Kas olete vahel mõelnud, miks mõned inimesed hukatuslike suhete külge klammerduvad? Või miks teised kohe peale lahkuminekut endale uue kaaslase otsivad? Sarnaselt sellistele inimestele käitub ka Eesti riik, täpsemalt me ise, eestlased. Aga miks ei soovi me vabad olla, vaid vaevalt nn vallaliseks jäädes jookseme kiirelt uute ühenduste vahet? Alles rõhus meid NSV Liit, aga selle nähtuse aeg sai otsa, seega tekkis rahval nagu mingi kummaline kipitustunne, et midagi oli nagu puudu. 1980.-1990. aastatel laiali pudenenud Vene mõjusfäär pani Euroopa Liidu laienemisplaane kavandama.
Samal ajal, kui kõrgemad jõud plaane paika panid, olime me rahvana mitu aastat alkoholi- ja narkouimas veetnud ning kui meile äkki liitumiseks "erakordne" võimalus pakuti, haarasime sellest kiirelt nagu seniilne vanaproua Nigeeria printsi rahaskeemist. Jõukas Euroopa Liidus nägime kõikide meie hädade tempokat lahendajat, sest aastatuhande vahetuse paiku olime me vaese rahvana võrdlemisi hirmsas sopas - kõrge enesetappude arv, narkomaania, alkoholism, prostitutsioon, HIV, maffia ja vaesus.
Peale liitumist saabusime me nn tsivilisatsiooni - rahakraanid avanesid, teed ja hooned said värskenduskuuri, liidusisene reisimine muutus viisavabaks. Olime lausa nii optimistlikud, et soovisime kuuluda põhjamaade ja viie rikkama riigi sekka, sest kõik läks aina ülesmäge.
Ja ühendatud anumate süsteemis kallati ühte paaki äkitselt vedelikku juurde.
Bürokraatia. Direktiivid. Suhkrumaks. Pealesurutud inimvihkajalik sallivus. Intensiivne homopropaganda. Pagulaskvoodid ja inimkaubandus. Trahv vihakõne kriminaliseerimata jätmise, teiste sõnadega tsensuuri kehtestamata jätmise eest. Aina enam saame Kompartei poolt "tutistada", kui sõnakuulmatu poisikesena üldplaanist kõrvale kaldume. Meie tänavatele ei saadeta tanke, vaid asi tehakse ära märksa rafineeritumalt - kõiksugused võlakoormad, kokkulepped, allkirjad ja haihtumisvõimelised toetused muudavad meid vaguraiks ning luhtaläinud abielu lahutamise suhtes skeptiliseks. Kas tõesti soovime naasta samasse ellu nagu enne liidu aega?
 |
| Puskarimasin - suletud anumate süsteem! |
Ilmselt ei soovi, aga eestlasele on aastasadadega üks kindel vaimne tunnus külge siginenud - me kardame vastutust nagu tuld. Me enam isegi ei mõista, misasi see täpselt on, sest ikka on lihtsam hädad mõisniku kaela veeretada ja puskarit edasi ajada. Et me ajame puskarit mõisa viimase peal tallis, on see kõik vaid illusioon. Tõsi, mõisa tall on suurem ja kenam kui me enda rookatusega hütike, aga pidagem meeles, et me seisame ikkagi keset tööhobuste sõnnikut ja vahime aknast, kuidas uhke mõisnik oma mõisahoone ees jalutab. Illusioon seisneb selles, et me peame nii talli kui ka mõisahoonet enda omaks, kuigi teame väga hästi, et igal õhtul vajume rampväsinuna enda hüti uksest sisse ning muldpõrandal taarudes peaaegu unne suikunult püüame end enne voodini jõudmist jalgel hoida.
Igal hommikul enne toimetuste juurde asumist juurdleme me enda omandi üle. Hobusetallis on vahel tore käia, kuigi hobustega sõita ei saa. Mõisnik pakub iga päev putru ja suppi, aga need on juba maitsetuks muutunud. Vähemalt ei pea asjade üle liigselt pead murdma, vaid saab päeva mõisniku põllul mööda saata. Kui piisavalt aupaklikult mütsi peos hoida, ehk ühel päeval saab meist ka kubjas. Või lausa mõisnik? No kuulge! Ja kuu on tehtud juustust!
Siin on nüüd mõttekoht. Kas ajutine mugavus kaalub üles meie väärikuse? On meie väärikus tõesti nii kidur, et mugavus suudab selle nii lihtsalt üles kaaluda?
Mõisa köis las lohiseb... samamoodi lahtiselt nagu orjakett meie pahkluu ümber. Me võiks pageda vabadusse, aga... soe maitsetu puder juba ootab.
Et lõpetada erksa noodiga, siis siin on üks lustakas lugu, mis kannab endas 1980. aastate rock'i kaveri hõngu. Kas nii kõlaks uus laulev revolutsioon?
Skriimsilm - Euroliit sae pekki
No comments:
Post a Comment