Elu naabritega vol 7

Saigi liiga kaua rahus elatud. Tundub, et elu üks põhitõdesid on see, et kus naabreid, seal tülisid.

Taust

Meil oli juba aastaid küpsenud kortermaja renoveerimise idee. Kuna katus laseb sisse, siis otsisime võimalusi katuse korda tegemiseks. Suvel saime asja juba niikaugele, et võtsime pangaga remondilaenu taotlemiseks ühendust. Me olime remondi teostumisele lähemal kui ei iial varem ning mu lootus, et enam kunagi lekkiva katuse juttu kuulama ei pea, oli täitumas.

Ja siis see armas mutt ütles raamatupidajale, et me ikka ei taotle laenu, kuna majas on üks võlgnik. Selle ühe kõnega lasi moor teiste elanike kogu vaeva rentslist alla. Ta ei mõelnud sellele, et kõik on pangaga läbi räägitav ning see võlg polnud mingi tohutu asi, vaid lihtsalt maksekuupäevast hiljem tasumine. Nii lõimegi kõik käega ja elu läks edasi.

Siis hakkasime me naisega kibelema, et võiks ikka katuse korda teha, sest hinnad iga kuuga tõusid ning üks lekkiva katuse all elav õnnetu naaber mõtles juba järjekordse kindlustusjuhtumi peale. Saime siis endise ühistu esimehega kokku ja arutasime võimalusi. Tegime plaani, et mina küsin uuendatud katusepakkumise ning tema uurib teistelt naabritelt, kuidas nad asjasse suhtuvad. Mina sain pakkumise kätte ning endine esimees sai kerge vaevaga kõik teised naabrid remondiplaaniga nõusse.

Tore mutt oli juba vahepeal pakkumise raames saabunud ülevaatajal natist kinni saanud ja ka firmasse kõne teinud, et ainult tema maja poole katus korda teha. Pärast firmaga asju ajades olid sealsed töötajad juba parajas segaduses, mis neist siis lõpuks taheti - kas kogu katus või pool katust. Rõhutasin, et kogu katus ning kogu asjaajamine toimub ainult läbi minu. Kui mainisin uudishimuliku muti mahhinatsioone, siis katusepakkuja naeris mõistvalt.

Kutsusime ühistu koosoleku kokku. Mutt saatis oma käsilasest tütre ning jäi ise lahtise akna alla kuulama. Tutvustasime plaani, mille kohaselt läheb kogu ühistu raha katuse vahetamise peale ning saame sellest probleemist lõplikult lahti. Valdav enamus oli poolt ning arutati pigem teostamise üksikasju, finantslahendusi ja et kas saaks ka muid pakilisi asju pakkumisele juurde lisada.

Ja siis hakkas käsilane üürgama. Küll on firma ebausaldusväärne, küll tuleb järgmisel kuul kanalisatsiooniavarii, küll on vaja ainult nende pool korda teha, sest seal on seis kõige hullem. Selle asemel, et argumente kuulata, pasundas ta kõva häälega ja üritas üle rääkida.

Ja nagu tal tavaks, hädaldas ta ka muudel teemadel. Ta väitis, et talvel on kuuride ja maja vaheline plats libe ning ta võib libiseda ning seetõttu ka kindlustuselt raha välja nõuda. Mu naine mainis, et meil kõigil on seal libe. Käsilane sajatas, et meil on auto. Mu naine tuletas aga meelde, et kuuris käime me ikka puid toomas ning suu oligi kinni. Muide, ülejäänute poolt genereeriti lahendus, et viiks vana plekk-katuse Emexisse ja saadud raha eest ostaks liiva. Siis keegi mainis muiates, et siis tekiks uus häda, et kes seda liivatama peaks. Muti bandele vihjates öeldi, et peaks koostama graafiku nagu muruniitmise puhul. See oli sel hetkel äärmiselt humoorikas, kuna mutil oli loomulikult sellegagi probleeme.

Lõpuks tuli hääletamine. 7 poolt, 1 vastu, otsus vastu võetud, peale vähemalt nelja aastat läheb katus tegemisele.

Analüüs

Mis siis õigupoolest nende aastatega juhtunud on? Mutt koos tütrega on seda maja aastaid oma terrori all hoidnud ning oma tahtmise mittesaamise korral on häält tõstetud ja solvutud. Nende taktikaks on olnud üleolev mõnitamine, röökimine, kuulujuttude ja vandenõuteooriate esitamine tõe pähe, faktidest hoidumine, negatiivse energia väljapaiskamine, teiste pingutuste maha trampimine, iga võimaliku asja üle hädaldamine, koostööst keeldumine, teiste väljapakutu tagasilükkamine ja lahendustest hoidumine.

Need inimesed ei ole võimelised mõistma, et rahulikult arutades, korrektsete tõendite esitamisega ja lugupidava käitumisega on võimalik palju enam saavutada kui mürgise ussitamise ja röökimisega. Nad ei suuda aru saada, et väide või soov ei muutu tõeks, kui seda teistest palju kõvema häälega karjuda.

Baba Yaga protiv!
(Baaba-Jagaa on vastu!)
Lustakas multifilm parodeeris
USA-d, mis boikoteeris Afganistani
sõja tõttu 1980. aasta Moskva
olümpiamänge.

Kuna oma saboteerimisega hoidsid nad remondialast arengut aastate kaupa kinni ning ei pakkunud mõistlikke lahendusi välja, olid kõik teised sunnitud neist lõpuks üle sõitma. Neil oli aastaid aega, et teha päringud ja saada pakkumisi, et neist siis parim firma välja valida. Ka enne hääletamist ja allkirjade andmist anti neile veel viimane võimalus otsida parem firma parema pakkumisega. Endiselt ei saanud nad sellega hakkama. Oleks see neile tõesti eluliselt tähtis olnud, siis oleks nad ajapikendust palunud ja kasvõi viimasel hetkel enda ideaalse pakkumise otsingutega algust teinud, aga neid motiveeris vaid võimalus vastu vaielda. See on näide sellest, kuidas ühishuvi kaalus üles pirtsakate naabrite tunded, kes on pikka aega edutult konnatiigi valitsejateks pürginud.

Kaudne analoogia on siin Venemaaga juhtunud asjad. Küll püüti ikka lepitada, kompromisse leida ja vastu tulla, aga lõppude lõpuks rikkus Venemaa oma lepinguid (näiteks Budapesti memorandum) ja ründas Ukrainat. Kogu läänemaailm saadab Ukrainale relvastust ja humanitaarabi ning keerab Venemaa majandust sanktsioonidega kinni. Mutt torpedeeris igat katset kogu katus korda teha ning jäi kortermaja kommuuni mõistes isolatsiooni.

Kui oled ise teiste vastu kuri, ülbe suhtumisega ning keeldud kompromissidest, siis ei taha ka teised sinuga arvestada, nii lihtne see ongi.

Kuidas mutt külale, nõnda küla mutile.

Kus viga näed laita, seal tule ja aita, mitte ära unusta end mölisema.

Integreeritud õpe

Integreeritud õpe tähendab, et bakalaureuse- ja magistrikava on kokku liidetud ning see sisaldab endas nii alusõpet kui ka süvendatud spetsialiseerumisega õpet. Ma isiklikult omandasin TTÜ-s insenerikraadi teedeehituse (sillaehituse) erialal, mida võrdsustatakse magistrikraadiga.

Bakalaureuseõpe tähendab 180 EAP ja magistriõpe 120 EAP väärtuses tööd ja vaeva, integreeritud õpe nõuab aga 300 EAP piires pühendumist. Bakalaureuseõppe nominaalaeg on 3 aastat, magistriõppel 2 aastat, aga integreeritud õppekaval 5 aastat.

Mida integreeritud õpe endast tegelikus elus kujutab?

Tuleb arvestada, et 19-20aastase noore elust moodustab 5 aastat ca veerandi, mistõttu on see järamiseks äärmiselt suur amps. Mõningat trotsi võib tekitada ka asjaolu, et eelmised 12 aastat on veedetud rutiinselt koolipingis ning soov vahelduse järgi on meeletu. Tihti soovitatakse vaheaastat, et noor saaks aega maha võtta ja mõelda, mida ta elus teha soovib. Minu puhul töötas asi kõige paremini nii, et peale kolme õppeaastat käisin aastakese ajateenistuses. Pärast seda, kui radikaalselt teisest keskkonnast saabusin, oli pea värske ja leidsin ka motivatsiooni õpinguid jätkata.

Lõpetamiseks kulus mul aega 8 aastat (2010-2018) - seal sees on 5 nominaalaastat, 1 akadeemilise puhkuse aasta, 1 ajateenistuse aasta ja 1 liigaasta. Tollal oli akadeemilise puhkuse ajal võimalus järgi teha läbi kukutud aineid, seega sisuliselt oli tegu tavalise õppeaastaga, kus ei passinud kuklas minimaalse arvu EAP-de tegemise kohustus (täna seda võimalust enam pole). Liigaasta on lihtsalt mu enda saamatuse ja laiskuse tagajärg.

Õppekorralduse eeskiri on keerukas ning see tasub endale selgeks teha. Algusaastatel oli mu õppeedukus kehvapoolne, aga kuna ma ajasin eeskirjas näpuga järge, siis suutsin ma eksmatrikuleerimist vältida. Sisuliselt tegin ma täpselt nii palju EAP-sid, kui oli vaja sees püsimiseks. Õppetöö tõsidust ja keerukust ilmestab ka see, et me alustasime üheksakesi (jah, 9 sillaehituse tudengit) ning esimese aastaga langesid ca pooled välja (ei mäleta, kas 4 või 5).

Õppeained koonduvad blokkidesse - üldõpe, alusõpe, põhiõpe, eriõpe ja vabaõpe. Muide, kõrgema hierarhia õppeainete deklareerimise aluseks on eeldusainete läbimine. Siin paljandubki üks kaalukas probleem, mis jätab esimeste aastate tudengitele mulje, et õpe seisnebki vaid mitme erineva matemaatika ja muu jura tuupimises ning erialased ained võivad veelgi õudsemad olla. Tõsi, algusaastad on rasked ja tuimad, aga kui hakkavad tulema erialaained, muutub elu põnevamaks ja ka veidi lihtsamaks. Peale 70 õppeaine ja praktika läbimist tundus lõputöö nagu lõõgastusvenitamine peale maratoni.

70 õppeainet ja praktikat, mille isiklikult läbisin.
Nimekiri pole täielik, sest valikaineid oli veelgi.
Ma õppisin 2010. aasta kava järgi, aga vahepeal on üht-teist muutunud.

Õppeainel ja õppeainel on vahe. Mida rohkem on EAP-sid, seda rohkem tööd ja vaeva aine läbimiseks on ette nähtud. Osad ained on arvestuslikud, teised on eksamipõhised. Mõlemal juhul on vaja täita teatud eeldused, olgu nendeks siis kontrolltööde pealt punktide kogumine, koduülesannete arvestamine või praktikumide edukas kaitsmine. Mõnes aines piisab vaid kohal käimisest, et ihaldusväärne A kätte saada, teisel puhul peab maadlema kodutööde ja praktikumidega, et üldse eksamile pääseda.

Praktikumidega on ka paras jant. See pole nii lihtne, et marsid kohale, veedad pisut aega ja saad linnukese kirja. Katse tuleb läbi viia vastavalt juhendile, tulemused kodus aruandeks ära vormistada ja järgmisel korral õppejõule ära kaitsta. Kuna õppejõud on ka inimene, siis lahkub ta peale tööpäeva lõppu ning töö võib jääda vabalt kaitsmata, kuna pika järjekorra tagumine osa ei pruugi üldse jutulegi saada. Mitmetunnised ooteajad on mõne aine puhul tavalised.

Õppejõud on inimesed. Seda tuleb arvestada, kui käid loengutes, lepid midagi kokku või esitad töid. Mõned on lahedad ja vastutulevad, teised on jälle tuimad ja hoolimatult eeskirjades kinni, kolmandad seevastu üleolevad ja mürgiselt sarkastilised. Oma ajakava planeerides tuleb arvestada, et mõni rangem õppejõud võib väga vabalt loengu alguses auditooriumi ukse lukustada, et hilinejaid "õpetada". Oluline on ka meeles pidada, et õppejõudude töökoormus kipub olema ebainimlik, mistõttu ei pruugi nad päeva jooksul saabunud sadadele e-kirjadele vastata, aga õnneks on õppejõud konsultatsiooniaegadel oma kabinetis kättesaadavad.

Kas integreeritud õppe peale tasub mõelda?

Tegemist on statsionaarõppega, mis tähendab päevaõpet klassiruumides ja auditooriumites. Et olla õppimises edukas, tuleb arvestada, et päevakava täitub põhjalikult ning oma käimisi peab strateegiliselt planeerima. Hilisematel aastatel võivad mõned asjad kattuda, kui tüüpõppekavast kõrvale kalduda, aga õnneks on enamasti ka alternatiivseid aegu. Kui juhtub nii, et alternatiivsed ajad ka puuduvad, siis saab oma murega õppejõu poole pöörduda ja mingi kompromissi leida.

See tähendab, et täiskohaga tööd ei ole võimalik teha. Kui raha on vaja, siis käsundusleping on parim lahendus, sest selle paindlikkus võimaldab töötada siis, kui õppetöö päevas on mõni auk. Projekteerimisfirmad on üldjuhul erialase tööjõu pealekasvust huvitatud, mistõttu tasub juba varakult praktikakohti otsida. Tõsi, tudengile makstavad summad pole teab mis suured, aga paindlikkus ja kodukontori kasutamise võimalus on hindamatud, kui täiskohaga töö on välistatud.

Kuna 5 aasta jooksul tuleb läbida 300 EAP mahus materjali (270 õppetöö ja praktika, 30 lõputöö), siis mütsiga pole mõtet lööma minna. See on mäng täispangale ehk kas kõik või mitte midagi, mistõttu peab õpilane endas väga kindel olema, et diplomini jõuda. Samas need, kes end sellest kuhjast läbi närivad, saavad endale mugava hästi tasustatud töö.

Praktilistest valikutest enda tuleviku kujundamisel

Inimese aju seisab pidevalt otsustamise teelahkmel, sest ajul on kaks poolkera.

Emotsionaalne pool hoolitseb tunnete, empaatia, kunstilise kompositsiooni, loovuse ja intuitsiooni eest. Emotsionaalne pool suunab inimest oma tundeid välja paiskama, enda mõtteid kunstiliselt väljendama (näitlemine, laulmine, maalimine jne) ja ennast loovalt teostama (tahetakse saada parimaks kunstnikuks jne).

Loogiline pool hõlmab endas kriitilist mõtlemist, pragmaatilist suhtumist, ausust/objektiivsust, matemaatikat, tehnilist taipu ja leidlikkust probleemide lahendamisel. Loogiline pool sunnib inimest ümbritsevat maailma uurima (raamatute lugemine, dokumentaalfilmide vaatamine, kõrghariduse omandamine jne), erinevate kontseptsioonide üle juurdlema ja probleemidele praktilisi lahendusi leidma.

Ametite suundade erinevusest

Mulle on meelde jäänud üks oluline asi, mida keskkooli matemaatikaõpetaja klassile surmtõsiselt ütles. Ta ütles, parafraseerin, et elus rõhugem eelkõige reaalsuundadele, sest kaunite kunstide meistreid tööandjad ei soovi, pealegi saavat kaunite kunstidega alati põhitöö kõrval hobi korras tegeleda. Lisaks mainis ta, et kaunid kunstid on lihtsam valik ning pea kõik oskavad lõpuks laulda, tantsida ja meelt lahutada, samas kui reaalse töö tegijaid otsitakse tikutulega taga ning neile ollakse nõus rohkem maksma.

Selles mõttes ma nõustun temaga. Lauluoskusest pole väga palju kasu, kui on tarvis mingi tööstuslik seade korda teha, samuti ei aita kunstiajaloo kraad silda projekteerida. Ideaalselt maalitud lõuend ei töötle loomi lihaks ega too neid vorstide kujul toiduletile, rääkimata jäätise ilmumisest sügavkülmikusse.

Vanadel kreeklastel ja roomlasel oli meelelahutajatest oma arusaam, pidades neid tähtsusetuks kõntsakihiks, millekski orjalaadseks massiks. Kuigi mina sellega ei nõustu, siis samas see tolleaegne suhtumine näitab, et juba tuhandeid aastaid tagasi peeti praktilisi oskusi tähtsamaks kui kaunite kunstide harrastamise võimekust.

Eks asi ole selles, et kaunid kunstid on eelkõige hobi iseloomuga. Kunst ei tooda midagi praktilist, vaid aitab ühelt poolt harrastajal end välja elada ja kunstiliselt teostada, teisalt saavad raske töö tegijad õhtul teatris lõõgastuda või galeriis ilusaid pilte uurida. Ka seda peab silmas pidama, et kui insenerid, arstid ja mehaanikud peavad oma töös lähtuma kindlatest reeglitest, seaduspäradest ja normidest, siis kunstnikud võivad enda inspiratsioonivoogu tõlgendada, kuidas vaid tahavad. Kui sillainsener peab higistama mõttega, et äkki kukub tema projekteeritud sild kokku ja hulk inimesi saab hukka, siis popmuusik saab nullriski juures edetabelite vallutamisest unistada.

Kui saabus koroonaviirus, siis pidi viiruse leviku tõkestamiseks liikumispiirangud kehtestama. Politsei, tuletõrje ja kiirabi varustati maskidega ja jätkati tööd. Kontorites hakati soosima kodukontori kasutamist ning kõik väiksema nohukahtlusega töötajad kupatati koju arvuti taha, aga töö jätkus. Söögikohad pidid kas ajutiselt uksed sulgema, klientuuri vähendama või uksed kinni panema. Näitlejad leidsid rakendust heakorratöölistena, reisisaatjatena jne. Muusikud istusid kodus, sest mingil momendil jäeti kõik kontserdid ära. Samal ajal elektrikud, ehitajad ja mehaanikud külastasid endiselt objekte, sest elektrit, vett ja muid mugavusi tarbitakse ka kriisi ajal ning neid tagavate vahendite hooldus on nende asjade lahutamatu eeldus.

Ametite hierarhia

On olemas selline asi nagu Maslow' püramiid, mis asetab inimese vajadused hierarhiasse. Hingamine on number üks asi, mida iga inimene eluks vajab, eneseteostus on alles viimane asi, kui kõik muud vajadused on rahuldatud.

Kõrvutame iga vajadusega ka vastavad ametid, mis neid tagavad:

Eneseteostus - kirjanik, kunstnik

Isikuvajadused - näitleja, laulja

Sotsiaalne - psühholoog, baarmen, õpetaja, lasteaiakasvataja

Turvalisus - politsei, sõdur, insener, toidu tootmistööline, mehaanik

Füsioloogilised - arst, päästetöötaja

Näeme, et baasvajadusi tagavad ametid on allpool ning eneseteostuslikud ametid on tipus. Leian, et näidete valikut peab ka natuke põhjendama.

Eneseteostust iseloomustavad kirjanikud ja kunstnikud, sest need ametid on äärmiselt ebaregulaarse või olematu sissetulekuga, samuti saavutatakse tunnustus enamasti peale surma. Olemuselt on need enda nägemuste raiumine teistele tajutavasse vormi ning elu praktiliste vajaduste rahuldamiseks siit midagi ei küündi.

Isikuvajadust iseloomustavad näitleja ja laulja, sest need on ametid, millega saab reaalselt raha teenida, kuigi ebaregulaarselt ja vähe, kuigi üksikud tipptegijad saavad roppu raha. Tegu on meelelahutusega, mida tarbitakse üldiselt vaid siis, kui kõik muud elulised aspektid on kombes. Elu praktiliste vajaduste vajaduste rahuldamiseks tilgub siit tasandilt ehk natuke motivatsiooni.

Sotsiaalset iseloomustavad psühholoog, baarmen, õpetaja ja lasteaiakasvataja. Need ametid on suhtleva loomuga ning suunavad inimese vaimset arengut. Praktilisi külgi on hulgi, olgu selleks siis kellegi mure ära kuulamine, nõu andmine või järeltulevate põlvede kasvatamine korralikeks kodanikeks.

Turvalisust iseloomustavad politsei, sõdur ja reaalkallakuga töölised, sest lisaks seadusliku korra tagamisele peab töös hoidma ka tehased ja infrastruktuuri, mis kuuluvad kõik tänapäevase elustandardi tagamise juurde. Äärmiselt praktiline valik, kuna toit peab lauale tulema, lamp peab põlema, maja peab enne karmi talve püsti saama ning vesi peab iga ilmaga kraanist voolama.

Füsioloogilist iseloomustavad arst ja päästetöötaja, kuna nendest sõltub sõna otseses mõttes teiste inimeste elu. Kõige praktilisemad ja vajalikumad ametid, kuna aeg-ajalt on vaja põlevast majast vanaproua välja tuua, haigust peab korrektselt ravima, hullemal juhul peab kedagi kiirelt elustama.

Saame järeldada, et nn sinikraede ja reaalkallakuga ametid on esiteks kõige olulisemad ning teiseks ka kõige keerulisemad. Kusagil valgusküllases katusestuudios on palju mõnusam kaunist sinilille maalida kui rongi alla jäänud verest tühjaks voolavat jalgadeta last oma käte vahel hoida.

Elu suunab meid ise

Üle pika aja kohtusin ma vana sõbraga. Oli teada, et ta oli kogu elu näitlemisega tegelenud ning kultuurse inimesena ka ülikoolis eesti kirjanduse eriala lõpetanud. Tundsin end ta kõrval täieliku matsina, kes ma tõmban päev otsa arvutis jooni ning teatris ei käi. Tema aga tunneb teatrielu läbi ja lõhki, valdab eesti kirjanduse alustalasid ning ma suudan vaid vaevu kujutleda, kui sisukaid ja keerukaid arutelusid ta üliõpilaskorporatsioonis teiste haritud inimestega maha on pidanud. Ta on igati intelligentne, laia silmaringiga ja hästi haritud kultuurne inimene, kes pea igapäevaselt ka ise kultuuri loob.

Siis jõudis jutujärg ta eluviisini. Ta üürib korteris üht tuba, põles kirjanduse õpetajana läbi ning jätkab varsti sibina samas hullumajas, kus tal töö mõne aasta eest pooleli jäi. Positiivse poole pealt leidis ta, et pikad vahetused annavad talle palju vabu päevi, mida siis vabakutselise teatriga sisustada. Lisaks ütles ta mulle alla keskmise jääva palgasumma, millest talle õnneks täpselt jätkus, sest ta ei vajavatki rohkem.

Rõhutan, et ma ei laida tema eluviisi, sest see ongi selline hipilik kunstihinge-elu, mida ta armastab elada. Just teatriga tegelemine täidab ta hinge õnnega ning kõik muu jääb tagaplaanile. Samuti on ta rahul, et tal puuduvad igasugused laenud ja muud kohustused. Ma soovin öelda seda, et karjääri valikul tuleb ka edasine elu läbi mõelda, sest karjäär sunnib teatud mõttes ka kindlat elustiili peale (mõelgem näiteks veokijuhidele). Mu sõbrale selline põnevust täis elu sobib, aga tunnistan ausalt, et ma ise oleks tema asemel juba ammu hullumajas, aga mitte sibina. Kunagi proovisin isegi midagi radikaalselt erinevat teha, aga veoautojuhi töö šokeeris mind liigselt, mistõttu naasin kontorisse arvuti taha.

Kui ilusad vidinad, võimsad autod ja isiklik elamispind jätavad külmaks, siis saab reaalainetest loobuda ja keskenduda oma mina väljendamisele. Kui väike sissetulek, ebakindel tulevik ja tilluke elamine väga ei köida, siis tasub kaaluda reaalsuundi. Samuti peaks mõtlema selles suunas, kas on võimalik millegagi lõputult tegeleda. Näiteks profisportlased lähevad üsna varakult erru ning ehitajad kannatavad hilisemas eas tervisehädade käes.

Lõppude lõpuks elame iseenda jaoks ning rõhume elus asjadele, mis meile olulised on. Ma pean oluliseks stabiilsust, mugavust, edasipürgimist ja jõukust, seega valisin reaalse tee. Mu sõber peab oluliseks kunstilist eneseväljendamist, teatrit, köidikute puudumist ja laenuvaba elu, seega otsustas ta emotsionaalsel teel astuda.

Minu üsna kuulikindel retsept praktilise karjääri valikul on järgnevatele küsimustele "jah" vastamine:

Kas ma naudin seda ala?

Kas ma oskan seda ala või saan töö käigus selle ala jaoks vajalikud oskused omandada?

Kas selle ameti puhul saab isiklikult areneda ja/või karjääri teha?

Kas see amet on stabiilselt üle keskmise tasustatud?

Kas selle ameti järgi on tulevikus nõudlust?

Kas ma olen võimeline seda tööd ka mõne aastakümne pärast tegema?

Kas ma suudan seda tööd vajadusel ka 80aastaselt teha?

Loomulikult pole me keegi oma karjääriga laulatatud. Alati on võimalik uusi ameteid proovida, rääkimata lisaoskuste juurde õppimisest. Karjäärivaliku muudab kauniks just see, kui ollakse sellega ise rahul ning enda valikut kahetsema ei pea. Inimesed ja nende ootused on erinevad ning just seetõttu tulebki ette mõelda ja teha just selline valik, mis ennast rahuldab. Lihtsalt asi on selles, et mõnede sammude ja otsuste mõju võib kaugesse tulevikku ulatuda, mistõttu peabki igaüks oma elu ise strateegiliselt planeerima, eeldusel, et soovitakse olla õnnelik.

Kaalulangetamise süstid

Olen terve elu liigse kehakaaluga maadelnud. Olen proovinud nii trenni teha, toitumiskavasid järgida, dieete pidada kui ka kaloreid lugeda. Mingil määral need asjad toimivad, aga need vajavad erilist motivatsiooni, ränka tööd, järjekindlust ning lõpuks peale kurnatust tulevad kilod ikkagi tagasi.

Aga on üks põnev asi, mida hakkasin enda peal katsetama. Olen selle tulemusi juba hea sõbra peal ka näinud, kes üsna lühikese ajaga üle 10 kg maha on võtnud. See pole mingi imeravim, mis kogunenud rasva põletab, tegemist on insuliinipõhise süstiga, mis võtab hoopis söögiisu ära. Ehk sisuliselt on see paastumistööriist.

Toimimise põhimõte on lihtne, sest suure kehakaalu tegelikuks põhjuseks on see, et sisse söödud kalorite hulk ületab ära kulutatud kalorite hulka.

söödud kalorid - kulutatud kalorid > 0, kehakaal tõuseb

söödud kalorid - kulutatud kalorid < 0, kehakaal langeb

Süst tekitab täiskõhutunde, mistõttu ei teki vajadust üle õgida, rääkimata kontrollimatust näksimisest. Nii saab magu rahulikult tagasi normaalsesse mõõtu venida, nii et peale ravikuuri lõppu saabub täiskõhutunne juba siis, kui on ära söödud normaalne portsjon. Kui magu on välja veninud, siis on paratamatu, et suhu rändavad lisaampsud, mis ületavad keha vajadusi ning need talletuvad liigsete kilodena.

Mida süstimine endast kujutab?

Tegu pole klassikalise süstlaga, mille otsas on ähvardav 5 cm pikkune piik. Pakend ja süstlake on väheke glamuursemad kui süstiva narkomaani varustus. Voolujooneline süstal peidab endas 4 individuaalset doosi. Iga korra jaoks tuleb otsa keerata ka umbes paarisentimeetrine peenike nõel. Süstimise alustamiseks tuleb süst rullikust üles keerata, kuni aknasse saabub doosi suurus. Naba ümber asuv pekimass peenikest nõela tegelikult pea üldse ei tunnegi, rääkimata mingist valuaistingust. Protsess on mugav, valutu ja kiire.

Kust süste leida?

Süstid pole Eestis otseselt keelatud, aga neid väga ei reklaamita ka. Ma ei mäleta täpselt, mida arst selle kohta rääkis, aga see oli seotud mingite puuduvate Euroliidu sertifikaatide ja heakskiitudega. USA-s pidi see samas populaarne ja tavaline ravim olema, nii et päris voodoo kama see vast pole.

Tegemist on retseptiravimiga, mistõttu niisama apteeki marssides neid ei kätte anta. Kõigepealt peab perearsti jutul käima, oma söömisharjumustest pajatama ning lõpuks ka vere- ja uriiniproovid andma. Alles siis, kui suguvõsas ja loomulikult endal pole suhkruhaigust ning muid vastunäidustusi, kirjutatakse ravimi katsepartii välja, minu puhul 0,25 mg doosid.

Pärast kuu aega kestvat kuuri peab uued analüüsid andma ning kui kõik kombes, siis saab suuremad 0,5 mg doosid ja hiljem juba 1 mg. Muidugi lähenetakse igale inimesele individuaalselt ning numbrid ja tingimused võivad varieeruda.

On siin ka mingi aga?

Ilmselt üks põhjus, miks selle kasutamine Eestis väga massiline pole, on see, et ravimite ostuga ei kaasne mingit toetust. Kirjutamise hetkel oli ühe kuu pikkuse kuuri täishind 88 eurot kopikatega.

Samuti ei anta mingit garantiid - kaal võib langeda äärmiselt aeglaselt või üldse mitte. Peab arvestama, et iga inimese keha reageerib ravimile ja paastule erinevalt.

Ometi tunnen ma massiivset optimismi, sest eespool nimetatud kalorite saldo põhimõtte järgimine on mulle minevikus päris häid tulemusi andnud. Tookord pidin ma end jõuga maitsvatest toitudest eemale rebima ja suurt nälga kustutasin minu jaoks mitte nii hea maitsega salatite sisse vohmimisega. Lõpuks oli mul salatitest nii kopp ees ning tahtsin taas kogeda maitseelamusi, millest nii kaua eemal olin viibinud. Muidugi hakkas ka kaal taastuma.

Kuna seekord ei teki mul ilmajäämise tunnet ja haiglast iha keelatud roogade vastu, siis on suurem lootus tervislikumale ja jätkusuutlikumale kaalule. On ikka tohutu vahe, kas toit on keelatud või pole see lihtsalt enam ihaldusväärne.

Hall kardinal: Võimuküsimus

Klassikaline valitseja ideaal

Võim pole mingi selline asi, mida niisama huvi või nalja pärast kätte võtta ja sellega meelelahutuseks mingit hookuspookust korraldada. Võim on äärmiselt delikaatne tööriist, mida võivad kasutada vaid need, kes oskavad sellega midagi produktiivset ette võtta. Oma olemuselt on võim isiksuse laiendaja, sest võimu omaja viib esmajärjekorras ellu just temale olulisi ideid ja lahendusi. Oskamatute ja/või vaimselt tasakaalutute inimeste käes võim korrumpeerub ning sünnivad väärastunud nähtused. Vaimselt tasakaalukate inimeste käes käitub võim instrumendina, mis loob vajalikke ja elujärge edendavaid nähtusi.

Siit järeldub, et valitsejal peab olema sisemine seadusteülene moraalikoodeks, mis teda abistaks. Hästi välja arendatud moraalitunnetus seiskab juba eos kõik koletud ideed, mille elluviimine sobiks valitsejale kui indiviidile, kuid mõjuks rahvale laastavalt. See tähendab seda, et valitseja mõtteviis peab peegeldama kogu rahvast kui tervikut, mitte teda kui ahnet indiviidi. Valitseja peab lähtuma arusaamast, et rahva paranev eluolu parandab ka tema isiklikku eluolu ning need asjad peavad olema omavahel seoses. Kui võrrandist ei õnnestu eemaldada egoismi, siis võib mõelda ka nii, et rahva parem elujärg toidab majandust ning võimsam majandus avab valitsejale suuremaid võimalusi eneseteostuseks. Näiteks puudub igasugune loogika, kui nälgiv rahvas vireleb elu ja surma piiril, samas kui valitseja ehitab endale vägevat isiklikku lõbustusparki. Mida ta järgmisel aastal kidura maksuraha eest endale lubada saab, kui selleks ajaks on pool rahvast nälga surnud?

Seadused, mood ja poliitilised suunad muutuvad, samas mõned asjad jäävad alati samaks. Universum jätkab lähiajal oma paisumist. Maa tiirleb ümber Päikese. Inimene vajab eluks õhku, vett ja toitu. Järelkasvu loovad ainult mees ja naine. Inimene eelistab istuda pigem pehmel toolil, mitte naeltel. Samaväärsete tingimustega tööpakkumiste puhul valib inimene reeglina suurema palgaga töö. Valitseja mõistab neid tõsiasju ning lähtub objektiivsest tõest. Valitseja taipab, et kui elevandile gepardi muster peale joonistada, ei muutu londiline kiireks sprinteriks. Valitseja suudab orienteeruda ajas ja ruumis ning eristada tõde umbluust. Valitsejal peavad olema nii loogiline taip kui ka parajalt laiad teadmised, vältimaks manipulatsioonide ohvriks langemist. Kui laialt naeratav nõunik soovitab valitsejal pea ahju pista, tasuks enne järgi mõelda, kelle huve see teenida võiks.

On paratamatu, et valitsejaks sobivad pigem kogenumad inimesed. Noortel pulbitseb hinges teatav rahulolematus, ebakindlus ja soov end tõestada. Noortel pole täielikult välja arenenud nii mõõdukus, väärikus, au kui ka ohutunne ning sageli kiputakse tagajärgi valesti hindama. Ettevaatliku kaalutlemise asemel tormatakse pea ees seiklustesse, saatjaiks sageli õnnetused. Elukogenumad inimesed seevastu on oma "sarved" maha jooksnud ning suudavad näha maailma rahulikuma ja kainema pilguga. Kui noored kipuvad unistama utoopiast (vabadus, vendlus, võrdsus), siis kogenumad indiviidid näevad selliste ideede vajakajäämisi, märkavad nende ajaloolisi veriseid mustreid ning ei kipu sellest lähtuvalt sääraseid radikaalseid ettevõtmisi teostama, keskendudes pigem aeglasemale, aga kindlale "tootlusele". 

Valitseja peab une pealt teadma, et kui miski tundub liiga hea, et olla tõsi, siis seda see tõenäoliselt ongi. Kui firma võib endale pankrotistumist lubada, siis riigi puhul on selline asi välistatud. Koondatud töötajad hakkavad uusi töökohti otsima, aga pankrotistunud riik ei taga enam oma rahva ellujäämist, jäädes teiste riikide meelevalda. Valitseja teab, et tema rahval on vaid ainuke riik; praegustes oludes pole võimalik kusagil mujal puhtalt lehelt uut riiki alustada.

Valitseja mõtleb riigist ainult igavikulises mõõtmes. Tõsi, ükski riik pole igavene, sest viimaks lagunes ka võimas Rooma impeerium. Asi on selles, et me ei tea, palju meie riigil aega on, aga peame arvestama, et meie järeltulijatel võib riigi ressursse vaja minna ka 100, 1000 või 10000 aasta pärast. Valitseja ei või lubada endale luksust elada nii, et homme tulgu või veeuputus.

Inimese psühholoogilised omadused

Et valitseja saaks arendada vajalikke iseloomujooni ja teadmisi, peab ta olema teadlik, mis instinktid ja psühholoogilised omadused inimesel kui elusolendil on. Inimese peamised omadused on ellujäämisinstinkt, ahnus, paljunemise vajadus ja patustamise soov. Lühidalt öeldes soovib iga indiviid enda elu kindlustada, pikendada ja võimalikult mugavaks muuta.

Tavaline tasakaalutu inimene, kes pole endas eraldi empaatiat ja tahtejõudu arendanud, ei sobi valitsejaks, sest sellele positsioonile saades hakkab ta instinktiivselt enda isiklikku heaolu kindlustama, millele annab hoogu loomulik ahnus, nii et alamatele jäävad vaid raasukesed. Pole juhulik, et just keskajal suutsid kuningad end kõige paremini talitseda ning neid hoidis vaos ka kaugele arenenud autunne, sest sel ajal kasvatas kirik inimesi vooruste raamides elama ning hoiduma surmapattudest. Samuti kasvatati tulevasi valitsejaid lapseeast saadik olema aulikud, vaprad, armulised ja õiglased. Pole tähtsust, kas kirikul ja religioonil oli jumala olemasolu suhtes õigus või mitte, aga säärane mehhanism suutis inimestes välja tuua nende parimad omadused.

Mitmete tegurite koosmõjul on tänapäevaks kiriku roll lääne ühiskonnas taandunud ning sobilikku valitsejakandidaati on äärmiselt raske leida. Meie kõigi surmapattudele allumine ja kartmatus kõrgemate jõudude ees saboteerib juba eos võimalikke katseid olla hea ja õiglane valitseja. Võime järeldada, et seoses kiriku mõju taandumisega on saanud ümber ka ainuvalitsejate ajastu.

Erinevad valitsemisvormid

Tuleb ära märkida, et kapitalism ja kommunism on pigem majandussüsteemid, seega nendel me pikemalt ei peatu.

Autokraatia - ühe isiku võim, näiteks diktatuur ja monarhia.

+ kiire reageerimine

+ otsuste ühtsus ja massi homogeensus

+ valitseja suur kogemus

+ üks tugev valitseja on rahva ühendajaks

- vahendid koonduvad kitsa ringi kätte

- valitseja tujude meelevallas elamine; valitsejal võib kaduda huvi rahva käekäigu vastu; etteaimamatus

- üksikisikust valitseja teeb paratamatult vigu, sest ei oma detailset ülevaadet kogu riigist

- puudub mehhanism valitseja vahetamiseks, mis võib viia veriste ülestõusudeni

- ebaefektiivsus mikromajandamise läbi

Ebapädevate näited:

Natsi-Saksamaa - kuigi Hitler turgutas Saksamaa majanduse sõjatehnika tootmisega üles, kukkus ta strateegi ja kindralina läbi, sest riigi toimimise skeem oli ekspansiivne röövvallutamine; ta ei kuulanud oma nõuandjaid, vaid juhtis puudulike teadmistega suuri vägesid; juutide hävitamisega meelestas ta kogu maailma Saksamaa vastu; oleks Hitler tankide asemel näiteks autosid, raadioid ja eramaju tootnud, oleks meie ajalugu kõvasti teistsugune.

Põhja-Korea - Kimid mikromajandavad oma riigikest, tungides iga kodaniku eraelusse, lubamata neil ise oma elu reguleerida; mikromajandamine ei jõua ilmselgelt igasse nurka ning riigijuhtide kehvakesed teadmised looduse toimemehhanismidest on taganud majandusliku suluseisu.

Mao Zedong, Pol Pot - idee tappa miljoneid "klassivaenlasi" lõppeb alati "hästi"; riigid vaevlesid agraarmaadena veel mitu aastakümmet peale suurte juhtide surma.

Demokraatia - inimeste võim, ka ohlokraatia (masside võim).

+ enamuse tahte arvestamine

+ üksikisiku tagatud turvatunne, kõrgem moraal

+ sõna- ja arvamusvabadus

+ iga üksikisiku teoreetiline võimalus valitsemises kaasa rääkida

+ isereguleeruv automaatne süsteem

- sisuline otsustusvõimetus, kuna peab kõigiga kokkuleppele jõudma

- aeglane otsustamisprotsess, eriti ohtlik kriisiolukorras

- tavakodaniku jaoks piirdub valitsemine kord 4 või 5 aasta tagant hääletamisega

- valituks osutuvad eelkõige rikkamad ja endast parema mulje loojad, kellest saavad elukutselised karjeristid

Ebapädevate näiteid:

Silmatorkavat näidet on raske välja tuua, aga kõiki demokraatlikke riike iseloomustab populistide esiletõus ja hedonistliku elustiili eelistamine rahvusliku julgeoleku tagamise asemel (eriti Lääne-Euroopa). Suureks probleemiks on lühikeste valimistsüklite tõttu juurdunud võimurite lühinägelik perspektiiv.

Oligarhia - väikese priviligeeritud grupi võim. Siia alla kuuluvad mitmed spetsiifilised valitsemisvormid nagu näiteks aristokraatia, meritokraatia, plutokraatia, tehnokraatia ja teokraatia.

+ teatud ihaldatud omaduste reljeefne väljatulek

+ etteaimatav valitsemissuund

+ tugev poliitiline kontroll, konkurendid ei saa juba saavutatut ära lõhkuda

- vahendid koonduvad kitsa ringi kätte

- priviligeeritute huvid viivad kõrge korruptsioonitasemeni ja kartellikokkulepeteni, mis tavakodaniku elukvaliteedile laastavalt mõjuvad

- puudub vahend valitsejate vahetamiseks

- otsustamisprotsessi on kaasatud vaid väike eluvõõras grupeering, mis ei tunne suurte rahvahulkade tõelist eluolu

Ebapädevate näiteid:

Vene Föderatsioon - 1990ndate Venemaad iseloomustas demokraatia läbikukkumine, mis moondus oligarhiaks koos paraja annuse autoritaarsusega. Muidugi oli seal peamiseks põhjuseks juba mongolite ajal Vene ühiskonda põimunud korruptsioon, aga NSVL-ist peremeheta jäänud suured varandused meelitasid kohale saamamehed, kes olukorda sugugi ei parandanud. Et rahvuslik rikkus on teisendatud superjahtide ja välismaiste villade kujule, on riik jäänud arengus toppama, omandades paljude silmis ka läbikukkunud riigi (failed state) staatuse.

Pakutavad alternatiivid

Meritokraatia - täitevvõimu teostavad ametnikud valitakse ametikohale nende võimeid ja oskusi hinnates.

Tehnokraatia - täitevvõimu teostavad ideoloogiliselt neutraalsed tehnilised eksperdid, kes lähtuvad otsuste ratsionaalsusest, mitte poliitiliste gruppide huvidest.

Tehnokraatia sümbol.

Sellised valitsemisvormid eeldavad, et otsustavatele ametikohtadele kehtivad ranged nõudmised, mis on avaliku konkursi eelfiltriks. Tähtis pole sealjuures vägev reklaam ja libe lobitöö, vaid paks CV ja aastatepikkune kogemus oma erialal, täpselt nii, nagu harilikul tööturul. See välistab aferistlike kalduvustega karjäristide sattumise sinna, kus nad oma oskamatusega palju kahju korda võivad saata. Sel juhul ei tuleks kõne allagi näiteks sellised juhtumid, kus riigikokku pääsevad oma kuulsust kasutavad lauljad ja näitlejad või kaitseministriks pannakse keegi, kes pole isegi ajateenistuses käinud. Nagu ajalugu näitab, siis kehv sillaprojekteerija võib saata surma 100 inimest, aga kehv poliitik koguni miljoneid. Ometi kehtib projekteerijale eluaegse õppe põhimõte ja kohustuslik kutse taastõendamine, samas kui poliitikasse astumiseks piisab vaid populaarsusest ja suurest rahakotist.

Meritokraatia ja tehnokraatia ülesandeks on tagada valitsejate oskuste pagas, et otsustamisel ei jääks asi teadmiste puudumise taha. Kuna juhtivate ametikohtade hoidjatel on komme jätta endast alati asjalik mulje ja iga hinnaga oma reputatsiooni kaitsta, võidakse silmagi pilgutamata teha kahjulikke otsuseid. Teadlaste mentaliteet on mõnevõrra erinev, sest nende primaarseks huviks on selgitada välja tõde, isegi kui see tähendab kogu maailmale oma eksimuse tunnistamist.

Muidugi on meritokraatial ja tehnokraatial omad puudused, aga nende valitsemisvormide pakutavad printsiibid võiks olla aluseks tuleviku valitsemisvormidele. Ajad, kombed ja tõekspidamised on pidevas muutumises ning valitsemisvormid kipuvad seetõttu aeguma. Ongi paras aeg midagi uut sünteesida, mis tuleviku väärtustega ühilduks.

Kütuse hind ja maailmaturu hind kui lahutamatud sõbrad?

Leidsin ühe vana kütusehindade graafiku, mis tekitas paratamatult küsimusi. Paneme selle graafiku kõrvuti maailmaturu hindadega barreli kohta.

Kütusehinnad 2007-2018 (ohtuleht.ee)

Maailmaturu hinnad barreli kohta 2007-2018 (macrotrends.net)

Naftabarreli hind püsis sel ajal tihti 120 ja 60 dollari ligi, kütusehinnad olid tollal kusagil 1.00-1.30 eur/l vahel. Vaatame nüüd värskemaid hindu.

Maailmaturu hinnad barreli kohta 2018-2022 (macrotrends.net)

Bensiinijaamas olen märganud, et huvitaval kombel on meil hinnad 2.20 eur/l. Eelmisi graafikuid vaadates taban end imestamast, kuidas suudeti 120 dollarilise barrelihinna juures kütusehind 1.30 eur/l juures hoida. Muide, juuni lõpus aastal 2022 oli barreli hind 110 juures. Jah, Vene Föderatsioon on süüdi agressioonisõja vallapäästmises ja kütusehinna tõusus, aga kas venelased on süüdi ka kütusefirmade ahnuses?

Lahendus on lihtne - kui me siin juba ahnelt kütusehindu tõstame, saaks sama lihtsalt ka kütusekettidele kui strateegilise vara müüjatele ülemise piirhinna kehtestada, pidurdamaks poekaupade kallinemist.

Rahvas kui impeeriumi nurgakivi

On teada, et impeeriumi ajaline kestus sõltub sellest, kuidas selle kodanikke koheldakse.

Miks Briti impeerium ja NSVL nii ruttu lagunesid? Miks kestis Rooma impeerium üle 1000 aasta ning kuidas praegune USA aina võimsamaks muutub?

Et asja paremini selgitada, toon sisse kaks mõistet - "Borgi tüüpi" ja "eneseteostuse tüüpi" impeeriumid. Olgu mainitud, et tegu on kahe äärmusega ning impeeriumid on tegelikult nende kahe segu. Tegeliku jaotuse otsustab seega segu vahekord.

Borgi tüüpi impeeriumid

Borg on ulmeseriaalis Star Trek pahalaste rolli kehastav küborg-tulnukate rass, kes ohvreid endasugusteks muudavad. Uute ressursside kiretu endasse imemine ja hüüdlause "vastupanu on mõttetu" ilmestavad nende mentaliteeti kõige paremini. Borgi tüüpi impeeriumid saavutavad oma tahtmise toore jõu ja kõrgemalt arenenud tehnoloogia kasutamisega. Neil puudub laienemise ja paljunemise kõrval tihti kõrgem eesmärk, mistõttu meenutavad nad bakterikolooniat, mis hoogsalt kuni katseklaasi servani paisub. Borgi tüüpi impeeriumites on ühiskond korraldatud range hierarhia põhiselt, mille ilmsemaks näiteks on kastisüsteem, kus kodanikke eristatakse mingi tunnuse alusel ning koheldakse erinevalt.

Märksõnad: agressiivsus, laienemine, eesmärgitus, kvantiteet, hall mass, kastisüsteem, kohustuslikkus

Briti impeerium vallutas kõrgema tehnoloogia, kohalike liitlassuhete ja mereteede abil umbes veerandi kogu maailmast. Allasurutud rahvastel ei jäänud esialgu muud üle kui uue peremehe diktaadile alluda ja räpast orjatööd teha. Briti kõrgklass aina kosus, kui alistatud rahvad kullakaevandustes ja põldudel küürutasid. Rassism ja apartheid tõmbasid ühiskonda selged jooned - kui inimene juhtus olema liiga tõmmu nahaga, olid tema karjäärivõimalused piiratud.

NSVL suurendas oma esimestel kümnenditel vägesid ja tormas siis II maailmasõja raames Euroopat vallutama. Kogu oma eksistentsi ajal terroriseeriti alamaid nii Gulagi saatmise kui ka mahalaskmisega. Õnnetu tavainimene eksisteeris kui mollusk Pireuse lahes, silmapiiril ootav kommunism pidevalt eest ära silkamas. Ainult režiimile lojaalsed saamamehed võisid nautida luksust ja heaolu, mis vaevu pearivaali USA tavakodaniku tasemele küündis.

Igasugused piirangud, keelud ja repressioonid segatuna lootusetu perspektiivitusega süvendasid rahulolematust. Mõlema impeeriumi puhul vastandus arvuliselt pisike, aga pururikas kõrgklass massidele, kes enda töö vilju nautida ei saanud. Üle jõu käivad riigi ülalpidamise kulud ja revolutsioonid lagundasid halastamatult need suured impeeriumid.

Ära tasuks mainida ka Mongoli impeerium ja Natsi-Saksamaa. Mõlemaid riike iseloomustas äärmuslik jõhkrus vallutatud rahvaste suhtes ning selle asemel, et riike täiustada, oldi pidevas sõjamentaliteedis ja üritati pidevalt naabermaid juurde vallutada. Mongoli impeeriumis puudus sisuliselt teadus ja areng ning allutatud rahvaid hoiti mässamast tänu toorele terrorile. Natsi-Saksamaa veetis pool oma eksistentsist II maailmasõjas, pani toime holokausti ehk juutide ja muude "ebavajalike" isikute tööstuslikul tasemel massimõrva. Mongolite riik lagunes sisemise võimuvõitluse tagajärjel, natside "1000-aastane riik" suruti sõjaliselt põlvili. Mõlema näitel mäslesid kurjus ja vägivald vaid üürikest aega, aga siis põlesid mõlemad "projektid" suure leegiga maha. Inimesed ei tahtnud juba tollal neis riikides elada, samuti ei unista valdav enamik inimesi nende impeeriumite taastamisest.

Eneseteostuse tüüpi impeeriumid

Eneseteostuse tüüpi impeeriumitel on mingi kõrgem ideaal või unistus, mille poole püüelda. Laienemine ja ressursside kogumine on pigem vahenditeks selle suurema idee teostamisel, mitte eesmärkideks omaette. Võimaluse korral eelistatakse sõjalise jõu asemel pehmet jõudu või mõjuvõimu kasutada. Ihaldusväärne ja populaarne kultuur levib üle riigipiiride, nii et rivaalide alamad matkivad vabatahtlikult eneseteostuse tüüpi impeeriumi eluviise. Sellistes impeeriumites on mugav ja turvaline elada; meelelahutus ja hedonism moodustavad elust suure osa. Oluline on see, et kõigil kodanikel on edu saavutamiseks võrdsed võimalused, mida nahavärv, sugu ja usutunnistus suuresti ei mõjuta. Sisse rändavad välismaalased (või barbarid) soovivad nendest hüvedest osa saada ja käituvad vabatahtlikult nii nagu impeeriumis kombeks.

Märksõnad: pehme mõjuvõim, unistus, kvaliteet, mitmekesisus, võrdsed võimalused, vabatahtlikkus

Rooma impeerium kehtestas Vahemere piirkonnas enda ülemvõimu, kui üksteise järel rivaalid alistas. Rooma rahuga saabus ka õitseng, mis teisendus akveduktideks, sildadeks, gladiaatorite areenideks ja sotsiaalabiks. Esimest korda ajaloos võis tavainimene rahulikult elada, ennast üles töötada ja samal ajal moodsa elu luksusi nagu jooksvat vett nautida. Mitmed barbarrahvaste alamad riietusid nagu roomlased, rääkisid nagu roomlased ja elasid nagu roomlased. Teisiti öeldes - neist saidki roomlased. See sai võimalikuks tänu sellele, et alistatud rahvaste juhid jäeti võimule ning vastandumise asemel asuti assimileeruma. Nahavärv või päritolu polnud takistuseks, kui inimene Rooma ühiskonna redelil tõusta soovis, piisas truudusest riigile. Muidugi oli Roomas ka apartheidi üks versioon ehk orjandus, aga see iseloomustas tollal kogu tuntud maailma. Neil, kes orjastaatusesse ei langenud, oli võimalus ühiskonnas läbi lüüa, aga kui palju korruptsioon seda võimaldas, oli muidugi iseasi.

USA alustas üsna metsiku kolooniana, kus põliselanikke väga julmal moel tapeti ja mujale peletati, aga transformeerus aja jooksul Borgi tüüpi riigist eneseteostuse tüüpi impeeriumiks. Rassism on tänagi probleemiks, aga 20. sajandi teisel poolel astuti võrdsete võimaluste nimel äärmiselt suur samm, mistõttu sarnaselt Roomale pole kodaniku päritolu ühiskonna tõusuteel määrav. USA-s hinnatakse indiviidi töökust ja südikust; kodanikud püüdlevad American Dream'i täitmise suunas. Tõsi, viimastel kümnenditel on selle realiseerimine aina raskemaks muutunud, aga võrreldes kastisüsteemidega on seal ikkagi ülim vabadus ja potentsiaal isikliku edu ja õnne otsinguteks.

Järeldus

Loomulikult ei kesta ükski riik igavesti, aga impeeriumites, kus koheldakse alamaid erinevalt, tekivad sisemised pinged ning ühiskondlik haprus viib kiirema purunemiseni. Sellepärast ongi suuriigid ja impeeriumid separatismi suhtes äärmiselt vaenulikud ja otsivad viise selle mahasurumiseks. Kui impeerium on langusfaasis, siis annab just separatism sellele viimase saatusliku löögi.

Kui impeeriumis leitakse ja rõhutatakse pigem erinevaid gruppe ühendavaid jooni, siis kestab riik kauem. Et sellist riiki ehitada ja säilitada, peavad selle kodanikud leppima sellega, et eri päritolu kodanike harjumused, tõekspidamised ja uskumused segunevad unikaalseks kultuuriks, mis asendab traditsioonilise "pärismaalaste" oma.

Kõike ei saa korraga, seepärast peab iga impeerium otsustama, mis on selle väärtused ja tegema otsuseid selle põhjal, mis neid väärtusi kaitseks. Kui impeerium pakub tavakodanikule piisavalt palju häid asju, tekib tal ka soov seda riiki kaitsta, et saadused ei kaoks.

Siin tuleb tähelepanelik olla, sest ka kehva kohtlemisega võib tehislikult lojaalsust tekitada. Kuigi näiteks NSVL oli kurjuse kants, on huvitav jälgida, kuidas äärmisest vaesusest võrsunud kehvikute järeltulijad seda taga nutavad. Kuigi riik hävitas miljoneid inimelusid ning piinas ja vangistas teisi miljoneid, suutis riik anda äärmiselt vaestele üsna kehva pajuki, mis aga nende jaoks suurt edasiminekut ja stabiilsust kehastas. Kui "tavamaailma" inimene oli piltlikult öeldes harjunud 10 õunaga, siis pidevalt 1 õuna peal vegeteerinud vaesed rõõmustasid, kui nad äkki 2 õuna said ning loomulikult ei mõistnud 10 õunaga harjunud säärast vaimustust 2 õuna üle.

Samuti ei tasu alahinnata nostalgia jõudu, sest propaganda maalitud ilus pilt ja lapsepõlve näiliselt muretu eluetapp on lojaalsuse retsepti koostisosadeks. Kui info on äärmuslikult piiratud ja inimene ise ei teagi, et teda kehvasti koheldi/koheldakse, ei oska ta ka enda eest seista. Sellepärast ongi maailma kõige karmim diktatuur Põhja-Korea kui püssirohutünn, sest kui inimesed saaksid teada nende kallal toime pandud kuritegude tõelise ulatuse, siis langeks Kimide režiim õige kiirelt. Seda teemat iseloomustab kõige paremini natside võidu järgsest maailmast tehtud film Fatherland, kus holokausti ilmsiks tulek natside režiimi kukutas.

Lühidalt öeldes - kui inimesi koheldakse kehvasti ja nad on sellest ise teadlikud, siis impeerium kaua ei kesta. Kui inimesi koheldakse kehvasti ja nad seda ise ei tea, siis on võimalik impeeriumi hukkumist edasi lükata, aga selle hinda näeme 2022. aasta Ukrainas.

Sõiduproov - Volvo V70 vol 3

2022. aasta esimene pool on toonud autole palju remonttöid ja toimetusi.

Esiklaas - Ülemine klaasiserv lekkis kergelt ja ühel talvel jäätus keskkonsoolile tilkunud vee tõttu isegi käigukang sundasendisse. Nüüdseks on autol 300 euro eest uus esiklaas, millel on küll mõni väike jääkraabitsa jäetud kriimuke. Peamine on aga see, et vesi ei pääse tuppa.

Käigukasti ja Haldexi õli vahetus - 400 euro eest vahetati õli nii automaatkäigukastis kui ka Haldexi süsteemis. Pole teada, kas ja millal seda viimati tehti, aga auto on peale seda pisut siidisem. Mainiti, et hüdrotõukurid on kulunud, aga see on normaalne aastatega tekkinud kulumine ja lähiajal ei tohiks mingeid probleeme tekkida.

Hooldus - Aastase hoolduse käigus vahetati mootoriõli ja kõikvõimalikud tihendid.

Õlileke - Karterisse oli tekkinud nähtav pragu ning sealt immitses kergelt õli. Uus jupp maksis 600 eurot, mistõttu otsustasin lasta prao kinni keevitada. Alumiiniumi keevitamine võttis aega, sest jupp rändas ühe meistri käest järgmise kätte, kuni leke lõpuks pidama saadi.

Jahutusvedeliku leke - Autol kadus pidevalt jahutusvedelikku, paaki tuli täita umbes iga 3 nädala tagant. Sellele oli äärmiselt raske jälile saada, ka radiaatori kraani vahetus ei likvideerinud seda. Lõpuks avastati, et tosool kadus kusagilt pumba tihendi vahelt.

Pesuvedeliku leke - Sellega olin juba varem tegelenud ning purunenud koha paikas mehaanik ka edukalt ära, aga siis hakkas hoopis teisest kohast voolama. Lõpuks sai ka selle lekke pidama, loodetavasti jäädavalt. See polnud õnneks kõige kallim häda, aga kindlasti oli see üks tüütumaid.

Kliimapump - Vana kliimapumba laager oli läbi ja seetõttu oli süsteem ka võlli ca 1 mm jagu peenemaks söönud, mistõttu uue laagriga ei saanud piirduda. Uus pump maksis 350 eurot ehk pool ühest remondiarvest (töökodasid külastasin ma ikka üle ühe korra). Sõbra tuttav täitis kliimasüsteemi tasuta ära, aga andsin veerandtunnise ajakulu eest ikkagi kümneka jootrahaks.

Rooliots - Veermik vaadati üle ja uusi pukse polnud veel tarvis. See-eest läks üks rooliots vahetusse.

Kapoti väsinud gaasiamordid - Tellisin Alvadist 25 euro eest uued ning vahetasin 5 minutiga maja ees ära. Muide, OEM amortide hind oli ca 10 korda kõrgem.

Mootori error - "Engine service required" ("Sistema motore Rich. assistenza"). Sain reedel auto suurest remondist kätte ja juba teisipäeva hommikul tervitas mind kurjakuulutav kollane mootorituli. Lasin arvuti autole taha panna ja selle üldise errori taga peitis end mitu asja:

P010116 - Mass or volume air flow circuit; Circuit voltage below threshold; Intermittent

P250A17 - Engine Oil Level Sensor; Circuit voltage above threshold; Intermittent

P201500 - Intake Manifold Runner - Bank 1; Position sensor/switch circuit; Permanent

Muide, P3 Volvode puhul pidigi olema tüüpiline, et õlitaseme jõudmisel max tasemeni viskab errorid ette. Seetõttu soovitatakse valada õli kuni 3/4 tasemeni õlivarda triipude alal. Ma lasin enne errorite nullimist õli paraja tasemeni välja imeda, peale seda sai errorid lihtsalt ära kustutada ja rohkem pole need tagasi tulnud.

Veojõukontrolli error - "DSTC service required" (DSTC Rich. assistenza). Netis on räägitud nii palju, et vabalt võib kusagil kaitsmeplokis voolukadu olla või mõni pistik on korrodeerunud. Igatahes tuttava mehaaniku arvuti ekraanilt vaatas vastu "U013600 Lost communication with differential control module - rear; Permanent". Selle lasin Volvo spetsialistidel üle vaadata ja selgus, et Haldexi õlipump oli lühises kokku jooksnud. Vahetuse peale läks 520 eurot.

2022. aasta esimesel poolel olen auto alla pannud ca 2000 eurot, samas Volvo on kõvasti ravi saanud ning aina rohkem on uue auto tunne. Muidugi takistab selle illusiooni täitumist kiirendamisel ilmuv seisnud niiskuse lehk, millega võiks ka midagi ette võtta.

Tegemist vajavate asjade nimekiri:

- uued rehvid (kriitiline)

- Volvo ametlik tagasikutsumine seoses juhi turvavöö kinnituse anduriga (vähetähtis)

- seisva niiskuse lehk (vähetähtis)

- lekkiv roolilatt (see jääbki kuni koolemiseni siia nimekirja ballastina kõikuma)

9. mai võiduparaad kui Vene identiteedi nurgakivi

8. mail 1945 lõppes teine ilmasõda Euroopas, kui Natsi-Saksamaa tingimusteta kapituleerus. Moskvas näitas kell selleks ajaks üle kesköö ja kuupäev oli vahetunud 9ndaks. Sel päeval peeti Punasel väljakul suursugune sõjaväeparaad. 20 aastat hiljem tähistati kahe aastakümne möödumist suurest võidust ning traditsioon oligi sündinud.

Kui 8. mail tähistatakse Euroopas vaikselt Euroopa päeva, siis Moskvas peetakse 9. mai pidustusi õige suurejooneliselt. Juba nädal-paar varem ilmuvad Pobeda-teemalised ("võit" vene k.) propagandapostrid ning sõjaväelased hakkavad rivisammu harjutama. Tegemist on suurima rahvusliku pühaga, mille käigus avaldatakse austust nii sõjas hukkunutele kui ka veteranidele ning tehnikat näidates demonstreeritakse rahvale sõjaväe jõulist potentsiaali. Sõjaväeparaadid pole mujal maailmas midagi erakordset, aga Venemaal korraldatavate ürituste mastaap on võrreldav vaid Põhja-Korea ja Hiina paraadidega.

Hiina kui üks maailmamajanduse juhtriike korraldab paraade oma kompartei aastapäevade puhul ning demonstreerib nii kodupublikule kui ka maailmale moodsat sõjatehnikat. Tänapäevane Hiina pole osalenud üheski mastaapses sõjas, kui Korea sõjas põhjakorealaste toetamine välja jätta. Hiina paraadid ongi peamiseks viisiks oma uue tehnika näitamiseks, et potentsiaalsed vaenlased enne rünnakut mitu korda ümber mõtleks.

Põhja-Korea on läbi teinud faktiliselt iseseisvussõja (olles ise küll agressori rollis), sest NATO väed olid kogu poolsaare üle täielikku kontrolli saavutamas, aga hiinlaste massi abiga suudeti ameeriklased tagasi lüüa. Kuigi pisike agraarriik on praegu üks viletsamaid, kus elada, tuntakse seal uhkust supervõimu tagasi löömise üle. Sõjaväeparaad teenib seal nostalgia ja heidutuse eesmärke.

Venemaa paraad kopeerib 1945. aasta paraadi, sest T-34 tankid ja punalipud on seal aukohal. Nostalgia, venelaste vereohver ja suurejooneline võit Saksa fašistide üle on peamiseks narratiiviks. On unustatud, et võit saabus ameeriklaste annetatud sõjatehnika ja Normandia dessandi abil. Nõukogude propaganda käes moondus see ainuüksi venelaste võiduks, kus teised liitlased niisama kõrvalt vahtisid, kuidas venelased Euroopa tuleviku nimel oma parimaid poegi ohverdasid.

Juba 1939. aastal peeti Poolas üks võiduparaad. Koos natsidega.

Ütle, kes on su sõber ja
ma ütlen, kes sa ise oled.

Nõukogude propaganda jättis targu mainimata, et inimkonna senise suurima sõja algatajaks oldi ise, kui koos natsidega iseseisvale Poolale kahelt poolt kallale tungiti. Või kuidas punahord sõja lõpul Euroopas märatses ja miljoneid Saksa naisi ja lapsi vägistas. Samuti maskeeriti küüditamised evakueerimisteks ning iseseisvate vabariikide likvideerimised nõukogude vabariikide taastamiseks. Ühest küljest mälestatakse paraadidel hukkunud lähedasi, aga teisest küljest antakse toonastele vägistajatele medaleid juurde.

Teine maailmasõda, venelaste jaoks Suur Isamaasõda, on muudetud müütiliseks esiisade ajaks, kes oma kangelaslikkuse ja eneseohverduslikkusega uutele põlvedele eeskujuks on. Seda aega on idealiseeritud sellises vaimus, et täiuslikult head nõukogulased võitlesid igikurjade fašistide vastu, päästes niimoodi Euroopa koonduslaagrite käest. Nõukogulaste endi kuriteod ja gulagi võrgustik kadusid lunastusliku võitluse käigus, tõstes veteranid pooljumalate staatusesse, keda hiljem Nõukogude ajal vorstisabast väljaspool teenindati.

Kangelaslikud Nõukogude sõdurid
relvitut sakslannat ahistamas.

Venemaa pole midagi paljutähenduslikku saavutanud, mistõttu on paraad üheks väheseks tsirkuseetenduseks aastas, kus vaesuses virelev rahvas end korraks härradena võib tunda. Punasel väljakul veerevad tankid ja raketid aitavad unustada madalat elatustaset, kogu ühiskonda rappivat korruptsiooni, tehnikaalast mahajäämust ja ääremaade püsimist sajandite kauguses minevikus. Suur kallis juht mõtleb tribüünil välja erinevaid vabandusi, miks ülejäänud maailma vastu kuri peab olema ja kiidab kahuriliha mõttetuid ohvreid agressioonisõja heaks.

Samuti harrastab suur juht vastuolusid, vastandudes teise maailmasõja fašistidele (mõeldes siinkohal natse), rakendades samal ajal oma vaenlaste filosoofiaid ja väljanägemist. Natside lebensraumi (eluruumi), aaria rassi ja holokausti projektd on üsna sarnased rašistide erioperatsiooniga Ukraina rahva ja riigi likvideerimise püüdel. Samuti on juba lihtne segi ajada propagandaminister Goebbelsi ja suurimate Vene kõnetorude (Peskov, Lavrov, Zahharova) ebaloogilisi väiteid ja räigeid valesid.

Rašistid marssimas

9. mai võiduparaad on ainus paraad või püha maailmas, kus tähistatakse teiste riikide anastamist, kuigi ükski ideoloogia või filosoofia ei jää kestma, mis baseerub millegi või kellegi vastu olemisele. Venemaa on otsustanud, et ta on eraldi tsivilisatsioon, mille äriplaaniks on läänele vastandumine ja pidev laienemine, mitte riigi arendamine.

Rašistid marssimas

Venemaal pole peale sõdimise ja vallutamise midagi muud sisukat teha, sest väsinud hallid inimesed pole motiveeritud pingutama ja loominguliselt probleeme lahendama. Kõik teavad, et korruptsioon sööb ära kõik pingutuste viljad, mistõttu on raske töö tegemise asemel palju lihtsam end täis juua ja keskpärasuse piirist allpool vireleda. Kõikide sajandite jooksul, mil Venemaa on laiutanud suurel maa-alal koos tohutute ressurssidega, pole ometi suudetud üles ehitada riiki, kus oleks hea elada ning tehnika oleks sama kõrgelt arenenud kui rivaalidel. Mugavustsoonis vedelemise viljad on näha - kõik teised on Venemaa hädades süüdi, rahvas vaevleb alkoholi küüsis ja palju lihtsam on nässu läinud maatüki korrastamise asemel kõrvalt uus plats võtta.

Ukraina, Baltimaad, Lääne-Euroopa riigid ja USA on heal elujärjel, õitsvad, demokraatlikud ja oma rahvast väärtustavad riigid, kus sõnavabadus, kaupade küllus, kodumasinad, internet, elekter ja jooksev vesi on osa igapäevaelu reaalsusest. Venemaalasele on see šokk, et rivaalid neist palju paremini elavad ning selles ehmatuses kiilub mõistuses midagi kokku, mistõttu joostakse oma ohvreid vägistama ja nende vara röövima.

Ühes intervjuus väitis põgenenud ukrainlane, et Vene sõdurid olid hakanud temaga jooma ning lõpuks nuteti silmad peast, et nende elu on ikka nii raske, et kuskil lahingus saadi lüüa, koju ei saanud minna ning rindel on rasked olud. Eriti groteskne on see, et need samad piripillid pommitavad Ukraina linnu, vägistavad Ukraina naisi ja saadavad Ukraina kodudest leitud pesumasinaid endale Venemaale koju.

Ukraina sõdurid leidsid venelaste kaevikust pesumasina.

See mannetu enesehaletsus koos destruktiivse agressiivsusega ja muu kummaline käitumine on ajendatud venemaalaste patuelust:

1. Uhkus - Venemaalased süstivad 9. mai paraadidega endale uhkustunnet, et kunagi suudeti suur vaenlane alistada. Et see on üleüldse üks väheseid suuri saavutusi ning midagi muud pole eriti ette näidata, närib tegelikult alateadvuses hinge.

2. Ahnus - Suurtest maa-aladest ja ressurssidest ei piisa. Ollakse harjutud, et omatakse kõige suuremat maalahmakat, seega kusagilt saab ikka juurde näpata.

3. Iha - Kusagilt kolkakülast pärit tšurkad pole elu jooksul ilusat naist näinudki ning sõjasegaduses avaneb võimalus oma ihasid rahuldada. Ei tulda selle peale, et naiste huvipuudus tuleneb iseenese luuserlikkusest ja perspektiivitusest.

4. Kadedus - Naabritel läheb paremini, seega on vaja neilt kõik hea endale võtta. Kui see ei õnnestu, siis vähemalt tuleb hea ära hävitada, et naabrid enda tasemele tõmmata.

5. Aplus - Alkohol mürgitab noorte tööealiste meeste tervist ja idioodistab neid. Neil puudub piisav tahtejõud, et end sellest välja tõmmata ja oma eluga midagi sisukamat ette võtta.

6. Viha - Propaganda on teinud nii palju kahju, et venemaalased vihkavad oma naabreid. "Baltimaa" on põhimõtteliselt sõimusõna, kuna baltlased pole tänulikud ja teenivad lääne ja USA huve.

7. Laiskus - Venemaalane ei viitsi oma tööd korralikult teha ning päev otsa mõeldakse sellest, et saaks juba varem õhtule. "Djadja ušla" mentaliteet tekitab käsuahelas katkeid. See tähendab seda, et kui kellelgi on käsk toimetada ümbrik mingi bossini, aga kui boss juhtub näiteks lõunal olema, siis teist korda ei proovita ja ümbrik rändab suure tõenäosusega kuhugi kadunud kirjade virna.

Siit koorubki välja, miks läheb venemaalastel nii kehvasti. Esiteks on ellusuhtumine kehv ja teiseks harrastatakse igasuguseid patte, mis elukvaliteeti halvendavad. Neil on vaja enda minaga maha istuda, üks tõsine vestlus maha pidada ja sisemine tasakaal leida. Aga kuni neil lastakse väikeste lastena ohtlike täiskasvanute mänguasjadega märatseda, ei ole lootust, et nende vaimne seisund paraneb. Kuni nad ei hakka sügavalt karmaseaduste ja zeni peale mõtlema, vinguvadki nad naaberrahvaste laste mõrvamise ajal ebaõiglaselt raske elu üle. Õnneks 9. mai paraad aitab rasket elu ja ebaõiglust unustada.

Blogi diktaatori kõne Vene agressiooni teemal

Oli aeg, mil Venemaad nähti pisut tusase ja liigemotsionaalse riigina, millega oli võimalik kasumlikku äri ajada. Venemaad nähti riigina, kus elasid intellektuaalselt võimekad ja igakülgselt vastupidavad inimesed, kes seisid konservatiivsete väärtuste ja perekonna eest. Ka mina lootsin suhete paranemisele ja optimistlikule tulevikule, mida pidi iseloomustama suurem koostöö ja usaldus. Lootsin, et Venemaa lõpuks mõistab, et NATO ei soovi teda rünnata, vaid istub omal kohal kaitses, keeldudes esimest hoopi andmast. Lootsin, et Kremli režiim ajaga leebub ja rahvast suurema vabadusega harjutab. Olin juba aktsepteerinud kõva käega autokraatia vältimatust, kui asi puudutas Venemaa poliitilist arhitektuuri, sest see on tolle rahva eripära.

Venemaa on alati end jõulise tegijana etendanud ja armeele palju rõhku pannud, mistõttu ei uskunud ma 2022. aasta alguses, et massiivsed sõjaväelised õppused endast midagi muud kui rutiinset harjutamist kujutaks. Mina ja paljud teised inimesed eksisid, kui saabus Eesti 104. sünnipäev, sest sel päeval otsustas Venemaa oma naaberriigile Ukrainale kallale tungida. Kõik siirad soovid normaalseid naabersuhteid üles ehitada lendasid varahommikuste raketilöökidega puruks.

Maailm on jäädavalt muutunud, sest muidu nii otsustusvõimetu ja vastuoluline Venemaa on lõpuks välja kujundanud visiooni, milline riik ta olla soovib. Kunagine tsaaririik ei pidanud esimesele ilmasõjale vastu ja kääritas end punaseks terrorirežiimiks, mis omakorda niivõrd reaalsusest irdus, et kukkudes lausa kildudeks prahvatas. Suurematest kildudest koostati moodne demokraatlik föderatsioon, mis otsekohe korruptsiooni ja ahnuse toel autokraatiaks ümber formeeriti. Vene rahvas jäeti ilma nii rikkustest, väärikusest kui ka vabast tahtest.

Venemaa on viimaks oma lõpliku kuju võtnud. See pole mingi unistuste heaoluriik ega perekondlike väärtuste kindlus, kus tõde ja ühiskondlikku arengut väärtustatakse. Ei, selle kuju moodustavad argiselt mossis näod, tööalane lohakus, riiklik rašism, robustne valelik propaganda, ohvrimentaliteet, naaberrahvaste vastu suunatud ekspansiivne agressiivsus, naabrite maa-alade krabamise fetiš ja sügavale juurdunud rahvuslik alaväärsuskompleks. Tänane Venemaa koondab endas fašistlikke jooni, sarnanedes üha enam Kolmanda Riigiga. Moodne Venemaa on kummaline kompott valedest, vaesusest, fašismist, hirmust, ebakindlusest, Potjomkini külast, Vene Impeeriumist, Nõukogude Liidust ja päris õige identiteedi puudumisest. Venemaa soovib impeeriumiks tõustes maailma vallutada, kuid tal puuduvad selleks nii rahalised vahendid, kompetentne sõjavägi, moodne tehnoloogia kui ka präänik, millega võimalikke uusasunikke ahvatleda. Ta on nagu poole sajandi vanuse renoveerimata paneelmaja korteris elav vaesema taustaga noorpere, kelle kogu sissetulek kulub maja ees seisva vana Saksa luksusauto elus hoidmiseks. Saab justkui ära elatud, aga paremat elukohta ja selle renoveerimist lubada ei saa.

Kadedus naabrite kasvava jõukuse pärast ei lase aru saada, et see kõik on tegelikult pikaaegse raske töö vili, mitte mingi lääne vandenõu. See kadedus viib hirmuni, et enda mahajäämus suureneb niivõrd märgatava piirini, et ka Potjomkini küla võttega ei suudeta seda enam varjata. Nii on surmapatte viljelevast Venemaast saanud täiskohaga kiskja, kes naabritelt kõike vajaminevat kokku röövib, leides oma tegude õigustamiseks äärmiselt lolle vabandusi, mida keegi ei usu. Vaprad Vene soldatid aitavad Ukrainat natsismist vabastada ja abistavad Ukraina rahvast, tassides kodudest arvuteid, pesumasinaid ja telereid minema ning vahepeal oma lõbuks kohalikke naisi ja lapsi vägistades.

Alaväärsuskompleks omaenese viletsuse üle, valedega pommitav riiklik propaganda ja Vene emade läbi kukkunud kasvatustöö on loonud ilma moraalse kompassita jõhkardid, kes Ida-Euroopas ringi märatsevad. Vene sõdur on Vene riigi visiitkaart - kehva riietusega, infovaeguses ja toidupuuduses hoitud ebakompetentne koletis saadetakse kahurilihana täiesti mõttetusse sõtta, millest keegi midagi ei võida, aga kus tiritakse lõhki miljonite perede elud mõlemal pool rindejoont.

On selge, et Venemaa ja läänemaailma eluväärtused on kardinaalselt erinevad. Humanitaarabi saatmine linnade pommitamise näol ja Ukraina rahva abistamine nende mõrvamise, vägistamise ja küüditamise näol on Venemaa ettekujutus kõigest heast, mida nad suuremeelselt oma piiride taha ekspordivad. Tsaari kuulus fraas "kannata ära, kaunikene" kõlab avalikuks tulnud sõjaroimade taustal eriti võikalt. Küünilisust lisab seegi, et tsaar ja ta kaaskondlased teavad ise ka, millega nad tegelevad, aga peavad end ikkagi headeks. Sellisele vihkajalikule suhtumisele ja valelikule arusaamale tuleb öelda kindel ei.

Üks isik, tsaar, tahtis sõda ja kõik jooksid tema tahte järgi otse tulle. Mõned vaprad indiviidid hakkasid ka proteste korraldama, aga nad taltusid peagi pikaaegsete vanglakaristuste ees. Orjamentaliteet lööb lainetena Vene rahva pea kohal kokku, sest organiseeritud vastupanu neid endid surma saatvate deemonite vastu sisuliselt puudub. Tsaari lähikond on aastate jooksul kogunenud assortii selgrootutest, saamameestest ja tallalakkujatest, kes tsaari käpa all värisevad.

Glamuurne ettekujutus ristiisast kinoekraanil.
Maitsekus, kombed, rahulikkus, autunne.

Venemaa on liiga suureks paisunud Moskoovia maffia, keda juhib ristiisa. See maffiapere võimutseb suure feodaalse maalapi üle, olles orjastanud sealse rahva, keda kasutatakse organiseeritud rahvusvaheliste kuritegude toimepanemiseks. See maffia mängib riiki, olles kaaperdanud endale riiklikud sümbolid, jätmaks endast legitiimset muljet. Seetõttu ei saa rahu ega normaalseid suhteid taastada enne, kui kuritegelik režiim likvideerub.

"Ma täitsin vaid käsku," ütlesid natsid peale teise ilmasõja lõppu liitlasvägede kätte vangi langedes. Seda ütles nii reasõdur, kindral, Gestapo kõrilõikaja kui ka koonduslaagri valvur, aga füürer pages vastutuse eest põrgusse. Kui kunagi saabub päev, mil saame Vene rahva tema kuritegude eest vastutusele võtta, siis me ei tohi unustada küüditatuid, mõrvatuid ja vägistatuid läbi aegade. Euroopa vastu suunatud sajandite pikkuseks venitatud holokaust ei anna mingit moraalset võimalust käsutäitjate vabastamiseks õigluse eest. Tõsi, on ka palju häid venelasi, kes tsaari ja sõja vastu on, aga nende tänane passiivsus süvendab saabuvat krahhi. Iga päevaga kasvab Vene rahva kollektiivne süü, mida rohkem lastakse ristiisal nii enda rahva kui ka naaberrahvaste kallal toorutseda.

Tegelik ristiisa on siin pildil nagu pahur vanamutt, kes peab
publiku valvsa pilgu all vastu tahtmist lastele naeratama.
Oma mõtteis aga kujutab ta ette, kuidas ta lapsed maha notib.

Meenutagem vägeva vähi ja ahne naise muinasjuttu, kus peremehe püütud maagiline vähk asus ellu jätmise eest täitma perenaise soove. Ainult et tänamatu perenaise ahnus oli niivõrd piiritu, et vähk võttis lõpuks kõik antu tagasi ja kupatas kehvikud tagasi hurtsikusse.

Kurjusele ja hirmule rajatud ühiskonnad lagunevad peagi, erandiks pole ka lühinägeliku Kremli režiimi käsutatav Vene Föderatsioon. Kõik puruks lastud Ukraina koolid, teatrid ja elumajad tuleb Vene rahval kollektiivselt hüvitada ja üles ehitada. Samuti võib aja peatumatu kulg jõuda sellise peatükini, kus Venemaa tagastab kokku varastatud territooriumid nende õigetele omanikele, aga suures narkootilises sõjajoovastuses seda veel ei tajuta. Ka tulega mänginud füürer uskus endiselt suurde võitu, kui Berliin juba leekides oli, aga temal puudus enda soovi jõustamiseks isegi tuumarelv. Hitler kaotas kõik - Saksa impeeriumi, aaria rassi projekti ja ka omaenda elu.

Vene rahvas vajab kainenemist, enne kui hilja. Vene rahval on vaja korruptiivne režiim välja juurida ja puhtalt lehelt alustada, enne kui midagi veel õudsemat juhtub. Kahjuks tundub, et positiivsete muutuste ellukutsumiseks vajab Vene rahvas suurejoonelist kaotust ja säärast häbi, mida ei pese maha ka tuhande aastaga.

NATO küsimus kui Damoklese mõõk Soome kohal

7.04.2022 saabus tõeline pommuudis - Soome esitab aprilli lõpus (teise info kohaselt mai alguses) taotluse NATO-sse astumiseks (Iltalehti link, Delfi link). Mida see praktikas tähendab?

Vaatame asja Venemaa perspektiivist. Venemaa on ähvarduste abil palju vaeva näinud, et ta naabrid NATO-st eemale peletada, see oli ka Ukraina sõja üks ajendeid. Nüüd on siis aastakümneid leplikku joont ajanud ja finlandiseerumise mõistele aluse pannud riik ajaloolist sammu tegemas, mida Kremli režiim üle kõige kardab.

Kuidas saaks Kreml seda sammu kiiremas korras saboteerida? On teada, et sõjas olevaid riike NATO põhikiri liikmeks võtta ei luba, mistõttu saab järeldada vaid üht - et NATO ei saaks Venemaa vahetus naabruses laieneda, tuleb kandidaatriik sõtta tõmmata. Jah, ütleme selle õudse mõtte otse välja - oma välispoliitiliste ambitsioonide kaitsmiseks ei jää Venemaal muud üle, kui Soomele kallale tungida.

Kui Venemaa midagi ette ei võta, läheb Soome puhvertsoonina jäädavalt "kaotsi" ning vaevalt Kreml sellega lepib. Samas on Vene sõjavägi Ukrainas ränki purustusi kandnud, mistõttu oleme jõudnud ajaloolise pöördepunktini nagu oli näiteks Nõukogude Liidu lagunemine. Ühest küljest pole Ukraina sõjaga hõivatud Venemaal jõudu uue rinde avamiseks, teisalt on NATO kohe lähemal kui ei iial varem, aga otsus tuleb teha kiiremas korras.

Kahtlemata on saabunud põnevad ajad ning loodetavasti on soomlased kõige halvemaks valmis.