Meie ajal on abielu selline nähtus, mis kipub pidevalt arutelude keskseks teemaks, nagu poleks maailmas olulisemaid küsimusi olemaski. Kui kunagi oli selle asja tähendus ilmselge, siis tänases muutuvas maailmas kiputakse abielu definitsiooni meelevaldselt redigeerima. Ise abiellusin 16. juulil 2020. aastal, seega selle teema lahkamiseks on mul mingi algeline kvalifikatsioon olemas.
Mõelgem, mis on üldse abielu sügavam idee? On see mehe ja naise vaheline liit, mis kätkeb endas nii vaimseid kui ka juriidilisi seotisi? Või on see kahe inimese vaheline liit, kusjuures osapooltelt ei oodata ükski eeldust? Kas abielu on võimalik kahe mehe või kahe naise vahel? Mis seda võimaldab või takistab?
Abielu sümboliseerib minu jaoks eelkõige kahe erineva osapoole, mehe ja naise, ühinemist üheks inimeseks ja selle inimese elulist jätkuvust. Esiteks, mees ja naine on teineteiseta poolikud ning koos moodustavad nad efektiivse rakendi. Teiseks, ainult mehest ja naisest saab sündida uus elu, seega kaks erinevat sugu on elu jätkuvuse aluseks. Igale inimesele silma vaadates võib näha tema tuhandeid eellasi, kes aastaid tagasi järgmisele põlvkonnale teatepulga edasi ulatasid.
Armastus on küll igapäevaelu õnnestumiseks oluline komponent, kuid uue elu loomisel pole see hädavajalik. Homoabielude pooldajad väidavad, et ka kahe samast soost inimese vahel saab olla armastus ning ma olen selle seisukohaga nõus, ent ainult armastusest elu hoidmiseks ei piisa, selleks on vaja mehe seemnerakke ja naise munarakke. On selge, et homoseksuaalne kooselu ei hoia elu, sümboliseerides tupiktänavat maailma ajaloo teede lõputus rägastikus.
Niisiis sümboliseeribki abielu kõikide kunagi järglasi andnud inimeste püüdlust, et me siin täna hingata saaks. Abielu mõiste solkimise asemel peaks iga inimene äärmiselt tänulik olema, et tema vanemad ja kogu sugupuu abielu põhiideed au sees hoidsid. Kalmistule lilli viies võtame suuna ikka oma vanavanemate haudadele, mitte nende ühika toanaabrite platsidele.
Seetõttu on juba puhtfilosoofiliselt võimatu, et mehe-naise ja samast soost inimeste abielud kuidagigi võrdsed oleks. Sõlmida abielu mehe ja naise vahel tähendab meenutada enda eelkäijaid ja austada nende õnnestunud püüdlusi elu edasi anda. See tähendab tunnetada end ühe olulise lülina elu jätkuvas liinis kauge lõpmatuse suunas. Abielu sõlmimine kahe samast soost inimese vahel minetab austuse oma eluliini vastu, sest sellise liidu põhieesmärk on enesekeskne hedonism, mitte soov olla osa suuremast jõest. Jah, mõned inimesed sünnivad omasooiharatena, aga suure hurraaga nende eluliini katkemist tähistada, arvestades kaduvaid tuleviku põlvkondi, tundub kohatu. Ega vist kellelgi pole kombeks näiteks jalutule invaliidile õnnetuse aastapäeval kord aastas kooki viia ja õnneliku heldimusega jalgadest ilmajäämist meenutada.
Aga et ka omasooiharad on täisväärtuslikud inimesed, peaks leidma mingi kompromissi, ülistades näiteks nende omavahelist armastust. Kui abielu institutsioon on reserveeritud eluleegi hoidjatele ehk mehele ja naisele, siis omasooiharatel võiks olla mingi nende eksklusiivne kooseluvorm. Ühiselu? Armastusliit? Hingeliit? Kooskäijad? Nimetus on maitse asi, aga oluline on see, et see eristuks oma olemuse poolest abielust, millele on tekkinud aastatuhandetega kindel definitsioon. Pole tähtsust, et näiteks kiviajal paare kiriklikult ei laulatatud, sest mees ja naine elasid ikka abielu põhimõtete järgi, mistõttu selle suhte põhiolemus jäi abieluga võrreldavaks. See, et tollal näiteks elektrit ei kasutatud, ei tähendanud, et seda olemas polnud.
On arusaadav, et elu on pidevas muutumises, eriti sellel ja eelmisel sajandil, ent samas on asju, mida ei saa torkida. Las omasooiharad elavad oma elu ja sõlmivad enda liite, aga abielu teemale tuleb siia piir ette tõmmata, sest see tähendab midagi nii sügavalt igavikulist, et seda mõistet lihtsalt ei saa ümber kirjutada. Sama hästi võiksime igal aastal füüsikaseadusi muuta, sest keegi kusagil jälle solvus, kui kaalu peal liiga suur number ette lõi.
Ma ei soovi end siduda pidevalt muutuvate ehk ebakindlate väärtustega, selle asemel kaitsen igavikulisi nähtusi. Ma ei suhtu sellesse kuigi hästi, kui abielu institutsioon solgitakse igamehe mänguasjaks, mida varsti enam tõsiselt ei võeta. Olen alati olnud tolerantne endast erinevate inimeste suhtes, aga kui nad hakkavad minu elu korraldama ja mulle pühasid asju teotama, siis mu sallivus ka lõppeb. Pühitsegu enda armastust, kui soovi on, aga abielu tuleb rahule jätta.
No comments:
Post a Comment