Achilleuse kand (kõõlus)

Laupäeval juhtus nii, et veetsime seltskonnas aega, kui ühel sõbral tuli mõte spordiväljakule minna. Võtsime ka jalgpalli kaasa ning mõtlesime natuke taguda, et õhtule jääks tervislikkuse mekk. Siis pakkus sõber välja idee, et me võiks võidu joosta.

Mis siis ikka, võtsime jalatsid ära ja sörkisime esimese ringi soojenduseks. Siis anti start ja läks lahti. Ma lisasin järjest hoogu ning vahemaa kasvas aeglaselt, ent kindlalt. Tundsin, kuidas minus elustus see teismeline sprinter, kelle üle ma nii uhke olin. Lühidistantsidel oli see ülekaaluline sprinter kooliajal nii mõnegi kõhnema venna selja taha jätnud. Umbes kolmveerand staadionit oli läbi spurditud ning tundsin võhma kadumist. Hoog küll mõnevõrra vähenes, kuid vahe oli siiski kindel ja pigem suurenes.

PLAKS! Käisin suure kaarega üke katuse ja jäin murule lebama. Ma mõtlesin, et tabasin jooksurajal mingit vajunud kohta ja lõhkusin selle. Staadioni kummikate oli terve... Igatahes väga valus oli jalalaba ülespoole liigutada, mistõttu lonkasin kuidagi autoni ja pääsesin koju ära.

Axle = pooltelg

Järgmisel päeval läksin EMO-sse, saamaks teada vigastuse ulatust. Pärast paari tundi selgus julm tõsiasi - Achilleuse kõõlus oli konkreetselt puruks. Jah, nagu näha, jooksin ma end lõhki, see on täiesti võimalik. Naljaga pooleks saab öelda, et ma andsin sellist hagu, et tõmbasin vasaku pooltelje lõhki.

Kui tagasi mõelda, siis ajateenistuses olles kimbutas mind vasakus jalas pidevalt mingi tüütu valu, kui olin pikema ringi jooksnud. Mulle määriti tollal laatsaretis isegi Lioton 1000 geeli peale. Eks aastatepikkune väsimus akumuleerus ning lõppeski nüüd sellise valjuhäälse purunemisega.

Nüüd olen lahases ja keksin vihmavarjult tuge otsides paremal jalal, mis on lihtsamadki elulised asjad väga vaevarikkaks muutnud. Ei tea, mis saab Türgi reisist, kuhu septembri algul minema peaksime? Pole hullu, mingi lahenduse ikka leiab, mõtlen positiivselt ning isegi tuju pole langenud. Inimesed on hullematestki olukordadest välja tulnud.