Donald Trump võitis USA 2024. aasta presidendivalimised.
Võiks lugeda eelnevat lauset või endale ämbritäie külma vett pähe kallata, šokitunne on sarnane. Kuigi Trumpi rivaal Kamala Harris oli valimiskampaania ajal viimase hetke asendus nürile Joe Bidenile, ei suutnud see vangerdus rahva meelsust muuta. Trumpi olemus oli juba ammu teada, ent ameeriklased otsustasid ikkagi tema kasuks.
Kes on Donald Trump? Tegu on eelkõige ärimehega, kes päris oma rikkuse vanematelt ning kes pole pidanud rasket tööd tegema. Teda saab iseloomustada kui oportunisti, keda juhatab raha.
Kuna ta on elanud oma kuldses mullis ning pole pidanud iialgi puudust kannatama, on tal kujunenud teatavad iseloomujooned nagu nartsissism, egoism, ahnus, ülbus ja kalduvus valetada. Trump pole mõtiskleja tüüpi inimene, mistõttu pole mees endale ka selgeks teinud, kuidas maailm toimib. Sellele vihjavad mitmed tema tegevused, kus ta nii endale kui ka oma delegatsioonile häbi teeb, rääkimata lasteaialapse kombel naiivselt otse päikesesse vaatamisest päikesevarjutuse ajal. Trump pole geopoliitikaga kursis ning endised nõunikud on tunnistanud, kuidas nad olid teda veennud ära jätma kaalukalt kehvasid otsuseid.
Trump on edev ning ta soovib suurte otsuste tegemisega ajalukku minna. Põhja-Korea liidri Kim Jong Uniga kohtumine ja tolle kindralile au andmine näitab seda kaalukalt. Samuti flirtimine diktaatoritega nagu näiteks Ukraina sõja algataja Putiniga, kellega paistab Trumpil soe suhe olevat.
Geopoliitika tippsaavutus - USA president annab au Põhja-Korea kindralile. Intsidenti iseloomustab kõige paremini Kimi ehmunud pilk.
Tema valetamine on omandanud hoopis teise mõõtme kui teistel poliitikutel. Ta isegi ei varja seda, sest ta teab, et kui tema sõnade mõju toimima hakkab, siis pole enam vahet, kas keegi need hiljem ümber lükkab. Selline suhtumine vajab kahte eeldust - peab valdama masside manipuleerimise oskust ning südametunnistus peab lubama inimestega nõnda ümber käia. Kolmandat eeldust, rumalust, isegi ei pea olema, et sünniks potentsiaalne kahju. Asja teeb hullemaks tõik, et Trumpil on olemas ühe ametiaja pikkune kogemus USA presidendina, nii et teise ametiaja alguseks on fašistlik juht jõudnud põhjalikult valmistuda ja vigadest õppida, mis suurendab ta võimalusi oma tahte pealesurumiseks.
Oleme jõudnud filmi Idiokraatia lävele. 346 miljoni elaniku seast suudeti välja valida selline isend, kes esindab maailma võimsaimat rahvast eriti pöörase karikatuurina, langetab oma puudulike teadmistega ohtlikke kaalukaid otsuseid ning käitub sellisele ameti kohta äärmiselt ebaväärikalt. Piltlikult öeldes pandi ahv istuma laua taha, kus asetseb punane nupp, mille vajutamisel plahvatab tuumapomm. Trump esindab kõike seda, mis ameeriklastega valesti on - lärmakus, mõtlematus, silmaringi puudumine, egoism, populismi kummardamine ja pime viha teistsuguste vastu. Kahjuks peab tõdema, et pööbel tundis Trumpis end ära ja hääletas omasuguse poolt. See on reaalsus 2020. aastate keskpaigas.
Aga viimaks algab Ameerika uus kuldaeg. Vaba maailma hakkab juhtima vananenud jõmpsikas, keda pole keegi kunagi keelanud. Mis saaks küll valesti minna?
Rahaboss Endel jutustas 10 aastat hiljem seda ise nii, et oli aprillikuu, ta oli kuu aega tööd teinud, ostis pudeli viskit ja otsis parajasti kohta, kuhu maha istuda, kui kaks inimest tulid vastu ja kutsusid külla. Loomulikult polnud see nii lakooniline ja sündmustevaene õhtu, nagu intervjuust võib mulje jääda.
Siberi rahaboss:
Siberi rahaboss (alternatiivne video):
Siberi rahaboss 10a hiljem:
Tuginedes hinnalistele ajalookroonikatele, olen pannud kokku tegevuste jada, mis päädis teleekraanidele jõudnud seiklusega Koidu tänaval (kõrvale saab võtta ka transkripti).
Sündmuste jada
Aprill 2000. Siberis Lukoi firmas üldehitusel tööd teinud Endel on jõudnud Tallinna, et veidi lõõgastuda. Kuna Siberis oli tal palk väga hea ning taskus pungitas 32 000 krooni, siis otsustas mees Liivalaia tänaval lõbumajas käia. Ilmselt oli ta selleks ajaks paraja auru all, sest seal tekkisid mingid probleemid ning külastaja aeti minema. Peale seda ostis ta pudeli "Canadian Gold" marki viskit ning jäi külmale tänavale mõtlema, kus edasi juua. Kaks inimest jalutasid talle vastu, kes suure tõenäosusega olid samamoodi auru all, sest omavahel hakati jutustama. Endel tajus kohe ära, et hakatakse alkoholi võtma, seega otsustas ta tänavalt lahkuda kindla sooja pinna peale, kus saaks vajadusel magama jääda.
Ent mõttevahetuse käigus lepiti muudki kokku. Endel kurtis nimelt selle üle, et isegi lõbumajas ei antud talle kätte, mistõttu tekkis kellelgi mõte, et seltskonna naisterahvas võiks teda tasu eest teenindada. Löödi käed ning rahaboss tõi tasuks poest õlut ja söögikraami, millega äärmuslikult vaene seltskond päri oli. Endel tunnistas hiljem, et nõustus sellega vaid tingimusel, et ta osaleb hiljem aktis kinnisilmi (otsene vihje veetleva proua välimusele).
Koos saabuti Koidu 57 teise korruse korterisse (tänavalt vaadates vasakul pool), kus Rahaboss võis ise näha, kui räpasesse kolikambrisse ta sattunud oli. Kuna vähemalt oli ta kindlas kohas, ei teinud Siberi tööline sellest suurt numbrit ning koos asuti alkoholi tarbima. Kuna seltskonna üks liige, korteri omanik geoloog Heldur, ei suutnud joogiga piiri pidada, muutus ta alkohoolse joogi ja oma vaimse haiguse koosmõjul ebaadekvaatseks.
Geoloog Heldur
Lärm ja peod polnud selles kortermajas mingi uus asi ning sel õhtul sai ühel naabril, proua Milvil, hing täis ja kutsus kohale politsei. Saatuse tahtel sõitis just selle ekipaažiga kaasa Politseikroonika võttemeeskond eesotsas saatejuht Peeter Võsaga. Kui alguses tundus, et tegu on täiesti tavalise rutiinse väljasõiduga, selgus peagi, et korter mahutas vägagi värvikaid karaktereid, kes aastakümneid hiljemgi eestlaste mällu on süüvinud.
Seevaldis töötav ja prügikastist leitud kleiti kandev proua, seltskonna naishing, avas Võsa palvele vastu tulles korteri ukse ja lubas võttemeeskonna oma räpasesse kodusse. Kuni kaameraga igasuguseid soppe ja nurgataguseid näidati, hakkas parajas joobes Endel sõna võtma. Raske minevikuga ja väidetavalt 10 aastat Imre Arakasega vangis istunud mehel oli soov rahvale näidata, kui suurt palka ta teenib, kuna tollal oli vaesus vägagi levinud. 32 000 muutus märkamatult 50 000 suuruseks noosiks, mis polevat Siberis mitte mingi näitaja.
Analüüs
Tollases kontekstis oli tegu arutult suurte summadega, kuna 2000. aasta II kvartalis oli keskmine palk 322 EUR ehk 5038 EEK. 32 000 oli seega ca poole aasta palk ning 50 000 oli jämedalt pea aasta palk.
Kahtlemata tundusid summad veelgi suuremad, kui geoloogidega koos tina panna, sest järjekordne sajakas uue kvaliteetviski alla panna tundus tühine. Rahasadu näis Siberi ehitusmeistrile niivõrd lõputuna, et raha otsa lõppemise korral saanuks lihtsalt uue summa teenida.
Tegemist oli asotsiaalide ja varajase nn Soome kalevipoja seltskonnaga, kes räpases osmikus alkoholiga liialdasid. Asotsiaalid ei häbenenud enda musta elukeskkonda ja lodevaid elukombeid ning lasid vabalt end televaatajate ees eksponeerida. See oli ka aeg enne interneti suuremat levikut, mistõttu ei osatud säärast menu ette näha. Kui ikka madalama klassi seltskond kusagil võidunud värkstoas tinutab ning üks neist vaimustunult korrutab, kui rikas poiss ta on, ongi hitt valmis.
Siberi rahaboss Endel
Rahaboss aga oli üks esimesi pääsukesi, kes lähivälismaale mustalt ehitama läks. Lihtsad elukombed, kaua aega puuduses elamist ning järsku sülle lennanud pöörane summa viisidki säärase ülevoolava uhkustamiseni, kus oli vaja summat mitmeid kordi rõhutada, et see info televaatajatel kogemata kõrvust mööda ei libiseks. Vähemalt 2000ndatel ja 2010ndatel oli kalevipoegadel kombeks Soomes rasket füüsilist tööd rabada, et siis rahabossile sarnasel kombel kasutatud Saksa luksussedaanidega Tallinna ööklubide ees kõvatamas käia.
Endel kahetses tollast õhtut elupäevade lõpuni, kuna ehitaja ei saabunud ju kaugest Siberist eesmärgiga Eesti rahva ees klouni mängida. Ta soovis sulanduda rahakate eliiti, et tollases hallis postsovetlikus riigis natukenegi külluslikumalt elada ja end teistest paremana tunda. Iseka eesmärgi täitumise asemel sai aga temast moodsa folkloori keskne tegelane, andes rahvale võimaluse end hoopis temast paremana tunda. Nõnda saavutas rahaboss teatud ülluse ja õndsuse, kuigi endale vastumeelselt.
Aleksandr Dugini üllitis "Geopoliitika alused", kus on sõnastatud Vene Föderatsiooni visioon tulevikust.
Käesolevat mõtteharjutust ajendasid kirjutama nii endise USA presidendi Trumpi lubadus Euroopale sõja korral mitte appi minna, vatniksoup.ee lehel üles rivistatud tegelaste teod kui ka mõndade keskerakondlaste aktiivne tegevus naaberriigi mõju suurendamiseks, otsustamatu laveerimine kahe leeri vahel ning tahtmatus oma erakonnakaaslasi moraalselt küsitava tegevuse eest hukka mõista. Nähes eelmainitud lehel Nõmme Raadio pealiku nime ja lugedes tema tegemistest, tundsin ma sügavat häbi, et teda aastaid tagasi häälekalt toetasin. Kahjuks on reaalsus selline, et meie keskel elutsevad nn uinuvad agendid, kes kindlate olude realiseerumisel asuvad varem kokkulepitud juhtnööride põhjal tegutsema (samal teemal põhjalikumalt).
Järgnev jutt on mõtisklus hüpoteetilise riigi vaatepunktist, kes soovib naaberriigis oma mõjuvõimu suurendada. Olulisteks eeldusteks on see, et riigil puudub moraalne kompass ja süümepiinad, on olemas pea lõputud riiklikud ressursid ning on ületamatu soov laieneda, üritades ohvri suuri sõpru võimalikku konflikti mitte tirida.
Mõtteharjutus - kuidas suurendada naaberriigis oma mõjuvõimu?
Olgu kaks riiki - riik K nagu kiskja ning riik O nagu ohver. Riik K lõplikuks sooviks on riik O igakülgne alistamine ja annekteerimine. Riik O omab suuri ja tugevaid sõpru, kellega riik K veel tegeleda ei soovi. Riik K eelistab end võimalikult tugevaks arendada, enne kui endasuurustega jõudu julgeks katsuda. See tähendab, et riik O on vaja põhjalikult nõrgestada ja lõpuks ka anastada, aga jättes mulje, nagu riik O oleks selles ise süüdi.
Millised on variandid, et riik O toimimist saboteerida?
* Äärmusrühmituste sponsoreerimine. Et ühiskond polariseeruks ja omavaheline rivaalitsemine suureneks, peab rahaliselt toetama mõlema tiiva radikaale. Mida rohkem kummalised ja hullumeelsed ideed kõlapinda saavad, seda suurema tõenäosusega tekib ühiskondlikke pingeid. Parimad kandidaadid on kibestunud autsaiderid, kes arvavad, et riik O on neile liiga teinud, seega õigete olude korral võivad nad käe omaenda riigi vastu tõsta. Eriti magus jackpot on siis, kui mõni äärmusrühmitus kogu riigile häbi teeb, jättes mulje, et seal on suur probleem natsidega. Peamine idee seisneb selles, et riik O rahvas raiskaks aega ja vahendeid omavahel võitlemisele ning ei märkaks riik K tegemisi nende anastamise ettevalmistamisel.
* Riik K vaateid toetava rühmituse/erakonna loomine ja sponsoreerimine. See grupp on sisuliselt hunt lambanahas ehk reklaamitakse end rahu, ühtsuse ja sõpruse eestseisjana ning tahetakse kõigile korraga meeldida, aga tegelikult teenib see riik K huve. Teiste sõnadega on see kasulike idiootide ühisüritus nende teadmata riik K huvide eest seismiseks. Oluline on see, et rühmituse nimi kõlaks kas neutraalselt, riik O rahvale võimalikult meelepäraselt või teatud juhtudel isegi riik K-le vastanduvana. Riik K toetamine ei tohi olla lihtsalt tuvastatav, vaid peab jätma mulje, et tegutsetakse riik O huvides. Grupeering peab leidma ühisjooni riik O ja riik K rahvaste maailmavaadete vahel ja neid silmapaistvalt rõhutama, et leida poolehoidjaid riik O rahva hulgast. Kui rühmitus omandab poliitilise mõjuvõimu, saab hakata vastu võtma riik K jaoks soodsaid otsuseid, ümbritsetuna riik O lippudest ja muust atribuutikast.
* Ühiskondlike lõhede süvendamine. Riigis O on probleemiks riigist K pärinev kogukond, kes ei taha põliselanike keeles suhelda. Seda probleemi saab ära kasutada, tehes sellele kogukonnale ajupesu ja reklaami, et K keel on perspektiivikam ja vajalikum kui O keel. Kui sinna lisada ka ajaloo haavad ja ajaloo moonutamine (põliselanike järjepidev kutsumine "fašistideks" nagu kiusaja koolis vahetunni ajal norib), on võimalik viies kolonn põliselanike vastu tülli pöörata.
* Tipp-poliitikute äraostmine või nendelt väljapressimine. Poliitikuid tuleb kutsuda külla ja teha neil olemine väga mõnusaks. Keegi ei suuda ära öelda ei rahast ega hurmava vastassugupoole esindaja tähelepanust. Piisavalt suure raha eest ollakse valmis ka enda põhimõtetest loobuma ning ebamoraalsete tegude salvestusi saab edukalt kasutada väljapressimiseks. Äraostmise puhul peab garanteerima, et poliitik tegutseks riik O seaduste piires, muidu võidakse ta tegevus katkestada. Väljapressimise puhul peab valima suure ja õrna egoga indiviidi, kes ei taluks avalikku häbistamist ning kellel oleks väga palju kaotada.
* Suurendada riik O majanduse sõltuvust riigi K omast. Rahuajal tuleb pakkuda häid tehingud ja suuri allahindlusi toormaterjali tarnimisel. Aastatega peab paika loksutama efektiivse infrastruktuuri ja tarnete optimaalseima teekonna, nii et riik O ettevõtjad eelistaksid riik K toodangut. Kuigi paljud sellised tarneahelad jäävad riik K kontekstis kulude ja tuludega nulli juurde, on see oluline hoob suurema konflikti korral. Kui tarned päevapealt lõppevad, põhjustab see riik O majanduses vapustuse ning uute ja pisut kallimate tarneahelate ülesseadmine võtab aega. Igal juhul põhjustab see riik O koduturul hinnatõusu, mis omakorda on aluseks elatustaseme langustele, mis sealset rahvast ärritab.
* Desinformatsiooni külvamine. Polegi tähtis, et riik O-l on õigus ja riik K valetab. Tähtis on see, mida valede kasutamisega saavutada võib. Kui ummistada riik O parimatel väitlejatel kogu nende aeg ja võimalused õhust võetud valedega, on see neile kurnav. Mida rohkem nad valede ümberlükkamisega vaeva näevad, seda rohkem enda ressurssi nad ära seovad. Lisaks on ka väike võimalus, et mõned lihtsameelsemad tulevad riik K poolele üle, täiendades viiendat kolonni. Ja kui midagi piisavalt palju korrata, muutub see ka tõeks. Riik K kunagiste kuritegude pisendamine ja unustamine aitab riik K imago parandamise läbi mõjuvõimu kogu maailmas suurendada. Efektiivsust saab lisada, kui rõhuda süütundele ning jätta mulje, nagu oleks riik O kodanikud vähemuste represseerijad (lambad murravad hunte loogika).
* Sõprade tülliajamine. Tuleb haarata igast võimalusest, et süvendada rahvastevahelist vaenu. Liitlaste sõduritel peab riik O pinnal viibides tekkima üldine ebameeldiv tunne, mida aitab saavutada näiteks rassism ja ksenofoobia. Riikidevahelises liidus peab üksmeele kõrvale mahtuma ka mõne rahulolematu liitlase protestivaim, mis aitaks otsustusprotsesse pidurdada. Selleks tuleb kasutada demokraatiat nende endi vastu ära, aidates riigi etteotsa mõne äärmuslase, kes hakkab segadust külvama.
Lõppsõna
Hästi, räägime siis õigete terminitega, pole mõtet "hüpoteetiliselt" vett katsuda. Kuigi see on juba ilmselge, siis riik O on Eesti Vabariik ja riik K on Vene Föderatsioon. Eesti on juba proovinud sõbralikult asju ajada, aga sellest pole kasu olnud - ikka ja jälle ujuvad välja salaplaanid, mille põhjal üritab Venemaa oma väikseid naabreid purustada ja ära süüa. Tuletan meelde, et Vene tsaar ei sõdi üksinda, vaid tema käsu peale jooksevad sajad tuhanded rindele, nende seas tavalised pereisad, lustakad vanakesed ja tublid töömehed, kellega vaid mõne päeva eest ühises sünnipäevalauas võisid istuda. Fakt on see, et Vene tsaaril on suur toetus ning need, kes teda ei toeta, on liiga passiivsed, et ta vastu midagi ette võtta ja käsu saabudes pigem surevad ta eest kui tõstavad mässu.
Ma ei kutsu üles kedagi vihkama ega ühiskonnast välja viskama, aga manitsen ettevaatlik olema ja mõtlema sellele, keda usaldada ja keda mitte. Lõppude lõpuks elame ohtlikul ajal ja loevad ikkagi teod, mitte sõnad.
Vene keele levik. Graafikul on kujutatud, mitu protsenti Euraasia riikide rahvastikust defineerib vene keelt emakeelena. Teiste sõnadega - siin on näha viienda kolonni arvatav suurusjärk. Muidugi pole kõik venelased Eesti suhtes vaenulikud, seega on tegelik number loodetavasti väiksem.
Sopranode sari on üks paremaid sarju maailmas ning arvatavasti kõige parem nende seas, mis jutustab maffia elust. On öeldud, et see on kohutavalt hea sari kohutavatest inimestest. Tegelasi on palju, aga mainin ära vaid peamised:
Tony Soprano - Maffiaboss, topeltstandarditega, ülikonservatiivne, väikese silmaringiga
Christopher Moltisanti - alaväärsuskompleksiga, virisev, tujukas, kergesti solvuv, sõltlane
Armastus on maffiaperes üks vääriti mõistetud asi. Psühhopaadid ei tunne (ilmselt peale vihastamise) mingeid tundeid, ometi avaldatakse omavahel üksteisele armastust ja kui saabub raskem aeg, siis kihutatakse kuul kerre. Eks selle vääritimõistmise juured on ka tegelaste vaimselt raskes lapsepõlves, kus terror, vägivald ja röökimine moodustasid igapäevase keskkonna.
Sellel põhinevad tegelaste käitumismallid ja reaktsioonid erinevates olukordades. Näiteks Tonyl on teda mitte armastava emme probleem ja otsib lähedust erinevate armukeste juurest; Paulie ütleb oma kasuemast lahti, kui selgub, et ta on tegelikult ta tädi; maffiale täiesti lojaalne Christopher annab oma armastava naise maffiale välja, kui selgub, et naine on koputaja, selle asemel, et koos põgeneda ja uut elu alustada. Toksilised suhted sünnitavad uusi toksilisi suhteid ning kõvad mehed kohtlevad naisi nagu totusid madalamaid olendeid.
Maffia elu pole meelakkumine ja rahamäed nagu Scarface'is ja mujal näidatud glamuurne elustiil. Sopranode sarja üks peamisi tegevuspaiku on stripiklubi Bada Bingi töötajate puhketuba, mis on hämar, amortiseerunud ja vana sisustusega. Samuti on edutamine maffiaperekonnas üsna harvaesinev nähtus ning paljud jäävadki tavalisteks reasõduriteks, kes peavad igal nädalal enda otsesele ülemusele iga hinna eest ümbriku viima. Püramiidi alumised astmed kühveldavad raha ja varandust ülemistele astmetele ning vaid tippjuhtkond elab priskelt ehk ostetakse kalleid autosid, villasid ja jahte. Reasõdur vaevleb ikkagi rahamuredes, sest kui ülemusele maksta ei suudeta, siis satub nende elu ja tervis ohtu. Selles mõttes on positiivne, et Sopranode sari ei loo maffia romantiseerijatele mingeid illusioone ning seda köögipoolt kujutatakse realistlikult ehk räpasena.
Kõige ägedamas osas viidi venelane metsa, aga see rabeles vabaks ning pistis jooksu. Kaks karmi maffiameest ajasid teda ööni metsa all taga, kuni lõpetati külmast lõdisevatena mingis mahajäetud kaubikus. Hommikul tuli Tony oma poistele järgi. See haavatavus ja käpardlikkus lisas mõrvaritele inimliku mõõtme.
Kõige hullumeelsem on see, et vaataja hakkab lõpuks mõrvaritele ja organiseeritud kuritegevuse edendajatele kaasa tundma. Tegelikult kõlaski lõpuosas mõte, et kurjategijad on enamasti psühhopaadid ning imiteerivad tundeid, et teistes kaastunnet ja sümpaatiat välja pressida. Esimesest osast saadik Tony hingehaavu ravinud psühhiaater saatiski viimases osas oma hoolealuse lõpuks ukse taha, kuna sai aru, et lisaks sellele, et Tony ei võtnud asja tõsiselt, teraapia tegelikult ei toiminud ning andis pigem jõudu uute kuritegude sooritamiseks.
Ootasin viimasest osast märksa rohkem. Alanud maffiasõda, peitu pugemine ja automaatrelvaga magama heitmine vihjasid juba peagi saabuvale verisele arveteklaarimisele, aga kõik lahenes liiga rahulikult, kui rivaalitseva maffiaperekonna bossile lihtsalt kuul pähe lasti. Aga eks see peegeldabki reaalset elu, et hämaras laohoones lepitakse asjad kokku ja tülikad tegelased koristatakse lihtsalt ära.
Kunstiline pool: Ikooniline avang koos hea muusikaga, kus Tony sõidab koju, on juba omaette esiletoomist väärt. Igapäevane vägivald, toored hukkamised, öised kohtumised kusagil silla all, hämarad joomakohad ja alasti stripparite kunsttissid toovad vaatajani maffia igapäevase elu. 10/10
Faktilisus/realism: Kodus ja suguvõsa üritustel ollakse kui oma lapsi karmikäeliselt kasvatavad pereisad, aga "tööl" olles sepitsetakse väljapressimisi, pettusi ja mõrvu. Vabal ajal käiakse armukesi põrutamas ning kodus tehakse naisele lepitamiseks kalleid kingitusi - nii see jõukate "ärikate" puhul käibki. Sarjas näidatud maffia võimuvahekorrad ja dünaamika põhineb reaalsel elul. 10/10
Süžee: Kõik tegevused mõjutasid kõiki teisi asjaolusid ehk kogu võrgustik oli omavahel seotud. Süžee oli loogiline ja astus kindlal sammul edasi. Tegelikult põhisüžee oli lihtsustatud, aga palju põnevam oli jälgida kõrvalharusid. 8/10
Süžee pöörded ja kulminatsioon: Mitmeid surmasid ei osanud ettegi aimata, aga kummaliselt tihti toimuvad ja maffia kätetööga mitte seotud õnnetused ei mõjunud loomulikult. Emotsioone keerutas üles asjaolu, et aastaid hoitud inimestega juhtus midagi, näiteks hakati politsei informaatoriteks ning siis keerati neile kiirelt selg ja lõpetati nende elud eriti brutaalselt, peale sellist tegevust mõrvarid veel ohkisid, kui palju neile haiget tehti. Viimasest osast ja lõppsõnast üldiselt oleks oodanud palju enamat, sest sellise sarja kohta jättis see sellise mulje, et oli vaja kiiruga pillid kotti panna. 8/10
Pinge tekitamine/hoidmine: Pidevalt oli mingi konflikt, peredraama, rahamure või hirm mingi asja pärast õhus. Perepea Tony ei saanud end tegelikult iialgi täielikult lõdvaks lasta, sest teadis, et nii FBI jälgimine kui ka maffialiikmete ambitsioonid võivad tema positsiooni kõigutada. 9/10
Tegelaste elukaared: Pea kõiki kaalukamaid tegelasi iseloomustas kiire ärrituvus ja Itaalia temperament. Samas kõigi eluteed ja mured olid hämmastavalt mitmekesised. Mõned tegelased sooritasid põneva arengutee ja karastusid teekonnal, teised jälle libisesid tipust unustusse. Mõned otsad jäid sidumata, näiteks mis sai metsas ekslemisel putku pannud venelasest ning miks psühhiaatri ära vägistanud latiinoga midagi ette ei võetud? Samuti häirisid mõnevõrra suvalised surmad nagu haigusesse suremine või liiklusõnnetus. Need "tavasurmad" lisasid küll realismi, kuid oleks oodanud rohkem maffia loomingilist lähenemist. 8/10
Lõplik hinne: punktide arv 53/60 ehk 8,8/10
Igal tegelasel oli mingi omanäoline kiiks või taustalugu, mistõttu olid nad meeldejäävad ja kergesti eristatavad. Olustik oli realistlik ja kubises konfliktidest ning sepitsustest. Mafioosniku elustiili duaalsus ehk dr Jekylli ja mr Hyde'i peitumine ühes isikus peegeldus igas aspektis - päeval tegeldi laste koolimuredega, öösel pressiti kelleltki raha välja. Soovitan vaadata, päris tore ja kvaliteetne ajaveetmine.
2023. aasta jaanipäev võttis uskumatu pöörde, kui Prigožin pööras relvad Moskva suunas ja asus Wagneri grupeeringuga sinnapoole teele. Põhimaantee blokeeriti mitmes kohas, jättes teele ette liivakoormatega veoautosid ning kaevates maantee juppe üles. Mässajad lasid mitu õhusõidukit alla ning vallutatud linnades võeti Wagnerit vastu kui kangelasi, rahvas juubeldas ja skandeeris "Wagner! Wagner!". Venemaa valmistus võimalikuks kodusõjaks, lääneriigid muretsesid tuumarelvade saatuse pärast ning paljud hellitasid lootust Vene impeeriumi peatse võimaliku lagunemise üle.
Vahepeal jõuti juba ca 200 km kaugusele Moskvast ning algasid läbirääkimised Venemaa tähtsate tegelastega ja Valgevene isehakanud presidendi Lukašenkoga. Kõigi üllatuseks otsustas Prigožin äkki taanduda, kui mäss oli kestnud vaevalt ööpäeva. Vastavalt kokkuleppele lõpetati kriminaalasi ning Prigožin taandus väidetavasti Valgevenesse.
Kummaline on see, et oma esimeses mässuteemalises kõnes ütles Putin, et mässajad saavad karistatud, kuigi Wagneri sõdalased said amnestia, Prigožin jäeti rahule ning hävitatud Vene relvajõudude õhusõidukid kedagi väga ei heidutanud.
Mida tähendab see suures pildis?
1. On selge, et Putin ei suuda raudse haardega kõike kontrollida. Venemaa sõjaline jõud on fragmenteerunud mitmete erinevate ringkondade ja erasõjafirmade vahel. Putini võimutsemine põhineb blufil, mida ta on suutnud kaks aastakümmet ajada.
2. Vene rahvas või vähemalt arvestatav osa sellest julges tänavatel mässulisi tervitada. Rahvas on Putinist väsinud ja soovib võimule kedagi teist. Karistuste hirmus hoitakse üldiselt pea maas, aga kui keegi vapper tegudele asub, siis julgetakse kaasa hõisata.
3. Vene relvajõud ei suuda oma territooriumi kaitsta. Mässulised jõudsid Musta mere äärest pea Moskvani välja ning keegi ei suutnud neid füüsiliselt peatada.
4. Sõjapealiku väljakutse purustas kuvandi Putinist kui tugevast riigiisast, kes oma rahvast kaitseb. Putin pole üldse tugev ning Putin ei kaitse enam ammu enda rahvast.
5. Kremlis valitseb segadus ja otsustusvõimetus. Sõnades lubati reetureid karistada, aga tegudes lubati neil rahus ära minna.
6. Seadustel puudub igasugune legitiimsus, sest neid on võimalik "sisse ja välja lülitada". Mäletatavasti võeti sõja alguses vastu mitmed drakoonilised seadused sõnavabaduse piiramiseks (keelati "sõja" mõiste kasutamine "sõjalise erioperatsiooni" asemel; Kremli propagandale mittealluvaid ajakirjanikke karistati suurte trahvide ja pikkade vanglakaristustega ning suleti meediaväljaandeid). Kui mõni grupeering hävitab miljonite dollarite väärtuses õhusõidukeid, tappes selle käigus ka nende meeskonnad, siis lõpetatakse kriminaalmenetlus.
Mida võime oodata?
Peab arvestama, et Venemaa puhul on tegu maffia juhitud riigiga, kus maksab jõud ja hirmutamine. Maffia/KGB/FSB on end sügavale riigiaparaati sisse söönud, mistõttu on seda keeruline kukutada. On tõsiasi, et venelased ihkavad karmi käega juhti, kes korra majja lööks, isegi kui puid raiudes laaste lendab. Seega on tõenäoline, et FSB otsib kehvale Putinile asendajat, kes ebaõnnestunud sõja lõpetaks, riigi kriisist välja tõmbaks ja kogu süü Putinile veeretaks.
Tsükkel algab uuesti:
* Uus juht tegeleb probleemse pärandiga, reformib riigiaparaati ja relvajõude ning hakkab varusid koguma. Eelkäijat süüdistatakse kõikides hädades.
* Võib juhtuda, et mingil määral riik killustub. Suurt vahet pole, kas juhtub see autonoomsete vabariikide, uute parteide või isepäiste sõjapealike kujul.
* Uus juht asub killustunud võimu konsolideerima, kõrvaldades poliitilisi rivaale. Lõpuks kindlustab ta enda ainuvõimu "demokraatlikes" tingimustes. Juhi nimetus võib varieeruda "presidendist" "partei peasekretärini", aga ta on faktiliselt tsaar, kes omab tervet Venemaad.
* Venemaa on kosunud, elatustase on hakanud tõusma ja nafta hind on maailmaturul tõusmas. Juht tunneb end tähtsana ja hakkab looma romantilis-nostalgilist ürgvene kuvandit, valmistades alamaid ette vallutussõdadeks. Valesid ja väljamõeldisi kasutades püütakse massidele imperialistlikku šovinismi sisendada ja otsitakse põhjendusi, miks naaberrahvaste maad peavad Venemaa koosseisu kuuluma.
* Umbes 20-30 aastat pärast segaduste aega algab mingi uus sõjaline konflikt. Nafta hind viiakse alla, Vene riigieelarve kannatab puudujäägi all ning sõda imeb viimasedki ressursid ära. Lisaks selgub, et korruptsioon polegi välja juuritud ning peaaegu maailma võimsaima armee sõdurid kannavad hilpe ja lasevad roostes relvadest.
* Algab segaduste aeg, mille käigus võib toimuda revolutsioon, riigipööre ja/või impeeriumi lagunemine. Tavaline venelane kannatab puudust ja tundub, et elu ei saa enam kunagi paremaks minna.
2010ndad - karu on ähvardav
2020ndad - karu kukub pikali
2030ndad - karu tõuseb üles ja hakkab haavu lakkuma
2040ndad - karu sätib end paremini paika, silmates juba ka saakloomi
Vana-Sadama trammitee, Jõe-Pronksi, Liivalaia, lugematud muud sõidutee lahti kiskumised, kontseptsioon "sõidutee kui parkla".
Projektid oleks saanud ajalises mõttes hajutada, et Kesklinna liiklusele korraga mitte liiga suurt koormust panna, aga ikka otsustati kõike korraga teha. Samuti torkab silma, et igasugused pindamised ja muud hoolde- ja remonttööd teostatakse ikka tipptundide ja päise päeva ajal (öösel ei saa midagi teha, liiga pime on). Öörahu rikkumine on peamine argument, aga see ei seleta ikkagi ära, miks eluhoonetest kaugel asuvatel teedel toimuvad tööd ikka kõige tihedama liiklusvoo ajal.
Äkki on tegu eksperimendiga, selgitamaks välja Eesti liikleja kohanemisvõimet, kui autoteid koomale tõmmatakse? Kuigi see on lihtsalt labane vandenõuteooria, võib siin siiski mingi tõepõhi all olla, sest me liigume ju rohepöörde suunas ning propageerime peamise liiklusvahendina jalgratast.
Et eksperimenti veelgi efektiivsemalt edasi jooksutada, on mul mõningad ettepanekud, kuidas autode kasutamine Kesklinnas ja Tallinnas võimalikult ebameeldivaks ja ajakulukaks muuta.
* Kesklinna perimeetri sulgemine kaevikute ja tankitõketega,
* parkimiskohtade ja -võimaluste viimine miinimumini,
* suuremate teede asfaltkihi freesimine,
* mitmerealiste punaste rattateede märkimine allesjäävatele asfaltpindadele,
* fooride väljalülitamine kogu linnas,
* keerukate ja pikkade ümbersõitude tekitamine,
* ajutise liikluskorralduse pidev muutmine,
* kiiruspiirangu 30 km/h kehtestamine kogu Tallinnas,
* automaksu ja linna sisenemise maksu kehtestamine,
* kütuseaktsiisi hüppeline suurendamine,
* Soome lahest Ülemiste järveni kanali rajamine, kus ujuksid haikalad, mille seljale on paigaldatud laserrelvad. (Sellega kaasneks loomulikult kogu Mustamäe veetorustiku väljavahetamine ja täiendavad liikluspiirangud.)
NB! Järgnev jutt on vaid teadmiseks, kuidas asjad toimivad ning tegemist pole käitumisjuhendiga. Rõhutan, et kutsun kõikide vahenditega kaitsma Eesti Vabariigi seaduslikku korda. Kui keegi püüab teid veenda riigipöördekatsele või püüab teilt riigisaladusega kaitstud infot osta/õngitseda, andke sellest viivitamatult teada Kaitsepolitseile ehk KAPO-le.
Coup d'etat ehk riigipööre on äkiline võimuhaaramine, mille käigus likvideeritakse riigi poliitiline juhtkond. Käesoleva mõtiskluse alusmaterjaliks on Youtube'i kasutaja PolyMatter video "How Coup d'etats REALLY Work":
Peamiselt korraldatakse riigipöördeid või nende katseid Aafrika riikides ja nii juba aastakümneid. Miks ei juhtu seda üldjuhul demokraatlikus läänes, vaid pigem arengumaades?
Ideaalne sihtmärk
Asi on selles, et arengumaades kipub olema võimu kõrge kontsentratsioon. See tähendab seda, et võim püsib pealinnas, kus kõik peamised riiklikud võimukeskused nagu valitsushoone, riigipea palee, parlamendihoone ja kohtumajad on ühes linnaosas käe-jala ulatuses. Riigipöörajad ei looda kunagi massile, vaid tegu on kirurgilise operatsiooniga. Linnaosa, kus asuvad riigi kõik võimuasutused, on seega niiöelda keti nõrgim lüli.
Ja vastupidi, mida rohkem on võim riigis hajutatud, seda rohkematesse asutustesse peavad riigipöörajad enda käsilasi paigutama. Kui mõtleme analoogia peale, siis kumba vaenlast on tulirelvaga lihtsam maha lasta - kas võimsat lõvi või tigedat herilaste parve? Pole juhus, et Süüria diktaator Assad hoiab enda käpa all korraga lausa viite erinevat julgeolekuorganit. Üks asutus võib tema vastu pöörduda, aga on ebatõenäoline, et kõik viis seda korraga teevad. Pealegi peab keegi ka valvuritel silma peal hoidma, aga see on juba teine teema.
Banaani Vabariigi lipp
Järgmine oluline faktor, mis võimuhaarajaid abistab, on madal poliitiline aktiivsus. Kui revolutsioone tõukab tagant rahvamasside äärmuslik kirg, siis riigipöördeid toidab masside apaatsus. Rahulolematus olemasoleva valitsusega tuleb riigipöörajatele kasuks, aga sellest palju olulisem mõjutegur on masside osalus. Eesmärgiks pole mässu üleskütmine ega rahva toomine tänavatele. Rahvas ei tohiks olla poliitika teemadel teadlik ning peaks olema arvamusel, et nende osalus ei muuda nagunii midagi.
Sisseimbumine
See faas on kõige kriitilisema tähtsusega, mis otsustab kõik. Sisuliselt on vaja koostada põhjalik võimu kaart, mis sisaldab kõiki võimu ligidal olevaid inimesi alates peaministrist kuni tema autojuhini. Sellel kaardil tuleb ära märkida need isikud, kelle käes on tõeline võim, sest bürokraatia tagajärjel on tekkinud ka tühised ametnikud, kelle roll on puhtalt tseremoniaalne. Me saame maha tõmmata näiteks 80aastase seniilse erukindrali, kes on ammu pensionil või ilma ambitsioonideta vihmavarjuhoidjast blondiinikese, kes poliitikast midagi ei tea. Nii jääbki meile kätte võimu kaart.
Harry Potteri seeriast tuttavad Crabbe ja Goyle olid Malfoy "turvamehed". Rumalad ja tühised tüübid leidsid Malfoy kõrval endale auväärse rolli.
Võimu hoidjad tuleb jagada kolme kategooriasse - liitlased, ükskõiksed pragmatistid (ehk kameeleonid, saamamehed või karjääripoliitikud) ja vaenlased. Liigitamiseks peab küsima, kas selle isiku poolehoidu on kindlalt vaja? Kui vastus on jah, siis olenemata tema positsioonist on riigipööraja ainsaks sooviks saavutada (või osta) tema poolehoid. Kui valikus on mitmeid kandidaate, siis tuleb eelistada vähem kvalifitseeritud ja madalamal pulgal istujaid. On tarvis kedagi, kes tunneb end alaväärtustatuna ja kasutuna, kes pole saanud oma täit potentsiaali rakendada. Vaja on leida keegi, kes on ametikõrgendusest ilma jäetud ja tunneb end solvatuna. Sellisel isikul on vähem kaotada ning ta ühineb meelsamini riigipöörajatega, kes talle uhkemat ametikohta lubavad.
Mõned tunnevad kiusatust teatada riigipöörde plaanist sinna, kuhu vaja, aga selleks on tarvis bluffida ja panuseid tõsta. Neile tuleb väita, et nende ülemused on juba asjaga kaasa läinud, sest üldise massiga kaasaminek tekitab turvalise tunde.
Nüüd on riigipöörajal väike liitlaste grupp, aga siiski on veel alles hulk erineva kaliibriga tegelasi alates mõjuvõimsast kindralist kuni ülekiidetud ja alles karjääri alustava pisiametnikuni. Reaalse ohu tuvastamiseks peab küsima, kas konkreetne isik on valitsevale parteile ustav? Vaenlased on need, kelle puhul vastus on jaatav. Vaenlastele tuleb leida tegevust, et neid riigipöörde ajal võimu keskusest eemal hoida, olgu selleks mingi rahuvalvemissiooni juhatamine või järjekordne kohtuasja järgi lõhnav skandaal.
Kõik ülejäänud on pragmatistid. Neid tunneme kui karjääripoliitikuid, kes vahetavad vastavalt kehtivale riigikorrale enda värvi. Need saamamehed on vaid enda isikliku kasu peal väljas ning kriisi ajal vahivad nad passiivselt pealt, selgitamaks välja, kelle poolel on mõttekam olla. Nende pärast pole vaja muretseda, sest võimu konsolideerides saavutab riigipööraja nende poolehoiu.
Seiskamine
Liitlased on omal kohal ja ootavad juhiseid, seega riigipööre on sisuliselt juba läbi viidud, aga keegi lihtsalt ei tea seda. Selle poolest erinebki riigipööre revolutsioonist, et rahvamassi asemel sooritab operatsiooni tavaliselt sõjavägi, kuigi tegu pole sõjaväelise operatsiooniga selle klassikalises mõttes. Ideaalis ei tohi keegi viga saada, vältimaks märtrite ja rahulolematuse teket. Pealegi pole riigipöörajail ei numbrilist ega jõulist üleolekut, nii et pole mõtet toore jõu meetodit proovida.
See faas algab hoopis inimeste ja info seiskamisega. Lennujaamad suletakse, teleekraanid jäävad tummaks, teed blokeeritakse, internet lülitatakse välja. Infopuudus raskendab tsiviilisikute vastupanu, sest tavainimesel pole aimugi, mis toimumas on. Olukord meenutab "harilikku" eriolukorda nagu näiteks pandeemia või loodusõnnetus.
Riigipöördekatse Moskvas, 1991.
Kuni riigipöörajate liitlased võimu keskuse ümber piiravad, siseneb väike taktikaline grupp paleesse ja vahistab olemasoleva valitsuse. Samal ajal kiirustavad sündmuskoha perimeetrile korravalvejõud, kes reageerivad rahutustele ja korratustele.
Meenutagem, et riigipööraja salarelvadeks on kaos ja teadmatus. See tähendab, et barrikaadideni jõudes avastavad korravalvejõud eest samasugused vormirõivais politseinikud ja sõdurid nagu nad ise. Mingi valitsusvastase organisatsiooni või võõrriigi relvajõududest pole märkigi, mis tähendab, et ebamäärase olukorra ilmnedes jäädakse vastavalt väljaõppele edasiste juhiste ootele, eeldades ülemate ebakompetentsust. Isegi kui keegi midagi kahtlustab, siis puhtalt kõhutunde põhjal ei hakka keegi eluga riskima ning taas kasutavad riigipöörajad apaatsust enda huvides ära.
Nüüdseks on opositsioon vaigistatud, massid segaduses ning võimu füüsilised sümbolid hõivatud. Riigipööre on justkui sooritatud, aga pangem tähele sõna "sümbolid". Kuigi füüsilised "riigihoovad" on riigipöörajate käes, ei pruugi alamad automaatselt käskudele alluda. Sümboolne võim tuleb muuta tegelikuks võimuks ning sel teel on abiks "teeskle kuni toimib" meetod. Kõigepealt peab veenma ühte inimest, et riigipöörajate käes on võim. Selle inimese veendumus, et riigipöörajate käes on võim, muutub legitimiseerimisprotsessi nurgakiviks. Riigipööraja saab seda esitada tõendina enda võimu legitiimsuse kohta. See on vale, mida korrates loodab riigipööraja, et see muutub hoopis tõeks.
Aga positiivne tagasiside võib ka riigipöörajale ebasoodsalt mõjuda. Kui hoogu maha võtta või riigipöörde telgitagused paljastada, on see soodsaks pinnaseks mässuliste tekkele. Kohe kui üks vastu hakkab, järgnevad talle teised, järelikult on kiire tegutsemine kriitilise tähtsusega.
Legitiimsuse taotlemine
Benito Mussolini rahvale kõnelemas
Kui kõik on kindlustatud, siis niipea kui võimalik, tuleb rahva ees esineda võiduka kõnega. Tuleb põhjendada, miks eelmine valitsus oli mittelegitiimne ning miks uue valitsuse loojad pidid vahele segama (näiteks rahva, demokraatia, majanduse nimel jne). Peab mainima, et värskelt saadud võimutäiuse inertsi või hoo ärakasutamiseks rakendatakse koheselt radikaalseid meetmeid (näiteks maa või rikkuse ümber jagamine, välismaalaste väljalöömine jne). Lõpus on vaja mainida ka seda, et vastupanu on mõttetu ning lahing on juba võidetud.
Loomulikult mõistab ülejäänud maailm riigipöörde hukka, aga aja jooksul selle reaalsusega harjutakse ning kui mõistetakse, et muud valikut pole, siis tunnustatakse uut valitsust.
Kuigi aktiivsem osa riigipöördest on läbi, algab kõige ohtlikum faas. Statistika näitab, et riigipöörde õnnestumise tõenäosus on lausa 50%! Nagu aeg on näidanud, siis riigipöörded on oma olemuselt äärmiselt sarnased ning neid polegi tegelikult nii keeruline korraldada, vähemalt arengumaades. Palju keerulisem on võimust kinni hoidmine. Kui sellele mõelda, siis riigipööre on nii legitiimsuse puudumise tagajärjeks kui ka selle põhjuseks. Seal, kus leiab aset palju riigipöördeid, peetakse seda normaalseks. Selles allakäiguspiraalis paneb iga järgnev riigipööre aluse järgmisele. Rahvas kaotab lootuse ja arvab, et sel pole enam tähtsust. Tekib apaatia, mis muudab järgmise riigipöörde veelgi kergemaks.
Demokraatia
Kuigi demokraatial on mitmeid puuduseid, siis sellel on ka üks äärmiselt tugev külg. Kuna demokraatlikus süsteemis on võimude lahusus selle keskne printsiip, siis on riigipöörajate elu äärmiselt keeruliseks muudetud. Toimivat demokraatlikku korda, kus enamus inimesi on sellega rahul, on üsna raske kukutada, sest see on nagu põõsas, mille mõne haru maha saagimine ei hävita kogu taime. Riigipöörajad peavad olema äärmiselt koordineeritud, täpse ajastusega ning palju asjaolusid peab olema üheaegselt täidetud. Põhimõtteliselt kaks ainsat viisi, kuidas demokraatlikus riigis saaks riigipööret läbi viia, on kas välisriigi poolne sõjaline alistamine või valimiste võitmine.
Sõjaline alistamine tähendab seda, et riigi relvajõud on omadega nii läbi, et ei suuda enam vaenlasele vastu panna. Kui vaenlane on võimeline riiklikult sümboolsetes hoonetes enda lipud heiskama ja tänavail füüsiliselt enda tahtmist kehtestama, ongi võim tugevama käes. Sellist "tugevama õiguse" printsiipi järgivad kõik autoritaarsed ja diktatuursed riigid ning organisatsioonid (pruunsärklased, kommunistid ja nendevahelised tänavalahingud Weimari Vabariigi ajal; Iraak ja Lahesõda; ISIS ja selle terror Lähis-Idas jne).
Valimiste võitmise järel riigikorra muutmine pole ka nii lihtne kui võiks arvata. Kuna võim on üle riigi laiali jagatud, peab võimule tulnud partei või isik hakkama võimu konsolideerima. Hitleril õnnestus see nii, et ta mõjus teistele võimumeestele äärmiselt tüütult ning teda püüti vaigistada lisavolituste andmisega. Samuti tuleb paljudele üllatusena, et 1933. aastal võimule tulles polnud Hitler kohe kõikvõimas füürer, vaid ta pidi arvestama paljude rivaalidega ning pidi ka armeele meele järele olema. Miks muidu ta meelega igasugustel pidustustel uhkelt dekoreeritud Hindenburgi varju jäi? Ent ajalooline juhus mängis ta kätte kõik head kaardid, kuna suurim poliitiline takistus, "puutumatu" Hindenburg, suri vaid aasta pärast natside valimisvõitu.
Kuidas kaitsta enda riiki riigipöörde eest?
Et ei läheks nii, milleni viis Hitleri demokraatlik valimisvõit Saksamaal, peab rakendama teatud meetmeid, et demokraatlik süsteem poleks kurjade naabrite rünnakutele liigselt haavatav.
Mõningaid meetmeid:
* Viienda kolonni kontrolli all hoidmine - Vene Föderatsioon kasutab oma agressiivse tegevuse õigustamiseks vanu vabandusi, mille kohaselt minnakse välismaale venelasi kaitsma. Igasugused reeturid, vaenlase agendid ja VF režiimi sümpatiseerijad ei peaks omama VF välises elukohas välja antavat passi ega valimisõigust, rääkimata elamisloast. Tegemist on privileegidega, mida saavad kasutada vaid lojaalsed kodanikud. Kodakondsuse taotlemiseks on välismaalaste jaoks kindel protseduur, mis hõlmab endas keeleeksamit ja seadusandluse tundmist. Topeltkodakondsus on EV põhiseaduse järgi välistatud. Kodakondsuse saamisega kaasnevad ka vastavad privileegid ja kohustused. Reetureid ootab kas kriminaalkaristus või riigist väljasaatmine. Lihtne printsiip seisneb selles, et kui elu EV-s on väidetavalt nii väljakannatamatu ja VF on maailmale nii suureks eeskujuks, siis peakski virisejad pigem VF-s elama, mitte kallaletungiks vabandusi jagama.
* Võimude lahususe printsiip - Olulised valitsusasutused peavad olema hajutatud üle riigi, et riigipöörajad võimalikult palju pingutama peaksid. On suur vahe, kas on tarvis vallutada vaid pealinna valitsuskvartal või korraga 10 linna valitsushooned.
* Riigikaitse järjepidev arendamine - Vabadus pole kunagi tasuta, vaid sellel on hind. Kui sõjalise heidutuse ja valmisolekuga suudame ära hoida enda rahva vastu toime pandava genotsiidi ja muud jõledused, on see äärmiselt kasumlik tehing. Kõik, kes püüdlevad NATO-st väljaastumise poole, on kas VF kinni makstud mõjuagendid, kasulikud idioodid (sinna kuuluvad ka vandenõuteoreetikutest mässajad, kes on alati kehtiva süsteemi vastased) või lihtsalt pahatahtlikud tegelased, kes EV vastu mingil põhjusel kättemaksu hauvad.
* Iga hääl loeb - Rahvale peab selgeks tegema ja ka jääma õigustatud mulje, et iga hääl on oluline. Apaatsus on üks komponentidest, mis riigipöörajaid abistab, mistõttu peab soodustama igasugust "rohujuuretasandi" aktivismi ja üksikisikute initsiatiivi. Oluline on ka rahvahääletuse võimalus ja selle toimiv jõud.
* Ametnike karjäärivõimalused - Et võimu juures olevad inimesed vähem korrumpeeruks, peab neile tagama võimalused karjääri teha. Uhked ametinimetused, austus, tõus hierarhiaredelil ja soliidne palk on kindlad vahendid, kuidas pidurdada võimu juures olevaid inimesi halvale teele minemast. Loogika seisneb selles, et kellel on palju kaotada, see ei kipu kõige sellega mõne hämara lubaduse pärast riskima. Riigipöörajate mesijutule panustavad pigem need, kes on kehtiva süsteemi pärast kibestunud või poliitilises "toiduahelas" parematest paladest ilma jäetud. See on väga tundlik teema, sest ühest küljest tuleb mõista tavakodaniku pettumust, kui riigikogulased saavad vaid istumise eest kõvasti "üle makstud", aga nemad peavad ellu jäämiseks Soomes tööd rabama. Samas peame ka võimurite tuju üleval hoidma, et nad näiteks altkäemaksude abil "palgakõrgendust" otsima ei hakkaks. Oluline on tunnetada ära, kust jookseb inimesel see piir, millest alates ollakse valmis ka seadusevastaste tegudega riskima, et rikkust juurde saada.
* Vaba ja sõltumatu ajakirjanduse tagamine ning vaenlase propaganda tõkestamine - Kui toimub midagi kahtlast, siis peavad rahvas ja korrakaitsjad sellest teadlikud olema, sest teadmatust kasutavad riigipöörajad osavalt ära. Propaganda pole vaba ajakirjandus, vaid kindla narratiivi juurutamine. On "positiivne" propaganda nagu harilikud kommertsreklaamid või Kaitseväkke üleajateenijaks kutsumine ning on "negatiivne" propaganda, mis asju kontekstist välja rebides püüab näidata kehtiva valitsuse võimu all olevat riiki ja ühiskonda halvustavalt. VF kanalid pasundavad pidevalt, kui halb on elu Balti riikides, kus venelasi pidevalt maha surutakse ja kohalikke keeli sunnitakse rääkima. Tegelik elu on see, et rahvuse põhjal kedagi maha ei suruta (firmadest, abieludest ja muudest asjadest võtavad venelased osa nii omavahel kui ka eestlastega segamini) ja et kuna riigikeeleks on rahvuspõhine keel, siis ametlik asjaajamine käib just selles keeles. Keegi ei keela inimestel omavahel kodus mis iganes keelt kõnelda. Säärane faktide moonutamine ja vaenlasele vajaliku narratiivi pealesurumine teenivad neile vajalike eesmärkide täitmist. Tuletagem taas meelde, et olgu NATO-st irdumise soovi põhjendus milline tahes, lõppude lõpuks NATO kaitseb liikmeid sõjalise rünnaku eest, aga NATO-st välja astumine annab VF-le vabad käed rünnakuks. See, et saaksime end ilma NATO-ta kuidagi paremini "iseseisvana" tunda, ei kaalu mingi juhul üles seda turvatunnet, et Riigikogus ei heisata sinimustvalge asemel mingit punast kaltsu, meid ei küüditata külmale maale, meie naisi ei vägistata soldatite pundi poolt ega meie imikuid ei lasta haiglas rakettidega tükkideks.
16. veebruaril 2023 täitus viis aastat esimese postituse avaldamisest. Teel täiskasvanuks alustas elulise pereblogina, kust ei puudunud lemmikloomade tegemised, killukesed isiklikust elust ja liiklusteemaline hala. Viie aasta jooksul on blogi jõudnud tüürida sellelt teelt poliitika ja igaviku suunas.
Elu on pidevas muutumises ning ellu jäävad ennekõike need, kes suudavad muutuvate oludega kõige paremini kohaneda. Muutub nii isiklik elukorraldus kui ka välismaailm. Paikseks jäämine, kodulaenu saamine, töökoha vahetamine, abiellumine, reisimine, lemmikloomade võtmine, autode vahetamine ning esimese lapse saabumine on vaid mõned sündmused, mis üksikisiku elu rikastavad ja sellele viike voldivad. Samas füüsilised traumad ja kauaaegsete sõprade eemaldumine ühiselt teelt lisavad elule arme, mis lõppude lõpuks kaunistavad kandjat, sest just elukogemus on see, mis jääb surmatunnini alles, kui jõud ja nooruslikkus on juba ammu läinud.
Muutub ka välismaailm. Päevapealt ilmunud koroonaviirus purustas peaaegu kõik teenindusega seotud tööstusharud ja külvas surma üle kogu planeedi. Kogu maailm koondus ühise vaenlase vastu ning nägime erakordset rahvusvahelist koostööd. See oli ette aimata, aga peale üleilmset taudi ei saabunudki uus ajastu ning utoopiline maailmaühiskond jäi seekord loomata, kuna inimlik kurjus jäi kaane alla edasi pulbitsema.
Blogi sünnipäeva ligidal, täpselt Eesti Vabariigi sünnipäeval, möödub aasta Ukraina sõja algusest. See on purustanud kõik mu kunagised lootused Venemaaga normaalseid suhteid luua. Režiim, mis hävitab naaberriigi rahvast ja infrastruktuuri, on aastaga kehtestanud fašistliku totalitaarse süsteemi. Natsi-Venemaa otsib aktiivselt võimalusi oma naabrite hävitamiseks, aga teda takistab vaid toores jõud, mitte head soovid, rääkimata rahvusvahelistest lepetest. Selle uskumatult brutaalse avantüüri tõttu on lisaks inimeludele laiali paisatud ka kaubandusvõrgustik, toorainetööstus ja energiasektor, mis paneb eurooplaste rahalise toimetuleku tõsiselt proovile. Blogi seisab vaba ja demokraatliku Ukraina eest ning väljendab nulltolerantsi Kremli režiimi suhtes, mille liikmed tuleb viivitamatult Haagi Rahvusvahelisse Kohtusse pingile saata.
Kõike seda arvestades on vältimatu, et muutuvad ka tõekspidamised. Kui enne sõda pidasin võimalikuks ja lausa vajalikuks Venemaaga heade suhete tagamist, siis Ukraina linnade pommitamine Eesti Vabariigi sünnipäeva varahommikul nullis kõik need võimalused täiesti ära. Kuni Kremli ladvik või Venemaa riigikord ei muutu, pole enam mõtet ka mingitest headest suhetest rääkida. Nagu elu on juba ennegi õpetanud, siis kedagi ei saa sundida sõbraks olema, kui ta seda ise ei taha.
Selle viie aastaga on muutunud ka minu poliitiline suund, kuigi mitte radikaalselt. Kui varem olin täielik konservatiiv, siis nüüd olen leidnud end ühest paadist ka tsentristide ja liberaalidega. See nihe polnud ühest äärmusest teise, vaid tegu on pigem väikse korrektuuriga liberaalsuse suunas. Ma olin küll täielikult konservatiivse hoiakuga, aga mitte väga kaugel paremal ääres. Huvitav, tavaliselt liigutakse vanuse suurenedes liberaalsuselt konservatiivsuse suunas ja mina siis aerutan vastuvoolu.
Vastuvoolu liikumine iseloomustab blogi kogu selle eksisteerimise ajal. Kui Venemaa niiöelda president ehk õige ametinimetusega diktaator alustas sõda, siis olnuks loomulik blogis kõik vihjed sõnale "diktaator" vaikselt kustutada, aga see ei saanud teoks. Kuna tõene fakt on see, et olen blogi eestvedaja, kes saab siin ilma demokraatlike valimisteta enda tahtmise järgi kõike teha, siis kerge irooniavarjundiga "diktaator" on selles kontekstis igati korrektne termin.
Rääkisin enne paljudest muutustest, ent on olemas ka püsiväärtused, mida nii kergesti muutma ei kipu. Olen uhke, et blogi on reklaamivaba ning ükski ettehüppav liigne aken ei risusta lugemiselamust, samuti tunnen uhkust selle üle, et tõde on seatud kesksele poodiumile, mille ümber lugejad koonduda saavad. Ja et tähtsad mõtted, sügavad teadmised ja asjalikud mõttemängud domineerivad blogis suures plaanis tühiste argimurede asemel, on mu jaoks ainult tohutu rõõm.
Teel täiskasvanuks pole kunagi meeletult populaarne olnud, aga Teel täiskasvanuks eristub kõigist teistest blogidest, arutledes sügavate, aga kahjuks vähelevinud teemade üle. Soovin ebaharilikke lugemiselamusi ka edaspidi pakkuda, kuigi pisut vähendatud mahus. Peamine on see, et siin blogis jääb kvaliteet kvantiteedi üle valitsema.
See on väike rubriik, mida täiendan korra iga aasta alguses. Eesmärgiks on heita pilk ajas tagasi ümmarguste sammude kaupa nagu 5, 10, 15 jne aastat. "Sel aastal ajaloos" matkib raadiosaadete ja ajalehtede "täna sel aastal" rubriike, olles nende õhem variant. Kui raadiod ja ajalehed keskenduvad kuupäevadele, rõhutan mina aastaid, jättes kuupäevad mängust välja. Rubriigi loogika järgi ei tapetud president Kennedyt 22. novembril 1963, vaid lihtsalt aastal 1963, väljendamaks üldist suurusjärku. Siin kirjeldan nii isiklikke kui ka globaalseid olulisemaid sündmusi, nii et ajaloohuvilistele põnevat lugemist ja äratundmist jätkub.
Käesolev postitus on rubriigi "Sel aastal ajaloos" viimane, kuna 5 aasta pikkune ring on täis saanud ning pole mõtet kirjutada taas asju, mida 5 aastat tagasi, lihtsalt erinevate numbritega. On küll natuke melanhoolne tunne, aga lohutame end sellega, et tulevaste ajaloolaste ja arheoloogide jaoks tekitame me päris palju kultuurikihti, mida põnevusega uurida.
2018 (5 aastat tagasi) - Blogi Teel täiskasvanuks sünd, lõpetasin ülikooli, kihlusin elukaaslasega, liisisin esimest korda elus tuttuue auto ja võtsin koera
2013 (10 aastat tagasi) - Läksin ajateenistusse ning tegin C ja CE kategooria juhiload ära; pommiplahvatus Bostoni maratonil
2008 (15 aastat tagasi) - Minu "hipiajastu" ja koomiksite joonistamise kulminatsioon; Pekingi olümpiamängud; ülemaailmne majanduskrahh (kurikuulus "masu")
2003 (20 aastat tagasi) - Astusin netimaailma; kosmosesüstik Columbia katastroof; Iraagi sõja algus; Concorde'i viimane lend
1998 (25 aastat tagasi) - Läksin esimesse klassi; asutati Google; Maa orbiidil alustati ISS-i kokkupanekut; USA president Clintoni seksiskandaal Monica Lewinsky'ga
1993 (30 aastat tagasi) - esimene ja vähemtuntud terrorirünnak WTC-le; Maastrichti leppe jõustumisega algas Euroopa Liit
1988 (35 aastat tagasi) - olümpiamängud Lõuna-Koreas; NSVL alustas Afganistanist taganemist
1983 (40 aastat tagasi) - Jaapanis tuli välja Mario Bros. videomäng; Hiina rahvaarv ületas 1 miljardi piiri; Motorola tutvustas esimesi mobiiltelefone; Microsoft Word'i debüüt
1978 (45 aastat tagasi) - Jonestown'i massisuitsiid; tankerlaev Amoco Cadiz jooksis madalikule, põhjustades tohutu reostuse; Johannes Paulus II sai paavstiks
1973 (50 aastat tagasi) - suur naftaembargo; Yom Kippuri sõda; Sears Tower (nüüd Willis Tower) sai valmis ning hoidis 25 aastat maailma kõrgeima hoone tiitlit
1968 (55 aastat tagasi) - Praha kevad ehk NSVL tankid tungisid Tšehhoslovakkia pealinna; Martin Luther Kingi tapmine; Robert Kennedy tapmine
1963 (60 aastat tagasi) - USA president Kennedy tapmine; Alcatrazi vangla sulgemine; USA automark Studebaker sulges uksed; Valentina Tereškovast sai esimene kosmoses käinud naine; USA ja NSVL nõustusid rajama omavahelise "kuuma liini", vältimaks tuumasõda; suur rongirööv UK-s
1958 (65 aastat tagasi) - USA tuumaallveelaev USS Nautilus ületas põhjapooluse; NASA loomine; USA saatis kosmosesse enda esimese satelliidi Explorer 1; mikrokiibi leiutamine
1953 (70 aastat tagasi) - Suure timuka Stalini surm; Korea sõja lõpp; Dwight D. Eisenhower vannutati USA presidendiks; Elizabeth II kroonimine Inglise kuningannaks; esimene edukas Mt. Everesti tipu vallutamine
1948 (75 aastat tagasi) - Mahatma Gandhi tapmine; Iisraeli iseseisvumine; Londoni olümpiamängud; USA ja UK avasid Berliini blokaadi raames "õhusilla"; Põhja-Korea asutamine
1943 (80 aastat tagasi) - Stalingradi lahing; Itaalia alistumine; juutide ülestõus Varssavis; Pentagoni valmimine; Bengali nälg
1938 (85 aastat tagasi) - Orson Welles'i "Maailmade sõda" kuuldemäng raadios põhjustas USA-s paanika; Aschluss ehk Natsi-Saksamaa neelas Austria alla
1933 (90 aastat tagasi) - Natside võimuletulek Saksamaal; Albert Einstein põgenes USA-sse; esimese drive-in kino avamine USA-s
1928 (95 aastat tagasi) - penitsilliini avastamine; esimene Miki Hiire multikas; maailma esimene lend üle Vaikse Ookeani; Amsterdami olümpiamängud
1923 (100 aastat tagasi) - vaarao Tutanhamoni haua avamine; Hitleri riigipöördekatse nurjumine Münchenis
1918 (105 aastat tagasi) - Eesti Vabariigi väljakuulutamine; Esimese maailmasõja lõpp
1913 (110 aastat tagasi) - Ford tutvustas esimest koosteliini; esimene ristsõna
1908 (115 aastat tagasi) - Ford Model T esitlemine
1903 (120 aastat tagasi) - Wrighti vendade lennuki esmalend; Preisimaal jagati esimesed juhiload; UK esimesed numbrimärgid
1898 (125 aastat tagasi) - USA-Hispaania sõda; esimene eskalaator
Ei juhtunud midagi dramaatilist, aga kuna kaalunumber seisis juba nädalaid platool, otsustasin väikse pausi teha.
Miks kaal seisma jäi? Arvan, et põhjuseid on mitmeid:
üleliigne vesi väljus alguses kiirelt
kergesti "realiseeritav" rasvamass on vähenenud
keha harjumine väiksema toidukogusega ja muud iseärasused
keha on 0,5 mg kogusega harjunud, aga perearst ei kiirustanud 1 mg välja kirjutamisega
ebaregulaarne spordirežiim
Lõplik kaal on 108 kg, mis tähendab, et olen kaotanud kokku 13,5 kg.
Minu kaotatud kilode number ei pruugi kõlada nüüd väga ägedalt, aga samas ämm on juba kiitnud, et olen väiksemaks jäänud, samuti tõmbasin selga ühe vana jope, mis nüüd lotendab kui kartulikott. Ka kevadel Türgist ostetud vööle pidin ühe augu juurde puurima, et püksid rebadele ei langeks.
Võrdluseks - mulle ravikuuri tutvustanud sõber kaalus enne üle 120 kg, nüüdseks on ta 95 kg ümber. Muide, temagi tegi vahepeal ravikuuri sisse pikema pausi nagu mina praegu, ometi ma näen oma silmaga, et ta on juba peenike poiss.
Motivatsioon on alles, aga on aeg lasta oma kerel veidi puhata, et uuel aastal uue hooga jätkata.
Putini avantüür oli juba eos läbi kukkunud, aga Vene diktaator üritas vältimatut kaotust meeleheitlikult edasi lükata. Nii nagu Hitler saatis II MS lõpukuudel lahingutesse napi väljaõppega lapsi ja vanureid, nii püüdis 2022. aasta septembris ka Vene Hitler oma "osalise" mobilisatsiooniga kõiki vähegi omal jõul püsti seisvaid mehi kahurilihaks heita.
Rahvas tõusis tagajalgadele ja nõudis juba valjuhäälselt sõja lõpetamist, kutsealused põgenesid pikkades autokolonnides piiri taha. Mobilisatsioonipunkte süüdati põlema ja tänavatelt kahuriliha otsivatele politseinikele hakati jõuliselt vastu. Oli selge, et internetti vältiv ja enda fantaasiamaailmas elav Putin oli teinud meeletu valearvestuse, kui arvas, et rahvas vastu vaidlemata tapamajja voorib.
Vene rahva (ära teenitud?) tragöödiat süvendas ka asjaolu, et Vene riigi demograafiline seis oli juba II MS ajast tugevalt räsitud ja ebaühtlane. Kuna tollal kaotas üks põlvkond suure osa meestest, on rahvastikupüramiid lainetava kujuga. Rahvas sai sõjas hukkunud inimeste sündimata laste võrra vähem järeltulijaid ning üle põlvkonna nähtavad laineharjad ilmestavad seda eriti selgelt.
Samuti on naisi märkimisväärselt vähem kui mehi. Et aeg on nii palju edasi läinud, siis II MS põlvkonna sõjaohvrid meeste ja naiste jaotuse erinevuses enam nii suurt rolli ei mängi. Küll aga harvendab meeste ridu nii epideemiline alkoholism, "kõva mehe" kuvandi kaitsmisel ette võetud riskantsed vägitükid kui ka viimaste kümnendite sõjad. Ka hoolimatusest ja "kõvatamisest" ajendatud ohtlik liiklus on "alfaisaste" hukkumisele kaasa aidanud.
Venelaste tulevik saab olema üsna tume. Olenevalt sellest, mis peale Ukraina sõda Vene riigiaparatuurist saab, võib sanktsioonide ja rahvusvahelise isolatsiooni mõju kesta teadmata kaua, ka peale sanktsioonide leevendamist. Vene majandus taandareneb, elatustase kukub, üldine lootusetus süveneb ja ollakse taas esimesel ruudul nagu peale NSVL lagunemist. Venelastel jääb ülejäänud maailmaga alles peamiselt üks eluliin - Hiina.
Hiinlased on juba kaua aega oodanud võimalust, et osa Venemaast endale haarata. Neid ajendab nii kunagiste Hiina alade tagasivõtmine kui ka Venemaa põhjatud toorainete ressursid. Nende jaoks ei piirdu eesmärgi realiseerimine vaid sõjaliste meetmetega, vaid nad kasutavad ka majanduslikke ja demograafilisi hoobasid, mis saavutavad oma mõju alles pika aja jooksul. Hiinlaste kunagise ühe lapse poliitika ja kultuurilisest eripärast tingitud suurem poisslaste sündivus on viinud hiina rahva hoopis kummalisse olukorda. Vastupidiselt Vene rahvale on hiinlastel hoopis noorte meeste ülejääk. Graafikul protsente vaadates ei tundu vanusegrupis erinevus kuni pool protsenti midagi hullu, aga arvestame seda, et tegu on Hiinaga, kus elab pea 1,5 miljardit inimest. See pool protsenti vanusegrupis tähendab seega ca 5 miljonit erinevust.
Kas te kujutate ette sellist elu, kus te ei leia endale elukaaslast, kuna kõik naised on juba ära võetud? Kas kujutate ette seda lootusetuse tunnet, kui teate, et teil pole piisavalt vara, et potentsiaalset kaaslast isegi kohtingule meelitada? Kas kujutate ette seda tohutut konkurentsi, kus ühe vaba ja vallalise naisega püüavad tutvuda korraga mitu miljonit inimest? Hiina rahval on seetõttu incel-stress (incel ehk involuntary celibate - tahtmatu tsölibaat), mis noori parimas eas mehi seest sööb. "40aastane neitsi" on humoorikas Ameerika komöödia, sest ükski "normaalne" inimene ju nii lootusetult hilja oma süütust ei kaota, aga miljonite hiinlaste jaoks on see igapäevane valus tõsiasi. Kui sellistes tingimustes on soov leida elukaaslane ja luua pere, siis kuhu võiks pöörduda?
Aga miks mitte kõikide võimaluste maale Venemaale, mis on komplitseeritud rahvusvahelise poliitilise olukorra tõttu Hiinast aina enam sõltuvuses, kus perspektiivitud mehed joovad end surnuks ning kus on juhuslikult (keskealiste ja vanemate) valgete naiste ülejääk? Lisaks on Venemaal põhjatud võimalused Hiina suurfirmade laienemiseks, mida toidavad 19. sajandis elavate maainimeste iha moodsa tehnika vastu, meeleheitlik soov mingisugusegi palganumbri järgi, olematud keskkonnanõuded ja võimalus altkäemaksude abil veelgi kasumlikumat äri üles ehitada.
Kui hiinlased saavad Venemaa avarustes enda tingimusi dikteerida, siis kahtlemata algab ka hiinlaste jõulisem sissetung Siberisse. Aastakümneid hiljem hakkavad juba viienda kolonnina toimivad Hiina juurtega pered kohalikku poliitikat dikteerima. Võib arvata, et Venemaa närbuv identiteet loovutab seejärel oma koha Hiina rahvuslusele. Samal ajal on kogu Siber Hiina ärimeeste poolt kokku ostetud ja põlised venelased kas sulaste staatuses või lääne poole migreerunud. Teame ju ka impeeriumimeelsete venelaste üleolevat suhtumist endast erinevatesse inimestesse ("tšurka", "tšuhnaa" jne), mistõttu võib ennustada, et konfliktid hiinlastega tekivad päris kindlasti.
Lisaks hiinlastele on Venemaal ka mitmeid teisi tulipunkte, mida keskvõim on alati julmalt alla surudes kustutanud. On selge, et vähemusrahvad on rahulolematud sellega, et Ukraina sõtta paisati esmajoones just neid, mitte nn Moskoovia alamaid (Moskva, Peterburi ja teised venelaste enamusega linnad ja piirkonnad). Ka pole äärealade elanikud rahul sellega, et nende rikkus ja ressursid toimetatakse Moskvasse, jättes neile lagunevad barakid, reostuse, aherainemäed, tühjad karjäärid ja vaesusest tingitud probleemid. Süstemaatilist ja sajandeid kestnud venestamist pole vist mõtet mainidagi.
Seetõttu on realistlik, et Putini režiimi langedes või moondudes, aga igal juhul keskvõimu nõrgenedes võivad äärealadel tekkida iseseisvuspüüdlused. Kommunismijuurtega režiimi robustsed meetodid, üldine ebakompetentsus, valedel baseeruv süsteem, riiklik korruptsioon ja režiimi käsilaste ülim õelus tagavad, et tänavail hakkab jooksma veri.
Elukorraldus pärast sõda
See oli nägemus sellest, mis võib Venemaa rahvastikuga juhtuda pärast seda, kui Venemaa on üle elanud mingisuguse olulise pöörde. Nüüd teeme mõtteharjutuse olukorras, kui pärast hüpoteetilist sõja eskaleerumist seisavad NATO väed lõpuks Moskva varemetel ja koostatakse kava Venemaa poliitilise kaose lahendamiseks.
Morgenthau plaan. Kaart kujutab alternatiivreaalsust ja on illustreeriva loomuga.
NB! Järgnev kirjutis on fantaasia valdkonda kuuluv üllitis, mille eesmärgiks on kompida varjatud mõtteurgudes tekkivaid võimalusi. Kirjutise eesmärgiks pole külvata viha ega solvangut, tegemist on mõttemänguga, mille ülesandeks on simuleerida Ukraina sõja üht võimalikku tagajärge, mis on Vene rahvale maksimaalselt ebasoodne. Reaalses elus ei saa seda suure tõenäosusega juhtuda, aga läbi võib asja ikka mõelda.
Järgnev kirjatükk on inspireeritud Morgenthau plaanist, mis pakuti välja Natsi-Saksamaa alistamise järel. Ajalugu läks teisiti, sest meie ja nende endi õnneks on sakslased ikkagi kultuurrahvas, kellest natsism ja sõjardlus välja juuriti, mistõttu niivõrd radikaalne plaan käiku ei läinud. Aga kuidas pärast sõda kasvatada venelast, kes julgustab teisi omasuguseid vastase tsiviilisikuid vägistama? Isiklikult kardan, et Morgenthau plaani sarnane lahendus on üks vähestest abinõudest, mis Vene ohu lõplikult neutraliseeriksid. Nüüd algab umbluu.
Taust
Ukraina sõda muutus äärmiselt tuliseks, kui Vene väed sõjasegaduses poolkogemata NATO piiri ületasid. Konventsionaalsete sõjameetoditega suruti Vene väed paari nädalaga Ukrainast välja, aga et Vene pool kasutas mitmes kohas taktikalist tuumapommi, algas NATO massiline pealetung. Pärast mitmeid tuumalööke ja miljoneid ohvreid jõudis liitlaste vägi Moskva alla ning kurnatud Vene sõjavägi pani relvad maha. Pärast sõja lõppu istuvad Vene sõjakurjategijad Nürnbergi kohuse sarnaselt Moskva tribunalil, aga Venemaa tulevik ei peaks piirduma vaid juhtkonna ja roimarite üle kohtumõistmisega, ka riik ise peab põhjaliku uuenduskuuri läbima.
NATO vägede ülemjuhataja välja pakutavad punktid Vene Föderatsioonist lähtuva ohu neutraliseerimiseks
* Vene Föderatsiooni desarmeerimine
relvajõudude laialisaatmine
kogu relvastuse loovutamine NATO vägedele
otse NATOle alluva limiteeritud omakaitsejõu formeerimine ja ÜRO rahuvalvejõudude sisseviimine
* Vene Föderatsiooni denukleariseerimine
kõikide tuumalõhkepeade loovutamine NATO vägedele
kõikide tuumajaamade likvideerimine
* Vene Föderatsiooni laialisaatmine ja ümberformeerimine
NSVL endise juhtkonna ja oligarhide sugemetega valitsuse kuulutamine kuritegelikuks ja mittelegitiimseks
Vene Föderatsiooni laialisaatmine koos selle väljaheitmisega ÜRO julgeolekunõukogust
endise Vene Föderatsiooni detsentraliseerimine ja selle alade jaotamine iseseisvateks demokraatlikeks vabariikideks, lähtudes vähemusrahvaste asualadest
piirivaidluste lõplik lahendamine, loovutades naaberriikidele vaidlusalused maatükid
poliitilise mehhanismi loomine, mis muudaks endise Vene Föderatsiooni aladel moodustatavate riikide ühinemise võimatuks, sealhulgas välistaks viienda kolonni kasutamise naaberriikide territoriaalse terviklikkuse murendamiseks
poliitilise mehhanismi loomine, mis välistaks autokraatia, totalitarismi ja oligarhia tekke
endise Vene Föderatsiooni aladel moodustatavate riikide sidumine kohustuslike lepetega, mis väldiks agressiivse käitumise, imperialismi ja irredentistliku poliitika teket ja välistaks ÜRO julgeolekunõukogu liikmeteks saamise
püsivate NATO baaside rajamine endise Vene Föderatsiooni territooriumile, tagamaks NATO riikide julgeolek ja kohalik korrakaitse
* Reparatsioonimaksed ja majanduslikud ümberkorraldused
Ukraina purustuste täielik hüvitamine ja hukkunud kodanike peredele hüvitiste maksmine
liitlasvägedele tekitatud purustuste täielik hüvitamine
Venemaa maavarade kasutamine reparatsioonimaksete tasumiseks
sanktsioonide järk-järguline vähendamine iga järgneva reparatsioonimakse tasumisel
* Vene rahva denatsifitseerimine ja derašifitseerimine
fašistlike ideoloogiate nagu natsism ja rašism (suurvene šovinism) ning kommunismi väljajuurimine, samuti vastava sümboolika keelustamine
Ukraina purustuste ja massihaudade sundkorras näitamine Vene rahvale
Vene rahva ümberkasvatamise programm (nagu sakslastel peale II MS)
Seoses Automoto foorumis loetud teemaga (Uued Youngtimerid tulevad peale) tekkisid mul mõned mõtted. Et ma olen AM foorumis nagunii vaid lurker, siis ei hakka ma selle jaoks eraldi kasutajat tegema.
Kindlat definitsiooni on raske leida, sest see erineb riigiti, aga üldiselt liigitatakse selle mõiste alla heas korras masinad, mis on 20-30 aastat vanad ning mis ei liigitu veel oldtimeriteks. Eestis tähendab oldtimer ehk vanasõiduk masinat, millel on vanust vähemalt 35 aastat, on väga heas korras ja täidab vastavalt tootmisaastale määratud originaalsuse protsentuaalsed nõuded.
Audi V8
Sisuliselt liigituvad autod järgmistesse kategooriatesse:
* Igapäevaliikur (kuni 20 a vanune argisõiduk, millega osaletakse igapäevaselt liikluses)
* Youngtimer (rangelt defineerimata grupp, kuhu kuulub enamasti 20-30 aastane sõiduk, mida tehnikasõbrad oluliseks peavad)
* Prügikala (ei liigitu youngtimeriks, aga on liiga vana, et kuuluda igapäevaliikuri alla, samas pole veel ka piisavalt vana, et kvalifitseeruda vanaautoks)
* Vanaauto kandidaat (masin, mida piisava vanuse tõttu on võimalik musta numbri kandidaadiks esitada; ei pea olema endise youngtimeri staatusega)
* Vanaauto ehk oldtimer (riiklikult musta numbriga tunnustatud vanaauto, mis täidab talle esitatud originaalsusnõuded)
Kuna youngtimer on mitteametlik hall ala, pakun välja kindlad raamid, mille järgi teeniks auto selle tiitli välja. Aga enne seda on vaja selgeks teha, mida youngtimer minu jaoks sisuliselt tähendab. Esiteks me teame, et on olemas masinad, millest räägitakse veel aastakümneid pärast tootmise lõpetamist ja on ka masinaid, mille olemasolu unustati juba tootmise ajal. Ilmselgelt on youngtimer midagi, mida rahvas ei unusta. Teiseks - kuna laialivalguv youngtimer pole kindlates raamides oldtimer, siis pole sellel kindlaid bürokraatlikke nõudeid, vaid youngtimeri mõiste eksisteerib autohuviliste kollektiivses teadvuses.
Mõned ettepanekud mõiste "youngtimer" paremaks defineerimiseks
* Arvesse tuleb võtta eelkõige Eesti konteksti. See tähendab, et vaadelda tuleb Eesti territooriumit, rahvast, kultuuriruumi ja ajalugu. Seda mahtu saab laiendada (naaber)riikidega, mis on olnud Eestiga ajalooliselt seotud (NSVL okupatsioon, paadipõgenikud Rootsis, Soomes töötavad "kalevipojad" jne).
* Automudelil peab olema kindel roll mingi põlvkonna elus. Lada aitas rahva ratastele, Ford Sierra oli paljudele esimene korralik lääne masin. Kui GAZ-24 Volga oli kunagi ihaldusväärne ministrite tõld, siis lutsukommidisainiga rikutud 90ndate GAZ-31029 Volga eestlastes erilist erutust ei tekita, sest 90ndateks oli Eesti Vabariik iseseisev, turg vaba ning Vene autod sügava põlu all.
GAZ-24 Volga
Gaz-31029 Volga
* Auto peab elustama mälestusi. Mäletan, et tänavail seisis tihti mõni Opel Senator A ja lootsin sellega kunagi ka ise sõita.
* Auto pidi olema mingil ajaperioodil väga ihaldusväärne. Nõukogude ajal Lada, 90ndatel Sierra ja mersud jne.
* Mikroarvulisi anomaaliaid, nišitooteid, erandlikke katsetusi ja kättesaamatuid väikesearvulisi eriseeriaid ei arvesta. Näiteks mõned näevad kirvenäoga Fiat Multiplasid igal ööl unes, samas rahva üldsus hoidis sellest autost pigem eemale. Kui Ford Sierra sai kõikide teiste kriteeriumite järgi endale youngtimeri staatuse, siis fakt, et sellest tehti ka Cosworth erimudeleid, ei muuda seda autot seetõttu erilisemaks. Sierra on endiselt Sierra, olenemata mootorist. Samamoodi, kui Renault Cliole pandi V6 mootor peale, tekitades niimoodi Renault Clio Sport mudeli, siis kuna teised kriteeriumid on täitmata, ei ülenda see erimudel autot veel youngtimeriks.
* Varustustase ei mängi mingit rolli. Youngtimeriks võib saada nii plank BMW 518 E34 kui ka täisvarustuses BMW M5 E34. Youngtimeriks saab eelkõige kindel kere (või mudel, kuidas keegi nimetada tahab), mitte konkreetne auto. E34 on ikka E34, olgu tal peal 1,8-liitrine R4, 4,0-liitrine V8 või 3,5-liitrine M5 R6, rääkimata hallist "kaltsusisust" või valgest nahast puitliistudega salongist.
* Originaalsus peab olema suures osas säilinud, aga seisukord ei mängi mingit rolli. See tähendab, et autol peab puuduma nn pornotuuning (tiivalaiendid, spoilerid, toonklaas, rally-istmed, mitteajastukohane velg), samas ajastukohasele tuuningule võib teha erandeid (nn kapsariiv Ladade tagaaknal). Samuti võib masin olla mootoririkkega, mõlkis ja juba 10 aastat kuuris paksu tolmukihi all, kuigi piir selle ja taastamiskõlbmatu metallihunniku vahel võib olla õige õrn. Muidugi on hea toon käia näitustel ja kokkutulekutel korralike, puhaste ja roostevabade autodega, aga see on juba eraldi teema, mis ei määra youngtimeri staatust.
* Igapäevane kasutus on oluliselt vähenenud võrreldes hiilgeajaga. Kunagi seisis hall BMW E30 iga nurga peal, täna pole seda enam praktiliselt olemaski. Kusagil Kesk-Aasias veetakse VAZ-2101 tüüpi masinaga õunu turule, kus teisel samasugusel masinal on pagass täis karakull-lambaid, mistõttu konkreetselt seal piirkonnas on tegu tavaliste "argikaubikutega". Meil on VAZ-2101 aga hinnatud klassik.
* Auto vanus peab jääma vahemikku 20-35 aastat. Sellest vanusest vanemaks saanud youngtimerid kandideerivad oldtimeri staatusele ehk nende nimetuseks saab "vanaauto kandidaat". Musta numbri saanud masinad tunnistatakse oldtimeriks ehk vanaautoks.
Veidi selgitavaid näiteid
BMW E34. Kui auto täidab igas muus mõttes youngtimeri kriteeriumid ära, aga sellel on maani ulatuv spoileriring ja kummaline kahetooniline custom värvilahendus, siis see tähendab, et auto on liigselt ümber ehitatud ja ei esinda enam seda originaalset ideed, mis oleks temast youngtimeri teinud.
Lada 2105 VFTS. Auto on väga heas korras, järgib kõiki turvapuuri ja mootori tehnilisi nõudeid, olles autentne rallimasin, millega ka tollal võisteldi. Aga et tegu on erikorras ümberehitusega, on ka suurem osa originaalsusest kadunud (armatuurlaud, istmed, klaasaknad, veermik, mootor jne), mis tähendab, et see ei kuulu youngtimeri alla. VAZ-2105 kere täidab muud vajalikud nõuded, olles näiteks osa inimeste mälestustest ja mahtudes ajalistesse raamidesse, aga radikaalne ümberehitus välistab youngtimeri staatuse saamise, sest tegu on täiesti eraldi mudeliga, mis baseerub 2105-l. Samas võimalik, et kunagi saab see vanaautona musta numbri.
Opel Lotus Omega. Opel Omega täidab kõik kriteeriumid, olles kindel youngtimer. Opel Lotus Omega on väikesearvuline eriseeria, aga seda saab vaadelda kui Opel Omegat, sest välimus on pea äravahetamiseni sarnane tavamudeliga, samuti on see tänavalegaalne nagu originaalmudel. Opel Lotus Omega on kindlalt youngtimer, sest see on tegelikult Opel Omega, mis tuli tehasest võimsama mootori ja parema veermikuga, aga mida paljud lihtsalt osta ei jõudnud.
Citroen Xantia. Auto on õige vanusega, väga heas korras ja ilma tuuninguta, aga youngtimeriks saamist takistab laia huvi puudumine. Kokkutulekutele veeretakse pigem S-klassi mersude ja Ladadega, aga keegi ei tule mõttele, et võiks tulla 1992. aasta Xantiaga. Kuigi Citroen on teinud vägevaid mudeleid, mis on ajalukku oma jälje jätnud, pole Xantia näol tegu väga ihaldusväärse masinaga. Kahtlemata on mõnel inimesel autoga soojad mälestused, aga suuremat osa tehnikasõpru jätab see näotu mudel täiesti külmaks.
Lõpetuseks
Mis ma välja pakkusin, pole kindlasti universaalne tõde, vaid üks nägemus kollektiivses arusaamas, mida tähendab youngtimer. Teema kütab üles kirgi ning ei jäta ühtegi autosõpra ükskõikseks, mis tähendab, et youngtimeri mõiste vajab kindlat vundamenti, millele rajada selle selgepiirilisem definitsioon.
Lõppude lõpuks ei hakata loodetavasti kedagi vanatehnikaüritustelt minema ajama, kui saabutakse sinna liikuriga, mis youngtimeri mõiste alla mahtuda ei suuda. Huvi pakkuvad ja nostalgiat tekitavad perioodid on igal põlvkonnal ja indiviidil erinevad, aga just see teebki üritused nii põnevaks, kuna seal kohtuvad erinevate koolkondade esindajad - kodarratastega veteranide elushoidjad, rangelt vaid haruldasi erimudeleid kummardavad puritaanid kui ka endavanuste masinatega kulgev noorem põlvkond, kes kunagi vanade olijate positsioonid paratamatult üle võtavad.
.jpg)
