Lahjendame joodud kogust filosoofiaga

Olen tähele pannud, et suvekuude jooksul on mul sagenenud alkoholi tarvitamine. Sagedus on selline, et võiks juba arvata, et olen nagu ca 10 aastat noorem keskkooliõpilane. Miks see juhtunud on? Ega midagi muud pole öelda, kui et lihtsalt võimalusi on juurde tulnud. Ikka kutsub keegi enda poole või lähed ise kuhugi istuma ja ikka tuleb kusagilt kollektiivne mõte pudel välja koukida...

Selles mõttes, et tegelikult on pudel mind kui eestlast alati saatnud. Kui olin 15, siis võtsin esimest korda viina. Hiljem, kui istusin kusagil seltskonnas, tegin ikka kokse. Kui tuuritasin veel Lõuna-Eestis, kaanisin... eee... degusteerisin laual leiduvat joogivalikut. Tänavune jaanipäev ja selle lähiümbrus on  möödunud keskmisest suurema purjutamise tähe all. Ühesõnaga, siiamaani puutun selle meelemürgiga kokku.

Lugejale võib jääda kole mulje, et tegu on jõleda joodikuga ning mõne inimese silmis see kahtlemata nii ongi. Pole hullu, sest mul on olemas ka paras vastukaal. Väga paljud inimesed hoiavad nimelt meelemürkide tööstuse ülejäänud osa täies hoos, millest mina grammigi ei saa. Ma ei tarbi kohvi. Ma ei suitseta. Nüüd seoses tervisliku toitumisega hoian ka rämpstoidu tarbimist kontrolli all. Lisaks ei tõmba ma endale mingit sodi ninna, rääkimata käsivarte augustamisest.

Hommikuti joon ma kohvi asemel kas vett, piima või mahla. Õhtuti on mul komme rohelist teed keeta. Ja kui ma juhtungi alkoholi võtma, siis üritan ma korraga ainult üht tüüpi jooki tarbida, vältimaks pohmakat. Ka armastan ma pitside vahel külma vett lonksata. Mitte kunagi ei libista ma niisama õhtuti õlut, sest kui ma joon, siis ikka korralikult.

Kuigi ma joon viimasel ajal tihedamini, on tegu ühega vähestest füüsilistest pattudest, millega tegelen. Samas miks ma selle postituse tegin? Selle mõistmiseks põikame korraks Rooma aega.

Quo Vadis (1951)

Rooma väejuhtidele korraldati peale edukaid lahinguid triumfe, mis seisnesid selles, et väejuht sõitis uhkes kaarikus mööda linna ringi, samal ajal juubeldavad rahvahulgad talle vastu lehvitamas. Tegu oli kujuteldamatult suure auga ning lihtrahvas unistas alati tema asemel olemisest. Aga et uhkus võidukale väejuhile pähe ei lööks, sõitis temaga terve päeva kaasas üks ori, kes talle pidevalt kõrva sosistas:

"Respice post te. Hominem te esse memento. Memento mori!"

"Vaata selja taha. Meenuta, et oled surelik. Meenuta, et sa pead surema!"

See polnud mingi surmaga hirmutamine, vaid väejuht pidi pidevalt teadma, et see vägev jumaldamine mingil hetkel lõppeb.

Mu mõte seisnebki selles, et pean endale pidevalt sosistama, et pidu ei kesta igavesti ning vahel tuleb ka piiri pidada. Asi ei tohi saada igapäevaseks harjumuseks ning ma ei saa joomisele aina leidlikumaid põhjendusi leida, kuigi ma moraalselt võiksin rahuliku südamega koguseid ka suurendada, arvestades minu muid tervislikumaid alternatiive teistele potentsiaalsetele pahedele. Kuigi üldplaanis olen ma väga tubli, siis üheainsa patuga ei maksa nüüd ka liialdada. Võib ju väga vabalt juhtuda, et üks patt kaalub üles mitu heategu...

Kui võimalik, ärge jooge alkoholi, isegi kui olete kunstiinimene. Meenutagem, et kuigi selle liigtarvitamist on võimalik ratsionaliseerida, on tegu ikkagi aju hävitajaga. Ja aju... aju on filosoofidel vaja.