Võiksin turu avada

Tere tulemast leti äärde kusagil Kadaka autoplatside keskel! Enne kui teid tühja platsiga ära ehmatan, las räägin kõigepealt oma edukast müügiärist. See aasta on suuremate tehingute mõttes üsna silmapaistvalt möödunud ehk täpsemalt öeldes olen sel aastal lausa kolm sõidukit rahaks teinud.

VW Passat

Las ma räägin, miks ma ta ära müüsin. Kuigi suur ja mugav, hakkas ta aina enam raha nõudma. Kohutavalt kulukas turbo rike inspireeriski mind uute autode suunas vaatama ning seetõttu lõpetasin tuttuue Seati roolis. Ei kahetse müüki absoluutselt, sest jõle remondiarve kiskus õhukese sideme, mis mul autoga tekkimas oli, julmalt pooleks.

Jawa 632

Minu elu teine kaherattaline. Kunagi 10 aastat tagasi sain selle isalt jõuludeks. See oli ka aeg, mil selliste riistapuude hinnad veel kaalu järgi määrati ning mistõttu sai tollal selle pidamist endale iga koolilaps lubada. Nüüdseks on neid kahetaktilisi õige väheks jäänud, mistõttu ei häbeneta heas korras eksemplaride eest ka tuhandeid küsida.

Enda punase Jawaga sain sõita vaid mõned üksikud korrad, sest:

1. mul puudusid mootorrattaload

2. suretasin ta teist käiku sisse pannes alati välja ning alles viimastel aastatel taipasin motikate käimakasti eripära

3. huvi oli pigem vanade autode vastu

Ilus ja vahva ta oli, aga Jawa ei leidnud garaažis seistes kunagi praktilist kasutust. Nüüd teenib tsikkel aega ühe motohuvilise juures, kes ta lõpuks pärast kütusefiltri loputamist ära soostus võtma. Lahkuminek oli raske, ikkagi kauaaegne juveel.

Renault Clio

Jah, seesama Clio, mis mul 8 aastat oli. See prantslane ei jätnud mind iial hätta, vaid tammus rahulikult aina edasi ja edasi.

Kuigi auto ülalpidamiskulud olid madalad, ei leidnud ta enam kasutust. Mina ja elukaaslane püüdsime alati just Seati rooli taha pääseda, jättes vaese sinise putuka kuudeks möödakäijate imetleda. Jah, ta ei liikunud iial kuigi reipas tempos, sõitmine tundus meeletu seiklusena ning kliima puudumine muutis suved põrgulikult higiseks. Samas see tunne sisse istudes ei unune iial. See on midagi nostalgialaadset, mida kunagi aastakümnete pärast vanaautode üritustel taga hakkan ajama.

Ostjat ootasime poe parklas ja püüdsime ära arvata, mis autoga ta tuleb. Meie kõrvale keeras järsku üks Land Cruiser, blokeerides täielikult hea vaate. Üllatus oli meil suur, kui sealt väljunud sõbralik meesterahvas meiega silmsidet hoidis. Hiljem selgus, et hiiglasliku linnamasturi pidamine käis mehele üle jõu, mistõttu vajas ta vähe soodsamat liiklusvahendit.

Arusaadavalt oli hüvastijätt pisaraterohke (tegelikult ei vesistanud keegi, aga nii öeldakse), sest minu truu kääbushobu leidis teise kodu ning me ei pruugi enam iial kohtuda. Aitäh, Clio, et olid niivõrd vintske sell, et kõik mu kapriisid ära kannatasid.

Ka BMW lammutusele loovutamine murdis mu südame, aga lõppude lõpuks on kõik autod vaid metallijupid, mis ei hooli ei meie tähtpäevadest ega tervisest. Pole veel juhtunud, et auto kellelegi sünnipäevapeo korraldab või peale avariid süüdlaslikult haiglasse vaatama tuleb, lilled ühes. Aga inimestena kipume neid kohtlema kui pereliikmeid ning mõned agaramad meie seast kipuvad neid ka liigselt pesema ja poleerima.

Just seetõttu võtame endale ka koduloomi, kuigi nad ei soovi iial õnne sünnipäevaks või ei vii vahelduseks ise prügi välja, aga armastame me neid ikka. Esmakordselt elu jooksul on mul kaks korda rohkem loomi kui masinaid, kuigi loodan lähiaastatel asja tagasi tasakaalu viia, sest mõtetes luurab salapärane number 2101.