Hiiumaa ringreis 2019

15.07.19 käisime elukaaslasega ühepäevasel autoreisil Hiiumaal.

Esimene peatus oli Suuresadama, kus väga palju erilist vaatamist polnud. Edasi liikusime Tahkuna tuletorni juurde, katsetamaks kõrgusekartust. Aga... esmaspäeviti on see kinni. Tore.

Tahkuna tuletorn.

Tahkuna tuletorn nähtud, võtsime suuna Hiiumaa Militaarmuuseumile. Tee ääres ootas mind üks tuttav kuju, millega ka lähemalt tutvust tegin.

T-34!

Selgus, et tegu oli filmis "1944" osalenud maketiga. Minu ajateenistuse blogiga rohkem kursis olevad lugejad teavad, et 2013. aastal käisin ma selle filmi võtetel ning sattusin WW2-aegsete atribuutide ligi. Oli tore näha, et kujukest polnud südametult lammutatud, vaid see valvas kuulekalt muuseumi sissepääsuteed.

T-34 oli hoopis makett.

Meenutused tehtud, liikusime edasi väravate juurde ning selgus, et muuseumgi oli suletud! Samas inimesi tuli ja tuli... Nii eestlased kui ka soomlasedki huvitusid Nõukogude sõjaimedest, nii et mõned suurest põnevusest sujuvalt ka aeda sisse voolasid. Mis siis ikka, kehitasime õlgu ning läksime samuti sisse.

BTR-70 säilmed.

BTR-70 kohta tean ma nii palju rääkida, et selle uks olla sõduritele hukatuslikult mõjunud. Afganistani sõjas olnud taktikaliseks kombeks sõidu pealt jalastuda, sest liikuvat sihtmärki on ikka raskem tabada. Häda seisnes siis selles, et libastumise korral jäi ohver halastamatult rataste alla. BTR-80 puhul parandati see jäme viga, asendades tavalise ukse allalastava "sillaga".

BTR-70 ohtlik uks.

Vahepeal kuulsin elukaaslast mind vaikselt hüüdmas, sest vihane omanik oli sissetungijaid kaema tulnud. Lipsasime minema ning jäin tegelikult üsna rahule, kuna õnnestus kuulsa Nõukogudeaegse jalaväesoomuki sisemust silmata. Siinkohal kasutan võimalust muuseumi omaniku ees vabandada!

Kliki pildil, et tuletorni ajaloost lugeda.

Kõpu tsikuraat... ee... tuletorn!

Kõrgusekartusest puudu ei tulnud, sest esiteks olid astmed kõrged ja järsud ning teiseks oli vaateplatvormi katus päris karmi kaldega. Kui midagi oleks kogemata maha pudenenud, oleks see sekundiga üle ääre sööstnud. Väriseva käega suutsin siiski paar pilti klõpsata ning varandus jäi sel korral siiski näppude vahele.

Tagasiteel käisime Haapsalus samas restoranis, kus eelmise aasta Nostalgiapäevade ajal. Vedas ikka raskel kombel, et mõned American Beauty Car Show jäänukid veel pohmakat pidasid.

Oli tore ringkäik ning autoguru jaoks on 132 kW Seatiga iga reis väga nauditav. Ja pidage siis meeles, et Hiiumaa on esmaspäeviti suletud!