Olen mõelnud Mart Raukase ja Einar Laigna mõtiskluste peale, eelkõige suurehingeliste ja väiksehingeliste inimeste üle. Need on mõisted, mille kohta ei leidu internetis üldse infot, nii et ei jää muud üle kui pean mõttelõnga ise edasi arendama. Enne mõistete "kaaperdamist" püüan nende algupärased tähendused selgeks teha.
Doulos physikos - Fraas moodustub sõnadest "ori" ja "loomulik" ("looduslik", "instinktiivne", "füüsiline"). Raukase sõnul öeldi Vana-Kreekas nii orjahingega inimeste kohta. Selline inimene pole orjastatud selles mõttes nagu piraadid röövisid inimesi, vaid nad on sündinud orjahingega. Nad elavad hetkes, järgivad alati kõrgemalt tulnud soovitusi ja sulanduvad massi, lühidalt öeldes on nad konformistid.
Megalopsyche - Liitsõna moodustub kreekakeelsetest sõnadest "suur" ja "hing". See tähendab eelkõige seda, et inimene on endast õigustatult kõrgel arvamusel. Megalopsyche't ilmestab kristlaste jaoks eelkõige alandlikkus selles mõttes, et nähakse endast suuremaid protsesse nagu loodusseadused ja jumal. See tähendab, et üksikisiku ego ja tähtsusetus kahvatub universumi suuruse ja paratamatuse ees.
Ma soovitan, et kes tunneb, et ta väga kergesti solvub, lõpetaks selle kirjatüki lugemise. Eks me ju tea hästi, et solvutakse eelkõige selliste ebameeldivate asjade peale, mis inimese kohta 100% kehtivad, aga mida ei taheta nii endale kui ka teistele tunnistada. Soovin veel toonitada, et järgnev arutelu pole mõeldud kellelegi kehva tunde tekitamiseks, vaid ma kirjeldan pelgalt end ümbritsevat ühiskonda, nii selle häid kui ka halbu jooni. Samas, kes soovib endale ka teisi vaatenurki teadvustada ja teab hästi oma väärtust, sellele ei tohiks järgnev jutt mingit hirmsat traumat tekitada. Tunnistan, et ma isegi ei kuulu ühte kindlasse gruppi, vaid olenevalt päevast ja hetkelisest sisemisest valgustatusest kipun nende vahel laveerima.
Doulos physikos - asendatav töömesilane
See inimene on eelkõige rutiinne argitööline. Tema elurütm on rangelt paika pandud, olles sisustatud E-R kell 9-17 tööga. Õhtuti ollakse väsinud ning meelelahutuse eest hoolitseb teler. Vaba aeg ehk ajavahemik reede õhtust kuni pühapäeva õhtuni veedetakse sõpradega tina pannes, jalkat vahtides või hobidega tegeledes. Selline inimene elab intensiivselt kaasa telesarjade tegelaste juhtumistele ning spordivõistluste tulemustele omistatakse suurt tähtsust. Kui keegi võistleja esikoha saab, tähistatakse seda teleri ees samamoodi nagu oleks see ise saavutatud.
Paratamatult jäävad olulised asjad sööti. Kuna teler pakub võidutunnet, jäetakse ise võistlustel käimata ning kasvab kõht. Et teler üldse kodus olemas on, ei käida enam ka kinos. Naljakad, aga sisutud videod TikTok'is ja Youtube's panevad aja mitmekordse kiirusega edasi kihutama, mistõttu ei jää enam muudeks asjadeks aega, kuna ka järgnevaks tööpäevaks tuleb end välja magada.
Sellise ajaraiskamise tagajärjel avastatakse end peagi pensionilt ning hakatakse kiruma igakuist kehva toetussummat. Närune elu vanaduspõlves kipub kuidagi hääbuma ning surivoodil kahetsetakse kõiki neid asju, mis tegemata jäid. Lähedased ja tuttavad mälestavad lahkunud töömesilast võib-olla paarkümmend aastat, kuni ta unustusse vajub ning keegi uus tema jäänustele peale maetakse.
Doulos physikos armastab käske täita. Ta ei juurdle kunagi, miks ülemus just sellise käsu andis, sest iga käsk on täitmiseks, et palk välja teenida ja uuele kuupikkusele ringile pääseda. Silme ees terendavad rahanumbrid utsitavad paljusid selliseid inimesi ka ebameeldivamate tingimustega tööotsi vastu võtma, et naabrist parem olla ja mis seal salata, aina kasvavaid võlakoormaid püsti hoida.
Sellist inimest kipuvad kimbutama igasugused seljavalud, liigesehädad ja depressioon, mille põhjuseks on stressirikas töökoormus, ebakorrektne puhkus ja tervisele vähese tähelepanu pööramine. Abi otsitakse igasugustest imetablettidest, mis tekitavad sõltuvust ja kõrvaltoimeid. Peale aastaid igapäevast rohtude tarvitamist on keha nii kurnatud, et igasugusele eneseteostusele ja loomingule tõmmatakse juba eos kriips peale, sest lihtsam on "soma-uimas" (raamatus "Hea uus ilm" levinud narkootikum) telekat jõllitada. Mõned lootuse kaotanud inimesed pöörduvad meeleheites ka posijate ja muude soolapuhujate poole, kuna neil puudub täpsem arusaam, mida see seltskond endast kujutab.
Doulos physikos teab täpselt nii palju kui nõuab tema eriala, võib-olla natuke ka lisaks enda hobi teemal. Üldiselt piirdub tema maailm tema kodu, töökoha, kodu-töö teekonna ja mõne sõbra elukohaga. Globaalsed probleemid ja laiem maailm ei paku talle huvi, kuna nende üle juurdlemine pole piisavalt praktiline ning tema võimuses pole neid asju nagunii muuta. Ta näeb end kõige tähtsamana selles kitsas maailmas, mis moodustub tema vahetust ümbrusest ja inimestest, kellega kõige enam kokku puutub. Tema väikest mänguplatsi täidab kiivalt kaitstud maine ja habras ego, mida on äärmiselt kerge kahjustada. Ta langetab otsuseid teiste inimeste arvamuse põhjal, kuna ta peab säilitama staatust oma konnatiigis.
Rahasjade korrashoidmiseks mängib ta lotot, külastab kasiinot või võtab laenu, kuna investeerimine tundub liiga vaevarikas ja keerukas. Õppimisele ja lugemisele lööb ta käega, kuna see on liiga aeglane protsess, aga tema peab saama oma asjad koheselt kätte. Muide, lugemine on talle ka sellepärast vastumeelt, kuna raamatus kirjeldatud tegevuste elluärkamiseks peab omama kujutlusvõimet, mille rolli täidab juba palju mugavam teler. Tema muusikamaitse muutub iga aastaga, kohandudes raadiost tulevate uusimate hittidega, samas eelmiste aastate kuumimad lood ununevad nii sujuvalt, nagu poleks neid eksisteerinudki. Tema isiksus moodustub moetööstuse, meelelahutuse ja trendide reklaamitavast lahusest. Doulos physikos't defineerib see, et ta ehitab enda vaimsuse üles kaduvatele väärtustele, seetõttu keegi teda ei mäletagi.
Megalopsyche - kordumatu unistaja
Ta ilmutab end näiteks toidupoes, olles esimene, kes olemasolevast järjekorrast väljub ja just avatud kõrvalkassasse liigub. Halli massi sees saab teda kõige enam märgata kunstigaleriis, raamatukogus, looduses, kirikus ja silmaringi laiendaval seminaril. Teda saab eristada erineva oleku ja mõttelaadi kaudu, mis ei sobitu üldise mustriga. Tõelise anakronistina teeb ta juttu teemadel, mis ajaga kaasas käivale doulos physikosele mingit huvi ei paku. Kui töömesilane huvitub sporditulemustest, õhtusöögi retseptidest ja seriaalitegelastest, siis mõtiskleja jutustab maavälise elu võimalikkusest, ühiskonna tulevikuprognoosidest ja otsib universumi äärt. Töömesilane vahib alati tühja pilguga, kuidas megalopsyche ajaloolisi sündmusi ette loeb ja tänapäevaste juhtumitega paralleele märkab.
Töötamine on talle vaid vahend ellujäämiseks ja oma unistuste realiseerimiseks, mitte eesmärk omaette. Töö ja materiaalsed hüved on üks asi, aga tema sisemaailm hoopis midagi muud, sest megalopsyche väärtus ei põhine tema varanduse suurusel ja kõige uuemate vidinate hulgal. Kui ta kaotaks ka kogu oma vara, suudaks ta uuesti nullist alustada, sest tema teadmised, oskused, kogemused ja maailma mõistmine sellega ei kao. Tööl on ta reatööline, aga kodus raamatut kirjutades või lõuendile värve kandes kehastub ta seiklejaks, teadlaseks, riigijuhiks, filosoofiks või kelleks tahes.
Megalopsyche on alati sisemiselt vaba, olgu ta või vangikongis kinni, sest aheldatust kasutab ta näiteks asjade analüüsimiseks, milleks tal enne aega polnud. Ratsionaalselt kasutab ta alati ära kõik aja "ülejäägid" ja pausid, kasutades neid momente enesetäienduseks. Samal ajal, kui doulos physikos piinarikkalt igavledes mingit sisutühja tegevust otsib, uurib megalopsyche maailma avastamata saladusi ja mõtiskleb juba tuntud seaduspärade üle.
Ta ei järgi moevoole ja trende, vaid leiab üles asjad, mis talle olulised on ja kõige enam rõõmu pakuvad. Ta jääb enda lemmikutele truuks ka siis, kui ümbritsev keskkond otsustab neid asju põlgama hakata. Jah, temagi vajab vaheldust, aga ta ei vaheta paaniliselt igal aastal oma asju uute vastu, vaid püüab hooldada juba olemasolevaid ja nende eluiga pikendada. Teda võidakse pidada vanamoeliseks või kummaliseks, aga kuna ta teab, et oma unikaalseid vajadusi arvestades on tal oma eluvalikute suhtes õigus, siis teda see ei sega, pigem leiab selles teatavat tunnustust.
Tema pea on kui rahutu arvuti, mis pidevalt töötab ning tõeline stress hakkab teda kägistama siis, kui tal puuduvad vaimsed stimulandid. Selline olukord saabub siis, kui teda ümbritsevad töömesilased nii kirglikult täiesti tähtsusetuid teemasid lahkavad. Ta ei suuda mõista, mis tähtsust on sellel, kes viimase meistritiitli sai, võrreldes mõõtmatu ruumiga meie ümber, kust võib leida sääraseid nähtusi, mida me kujutledagi ei suuda.
Ta märkab erinevaid ajaloolisi seoseid ja näeb masside käitumises teatavaid mustreid, mis annab talle pea prohvetliku "ennustusvõime". Ta ise jääb tagasihoidlikuks ja põhjendab, et "ennustusvõime" on vaid laia silmaringi ja pideva analüüsimise resultaat ning midagi üleloomulikku selles pole.
Megalopsychet iseloomustab avatus uutele teadmistele ning arusaam, et inimkond ei jõua iial täielike teadmiste saavutamiseni. Sellepärast rakendab ta juurdluses teaduslikku meetodit, kuid samas ei põlga läbi töötada ka alternatiivseid allikaid. On tavaks, et enne oma arvamuse avaldamist viib ta end teemaga kurssi ja teeb selgeks iga osapoole seisukohad. Ta ei kipu liituma mingi osapoolega; näiteks vaidluses, kas vaimud on olemas, püüab ta jääda neutraalsele seisukohale, asudes pigem uurima, mis tingimustel need eksisteerida saaks, samuti mis asjaolud nende nende olemasolu välistavad.
Suure hingega inimene on idealist, kes loob visioonist võimalikult täiusliku versiooni ning võimaluse avanedes täiendab seda. Ta usub, et ühiskond peaks oma alusväärtusi modelleerima just igavikulise ideaali järgi, millele siis kindlalt lähenema hakata. Lisaks esteetilisele sobivusele peab tema ideaal olema ka realistlik ja töökindel, pidades vastu barbaarsemate ideaalide ja võltstootemite survele.
Kui megalopsyche kavandab midagi, siis asetab ta selle tervikusse ja näeb suurt pilti, kõikide asjade vahekorda. Detailid on tema jaoks pelgalt tähtsusetu nüanss, mida saavad lihvida temast paremate oskustega doulos physikos'ed. Ta mõistab, et kui suurusjärk on õige, saab asja kuidagi ikka paika loksutada, sest pole ju mingit kasu, kui detaili viimistlemisel selgub, et töötlemist vajas hoopis teine detail.
Tema kujutlusvõime paneb elama raamatute sisu ja värvib ära mustvalged pildid. Ta suudab näha olematut ja selle töömesilasele arusaadavaks muuta. Ta ühendab ära katkenud niidiotsad ja lõpetab puslepilte, rakendades fantaasiat ja loogikat. Ta suudab muudetavate algandmete põhjal oma ajus erinevaid aegruumilisi simulatsioone luua. Ta seisatab meditatiivselt ajaloolistes paikades, püüdes enda ümber tajuda aastasadade eest elanud inimeste kohalolu, sest ta on võimeline ajas "liikuma".
Suure hingega inimene mõistab, et ta pole maailmas üksi ning kõik vajavad samamoodi ruumi ja ressursse. Ta tajub, kui tilluke on ta võrreldes koduplaneediga ning kui olematu kübe on koduplaneet ise võrreldes galaktikaga. Ta mõistab, et inimene ei lähe universumile üldse korda, sest galaktikad jätkavad oma käiku meist hoolimata.
Kokkuvõtteks
Inimesed on erinevad ning meil kõigil on täita oma roll. On selge, et kõik ei saa korraga võistlusel esimest kohta või firmajuhid olla. Et ühiskond funktsioneeriks, peab igale tööle leiduma tegija. On vaja tegijaid, on vaja mõtlejaid, on vaja väljamõtlejaid. Ma ei soovi kellegi rolli kuidagi alavääristada, sest me oleme kõik unikaalsed ning järelikult saame me pakkuda ka erinevaid teenuseid. Ma ei liigitaks kedagi ainult ühte kategooriasse, vaid olen arvamusel, et teatud olude tagajärjel avalduvad meis erinevad omadused. Küsimus on pigem tasakaalus ehk kas veedetakse rohkem aega doulos physikos'ena või megalopsyche'na.
Meis igaühes toimub pidev võitlus nende kahe inimtüübi üle. Tihti jääb peale plastik- ja betoonmaailma rotike, kes hingetuna rattas sibab. Teinekord avastame endas jälle värvika kunstniku, kes maailmale vaheldust pakub. On selge, et ainult üheks tüübiks kehastumine pole lõputult jätkusuutlik, kuna hall hiireke toob leiva lauale, aga maailmaklassi filosoof võib lõpetada tänavanurgal tünnis elades. Samas peame meeles pidama, et halli hiirekese elu möödub eriliste suursündmusteta ja elu mõtet leidmata, aga ekstsentrik võib avastada enda jaoks nii mõndagi põnevat, mille nimel tasus üldse sündida.
