Luige vanavaralaadal

Käisime juba teist korda Luige vanavaralaadal. Ma mingil põhjusel pole sellistele üritustele väga tihedalt sattunud, kuigi jälgin hoolega kalendrit, et Nostalgiapäevi maha ei magaks. Tegelikult tutvustas mulle seda üritust mu ämm, kes ka seekord meiega kaasas oli.

Kui esimesel korral otsest eesmärki polnud, siis seekord oli mul hädasti tarvis üht nõukogudeaegset sukeldumismaski. Kuigi mul on tutikad ujumisprillid olemas, siis mõtlesin, et kuna ujudes soovib ka elukaaslane vahel vee all ringi vahtida, siis võiks lisa hankida. Ujumismask meeldib mulle just sellepärast, et nina on kenasti kaetud ning see lubab vee all igas suunas tiirutada. Sõbra oma laenates sai mulle kiirelt selgeks, et tegu on väärt asjaga ning tasub seda otsida küll.

Sellise sihiga maksingi sisenemistasu 2 euri per nägu ning sisenesin läinud aegade füüsilisse maailma. Letid olid nostalgilise kraami all lookas ning oli tunne, nagu oleks vanaisa endise suvila kuuri sattunud. Paarikümne meetri pärast kohtasin lette mänguautodega, mida leidus vägagi kõikuva kvaliteediga. Oli uuemaid tooteid, mida ka täna Venemaal plastist pressitakse, ning esindatud olid ka need õiged metallist autod, mida minust vanemad lugejad kindlasti mäletavad.

Autod olid kenad, aga liikusin edasi. Mingil hetkel seiskus mul samm ja silmad kinnitusid peegelpuhastele VAZ ilukilpidele. Mul pole ühtki Ladat, aga vahel ikka taban end mõttelt, et võiks auto jupphaaval kokku panna.

Vahepeal leidis elukaaslane mingi rämedalt jämeda klaasvaasi, millega saaks vabalt röövleid eemale ajada, minetades vajaduse pesapallikurika järgi. 16 eurot 30st kadus kui mullaauku ning hakkasin  juba muretsema, et kas mulle ikka juhuostudeks raha jätkub.

Olles kogu turu läbi filtreerinud, olin taas väljapääsu ligidal selle teatud leti ääres. Naljapärast uurisin, palju see üks mudel maksab. 20 eurot. Kole. Mul polnud enam piisavalt sularaha. Seadsin sammud pettunult väljapääsu suunas ja helistasin elukaaslasele, et kus ta oma emaga asub.

Kui kohtusime, siis saades teada, et mul raha ei jätku, toimetas elukaaslane oma emalt mõned mündid mulle üle ja saatis mind ostu sooritama. Nii saingi tumeda VAZ-2101 omanikuks, mis oleks kui lähipäevil tehasest välja veerenud. Ma ise küll sisse ei mahu, aga ehk aitab see leevendada hobiautonälga, mis mul bemarist saadik siginemas on.

Et ost toimub, oli mulle tegelikult juba esimesel korral leti äärde jõudes selge, nähes vaest omanikuta autot päikese käes praadimas. Kunagi 90ndate teises pooles olin veel lasteaias ning ühel päeval viidi mudilased jalutama ja enne riidessepanekut sai iga jõnglane kastist endale matkaks ühe lelu valida. Tüdrukud jahmerdasid mingite nukkudega, poisid sorisid plastikust Ferraride hunnikus, aga mina haarasin otsustavalt ühe metallist VAZ-2101. Läksimegi siis jalutama. Kui olime juba tükk aega kõmpinud ja hakkasime tagasi jõudma, siis koitis mulle üks asi. Mul pidi ju auto pihus olema? Igatahes kuhugi Mustamäele see vaene ohver vedelema jäi...

Mingit lohutust pakuvad kindlasti ka allpool mainitud üritused, kuhu lähiajal plaanin minna.

31.08-1.09.2018, Rakvere - Vanasõidukite päev

7.-9.09.2018, Haapsalu - Nostalgiapäevad

Näeme seal!