha moodsa tehnika vastu, meeleheitlik soov mingisugusegi palganumbri järgi, olematud keskkonnanõuded ja võimalus altkäemaksude abil veelgi kasumlikumat äri üles ehitada.

Kui hiinlased saavad Venemaa avarustes enda tingimusi dikteerida, siis kahtlemata algab ka hiinlaste jõulisem sissetung Siberisse. Aastakümneid hiljem hakkavad juba viienda kolonnina toimivad Hiina juurtega pered kohalikku poliitikat dikteerima. Võib arvata, et Venemaa närbuv identiteet loovutab seejärel oma koha Hiina rahvuslusele. Samal ajal on kogu Siber Hiina ärimeeste poolt kokku ostetud ja põlised venelased kas sulaste staatuses või lääne poole migreerunud. Teame ju ka impeeriumimeelsete venelaste üleolevat suhtumist endast erinevatesse inimestesse ("tšurka", "tšuhnaa" jne), mistõttu võib ennustada, et konfliktid hiinlastega tekivad päris kindlasti.

Lisaks hiinlastele on Venemaal ka mitmeid teisi tulipunkte, mida keskvõim on alati julmalt alla surudes kustutanud. On selge, et vähemusrahvad on rahulolematud sellega, et Ukraina sõtta paisati esmajoones just neid, mitte nn Moskoovia alamaid (Moskva, Peterburi ja teised venelaste enamusega linnad ja piirkonnad). Ka pole äärealade elanikud rahul sellega, et nende rikkus ja ressursid toimetatakse Moskvasse, jättes neile lagunevad barakid, reostuse, aherainemäed, tühjad karjäärid ja vaesusest tingitud probleemid. Süstemaatilist ja sajandeid kestnud venestamist pole vist mõtet mainidagi.

Seetõttu on realistlik, et Putini režiimi langedes või moondudes, aga igal juhul keskvõimu nõrgenedes võivad äärealadel tekkida iseseisvuspüüdlused. Kommunismijuurtega režiimi robustsed meetodid, üldine ebakompetentsus, valedel baseeruv süsteem, riiklik korruptsioon ja režiimi käsilaste ülim õelus tagavad, et tänavail hakkab jooksma veri.

Elukorraldus pärast sõda

See oli nägemus sellest, mis võib Venemaa rahvastikuga juhtuda pärast seda, kui Venemaa on üle elanud mingisuguse olulise pöörde. Nüüd teeme mõtteharjutuse olukorras, kui pärast hüpoteetilist sõja eskaleerumist seisavad NATO väed lõpuks Moskva varemetel ja koostatakse kava Venemaa poliitilise kaose lahendamiseks.

Morgenthau plaan.
Kaart kujutab alternatiivreaalsust
ja on illustreeriva loomuga.

NB! Järgnev kirjutis on fantaasia valdkonda kuuluv üllitis, mille eesmärgiks on kompida varjatud mõtteurgudes tekkivaid võimalusi. Kirjutise eesmärgiks pole külvata viha ega solvangut, tegemist on mõttemänguga, mille ülesandeks on simuleerida Ukraina sõja üht võimalikku tagajärge, mis on Vene rahvale maksimaalselt ebasoodne. Reaalses elus ei saa seda suure tõenäosusega juhtuda, aga läbi võib asja ikka mõelda.

Järgnev kirjatükk on inspireeritud Morgenthau plaanist, mis pakuti välja Natsi-Saksamaa alistamise järel. Ajalugu läks teisiti, sest meie ja nende endi õnneks on sakslased ikkagi kultuurrahvas, kellest natsism ja sõjardlus välja juuriti, mistõttu niivõrd radikaalne plaan käiku ei läinud. Aga kuidas pärast sõda kasvatada venelast, kes julgustab teisi omasuguseid vastase tsiviilisikuid vägistama? Isiklikult kardan, et Morgenthau plaani sarnane lahendus on üks vähestest abinõudest, mis Vene ohu lõplikult neutraliseeriksid. Nüüd algab umbluu.

Taust

Ukraina sõda muutus äärmiselt tuliseks, kui Vene väed sõjasegaduses poolkogemata NATO piiri ületasid. Konventsionaalsete sõjameetoditega suruti Vene väed paari nädalaga Ukrainast välja, aga et Vene pool kasutas mitmes kohas taktikalist tuumapommi, algas NATO massiline pealetung. Pärast mitmeid tuumalööke ja miljoneid ohvreid jõudis liitlaste vägi Moskva alla ning kurnatud Vene sõjavägi pani relvad maha. Pärast sõja lõppu istuvad Vene sõjakurjategijad Nürnbergi kohuse sarnaselt Moskva tribunalil, aga Venemaa tulevik ei peaks piirduma vaid juhtkonna ja roimarite üle kohtumõistmisega, ka riik ise peab põhjaliku uuenduskuuri läbima.

NATO vägede ülemjuhataja välja pakutavad punktid Vene Föderatsioonist lähtuva ohu neutraliseerimiseks

* Vene Föderatsiooni desarmeerimine

• relvajõudude laialisaatmine
• kogu relvastuse loovutamine NATO vägedele
• otse NATOle alluva limiteeritud omakaitsejõu formeerimine ja ÜRO rahuvalvejõudude sisseviimine

* Vene Föderatsiooni denukleariseerimine

• kõikide tuumalõhkepeade loovutamine NATO vägedele
• kõikide tuumajaamade likvideerimine

* Vene Föderatsiooni laialisaatmine ja ümberformeerimine

• NSVL endise juhtkonna ja oligarhide sugemetega valitsuse kuulutamine kuritegelikuks ja mittelegitiimseks
• Vene Föderatsiooni laialisaatmine koos selle väljaheitmisega ÜRO julgeolekunõukogust
• endise Vene Föderatsiooni detsentraliseerimine ja selle alade jaotamine iseseisvateks demokraatlikeks vabariikideks, lähtudes vähemusrahvaste asualadest
• piirivaidluste lõplik lahendamine, loovutades naaberriikidele vaidlusalused maatükid
• poliitilise mehhanismi loomine, mis muudaks endise Vene Föderatsiooni aladel moodustatavate riikide ühinemise võimatuks, sealhulgas välistaks viienda kolonni kasutamise naaberriikide territoriaalse terviklikkuse murendamiseks
• poliitilise mehhanismi loomine, mis välistaks autokraatia, totalitarismi ja oligarhia tekke
• endise Vene Föderatsiooni aladel moodustatavate riikide sidumine kohustuslike lepetega, mis väldiks agressiivse käitumise, imperialismi ja irredentistliku poliitika teket ja välistaks ÜRO julgeolekunõukogu liikmeteks saamise
• püsivate NATO baaside rajamine endise Vene Föderatsiooni territooriumile, tagamaks NATO riikide julgeolek ja kohalik korrakaitse

* Reparatsioonimaksed ja majanduslikud ümberkorraldused

• Ukraina purustuste täielik hüvitamine ja hukkunud kodanike peredele hüvitiste maksmine
• liitlasvägedele tekitatud purustuste täielik hüvitamine
• Venemaa maavarade kasutamine reparatsioonimaksete tasumiseks
• sanktsioonide järk-järguline vähendamine iga järgneva reparatsioonimakse tasumisel

* Vene rahva denatsifitseerimine ja derašifitseerimine

• fašistlike ideoloogiate nagu natsism ja rašism (suurvene šovinism) ning kommunismi väljajuurimine, samuti vastava sümboolika keelustamine
• Ukraina purustuste ja massihaudade sundkorras näitamine Vene rahvale
• Vene rahva ümberkasvatamise programm (nagu sakslastel peale II MS)

Mis on youngtimer?

Seoses Automoto foorumis loetud teemaga (Uued Youngtimerid tulevad peale) tekkisid mul mõned mõtted. Et ma olen AM foorumis nagunii vaid lurker, siis ei hakka ma selle jaoks eraldi kasutajat tegema.

Kindlat definitsiooni on raske leida, sest see erineb riigiti, aga üldiselt liigitatakse selle mõiste alla heas korras masinad, mis on 20-30 aastat vanad ning mis ei liigitu veel oldtimeriteks. Eestis tähendab oldtimer ehk vanasõiduk masinat, millel on vanust vähemalt 35 aastat, on väga heas korras ja täidab vastavalt tootmisaastale määratud originaalsuse protsentuaalsed nõuded.

Audi V8

Sisuliselt liigituvad autod järgmistesse kategooriatesse:

* Igapäevaliikur (kuni 20 a vanune argisõiduk, millega osaletakse igapäevaselt liikluses)

* Youngtimer (rangelt defineerimata grupp, kuhu kuulub enamasti 20-30 aastane sõiduk, mida tehnikasõbrad oluliseks peavad)

* Prügikala (ei liigitu youngtimeriks, aga on liiga vana, et kuuluda igapäevaliikuri alla, samas pole veel ka piisavalt vana, et kvalifitseeruda vanaautoks)

* Vanaauto kandidaat (masin, mida piisava vanuse tõttu on võimalik musta numbri kandidaadiks esitada; ei pea olema endise youngtimeri staatusega)

* Vanaauto ehk oldtimer (riiklikult musta numbriga tunnustatud vanaauto, mis täidab talle esitatud originaalsusnõuded)

Kuna youngtimer on mitteametlik hall ala, pakun välja kindlad raamid, mille järgi teeniks auto selle tiitli välja. Aga enne seda on vaja selgeks teha, mida youngtimer minu jaoks sisuliselt tähendab. Esiteks me teame, et on olemas masinad, millest räägitakse veel aastakümneid pärast tootmise lõpetamist ja on ka masinaid, mille olemasolu unustati juba tootmise ajal. Ilmselgelt on youngtimer midagi, mida rahvas ei unusta. Teiseks - kuna laialivalguv youngtimer pole kindlates raamides oldtimer, siis pole sellel kindlaid bürokraatlikke nõudeid, vaid youngtimeri mõiste eksisteerib autohuviliste kollektiivses teadvuses.

Mõned ettepanekud mõiste "youngtimer" paremaks defineerimiseks

* Arvesse tuleb võtta eelkõige Eesti konteksti. See tähendab, et vaadelda tuleb Eesti territooriumit, rahvast, kultuuriruumi ja ajalugu. Seda mahtu saab laiendada (naaber)riikidega, mis on olnud Eestiga ajalooliselt seotud (NSVL okupatsioon, paadipõgenikud Rootsis, Soomes töötavad "kalevipojad" jne).

* Automudelil peab olema kindel roll mingi põlvkonna elus. Lada aitas rahva ratastele, Ford Sierra oli paljudele esimene korralik lääne masin. Kui GAZ-24 Volga oli kunagi ihaldusväärne ministrite tõld, siis lutsukommidisainiga rikutud 90ndate GAZ-31029 Volga eestlastes erilist erutust ei tekita, sest 90ndateks oli Eesti Vabariik iseseisev, turg vaba ning Vene autod sügava põlu all.

GAZ-24 Volga

Gaz-31029 Volga

* Auto peab elustama mälestusi. Mäletan, et tänavail seisis tihti mõni Opel Senator A ja lootsin sellega kunagi ka ise sõita.

* Auto pidi olema mingil ajaperioodil väga ihaldusväärne. Nõukogude ajal Lada, 90ndatel Sierra ja mersud jne.

* Mikroarvulisi anomaaliaid, nišitooteid, erandlikke katsetusi ja kättesaamatuid väikesearvulisi eriseeriaid ei arvesta. Näiteks mõned näevad kirvenäoga Fiat Multiplasid igal ööl unes, samas rahva üldsus hoidis sellest autost pigem eemale. Kui Ford Sierra sai kõikide teiste kriteeriumite järgi endale youngtimeri staatuse, siis fakt, et sellest tehti ka Cosworth erimudeleid, ei muuda seda autot seetõttu erilisemaks. Sierra on endiselt Sierra, olenemata mootorist. Samamoodi, kui Renault Cliole pandi V6 mootor peale, tekitades niimoodi Renault Clio Sport mudeli, siis kuna teised kriteeriumid on täitmata, ei ülenda see erimudel autot veel youngtimeriks.

* Varustustase ei mängi mingit rolli. Youngtimeriks võib saada nii plank BMW 518 E34 kui ka täisvarustuses BMW M5 E34. Youngtimeriks saab eelkõige kindel kere (või mudel, kuidas keegi nimetada tahab), mitte konkreetne auto. E34 on ikka E34, olgu tal peal 1,8-liitrine R4, 4,0-liitrine V8 või 3,5-liitrine M5 R6, rääkimata hallist "kaltsusisust" või valgest nahast puitliistudega salongist.

* Originaalsus peab olema suures osas säilinud, aga seisukord ei mängi mingit rolli. See tähendab, et autol peab puuduma nn pornotuuning (tiivalaiendid, spoilerid, toonklaas, rally-istmed, mitteajastukohane velg), samas ajastukohasele tuuningule võib teha erandeid (nn kapsariiv Ladade tagaaknal). Samuti võib masin olla mootoririkkega, mõlkis ja juba 10 aastat kuuris paksu tolmukihi all, kuigi piir selle ja taastamiskõlbmatu metallihunniku vahel võib olla õige õrn. Muidugi on hea toon käia näitustel ja kokkutulekutel korralike, puhaste ja roostevabade autodega, aga see on juba eraldi teema, mis ei määra youngtimeri staatust.

* Igapäevane kasutus on oluliselt vähenenud võrreldes hiilgeajaga. Kunagi seisis hall BMW E30 iga nurga peal, täna pole seda enam praktiliselt olemaski. Kusagil Kesk-Aasias veetakse VAZ-2101 tüüpi masinaga õunu turule, kus teisel samasugusel masinal on pagass täis karakull-lambaid, mistõttu konkreetselt seal piirkonnas on tegu tavaliste "argikaubikutega". Meil on VAZ-2101 aga hinnatud klassik.

* Auto vanus peab jääma vahemikku 20-35 aastat. Sellest vanusest vanemaks saanud youngtimerid kandideerivad oldtimeri staatusele ehk nende nimetuseks saab "vanaauto kandidaat". Musta numbri saanud masinad tunnistatakse oldtimeriks ehk vanaautoks.

Veidi selgitavaid näiteid

BMW E34. Kui auto täidab igas muus mõttes youngtimeri kriteeriumid ära, aga sellel on maani ulatuv spoileriring ja kummaline kahetooniline custom värvilahendus, siis see tähendab, et auto on liigselt ümber ehitatud ja ei esinda enam seda originaalset ideed, mis oleks temast youngtimeri teinud.

Lada 2105 VFTS. Auto on väga heas korras, järgib kõiki turvapuuri ja mootori tehnilisi nõudeid, olles autentne rallimasin, millega ka tollal võisteldi. Aga et tegu on erikorras ümberehitusega, on ka suurem osa originaalsusest kadunud (armatuurlaud, istmed, klaasaknad, veermik, mootor jne), mis tähendab, et see ei kuulu youngtimeri alla. VAZ-2105 kere täidab muud vajalikud nõuded, olles näiteks osa inimeste mälestustest ja mahtudes ajalistesse raamidesse, aga radikaalne ümberehitus välistab youngtimeri staatuse saamise, sest tegu on täiesti eraldi mudeliga, mis baseerub 2105-l. Samas võimalik, et kunagi saab see vanaautona musta numbri.

Opel Lotus Omega. Opel Omega täidab kõik kriteeriumid, olles kindel youngtimer. Opel Lotus Omega on väikesearvuline eriseeria, aga seda saab vaadelda kui Opel Omegat, sest välimus on pea äravahetamiseni sarnane tavamudeliga, samuti on see tänavalegaalne nagu originaalmudel. Opel Lotus Omega on kindlalt youngtimer, sest see on tegelikult Opel Omega, mis tuli tehasest võimsama mootori ja parema veermikuga, aga mida paljud lihtsalt osta ei jõudnud.

Citroen Xantia. Auto on õige vanusega, väga heas korras ja ilma tuuninguta, aga youngtimeriks saamist takistab laia huvi puudumine. Kokkutulekutele veeretakse pigem S-klassi mersude ja Ladadega, aga keegi ei tule mõttele, et võiks tulla 1992. aasta Xantiaga. Kuigi Citroen on teinud vägevaid mudeleid, mis on ajalukku oma jälje jätnud, pole Xantia näol tegu väga ihaldusväärse masinaga. Kahtlemata on mõnel inimesel autoga soojad mälestused, aga suuremat osa tehnikasõpru jätab see näotu mudel täiesti külmaks.

Lõpetuseks

Mis ma välja pakkusin, pole kindlasti universaalne tõde, vaid üks nägemus kollektiivses arusaamas, mida tähendab youngtimer. Teema kütab üles kirgi ning ei jäta ühtegi autosõpra ükskõikseks, mis tähendab, et youngtimeri mõiste vajab kindlat vundamenti, millele rajada selle selgepiirilisem definitsioon.

Lõppude lõpuks ei hakata loodetavasti kedagi vanatehnikaüritustelt minema ajama, kui saabutakse sinna liikuriga, mis youngtimeri mõiste alla mahtuda ei suuda. Huvi pakkuvad ja nostalgiat tekitavad perioodid on igal põlvkonnal ja indiviidil erinevad, aga just see teebki üritused nii põnevaks, kuna seal kohtuvad erinevate koolkondade esindajad - kodarratastega veteranide elushoidjad, rangelt vaid haruldasi erimudeleid kummardavad puritaanid kui ka endavanuste masinatega kulgev noorem põlvkond, kes kunagi vanade olijate positsioonid paratamatult üle võtavad.

Kaalulangetamise süstid vol 2

Olen kuu aega asjaga tegelenud, tulemused on rõõmustavad ning enesetunne on hea. Alustasin 0,25 mg süstidega, vastunäidustusi ei tekkinud ning perearst suurendas doose 0,5 mg peale.

Kui 14. augustil tegin esimese süsti, siis kaalusin 121,5 kg (arsti kaal 125,8 kg). Septembri teises pooles kaalusin 112 kg ehk umbes kuu ajaga olen kaotanud ca 10 kg. Mainin ära, et kodus olev kaal ja arsti taadeldud kaal näitavad erinevaid numbreid, aga oluline info seisneb selles, kui palju kilosid vähemaks jääb. Tegelik kaalunumber on ca 4 kg suurem, aga nagu mainitud, ei mängi see minu jaoks nii suurt rolli.

Alustades kukkus kaal paari nädala jooksul äärmiselt kiirelt, aga siis saabus niinimetatud platoo, mis kestis samuti paar nädalat. kuna olin sellest fenomenist teadlik, siis ei pööranud ma sellele kuigi palju tähelepanu ja lasin kehal asjaga harjuda. Peale seda hakkas kaal taas harjumuspäraselt langema ja motivatsioon tugevnes veelgi.

Pean märkima, et 0,25 mg doosidega hakkasin vaikselt harjuma, mistõttu 0,5 mg peale tõstmine oli igati vajalik. Söögiisu on tugevalt pidurdunud ning suuremate probleemideta olen võimeline kogu päeva tühja kõhuga olema. Muidugi pole ma end näljutanud, millest toibumine oleks veel omaette kadalipp. Mu kindel reegel on see, et päevas on kolm kindlat söögiaega, on mul isu või mitte. Toidukogused on drastiliselt vähenenud, mida ilmestab ka see, et tööle toon kaasa vaid poole karbini täidetud lõunaid, varem olid karbid pea ääreni täis.

Koeraga olen hakanud jalutama pikemaid ringe ning motivatsiooni hoiab laes ka see, et naine on hakanud minuga õhtuseid ringe koos jalutama. Alkoholist pole ma 100% loobunud, aga olen koguseid kõvasti alla tõmmanud. Kui varem oli nii, et pea igal reedel või laupäeval tarbisin õlut ja viina, siis nüüd olen üle paari nädala vaid mõned õllekesed võtnud.

Enesetunne on värskem, voodist on kergem tõusta, treppidest lendan väiksema vaevaga üles ning kannan varem kitsaks jäänud riideid. Juba on ka öeldud, et olen veidi kokku kuivanud. Samuti ma ei taju, et ma kallitele süstidele rahaliselt nii tohutult palju panustaks, kuna väiksemad söögikogused on ka poearveid vähendanud.

Ainus kahetsus on see, et ma asjaga varem ei alustanud. Samas saan ma enda kaitseks öelda, et ma polnud enne selleks vaimselt valmis ning asi oleks ilmselt kiirelt aia taha läinud. Tegelikult on "kõik planeedid korrektselt asetunud" ning ajastus on hämmastavalt õige; parem hilja kui mitte kunagi.

Jätkan suure optimismiga tervise turgutamist.

Geopoliitiline seis (september 2022)

Ukraina sõda

Ukraina sõda on kestnud üle poole aasta (üle 200 päeva) ning Vene relvajõudude inerts on otsa saanud. Ukraina väed on alustanud ulatuslikku pealetungi ning on septembri algusest saadik vabastanud 6000 m2 maad. Vene poolehoidjad on paanikas ja tunglevad Vene piiril, kust neid läbi ei lasta. Vene väed ei suuda rinnet hoida, sõjaväelased jätavad põgenedes soomustehnikat ja muud relvastust maha. Venelased on vahepeal Iraanilt droone ostnud, kuid need osutusid sisuliselt prügiks. Vene juhtkond pole julgenud üldmobilisatsiooni välja kuulutada, sest sõjaline ebaedu on ka rahva nurisema ajanud. Käärimisest annab märku ka see, et Moskva ametnikud esitasid avaliku pöördumise, milles nõudsid Putini tagasiastumist, sest "kõik on valesti läinud". Kui Putin midagi drastilist ette ei võta, võidavad ukrainlased sõja ning Putinist saab läbikukkunud tsaar, kes Vene riigi viimaste kümnendite arengu edusammud ära nullis ja sõjalise võimekuse suures osas neutraliseeris. Oodata võib kõike, alustades Vene riigi lagunemisest kuni meeleheitliku tuumalöögini.

Interaktiivne kaart: liveuamap.com

[Addendum 27.09.2022 - Putin kuulutas 21. septembril välja osalise mobilisatsiooni, mistõttu venelased põgenevad riigist. Venemaad on haaranud võrdlemisi vaoshoitud rahutused.]

Aserbaidžaani-Armeenia konflikt

Aserbaidžaan ründas Armeeniat, viimane palus venelastelt abi. Nende rahvaste vaheline konflikt on kestnud sadu aastaid, nii et sõjategevuses pole midagi üllatavat. Murelikuks teeb pigem see, et sealt võib asi millekski suuremaks eskaleeruda, eriti kui venelased sinna piirkonda oma vägesid lisada võivad. Õnneks sõlmiti kiirelt vaherahu ning potentsiaalne "vulkaanipurse" jäi tulemata.

NATO sisetülid

Ka NATOs toimub pahaendeline käärimine, sest Türgi ähvardab Kreekat jõu kasutamisega. Nende riikide vahelised pinged ulatuvad paljude aastate taha ning sääraseid ähvardusi on varemgi ette tulnud. Siiski lööks nende riikide vaheline sõjaline konflikt NATO lõunapoolse formeeringu segi. Esiteks ei tea keegi, kuidas NATO sel juhul reageeriks ning pole ka täit ettekujutust, kuidas NATO-sisene sõda välja näeks, eriti paralleelselt Ukraina sõjaga. Tõenäoliselt alustaks sõjalist konflikti autoritaarne Türgi ning vastavalt NATO artikkel 5-le tambitaks Türgi maatasa nagu kunagine Jugoslaavia; Erdogan leiaks sarnase lõpu nagu endine Liibüa diktaator Gaddafi.

Liibüa

Kadunud Gaddafi pärand elab edasi, sest Liibüas lahvatas taas relvakonflikt. Peale Gaddafi kukutamist 2011. aastal on riik endiselt ebastabiilne, sest rivaalitsevad grupeeringud avavad aeg-ajalt üksteise pihta tuld. Võib juhtuda, et kodusõda lahvatab uuesti täies mahus.

Euroopa Liit

Euroopa Liit ägab kõrgete energiakandjate hindade all ning valmistub raskeks talveks. Saksamaa otsustas keset energiakriisi oma viimased tuumajaamad sulgeda. See oli küll osa 10-aastasest kavast, aga selle otsuse ajastus on äärmiselt ebaõnnestunud. Kõigest hoolimata jätkatakse Ukraina abistamist, kuigi vahest ehk mitte nii tohutus mahus nagu sõja alguses.

UK

Vaid mõnepäevase vahega vahetus Briti peaminister ning suri pikaaegne valitseja kuninganna Elizabeth II. Saab näha, mis sorti valitseja saab ebapopulaarsest Charles III-st, kes tunneb survet end kuulsusrikka ema tuules tõestama hakata. Loodetavasti ei mõjuta riiklik siseturbulents brittide lubadust Soome ja Rootsi julgeolekugarantii asjus.

Soome ja Rootsi

Rääkides Soomest ja Rootsist, siis nad on kutsutud NATOga ühinema, kuid riikide liikmekssaamine venib endiselt. Asi on selles, et iga liige peab nende ühinemise heaks kiitma ning erinevate riikide ratifitseerimisprotsessid võtavad aega. Sanktsioneeritud Türgi kasutab olukorda ära, et endale paremaid tingimusi välja kaubelda ning ei kiirusta nõustumisega.

Septembri keskpaiga seisuga olid venitajateks või liidu "mädamunadeks" järgmised riigid: Kreeka, Ungari, Portugal, Slovakkia, Hispaania, Türgi. [Addendum 19.09.2022 - Kreeka ja Portugal andsid rohelise tule, aga see ei muuda fakti, et nad venitasid asjaga septembri keskpaigani.]

Finland-NATO relations

Sweden-NATO relations

Hiina

Hiina on püsinud rahulik, aga vahel on oma õppustega Taiwani hirmutanud. Hiina soetab odavaid Vene energiakandjaid, aga ei kiirusta venelasi muul moel abistama. Hiina mängib väga pikka mängu ning keerab nõrgenevat Venemaad aina enam oma sõrme ümber. Hiina andis ka mõista, et seisab Kasahstani territoriaalse terviklikkuse eest, mis nullis "Vene Hitleri" ambitsioonid Kasahstani võimalikus liitmises Venemaaga. Tõenäoliselt kannustab hiinlasi lootus Venemaast tulevikus tükke haugata, kui viimane lagunema peaks. Samal ajal on Hiinas toimumas ka huvitav protsess, mille käigus suunatakse välismaalasi riigist välja ning kinnisvara on väärtust kaotamas, mistõttu kunagi nii jõuline ehitussektor on põhimõtteliselt peatunud.

Elu naabritega vol 7

Saigi liiga kaua rahus elatud. Tundub, et elu üks põhitõdesid on see, et kus naabreid, seal tülisid.

Taust

Meil oli juba aastaid küpsenud kortermaja renoveerimise idee. Kuna katus laseb sisse, siis otsisime võimalusi katuse korda tegemiseks. Suvel saime asja juba niikaugele, et võtsime pangaga remondilaenu taotlemiseks ühendust. Me olime remondi teostumisele lähemal kui ei iial varem ning mu lootus, et enam kunagi lekkiva katuse juttu kuulama ei pea, oli täitumas.

Ja siis see armas mutt ütles raamatupidajale, et me ikka ei taotle laenu, kuna majas on üks võlgnik. Selle ühe kõnega lasi moor teiste elanike kogu vaeva rentslist alla. Ta ei mõelnud sellele, et kõik on pangaga läbi räägitav ning see võlg polnud mingi tohutu asi, vaid lihtsalt maksekuupäevast hiljem tasumine. Nii lõimegi kõik käega ja elu läks edasi.

Siis hakkasime me naisega kibelema, et võiks ikka katuse korda teha, sest hinnad iga kuuga tõusid ning üks lekkiva katuse all elav õnnetu naaber mõtles juba järjekordse kindlustusjuhtumi peale. Saime siis endise ühistu esimehega kokku ja arutasime võimalusi. Tegime plaani, et mina küsin uuendatud katusepakkumise ning tema uurib teistelt naabritelt, kuidas nad asjasse suhtuvad. Mina sain pakkumise kätte ning endine esimees sai kerge vaevaga kõik teised naabrid remondiplaaniga nõusse.

Tore mutt oli juba vahepeal pakkumise raames saabunud ülevaatajal natist kinni saanud ja ka firmasse kõne teinud, et ainult tema maja poole katus korda teha. Pärast firmaga asju ajades olid sealsed töötajad juba parajas segaduses, mis neist siis lõpuks taheti - kas kogu katus või pool katust. Rõhutasin, et kogu katus ning kogu asjaajamine toimub ainult läbi minu. Kui mainisin uudishimuliku muti mahhinatsioone, siis katusepakkuja naeris mõistvalt.

Kutsusime ühistu koosoleku kokku. Mutt saatis oma käsilasest tütre ning jäi ise lahtise akna alla kuulama. Tutvustasime plaani, mille kohaselt läheb kogu ühistu raha katuse vahetamise peale ning saame sellest probleemist lõplikult lahti. Valdav enamus oli poolt ning arutati pigem teostamise üksikasju, finantslahendusi ja et kas saaks ka muid pakilisi asju pakkumisele juurde lisada.

Ja siis hakkas käsilane üürgama. Küll on firma ebausaldusväärne, küll tuleb järgmisel kuul kanalisatsiooniavarii, küll on vaja ainult nende pool korda teha, sest seal on seis kõige hullem. Selle asemel, et argumente kuulata, pasundas ta kõva häälega ja üritas üle rääkida.

Ja nagu tal tavaks, hädaldas ta ka muudel teemadel. Ta väitis, et talvel on kuuride ja maja vaheline plats libe ning ta võib libiseda ning seetõttu ka kindlustuselt raha välja nõuda. Mu naine mainis, et meil kõigil on seal libe. Käsilane sajatas, et meil on auto. Mu naine tuletas aga meelde, et kuuris käime me ikka puid toomas ning suu oligi kinni. Muide, ülejäänute poolt genereeriti lahendus, et viiks vana plekk-katuse Emexisse ja saadud raha eest ostaks liiva. Siis keegi mainis muiates, et siis tekiks uus häda, et kes seda liivatama peaks. Muti bandele vihjates öeldi, et peaks koostama graafiku nagu muruniitmise puhul. See oli sel hetkel äärmiselt humoorikas, kuna mutil oli loomulikult sellegagi probleeme.

Lõpuks tuli hääletamine. 7 poolt, 1 vastu, otsus vastu võetud, peale vähemalt nelja aastat läheb katus tegemisele.

Analüüs

Mis siis õigupoolest nende aastatega juhtunud on? Mutt koos tütrega on seda maja aastaid oma terrori all hoidnud ning oma tahtmise mittesaamise korral on häält tõstetud ja solvutud. Nende taktikaks on olnud üleolev mõnitamine, röökimine, kuulujuttude ja vandenõuteooriate esitamine tõe pähe, faktidest hoidumine, negatiivse energia väljapaiskamine, teiste pingutuste maha trampimine, iga võimaliku asja üle hädaldamine, koostööst keeldumine, teiste väljapakutu tagasilükkamine ja lahendustest hoidumine.

Need inimesed ei ole võimelised mõistma, et rahulikult arutades, korrektsete tõendite esitamisega ja lugupidava käitumisega on võimalik palju enam saavutada kui mürgise ussitamise ja röökimisega. Nad ei suuda aru saada, et väide või soov ei muutu tõeks, kui seda teistest palju kõvema häälega karjuda.

Baba Yaga protiv!
(Baaba-Jagaa on vastu!)
Lustakas multifilm parodeeris
USA-d, mis boikoteeris Afganistani
sõja tõttu 1980. aasta Moskva
olümpiamänge.

Kuna oma saboteerimisega hoidsid nad remondialast arengut aastate kaupa kinni ning ei pakkunud mõistlikke lahendusi välja, olid kõik teised sunnitud neist lõpuks üle sõitma. Neil oli aastaid aega, et teha päringud ja saada pakkumisi, et neist siis parim firma välja valida. Ka enne hääletamist ja allkirjade andmist anti neile veel viimane võimalus otsida parem firma parema pakkumisega. Endiselt ei saanud nad sellega hakkama. Oleks see neile tõesti eluliselt tähtis olnud, siis oleks nad ajapikendust palunud ja kasvõi viimasel hetkel enda ideaalse pakkumise otsingutega algust teinud, aga neid motiveeris vaid võimalus vastu vaielda. See on näide sellest, kuidas ühishuvi kaalus üles pirtsakate naabrite tunded, kes on pikka aega edutult konnatiigi valitsejateks pürginud.

Kaudne analoogia on siin Venemaaga juhtunud asjad. Küll püüti ikka lepitada, kompromisse leida ja vastu tulla, aga lõppude lõpuks rikkus Venemaa oma lepinguid (näiteks Budapesti memorandum) ja ründas Ukrainat. Kogu läänemaailm saadab Ukrainale relvastust ja humanitaarabi ning keerab Venemaa majandust sanktsioonidega kinni. Mutt torpedeeris igat katset kogu katus korda teha ning jäi kortermaja kommuuni mõistes isolatsiooni.

Kui oled ise teiste vastu kuri, ülbe suhtumisega ning keeldud kompromissidest, siis ei taha ka teised sinuga arvestada, nii lihtne see ongi.

Kuidas mutt külale, nõnda küla mutile.

Kus viga näed laita, seal tule ja aita, mitte ära unusta end mölisema.

Integreeritud õpe

Integreeritud õpe tähendab, et bakalaureuse- ja magistrikava on kokku liidetud ning see sisaldab endas nii alusõpet kui ka süvendatud spetsialiseerumisega õpet. Ma isiklikult omandasin TTÜ-s insenerikraadi teedeehituse (sillaehituse) erialal, mida võrdsustatakse magistrikraadiga.

Bakalaureuseõpe tähendab 180 EAP ja magistriõpe 120 EAP väärtuses tööd ja vaeva, integreeritud õpe nõuab aga 300 EAP piires pühendumist. Bakalaureuseõppe nominaalaeg on 3 aastat, magistriõppel 2 aastat, aga integreeritud õppekaval 5 aastat.

Mida integreeritud õpe endast tegelikus elus kujutab?

Tuleb arvestada, et 19-20aastase noore elust moodustab 5 aastat ca veerandi, mistõttu on see järamiseks äärmiselt suur amps. Mõningat trotsi võib tekitada ka asjaolu, et eelmised 12 aastat on veedetud rutiinselt koolipingis ning soov vahelduse järgi on meeletu. Tihti soovitatakse vaheaastat, et noor saaks aega maha võtta ja mõelda, mida ta elus teha soovib. Minu puhul töötas asi kõige paremini nii, et peale kolme õppeaastat käisin aastakese ajateenistuses. Pärast seda, kui radikaalselt teisest keskkonnast saabusin, oli pea värske ja leidsin ka motivatsiooni õpinguid jätkata.

Lõpetamiseks kulus mul aega 8 aastat (2010-2018) - seal sees on 5 nominaalaastat, 1 akadeemilise puhkuse aasta, 1 ajateenistuse aasta ja 1 liigaasta. Tollal oli akadeemilise puhkuse ajal võimalus järgi teha läbi kukutud aineid, seega sisuliselt oli tegu tavalise õppeaastaga, kus ei passinud kuklas minimaalse arvu EAP-de tegemise kohustus (täna seda võimalust enam pole). Liigaasta on lihtsalt mu enda saamatuse ja laiskuse tagajärg.

Õppekorralduse eeskiri on keerukas ning see tasub endale selgeks teha. Algusaastatel oli mu õppeedukus kehvapoolne, aga kuna ma ajasin eeskirjas näpuga järge, siis suutsin ma eksmatrikuleerimist vältida. Sisuliselt tegin ma täpselt nii palju EAP-sid, kui oli vaja sees püsimiseks. Õppetöö tõsidust ja keerukust ilmestab ka see, et me alustasime üheksakesi (jah, 9 sillaehituse tudengit) ning esimese aastaga langesid ca pooled välja (ei mäleta, kas 4 või 5).

Õppeained koonduvad blokkidesse - üldõpe, alusõpe, põhiõpe, eriõpe ja vabaõpe. Muide, kõrgema hierarhia õppeainete deklareerimise aluseks on eeldusainete läbimine. Siin paljandubki üks kaalukas probleem, mis jätab esimeste aastate tudengitele mulje, et õpe seisnebki vaid mitme erineva matemaatika ja muu jura tuupimises ning erialased ained võivad veelgi õudsemad olla. Tõsi, algusaastad on rasked ja tuimad, aga kui hakkavad tulema erialaained, muutub elu põnevamaks ja ka veidi lihtsamaks. Peale 70 õppeaine ja praktika läbimist tundus lõputöö nagu lõõgastusvenitamine peale maratoni.

70 õppeainet ja praktikat, mille isiklikult läbisin.
Nimekiri pole täielik, sest valikaineid oli veelgi.
Ma õppisin 2010. aasta kava järgi, aga vahepeal on üht-teist muutunud.

Õppeainel ja õppeainel on vahe. Mida rohkem on EAP-sid, seda rohkem tööd ja vaeva aine läbimiseks on ette nähtud. Osad ained on arvestuslikud, teised on eksamipõhised. Mõlemal juhul on vaja täita teatud eeldused, olgu nendeks siis kontrolltööde pealt punktide kogumine, koduülesannete arvestamine või praktikumide edukas kaitsmine. Mõnes aines piisab vaid kohal käimisest, et ihaldusväärne A kätte saada, teisel puhul peab maadlema kodutööde ja praktikumidega, et üldse eksamile pääseda.

Praktikumidega on ka paras jant. See pole nii lihtne, et marsid kohale, veedad pisut aega ja saad linnukese kirja. Katse tuleb läbi viia vastavalt juhendile, tulemused kodus aruandeks ära vormistada ja järgmisel korral õppejõule ära kaitsta. Kuna õppejõud on ka inimene, siis lahkub ta peale tööpäeva lõppu ning töö võib jääda vabalt kaitsmata, kuna pika järjekorra tagumine osa ei pruugi üldse jutulegi saada. Mitmetunnised ooteajad on mõne aine puhul tavalised.

Õppejõud on inimesed. Seda tuleb arvestada, kui käid loengutes, lepid midagi kokku või esitad töid. Mõned on lahedad ja vastutulevad, teised on jälle tuimad ja hoolimatult eeskirjades kinni, kolmandad seevastu üleolevad ja mürgiselt sarkastilised. Oma ajakava planeerides tuleb arvestada, et mõni rangem õppejõud võib väga vabalt loengu alguses auditooriumi ukse lukustada, et hilinejaid "õpetada". Oluline on ka meeles pidada, et õppejõudude töökoormus kipub olema ebainimlik, mistõttu ei pruugi nad päeva jooksul saabunud sadadele e-kirjadele vastata, aga õnneks on õppejõud konsultatsiooniaegadel oma kabinetis kättesaadavad.

Kas integreeritud õppe peale tasub mõelda?

Tegemist on statsionaarõppega, mis tähendab päevaõpet klassiruumides ja auditooriumites. Et olla õppimises edukas, tuleb arvestada, et päevakava täitub põhjalikult ning oma käimisi peab strateegiliselt planeerima. Hilisematel aastatel võivad mõned asjad kattuda, kui tüüpõppekavast kõrvale kalduda, aga õnneks on enamasti ka alternatiivseid aegu. Kui juhtub nii, et alternatiivsed ajad ka puuduvad, siis saab oma murega õppejõu poole pöörduda ja mingi kompromissi leida.

See tähendab, et täiskohaga tööd ei ole võimalik teha. Kui raha on vaja, siis käsundusleping on parim lahendus, sest selle paindlikkus võimaldab töötada siis, kui õppetöö päevas on mõni auk. Projekteerimisfirmad on üldjuhul erialase tööjõu pealekasvust huvitatud, mistõttu tasub juba varakult praktikakohti otsida. Tõsi, tudengile makstavad summad pole teab mis suured, aga paindlikkus ja kodukontori kasutamise võimalus on hindamatud, kui täiskohaga töö on välistatud.

Kuna 5 aasta jooksul tuleb läbida 300 EAP mahus materjali (270 õppetöö ja praktika, 30 lõputöö), siis mütsiga pole mõtet lööma minna. See on mäng täispangale ehk kas kõik või mitte midagi, mistõttu peab õpilane endas väga kindel olema, et diplomini jõuda. Samas need, kes end sellest kuhjast läbi närivad, saavad endale mugava hästi tasustatud töö.

Praktilistest valikutest enda tuleviku kujundamisel

Inimese aju seisab pidevalt otsustamise teelahkmel, sest ajul on kaks poolkera.

Emotsionaalne pool hoolitseb tunnete, empaatia, kunstilise kompositsiooni, loovuse ja intuitsiooni eest. Emotsionaalne pool suunab inimest oma tundeid välja paiskama, enda mõtteid kunstiliselt väljendama (näitlemine, laulmine, maalimine jne) ja ennast loovalt teostama (tahetakse saada parimaks kunstnikuks jne).

Loogiline pool hõlmab endas kriitilist mõtlemist, pragmaatilist suhtumist, ausust/objektiivsust, matemaatikat, tehnilist taipu ja leidlikkust probleemide lahendamisel. Loogiline pool sunnib inimest ümbritsevat maailma uurima (raamatute lugemine, dokumentaalfilmide vaatamine, kõrghariduse omandamine jne), erinevate kontseptsioonide üle juurdlema ja probleemidele praktilisi lahendusi leidma.

Ametite suundade erinevusest

Mulle on meelde jäänud üks oluline asi, mida keskkooli matemaatikaõpetaja klassile surmtõsiselt ütles. Ta ütles, parafraseerin, et elus rõhugem eelkõige reaalsuundadele, sest kaunite kunstide meistreid tööandjad ei soovi, pealegi saavat kaunite kunstidega alati põhitöö kõrval hobi korras tegeleda. Lisaks mainis ta, et kaunid kunstid on lihtsam valik ning pea kõik oskavad lõpuks laulda, tantsida ja meelt lahutada, samas kui reaalse töö tegijaid otsitakse tikutulega taga ning neile ollakse nõus rohkem maksma.

Selles mõttes ma nõustun temaga. Lauluoskusest pole väga palju kasu, kui on tarvis mingi tööstuslik seade korda teha, samuti ei aita kunstiajaloo kraad silda projekteerida. Ideaalselt maalitud lõuend ei töötle loomi lihaks ega too neid vorstide kujul toiduletile, rääkimata jäätise ilmumisest sügavkülmikusse.

Vanadel kreeklastel ja roomlasel oli meelelahutajatest oma arusaam, pidades neid tähtsusetuks kõntsakihiks, millekski orjalaadseks massiks. Kuigi mina sellega ei nõustu, siis samas see tolleaegne suhtumine näitab, et juba tuhandeid aastaid tagasi peeti praktilisi oskusi tähtsamaks kui kaunite kunstide harrastamise võimekust.

Eks asi ole selles, et kaunid kunstid on eelkõige hobi iseloomuga. Kunst ei tooda midagi praktilist, vaid aitab ühelt poolt harrastajal end välja elada ja kunstiliselt teostada, teisalt saavad raske töö tegijad õhtul teatris lõõgastuda või galeriis ilusaid pilte uurida. Ka seda peab silmas pidama, et kui insenerid, arstid ja mehaanikud peavad oma töös lähtuma kindlatest reeglitest, seaduspäradest ja normidest, siis kunstnikud võivad enda inspiratsioonivoogu tõlgendada, kuidas vaid tahavad. Kui sillainsener peab higistama mõttega, et äkki kukub tema projekteeritud sild kokku ja hulk inimesi saab hukka, siis popmuusik saab nullriski juures edetabelite vallutamisest unistada.

Kui saabus koroonaviirus, siis pidi viiruse leviku tõkestamiseks liikumispiirangud kehtestama. Politsei, tuletõrje ja kiirabi varustati maskidega ja jätkati tööd. Kontorites hakati soosima kodukontori kasutamist ning kõik väiksema nohukahtlusega töötajad kupatati koju arvuti taha, aga töö jätkus. Söögikohad pidid kas ajutiselt uksed sulgema, klientuuri vähendama või uksed kinni panema. Näitlejad leidsid rakendust heakorratöölistena, reisisaatjatena jne. Muusikud istusid kodus, sest mingil momendil jäeti kõik kontserdid ära. Samal ajal elektrikud, ehitajad ja mehaanikud külastasid endiselt objekte, sest elektrit, vett ja muid mugavusi tarbitakse ka kriisi ajal ning neid tagavate vahendite hooldus on nende asjade lahutamatu eeldus.

Ametite hierarhia

On olemas selline asi nagu Maslow' püramiid, mis asetab inimese vajadused hierarhiasse. Hingamine on number üks asi, mida iga inimene eluks vajab, eneseteostus on alles viimane asi, kui kõik muud vajadused on rahuldatud.

Kõrvutame iga vajadusega ka vastavad ametid, mis neid tagavad:

Eneseteostus - kirjanik, kunstnik

Isikuvajadused - näitleja, laulja

Sotsiaalne - psühholoog, baarmen, õpetaja, lasteaiakasvataja

Turvalisus - politsei, sõdur, insener, toidu tootmistööline, mehaanik

Füsioloogilised - arst, päästetöötaja

Näeme, et baasvajadusi tagavad ametid on allpool ning eneseteostuslikud ametid on tipus. Leian, et näidete valikut peab ka natuke põhjendama.

Eneseteostust iseloomustavad kirjanikud ja kunstnikud, sest need ametid on äärmiselt ebaregulaarse või olematu sissetulekuga, samuti saavutatakse tunnustus enamasti peale surma. Olemuselt on need enda nägemuste raiumine teistele tajutavasse vormi ning elu praktiliste vajaduste rahuldamiseks siit midagi ei küündi.

Isikuvajadust iseloomustavad näitleja ja laulja, sest need on ametid, millega saab reaalselt raha teenida, kuigi ebaregulaarselt ja vähe, kuigi üksikud tipptegijad saavad roppu raha. Tegu on meelelahutusega, mida tarbitakse üldiselt vaid siis, kui kõik muud elulised aspektid on kombes. Elu praktiliste vajaduste vajaduste rahuldamiseks tilgub siit tasandilt ehk natuke motivatsiooni.

Sotsiaalset iseloomustavad psühholoog, baarmen, õpetaja ja lasteaiakasvataja. Need ametid on suhtleva loomuga ning suunavad inimese vaimset arengut. Praktilisi külgi on hulgi, olgu selleks siis kellegi mure ära kuulamine, nõu andmine või järeltulevate põlvede kasvatamine korralikeks kodanikeks.

Turvalisust iseloomustavad politsei, sõdur ja reaalkallakuga töölised, sest lisaks seadusliku korra tagamisele peab töös hoidma ka tehased ja infrastruktuuri, mis kuuluvad kõik tänapäevase elustandardi tagamise juurde. Äärmiselt praktiline valik, kuna toit peab lauale tulema, lamp peab põlema, maja peab enne karmi talve püsti saama ning vesi peab iga ilmaga kraanist voolama.

Füsioloogilist iseloomustavad arst ja päästetöötaja, kuna nendest sõltub sõna otseses mõttes teiste inimeste elu. Kõige praktilisemad ja vajalikumad ametid, kuna aeg-ajalt on vaja põlevast majast vanaproua välja tuua, haigust peab korrektselt ravima, hullemal juhul peab kedagi kiirelt elustama.

Saame järeldada, et nn sinikraede ja reaalkallakuga ametid on esiteks kõige olulisemad ning teiseks ka kõige keerulisemad. Kusagil valgusküllases katusestuudios on palju mõnusam kaunist sinilille maalida kui rongi alla jäänud verest tühjaks voolavat jalgadeta last oma käte vahel hoida.

Elu suunab meid ise

Üle pika aja kohtusin ma vana sõbraga. Oli teada, et ta oli kogu elu näitlemisega tegelenud ning kultuurse inimesena ka ülikoolis eesti kirjanduse eriala lõpetanud. Tundsin end ta kõrval täieliku matsina, kes ma tõmban päev otsa arvutis jooni ning teatris ei käi. Tema aga tunneb teatrielu läbi ja lõhki, valdab eesti kirjanduse alustalasid ning ma suudan vaid vaevu kujutleda, kui sisukaid ja keerukaid arutelusid ta üliõpilaskorporatsioonis teiste haritud inimestega maha on pidanud. Ta on igati intelligentne, laia silmaringiga ja hästi haritud kultuurne inimene, kes pea igapäevaselt ka ise kultuuri loob.

Siis jõudis jutujärg ta eluviisini. Ta üürib korteris üht tuba, põles kirjanduse õpetajana läbi ning jätkab varsti sibina samas hullumajas, kus tal töö mõne aasta eest pooleli jäi. Positiivse poole pealt leidis ta, et pikad vahetused annavad talle palju vabu päevi, mida siis vabakutselise teatriga sisustada. Lisaks ütles ta mulle alla keskmise jääva palgasumma, millest talle õnneks täpselt jätkus, sest ta ei vajavatki rohkem.

Rõhutan, et ma ei laida tema eluviisi, sest see ongi selline hipilik kunstihinge-elu, mida ta armastab elada. Just teatriga tegelemine täidab ta hinge õnnega ning kõik muu jääb tagaplaanile. Samuti on ta rahul, et tal puuduvad igasugused laenud ja muud kohustused. Ma soovin öelda seda, et karjääri valikul tuleb ka edasine elu läbi mõelda, sest karjäär sunnib teatud mõttes ka kindlat elustiili peale (mõelgem näiteks veokijuhidele). Mu sõbrale selline põnevust täis elu sobib, aga tunnistan ausalt, et ma ise oleks tema asemel juba ammu hullumajas, aga mitte sibina. Kunagi proovisin isegi midagi radikaalselt erinevat teha, aga veoautojuhi töö šokeeris mind liigselt, mistõttu naasin kontorisse arvuti taha.

Kui ilusad vidinad, võimsad autod ja isiklik elamispind jätavad külmaks, siis saab reaalainetest loobuda ja keskenduda oma mina väljendamisele. Kui väike sissetulek, ebakindel tulevik ja tilluke elamine väga ei köida, siis tasub kaaluda reaalsuundi. Samuti peaks mõtlema selles suunas, kas on võimalik millegagi lõputult tegeleda. Näiteks profisportlased lähevad üsna varakult erru ning ehitajad kannatavad hilisemas eas tervisehädade käes.

Lõppude lõpuks elame iseenda jaoks ning rõhume elus asjadele, mis meile olulised on. Ma pean oluliseks stabiilsust, mugavust, edasipürgimist ja jõukust, seega valisin reaalse tee. Mu sõber peab oluliseks kunstilist eneseväljendamist, teatrit, köidikute puudumist ja laenuvaba elu, seega otsustas ta emotsionaalsel teel astuda.

Minu üsna kuulikindel retsept praktilise karjääri valikul on järgnevatele küsimustele "jah" vastamine:

Kas ma naudin seda ala?

Kas ma oskan seda ala või saan töö käigus selle ala jaoks vajalikud oskused omandada?

Kas selle ameti puhul saab isiklikult areneda ja/või karjääri teha?

Kas see amet on stabiilselt üle keskmise tasustatud?

Kas selle ameti järgi on tulevikus nõudlust?

Kas ma olen võimeline seda tööd ka mõne aastakümne pärast tegema?

Kas ma suudan seda tööd vajadusel ka 80aastaselt teha?

Loomulikult pole me keegi oma karjääriga laulatatud. Alati on võimalik uusi ameteid proovida, rääkimata lisaoskuste juurde õppimisest. Karjäärivaliku muudab kauniks just see, kui ollakse sellega ise rahul ning enda valikut kahetsema ei pea. Inimesed ja nende ootused on erinevad ning just seetõttu tulebki ette mõelda ja teha just selline valik, mis ennast rahuldab. Lihtsalt asi on selles, et mõnede sammude ja otsuste mõju võib kaugesse tulevikku ulatuda, mistõttu peabki igaüks oma elu ise strateegiliselt planeerima, eeldusel, et soovitakse olla õnnelik.

Kaalulangetamise süstid

Olen terve elu liigse kehakaaluga maadelnud. Olen proovinud nii trenni teha, toitumiskavasid järgida, dieete pidada kui ka kaloreid lugeda. Mingil määral need asjad toimivad, aga need vajavad erilist motivatsiooni, ränka tööd, järjekindlust ning lõpuks peale kurnatust tulevad kilod ikkagi tagasi.

Aga on üks põnev asi, mida hakkasin enda peal katsetama. Olen selle tulemusi juba hea sõbra peal ka näinud, kes üsna lühikese ajaga üle 10 kg maha on võtnud. See pole mingi imeravim, mis kogunenud rasva põletab, tegemist on insuliinipõhise süstiga, mis võtab hoopis söögiisu ära. Ehk sisuliselt on see paastumistööriist.

Toimimise põhimõte on lihtne, sest suure kehakaalu tegelikuks põhjuseks on see, et sisse söödud kalorite hulk ületab ära kulutatud kalorite hulka.

söödud kalorid - kulutatud kalorid > 0, kehakaal tõuseb

söödud kalorid - kulutatud kalorid < 0, kehakaal langeb

Süst tekitab täiskõhutunde, mistõttu ei teki vajadust üle õgida, rääkimata kontrollimatust näksimisest. Nii saab magu rahulikult tagasi normaalsesse mõõtu venida, nii et peale ravikuuri lõppu saabub täiskõhutunne juba siis, kui on ära söödud normaalne portsjon. Kui magu on välja veninud, siis on paratamatu, et suhu rändavad lisaampsud, mis ületavad keha vajadusi ning need talletuvad liigsete kilodena.

Mida süstimine endast kujutab?

Tegu pole klassikalise süstlaga, mille otsas on ähvardav 5 cm pikkune piik. Pakend ja süstlake on väheke glamuursemad kui süstiva narkomaani varustus. Voolujooneline süstal peidab endas 4 individuaalset doosi. Iga korra jaoks tuleb otsa keerata ka umbes paarisentimeetrine peenike nõel. Süstimise alustamiseks tuleb süst rullikust üles keerata, kuni aknasse saabub doosi suurus. Naba ümber asuv pekimass peenikest nõela tegelikult pea üldse ei tunnegi, rääkimata mingist valuaistingust. Protsess on mugav, valutu ja kiire.

Kust süste leida?

Süstid pole Eestis otseselt keelatud, aga neid väga ei reklaamita ka. Ma ei mäleta täpselt, mida arst selle kohta rääkis, aga see oli seotud mingite puuduvate Euroliidu sertifikaatide ja heakskiitudega. USA-s pidi see samas populaarne ja tavaline ravim olema, nii et päris voodoo kama see vast pole.

Tegemist on retseptiravimiga, mistõttu niisama apteeki marssides neid ei kätte anta. Kõigepealt peab perearsti jutul käima, oma söömisharjumustest pajatama ning lõpuks ka vere- ja uriiniproovid andma. Alles siis, kui suguvõsas ja loomulikult endal pole suhkruhaigust ning muid vastunäidustusi, kirjutatakse ravimi katsepartii välja, minu puhul 0,25 mg doosid.

Pärast kuu aega kestvat kuuri peab uued analüüsid andma ning kui kõik kombes, siis saab suuremad 0,5 mg doosid ja hiljem juba 1 mg. Muidugi lähenetakse igale inimesele individuaalselt ning numbrid ja tingimused võivad varieeruda.

On siin ka mingi aga?

Ilmselt üks põhjus, miks selle kasutamine Eestis väga massiline pole, on see, et ravimite ostuga ei kaasne mingit toetust. Kirjutamise hetkel oli ühe kuu pikkuse kuuri täishind 88 eurot kopikatega.

Samuti ei anta mingit garantiid - kaal võib langeda äärmiselt aeglaselt või üldse mitte. Peab arvestama, et iga inimese keha reageerib ravimile ja paastule erinevalt.

Ometi tunnen ma massiivset optimismi, sest eespool nimetatud kalorite saldo põhimõtte järgimine on mulle minevikus päris häid tulemusi andnud. Tookord pidin ma end jõuga maitsvatest toitudest eemale rebima ja suurt nälga kustutasin minu jaoks mitte nii hea maitsega salatite sisse vohmimisega. Lõpuks oli mul salatitest nii kopp ees ning tahtsin taas kogeda maitseelamusi, millest nii kaua eemal olin viibinud. Muidugi hakkas ka kaal taastuma.

Kuna seekord ei teki mul ilmajäämise tunnet ja haiglast iha keelatud roogade vastu, siis on suurem lootus tervislikumale ja jätkusuutlikumale kaalule. On ikka tohutu vahe, kas toit on keelatud või pole see lihtsalt enam ihaldusväärne.

Hall kardinal: Võimuküsimus

Klassikaline valitseja ideaal

Võim pole mingi selline asi, mida niisama huvi või nalja pärast kätte võtta ja sellega meelelahutuseks mingit hookuspookust korraldada. Võim on äärmiselt delikaatne tööriist, mida võivad kasutada vaid need, kes oskavad sellega midagi produktiivset ette võtta. Oma olemuselt on võim isiksuse laiendaja, sest võimu omaja viib esmajärjekorras ellu just temale olulisi ideid ja lahendusi. Oskamatute ja/või vaimselt tasakaalutute inimeste käes võim korrumpeerub ning sünnivad väärastunud nähtused. Vaimselt tasakaalukate inimeste käes käitub võim instrumendina, mis loob vajalikke ja elujärge edendavaid nähtusi.

Siit järeldub, et valitsejal peab olema sisemine seadusteülene moraalikoodeks, mis teda abistaks. Hästi välja arendatud moraalitunnetus seiskab juba eos kõik koletud ideed, mille elluviimine sobiks valitsejale kui indiviidile, kuid mõjuks rahvale laastavalt. See tähendab seda, et valitseja mõtteviis peab peegeldama kogu rahvast kui tervikut, mitte teda kui ahnet indiviidi. Valitseja peab lähtuma arusaamast, et rahva paranev eluolu parandab ka tema isiklikku eluolu ning need asjad peavad olema omavahel seoses. Kui võrrandist ei õnnestu eemaldada egoismi, siis võib mõelda ka nii, et rahva parem elujärg toidab majandust ning võimsam majandus avab valitsejale suuremaid võimalusi eneseteostuseks. Näiteks puudub igasugune loogika, kui nälgiv rahvas vireleb elu ja surma piiril, samas kui valitseja ehitab endale vägevat isiklikku lõbustusparki. Mida ta järgmisel aastal kidura maksuraha eest endale lubada saab, kui selleks ajaks on pool rahvast nälga surnud?

Seadused, mood ja poliitilised suunad muutuvad, samas mõned asjad jäävad alati samaks. Universum jätkab lähiajal oma paisumist. Maa tiirleb ümber Päikese. Inimene vajab eluks õhku, vett ja toitu. Järelkasvu loovad ainult mees ja naine. Inimene eelistab istuda pigem pehmel toolil, mitte naeltel. Samaväärsete tingimustega tööpakkumiste puhul valib inimene reeglina suurema palgaga töö. Valitseja mõistab neid tõsiasju ning lähtub objektiivsest tõest. Valitseja taipab, et kui elevandile gepardi muster peale joonistada, ei muutu londiline kiireks sprinteriks. Valitseja suudab orienteeruda ajas ja ruumis ning eristada tõde umbluust. Valitsejal peavad olema nii loogiline taip kui ka parajalt laiad teadmised, vältimaks manipulatsioonide ohvriks langemist. Kui laialt naeratav nõunik soovitab valitsejal pea ahju pista, tasuks enne järgi mõelda, kelle huve see teenida võiks.

On paratamatu, et valitsejaks sobivad pigem kogenumad inimesed. Noortel pulbitseb hinges teatav rahulolematus, ebakindlus ja soov end tõestada. Noortel pole täielikult välja arenenud nii mõõdukus, väärikus, au kui ka ohutunne ning sageli kiputakse tagajärgi valesti hindama. Ettevaatliku kaalutlemise asemel tormatakse pea ees seiklustesse, saatjaiks sageli õnnetused. Elukogenumad inimesed seevastu on oma "sarved" maha jooksnud ning suudavad näha maailma rahulikuma ja kainema pilguga. Kui noored kipuvad unistama utoopiast (vabadus, vendlus, võrdsus), siis kogenumad indiviidid näevad selliste ideede vajakajäämisi, märkavad nende ajaloolisi veriseid mustreid ning ei kipu sellest lähtuvalt sääraseid radikaalseid ettevõtmisi teostama, keskendudes pigem aeglasemale, aga kindlale "tootlusele". 

Valitseja peab une pealt teadma, et kui miski tundub liiga hea, et olla tõsi, siis seda see tõenäoliselt ongi. Kui firma võib endale pankrotistumist lubada, siis riigi puhul on selline asi välistatud. Koondatud töötajad hakkavad uusi töökohti otsima, aga pankrotistunud riik ei taga enam oma rahva ellujäämist, jäädes teiste riikide meelevalda. Valitseja teab, et tema rahval on vaid ainuke riik; praegustes oludes pole võimalik kusagil mujal puhtalt lehelt uut riiki alustada.

Valitseja mõtleb riigist ainult igavikulises mõõtmes. Tõsi, ükski riik pole igavene, sest viimaks lagunes ka võimas Rooma impeerium. Asi on selles, et me ei tea, palju meie riigil aega on, aga peame arvestama, et meie järeltulijatel võib riigi ressursse vaja minna ka 100, 1000 või 10000 aasta pärast. Valitseja ei või lubada endale luksust elada nii, et homme tulgu või veeuputus.

Inimese psühholoogilised omadused

Et valitseja saaks arendada vajalikke iseloomujooni ja teadmisi, peab ta olema teadlik, mis instinktid ja psühholoogilised omadused inimesel kui elusolendil on. Inimese peamised omadused on ellujäämisinstinkt, ahnus, paljunemise vajadus ja patustamise soov. Lühidalt öeldes soovib iga indiviid enda elu kindlustada, pikendada ja võimalikult mugavaks muuta.

Tavaline tasakaalutu inimene, kes pole endas eraldi empaatiat ja tahtejõudu arendanud, ei sobi valitsejaks, sest sellele positsioonile saades hakkab ta instinktiivselt enda isiklikku heaolu kindlustama, millele annab hoogu loomulik ahnus, nii et alamatele jäävad vaid raasukesed. Pole juhulik, et just keskajal suutsid kuningad end kõige paremini talitseda ning neid hoidis vaos ka kaugele arenenud autunne, sest sel ajal kasvatas kirik inimesi vooruste raamides elama ning hoiduma surmapattudest. Samuti kasvatati tulevasi valitsejaid lapseeast saadik olema aulikud, vaprad, armulised ja õiglased. Pole tähtsust, kas kirikul ja religioonil oli jumala olemasolu suhtes õigus või mitte, aga säärane mehhanism suutis inimestes välja tuua nende parimad omadused.

Mitmete tegurite koosmõjul on tänapäevaks kiriku roll lääne ühiskonnas taandunud ning sobilikku valitsejakandidaati on äärmiselt raske leida. Meie kõigi surmapattudele allumine ja kartmatus kõrgemate jõudude ees saboteerib juba eos võimalikke katseid olla hea ja õiglane valitseja. Võime järeldada, et seoses kiriku mõju taandumisega on saanud ümber ka ainuvalitsejate ajastu.

Erinevad valitsemisvormid

Tuleb ära märkida, et kapitalism ja kommunism on pigem majandussüsteemid, seega nendel me pikemalt ei peatu.

Autokraatia - ühe isiku võim, näiteks diktatuur ja monarhia.

+ kiire reageerimine

+ otsuste ühtsus ja massi homogeensus

+ valitseja suur kogemus

+ üks tugev valitseja on rahva ühendajaks

- vahendid koonduvad kitsa ringi kätte

- valitseja tujude meelevallas elamine; valitsejal võib kaduda huvi rahva käekäigu vastu; etteaimamatus

- üksikisikust valitseja teeb paratamatult vigu, sest ei oma detailset ülevaadet kogu riigist

- puudub mehhanism valitseja vahetamiseks, mis võib viia veriste ülestõusudeni

- ebaefektiivsus mikromajandamise läbi

Ebapädevate näited:

Natsi-Saksamaa - kuigi Hitler turgutas Saksamaa majanduse sõjatehnika tootmisega üles, kukkus ta strateegi ja kindralina läbi, sest riigi toimimise skeem oli ekspansiivne röövvallutamine; ta ei kuulanud oma nõuandjaid, vaid juhtis puudulike teadmistega suuri vägesid; juutide hävitamisega meelestas ta kogu maailma Saksamaa vastu; oleks Hitler tankide asemel näiteks autosid, raadioid ja eramaju tootnud, oleks meie ajalugu kõvasti teistsugune.

Põhja-Korea - Kimid mikromajandavad oma riigikest, tungides iga kodaniku eraelusse, lubamata neil ise oma elu reguleerida; mikromajandamine ei jõua ilmselgelt igasse nurka ning riigijuhtide kehvakesed teadmised looduse toimemehhanismidest on taganud majandusliku suluseisu.

Mao Zedong, Pol Pot - idee tappa miljoneid "klassivaenlasi" lõppeb alati "hästi"; riigid vaevlesid agraarmaadena veel mitu aastakümmet peale suurte juhtide surma.

Demokraatia - inimeste võim, ka ohlokraatia (masside võim).

+ enamuse tahte arvestamine

+ üksikisiku tagatud turvatunne, kõrgem moraal

+ sõna- ja arvamusvabadus

+ iga üksikisiku teoreetiline võimalus valitsemises kaasa rääkida

+ isereguleeruv automaatne süsteem

- sisuline otsustusvõimetus, kuna peab kõigiga kokkuleppele jõudma

- aeglane otsustamisprotsess, eriti ohtlik kriisiolukorras

- tavakodaniku jaoks piirdub valitsemine kord 4 või 5 aasta tagant hääletamisega

- valituks osutuvad eelkõige rikkamad ja endast parema mulje loojad, kellest saavad elukutselised karjeristid

Ebapädevate näiteid:

Silmatorkavat näidet on raske välja tuua, aga kõiki demokraatlikke riike iseloomustab populistide esiletõus ja hedonistliku elustiili eelistamine rahvusliku julgeoleku tagamise asemel (eriti Lääne-Euroopa). Suureks probleemiks on lühikeste valimistsüklite tõttu juurdunud võimurite lühinägelik perspektiiv.

Oligarhia - väikese priviligeeritud grupi võim. Siia alla kuuluvad mitmed spetsiifilised valitsemisvormid nagu näiteks aristokraatia, meritokraatia, plutokraatia, tehnokraatia ja teokraatia.

+ teatud ihaldatud omaduste reljeefne väljatulek

+ etteaimatav valitsemissuund

+ tugev poliitiline kontroll, konkurendid ei saa juba saavutatut ära lõhkuda

- vahendid koonduvad kitsa ringi kätte

- priviligeeritute huvid viivad kõrge korruptsioonitasemeni ja kartellikokkulepeteni, mis tavakodaniku elukvaliteedile laastavalt mõjuvad

- puudub vahend valitsejate vahetamiseks

- otsustamisprotsessi on kaasatud vaid väike eluvõõras grupeering, mis ei tunne suurte rahvahulkade tõelist eluolu

Ebapädevate näiteid:

Vene Föderatsioon - 1990ndate Venemaad iseloomustas demokraatia läbikukkumine, mis moondus oligarhiaks koos paraja annuse autoritaarsusega. Muidugi oli seal peamiseks põhjuseks juba mongolite ajal Vene ühiskonda põimunud korruptsioon, aga NSVL-ist peremeheta jäänud suured varandused meelitasid kohale saamamehed, kes olukorda sugugi ei parandanud. Et rahvuslik rikkus on teisendatud superjahtide ja välismaiste villade kujule, on riik jäänud arengus toppama, omandades paljude silmis ka läbikukkunud riigi (failed state) staatuse.

Pakutavad alternatiivid

Meritokraatia - täitevvõimu teostavad ametnikud valitakse ametikohale nende võimeid ja oskusi hinnates.

Tehnokraatia - täitevvõimu teostavad ideoloogiliselt neutraalsed tehnilised eksperdid, kes lähtuvad otsuste ratsionaalsusest, mitte poliitiliste gruppide huvidest.

Tehnokraatia sümbol.

Sellised valitsemisvormid eeldavad, et otsustavatele ametikohtadele kehtivad ranged nõudmised, mis on avaliku konkursi eelfiltriks. Tähtis pole sealjuures vägev reklaam ja libe lobitöö, vaid paks CV ja aastatepikkune kogemus oma erialal, täpselt nii, nagu harilikul tööturul. See välistab aferistlike kalduvustega karjäristide sattumise sinna, kus nad oma oskamatusega palju kahju korda võivad saata. Sel juhul ei tuleks kõne allagi näiteks sellised juhtumid, kus riigikokku pääsevad oma kuulsust kasutavad lauljad ja näitlejad või kaitseministriks pannakse keegi, kes pole isegi ajateenistuses käinud. Nagu ajalugu näitab, siis kehv sillaprojekteerija võib saata surma 100 inimest, aga kehv poliitik koguni miljoneid. Ometi kehtib projekteerijale eluaegse õppe põhimõte ja kohustuslik kutse taastõendamine, samas kui poliitikasse astumiseks piisab vaid populaarsusest ja suurest rahakotist.

Meritokraatia ja tehnokraatia ülesandeks on tagada valitsejate oskuste pagas, et otsustamisel ei jääks asi teadmiste puudumise taha. Kuna juhtivate ametikohtade hoidjatel on komme jätta endast alati asjalik mulje ja iga hinnaga oma reputatsiooni kaitsta, võidakse silmagi pilgutamata teha kahjulikke otsuseid. Teadlaste mentaliteet on mõnevõrra erinev, sest nende primaarseks huviks on selgitada välja tõde, isegi kui see tähendab kogu maailmale oma eksimuse tunnistamist.

Muidugi on meritokraatial ja tehnokraatial omad puudused, aga nende valitsemisvormide pakutavad printsiibid võiks olla aluseks tuleviku valitsemisvormidele. Ajad, kombed ja tõekspidamised on pidevas muutumises ning valitsemisvormid kipuvad seetõttu aeguma. Ongi paras aeg midagi uut sünteesida, mis tuleviku väärtustega ühilduks.

Kütuse hind ja maailmaturu hind kui lahutamatud sõbrad?

Leidsin ühe vana kütusehindade graafiku, mis tekitas paratamatult küsimusi. Paneme selle graafiku kõrvuti maailmaturu hindadega barreli kohta.

Kütusehinnad 2007-2018 (ohtuleht.ee)

Maailmaturu hinnad barreli kohta 2007-2018 (macrotrends.net)

Naftabarreli hind püsis sel ajal tihti 120 ja 60 dollari ligi, kütusehinnad olid tollal kusagil 1.00-1.30 eur/l vahel. Vaatame nüüd värskemaid hindu.

Maailmaturu hinnad barreli kohta 2018-2022 (macrotrends.net)

Bensiinijaamas olen märganud, et huvitaval kombel on meil hinnad 2.20 eur/l. Eelmisi graafikuid vaadates taban end imestamast, kuidas suudeti 120 dollarilise barrelihinna juures kütusehind 1.30 eur/l juures hoida. Muide, juuni lõpus aastal 2022 oli barreli hind 110 juures. Jah, Vene Föderatsioon on süüdi agressioonisõja vallapäästmises ja kütusehinna tõusus, aga kas venelased on süüdi ka kütusefirmade ahnuses?

Lahendus on lihtne - kui me siin juba ahnelt kütusehindu tõstame, saaks sama lihtsalt ka kütusekettidele kui strateegilise vara müüjatele ülemise piirhinna kehtestada, pidurdamaks poekaupade kallinemist.

Rahvas kui impeeriumi nurgakivi

On teada, et impeeriumi ajaline kestus sõltub sellest, kuidas selle kodanikke koheldakse.

Miks Briti impeerium ja NSVL nii ruttu lagunesid? Miks kestis Rooma impeerium üle 1000 aasta ning kuidas praegune USA aina võimsamaks muutub?

Et asja paremini selgitada, toon sisse kaks mõistet - "Borgi tüüpi" ja "eneseteostuse tüüpi" impeeriumid. Olgu mainitud, et tegu on kahe äärmusega ning impeeriumid on tegelikult nende kahe segu. Tegeliku jaotuse otsustab seega segu vahekord.

Borgi tüüpi impeeriumid

Borg on ulmeseriaalis Star Trek pahalaste rolli kehastav küborg-tulnukate rass, kes ohvreid endasugusteks muudavad. Uute ressursside kiretu endasse imemine ja hüüdlause "vastupanu on mõttetu" ilmestavad nende mentaliteeti kõige paremini. Borgi tüüpi impeeriumid saavutavad oma tahtmise toore jõu ja kõrgemalt arenenud tehnoloogia kasutamisega. Neil puudub laienemise ja paljunemise kõrval tihti kõrgem eesmärk, mistõttu meenutavad nad bakterikolooniat, mis hoogsalt kuni katseklaasi servani paisub. Borgi tüüpi impeeriumites on ühiskond korraldatud range hierarhia põhiselt, mille ilmsemaks näiteks on kastisüsteem, kus kodanikke eristatakse mingi tunnuse alusel ning koheldakse erinevalt.

Märksõnad: agressiivsus, laienemine, eesmärgitus, kvantiteet, hall mass, kastisüsteem, kohustuslikkus

Briti impeerium vallutas kõrgema tehnoloogia, kohalike liitlassuhete ja mereteede abil umbes veerandi kogu maailmast. Allasurutud rahvastel ei jäänud esialgu muud üle kui uue peremehe diktaadile alluda ja räpast orjatööd teha. Briti kõrgklass aina kosus, kui alistatud rahvad kullakaevandustes ja põldudel küürutasid. Rassism ja apartheid tõmbasid ühiskonda selged jooned - kui inimene juhtus olema liiga tõmmu nahaga, olid tema karjäärivõimalused piiratud.

NSVL suurendas oma esimestel kümnenditel vägesid ja tormas siis II maailmasõja raames Euroopat vallutama. Kogu oma eksistentsi ajal terroriseeriti alamaid nii Gulagi saatmise kui ka mahalaskmisega. Õnnetu tavainimene eksisteeris kui mollusk Pireuse lahes, silmapiiril ootav kommunism pidevalt eest ära silkamas. Ainult režiimile lojaalsed saamamehed võisid nautida luksust ja heaolu, mis vaevu pearivaali USA tavakodaniku tasemele küündis.

Igasugused piirangud, keelud ja repressioonid segatuna lootusetu perspektiivitusega süvendasid rahulolematust. Mõlema impeeriumi puhul vastandus arvuliselt pisike, aga pururikas kõrgklass massidele, kes enda töö vilju nautida ei saanud. Üle jõu käivad riigi ülalpidamise kulud ja revolutsioonid lagundasid halastamatult need suured impeeriumid.

Ära tasuks mainida ka Mongoli impeerium ja Natsi-Saksamaa. Mõlemaid riike iseloomustas äärmuslik jõhkrus vallutatud rahvaste suhtes ning selle asemel, et riike täiustada, oldi pidevas sõjamentaliteedis ja üritati pidevalt naabermaid juurde vallutada. Mongoli impeeriumis puudus sisuliselt teadus ja areng ning allutatud rahvaid hoiti mässamast tänu toorele terrorile. Natsi-Saksamaa veetis pool oma eksistentsist II maailmasõjas, pani toime holokausti ehk juutide ja muude "ebavajalike" isikute tööstuslikul tasemel massimõrva. Mongolite riik lagunes sisemise võimuvõitluse tagajärjel, natside "1000-aastane riik" suruti sõjaliselt põlvili. Mõlema näitel mäslesid kurjus ja vägivald vaid üürikest aega, aga siis põlesid mõlemad "projektid" suure leegiga maha. Inimesed ei tahtnud juba tollal neis riikides elada, samuti ei unista valdav enamik inimesi nende impeeriumite taastamisest.

Eneseteostuse tüüpi impeeriumid

Eneseteostuse tüüpi impeeriumitel on mingi kõrgem ideaal või unistus, mille poole püüelda. Laienemine ja ressursside kogumine on pigem vahenditeks selle suurema idee teostamisel, mitte eesmärkideks omaette. Võimaluse korral eelistatakse sõjalise jõu asemel pehmet jõudu või mõjuvõimu kasutada. Ihaldusväärne ja populaarne kultuur levib üle riigipiiride, nii et rivaalide alamad matkivad vabatahtlikult eneseteostuse tüüpi impeeriumi eluviise. Sellistes impeeriumites on mugav ja turvaline elada; meelelahutus ja hedonism moodustavad elust suure osa. Oluline on see, et kõigil kodanikel on edu saavutamiseks võrdsed võimalused, mida nahavärv, sugu ja usutunnistus suuresti ei mõjuta. Sisse rändavad välismaalased (või barbarid) soovivad nendest hüvedest osa saada ja käituvad vabatahtlikult nii nagu impeeriumis kombeks.

Märksõnad: pehme mõjuvõim, unistus, kvaliteet, mitmekesisus, võrdsed võimalused, vabatahtlikkus

Rooma impeerium kehtestas Vahemere piirkonnas enda ülemvõimu, kui üksteise järel rivaalid alistas. Rooma rahuga saabus ka õitseng, mis teisendus akveduktideks, sildadeks, gladiaatorite areenideks ja sotsiaalabiks. Esimest korda ajaloos võis tavainimene rahulikult elada, ennast üles töötada ja samal ajal moodsa elu luksusi nagu jooksvat vett nautida. Mitmed barbarrahvaste alamad riietusid nagu roomlased, rääkisid nagu roomlased ja elasid nagu roomlased. Teisiti öeldes - neist saidki roomlased. See sai võimalikuks tänu sellele, et alistatud rahvaste juhid jäeti võimule ning vastandumise asemel asuti assimileeruma. Nahavärv või päritolu polnud takistuseks, kui inimene Rooma ühiskonna redelil tõusta soovis, piisas truudusest riigile. Muidugi oli Roomas ka apartheidi üks versioon ehk orjandus, aga see iseloomustas tollal kogu tuntud maailma. Neil, kes orjastaatusesse ei langenud, oli võimalus ühiskonnas läbi lüüa, aga kui palju korruptsioon seda võimaldas, oli muidugi iseasi.

USA alustas üsna metsiku kolooniana, kus põliselanikke väga julmal moel tapeti ja mujale peletati, aga transformeerus aja jooksul Borgi tüüpi riigist eneseteostuse tüüpi impeeriumiks. Rassism on tänagi probleemiks, aga 20. sajandi teisel poolel astuti võrdsete võimaluste nimel äärmiselt suur samm, mistõttu sarnaselt Roomale pole kodaniku päritolu ühiskonna tõusuteel määrav. USA-s hinnatakse indiviidi töökust ja südikust; kodanikud püüdlevad American Dream'i täitmise suunas. Tõsi, viimastel kümnenditel on selle realiseerimine aina raskemaks muutunud, aga võrreldes kastisüsteemidega on seal ikkagi ülim vabadus ja potentsiaal isikliku edu ja õnne otsinguteks.

Järeldus

Loomulikult ei kesta ükski riik igavesti, aga impeeriumites, kus koheldakse alamaid erinevalt, tekivad sisemised pinged ning ühiskondlik haprus viib kiirema purunemiseni. Sellepärast ongi suuriigid ja impeeriumid separatismi suhtes äärmiselt vaenulikud ja otsivad viise selle mahasurumiseks. Kui impeerium on langusfaasis, siis annab just separatism sellele viimase saatusliku löögi.

Kui impeeriumis leitakse ja rõhutatakse pigem erinevaid gruppe ühendavaid jooni, siis kestab riik kauem. Et sellist riiki ehitada ja säilitada, peavad selle kodanikud leppima sellega, et eri päritolu kodanike harjumused, tõekspidamised ja uskumused segunevad unikaalseks kultuuriks, mis asendab traditsioonilise "pärismaalaste" oma.

Kõike ei saa korraga, seepärast peab iga impeerium otsustama, mis on selle väärtused ja tegema otsuseid selle põhjal, mis neid väärtusi kaitseks. Kui impeerium pakub tavakodanikule piisavalt palju häid asju, tekib tal ka soov seda riiki kaitsta, et saadused ei kaoks.

Siin tuleb tähelepanelik olla, sest ka kehva kohtlemisega võib tehislikult lojaalsust tekitada. Kuigi näiteks NSVL oli kurjuse kants, on huvitav jälgida, kuidas äärmisest vaesusest võrsunud kehvikute järeltulijad seda taga nutavad. Kuigi riik hävitas miljoneid inimelusid ning piinas ja vangistas teisi miljoneid, suutis riik anda äärmiselt vaestele üsna kehva pajuki, mis aga nende jaoks suurt edasiminekut ja stabiilsust kehastas. Kui "tavamaailma" inimene oli piltlikult öeldes harjunud 10 õunaga, siis pidevalt 1 õuna peal vegeteerinud vaesed rõõmustasid, kui nad äkki 2 õuna said ning loomulikult ei mõistnud 10 õunaga harjunud säärast vaimustust 2 õuna üle.

Samuti ei tasu alahinnata nostalgia jõudu, sest propaganda maalitud ilus pilt ja lapsepõlve näiliselt muretu eluetapp on lojaalsuse retsepti koostisosadeks. Kui info on äärmuslikult piiratud ja inimene ise ei teagi, et teda kehvasti koheldi/koheldakse, ei oska ta ka enda eest seista. Sellepärast ongi maailma kõige karmim diktatuur Põhja-Korea kui püssirohutünn, sest kui inimesed saaksid teada nende kallal toime pandud kuritegude tõelise ulatuse, siis langeks Kimide režiim õige kiirelt. Seda teemat iseloomustab kõige paremini natside võidu järgsest maailmast tehtud film Fatherland, kus holokausti ilmsiks tulek natside režiimi kukutas.

Lühidalt öeldes - kui inimesi koheldakse kehvasti ja nad on sellest ise teadlikud, siis impeerium kaua ei kesta. Kui inimesi koheldakse kehvasti ja nad seda ise ei tea, siis on võimalik impeeriumi hukkumist edasi lükata, aga selle hinda näeme 2022. aasta Ukrainas.