9. mai võiduparaad kui Vene identiteedi nurgakivi

8. mail 1945 lõppes teine ilmasõda Euroopas, kui Natsi-Saksamaa tingimusteta kapituleerus. Moskvas näitas kell selleks ajaks üle kesköö ja kuupäev oli vahetunud 9ndaks. Sel päeval peeti Punasel väljakul suursugune sõjaväeparaad. 20 aastat hiljem tähistati kahe aastakümne möödumist suurest võidust ning traditsioon oligi sündinud.

Kui 8. mail tähistatakse Euroopas vaikselt Euroopa päeva, siis Moskvas peetakse 9. mai pidustusi õige suurejooneliselt. Juba nädal-paar varem ilmuvad Pobeda-teemalised ("võit" vene k.) propagandapostrid ning sõjaväelased hakkavad rivisammu harjutama. Tegemist on suurima rahvusliku pühaga, mille käigus avaldatakse austust nii sõjas hukkunutele kui ka veteranidele ning tehnikat näidates demonstreeritakse rahvale sõjaväe jõulist potentsiaali. Sõjaväeparaadid pole mujal maailmas midagi erakordset, aga Venemaal korraldatavate ürituste mastaap on võrreldav vaid Põhja-Korea ja Hiina paraadidega.

Hiina kui üks maailmamajanduse juhtriike korraldab paraade oma kompartei aastapäevade puhul ning demonstreerib nii kodupublikule kui ka maailmale moodsat sõjatehnikat. Tänapäevane Hiina pole osalenud üheski mastaapses sõjas, kui Korea sõjas põhjakorealaste toetamine välja jätta. Hiina paraadid ongi peamiseks viisiks oma uue tehnika näitamiseks, et potentsiaalsed vaenlased enne rünnakut mitu korda ümber mõtleks.

Põhja-Korea on läbi teinud faktiliselt iseseisvussõja (olles ise küll agressori rollis), sest NATO väed olid kogu poolsaare üle täielikku kontrolli saavutamas, aga hiinlaste massi abiga suudeti ameeriklased tagasi lüüa. Kuigi pisike agraarriik on praegu üks viletsamaid, kus elada, tuntakse seal uhkust supervõimu tagasi löömise üle. Sõjaväeparaad teenib seal nostalgia ja heidutuse eesmärke.

Venemaa paraad kopeerib 1945. aasta paraadi, sest T-34 tankid ja punalipud on seal aukohal. Nostalgia, venelaste vereohver ja suurejooneline võit Saksa fašistide üle on peamiseks narratiiviks. On unustatud, et võit saabus ameeriklaste annetatud sõjatehnika ja Normandia dessandi abil. Nõukogude propaganda käes moondus see ainuüksi venelaste võiduks, kus teised liitlased niisama kõrvalt vahtisid, kuidas venelased Euroopa tuleviku nimel oma parimaid poegi ohverdasid.

Juba 1939. aastal peeti Poolas üks võiduparaad. Koos natsidega.

Ütle, kes on su sõber ja
ma ütlen, kes sa ise oled.

Nõukogude propaganda jättis targu mainimata, et inimkonna senise suurima sõja algatajaks oldi ise, kui koos natsidega iseseisvale Poolale kahelt poolt kallale tungiti. Või kuidas punahord sõja lõpul Euroopas märatses ja miljoneid Saksa naisi ja lapsi vägistas. Samuti maskeeriti küüditamised evakueerimisteks ning iseseisvate vabariikide likvideerimised nõukogude vabariikide taastamiseks. Ühest küljest mälestatakse paraadidel hukkunud lähedasi, aga teisest küljest antakse toonastele vägistajatele medaleid juurde.

Teine maailmasõda, venelaste jaoks Suur Isamaasõda, on muudetud müütiliseks esiisade ajaks, kes oma kangelaslikkuse ja eneseohverduslikkusega uutele põlvedele eeskujuks on. Seda aega on idealiseeritud sellises vaimus, et täiuslikult head nõukogulased võitlesid igikurjade fašistide vastu, päästes niimoodi Euroopa koonduslaagrite käest. Nõukogulaste endi kuriteod ja gulagi võrgustik kadusid lunastusliku võitluse käigus, tõstes veteranid pooljumalate staatusesse, keda hiljem Nõukogude ajal vorstisabast väljaspool teenindati.

Kangelaslikud Nõukogude sõdurid
relvitut sakslannat ahistamas.

Venemaa pole midagi paljutähenduslikku saavutanud, mistõttu on paraad üheks väheseks tsirkuseetenduseks aastas, kus vaesuses virelev rahvas end korraks härradena võib tunda. Punasel väljakul veerevad tankid ja raketid aitavad unustada madalat elatustaset, kogu ühiskonda rappivat korruptsiooni, tehnikaalast mahajäämust ja ääremaade püsimist sajandite kauguses minevikus. Suur kallis juht mõtleb tribüünil välja erinevaid vabandusi, miks ülejäänud maailma vastu kuri peab olema ja kiidab kahuriliha mõttetuid ohvreid agressioonisõja heaks.

Samuti harrastab suur juht vastuolusid, vastandudes teise maailmasõja fašistidele (mõeldes siinkohal natse), rakendades samal ajal oma vaenlaste filosoofiaid ja väljanägemist. Natside lebensraumi (eluruumi), aaria rassi ja holokausti projektd on üsna sarnased rašistide erioperatsiooniga Ukraina rahva ja riigi likvideerimise püüdel. Samuti on juba lihtne segi ajada propagandaminister Goebbelsi ja suurimate Vene kõnetorude (Peskov, Lavrov, Zahharova) ebaloogilisi väiteid ja räigeid valesid.

Rašistid marssimas

9. mai võiduparaad on ainus paraad või püha maailmas, kus tähistatakse teiste riikide anastamist, kuigi ükski ideoloogia või filosoofia ei jää kestma, mis baseerub millegi või kellegi vastu olemisele. Venemaa on otsustanud, et ta on eraldi tsivilisatsioon, mille äriplaaniks on läänele vastandumine ja pidev laienemine, mitte riigi arendamine.

Rašistid marssimas

Venemaal pole peale sõdimise ja vallutamise midagi muud sisukat teha, sest väsinud hallid inimesed pole motiveeritud pingutama ja loominguliselt probleeme lahendama. Kõik teavad, et korruptsioon sööb ära kõik pingutuste viljad, mistõttu on raske töö tegemise asemel palju lihtsam end täis juua ja keskpärasuse piirist allpool vireleda. Kõikide sajandite jooksul, mil Venemaa on laiutanud suurel maa-alal koos tohutute ressurssidega, pole ometi suudetud üles ehitada riiki, kus oleks hea elada ning tehnika oleks sama kõrgelt arenenud kui rivaalidel. Mugavustsoonis vedelemise viljad on näha - kõik teised on Venemaa hädades süüdi, rahvas vaevleb alkoholi küüsis ja palju lihtsam on nässu läinud maatüki korrastamise asemel kõrvalt uus plats võtta.

Ukraina, Baltimaad, Lääne-Euroopa riigid ja USA on heal elujärjel, õitsvad, demokraatlikud ja oma rahvast väärtustavad riigid, kus sõnavabadus, kaupade küllus, kodumasinad, internet, elekter ja jooksev vesi on osa igapäevaelu reaalsusest. Venemaalasele on see šokk, et rivaalid neist palju paremini elavad ning selles ehmatuses kiilub mõistuses midagi kokku, mistõttu joostakse oma ohvreid vägistama ja nende vara röövima.

Ühes intervjuus väitis põgenenud ukrainlane, et Vene sõdurid olid hakanud temaga jooma ning lõpuks nuteti silmad peast, et nende elu on ikka nii raske, et kuskil lahingus saadi lüüa, koju ei saanud minna ning rindel on rasked olud. Eriti groteskne on see, et need samad piripillid pommitavad Ukraina linnu, vägistavad Ukraina naisi ja saadavad Ukraina kodudest leitud pesumasinaid endale Venemaale koju.

Ukraina sõdurid leidsid venelaste kaevikust pesumasina.

See mannetu enesehaletsus koos destruktiivse agressiivsusega ja muu kummaline käitumine on ajendatud venemaalaste patuelust:

1. Uhkus - Venemaalased süstivad 9. mai paraadidega endale uhkustunnet, et kunagi suudeti suur vaenlane alistada. Et see on üleüldse üks väheseid suuri saavutusi ning midagi muud pole eriti ette näidata, närib tegelikult alateadvuses hinge.

2. Ahnus - Suurtest maa-aladest ja ressurssidest ei piisa. Ollakse harjutud, et omatakse kõige suuremat maalahmakat, seega kusagilt saab ikka juurde näpata.

3. Iha - Kusagilt kolkakülast pärit tšurkad pole elu jooksul ilusat naist näinudki ning sõjasegaduses avaneb võimalus oma ihasid rahuldada. Ei tulda selle peale, et naiste huvipuudus tuleneb iseenese luuserlikkusest ja perspektiivitusest.

4. Kadedus - Naabritel läheb paremini, seega on vaja neilt kõik hea endale võtta. Kui see ei õnnestu, siis vähemalt tuleb hea ära hävitada, et naabrid enda tasemele tõmmata.

5. Aplus - Alkohol mürgitab noorte tööealiste meeste tervist ja idioodistab neid. Neil puudub piisav tahtejõud, et end sellest välja tõmmata ja oma eluga midagi sisukamat ette võtta.

6. Viha - Propaganda on teinud nii palju kahju, et venemaalased vihkavad oma naabreid. "Baltimaa" on põhimõtteliselt sõimusõna, kuna baltlased pole tänulikud ja teenivad lääne ja USA huve.

7. Laiskus - Venemaalane ei viitsi oma tööd korralikult teha ning päev otsa mõeldakse sellest, et saaks juba varem õhtule. "Djadja ušla" mentaliteet tekitab käsuahelas katkeid. See tähendab seda, et kui kellelgi on käsk toimetada ümbrik mingi bossini, aga kui boss juhtub näiteks lõunal olema, siis teist korda ei proovita ja ümbrik rändab suure tõenäosusega kuhugi kadunud kirjade virna.

Siit koorubki välja, miks läheb venemaalastel nii kehvasti. Esiteks on ellusuhtumine kehv ja teiseks harrastatakse igasuguseid patte, mis elukvaliteeti halvendavad. Neil on vaja enda minaga maha istuda, üks tõsine vestlus maha pidada ja sisemine tasakaal leida. Aga kuni neil lastakse väikeste lastena ohtlike täiskasvanute mänguasjadega märatseda, ei ole lootust, et nende vaimne seisund paraneb. Kuni nad ei hakka sügavalt karmaseaduste ja zeni peale mõtlema, vinguvadki nad naaberrahvaste laste mõrvamise ajal ebaõiglaselt raske elu üle. Õnneks 9. mai paraad aitab rasket elu ja ebaõiglust unustada.