Kui te astute õue ja märkate, et taevas on täidetud väikeste munakujuliste lennuvahenditega, siis mida te ette võtaks? Just sellist unenägu olen ma näinud ning ausalt öeldes tardusin ma ehmatusega paigale.
Selline väljavaade ei pruugi enam unenäoks jääda, kuna 2010ndatel ja 2020ndatel on erinevad valitsused hakanud oma UFO-toimikuid avaldama. Samuti laekub aina enam teateid UFOdest ning USA sõjaväe filmitud videod tulevad avalikkuse ette. On võimalik, et oleme uue kultuuriepohhi lävel, samas Pentagoni teoreetiline tunnistus, et UFOd on reaalsed, aga nemad ei oska midagi öelda, ei tee meid sisulises mõttes targemaks.
Mina ja nemad
Enne teema põhjalikumat lahkamist tutvustan lugejale sissejuhatuseks oma arusaamu tulnukatest. Tegelikult tuleb tunnistada, et ma lausa soovin, et tulnukad oleks olemas ning samas tundub äärmiselt kummaline, et elu eksisteerib vaid Maal ja mitte mujal. Kahjuks pole ma ühtegi ufot ega tulnukat päris elus näinud, samuti pole mu valduses veenvaid tõendeid nende olemasolu kohta. Fotod, videod ja ülekuulamisprotokollid mind ei veena, kuna elame digiajastul, mil arvutiga saab kõike valmis teha. Süda ütleb küll muud, aga praegu kättesaadavaid tõendeid arvesse võttes pean ma kainelt järeldama, et neid pole olemas. See ei takista mul aga ufoteemalisi mõttemänge korraldamast, sest asi on mind huvitanud juba lapsest saadik.
Kui ma olin umbes 10aastane, siis nägin ma kummalist unenägu. Ma ärkasin kusagil hämaras uduses ruumis laua peal, saamata liigutada. Ereda lambi valguse käes märkasin, et minu kõhu kallal toimetasid kiirustamata mingid kogud, valged rüüd seljas. Ilmselt olin ma tuimestuse mõju all, sest mingit valu või surkimist ma ei tundnud. Kui üks olend märkas, et ma silmad lahti olin löönud, asetas ta maskiga varjatud näo minu oma kohale ja justkui naeratas riukalikult. Ta meenutas inimest, aga oli aru saada, et tegu oli millegi muuga, sest need silmad... Neis puudus silmavalge ning need tekitasid ülimat rahutust. Siis käis ta viivuks mu kõhu kallal, tõmbas sealt midagi välja ning näitas mulle võidurõõmsalt mingit organit, ise itsitades ja Mr Beani sarnaselt ümisedes. Kuigi mind valdas kabuhirm, ei saanud ma endiselt liigutada ning olin sunnitud heitma sügavama pilgu iseendasse.
Ma arvan, et mind ei röövitud päriselt ära, vaid see oli lapse unenäoline tõlgendus hambaarstil käigust, televiisoris nähtud kirurgiseepidest ja ufolugudest. Kuigi see oli suurema tõenäosusega vaid unenägu, süstis see mulle veelgi enam hirmu ja huvi tulnukate vastu.
Tegu on teemaga, mille meelelahutustööstus süvitsi läbi on töötanud. Meil on lai valik iidsete tulnukate "dokfilmidest", Hollywoodi põnevusfilmidest, raamatutest ja viljaringidest. Samuti on inimesi, kes väidetavalt on lendavaid taldrikuid näinud, hallide katselaual lamanud või suudavad nad mingi Maa orbiidil hõljuva emalaevaga telepaatilist sidet pidada. On see jama? Julgen väita, et suurem osa kindlasti, sest rikkus, kuulsus, erakordsuse aupaiste, gruppi kuulumise vajadus ja skisofreenia panevad inimesi üllatavaid asju tegema.
Aga mis siis, kui selle pahna alt ka midagi autentset välja tuleb? Mis saaks, kui nad ka päriselt kusagile põllule maanduks?
Meelelahutustööstus ei suuda empaatiliselt edasi anda seda päris tunnet, kui selgub, et eksisteerivad meist kõrgema arengu- ja kultuuritasemega mõistuslikud olendid. Filmi puhul on asi pinnapealne, sest vaatajad ehmatatakse alguses mingite kombitsatega, siis saab kangelase rambotamisele kaasa elada ning kõik lõppeb USA armee sõjalise võiduga, mõlkis taldrikud kõikjal maas suitsemas ja kangelane päikeseloojangusse astumas. Siis saab film läbi ja vaataja toimetab oma eluga edasi.
Aga kui maandumine põllul oleks jääv nähtus? Kui õue astudes ei lõppeks meil see hirmutunne, vaid pelgaks hallide röövsalgaga kohtumist? Kui ei suudaks oma voodis enam normaalselt uinuda, sest valvsad silmad jõllitavad rulood, mis pole enam nädalaid kokku rullitud?
Nad saabusid
Kui te meenutate, kuidas paar nädalat tagasi kogu taevas äkki munakujuliste sondidega täitus, oleks see nagu eile juhtunud. Teie šokk on veel nii värske, et te ei suutnud uudiste erisaadetest midagi meelde jätta ning nüüd püüate otsustada, kas tegu on vaenulike või ohutute asjadega. Te olete näljast nõrkemas, kuna ei suuda oma värisevate kätega välisukse lingistki haarata, et kiirelt poes ära käia. Te olete isegi duši all käimist vältinud, kartes, et nad teid nii haavatavas olekus tabavad.
Pole ju teada, millised nad on ja mis võimed nende käsutuses on. Äkki suudavad nad läbi uste käia või otse teie selja taha teleporteeruda? Äkki ootavad nad helitult siinsamas akna taga, kaaludes sisenemist?
See vaimne terror, mis kaasneb teadmatusega, on ka rahva täiesti sassi ajanud. Televiisoris jooksevad pidevalt kaadrid rüüstatud poodidest, vägivallaaktidest ja märulipolitsei tegutsemisest.
Mis siis juhtuks?
Tulnukate saabumine oleks inimkonna ajaloo defineerivaks pöördepunktiks, sest sellel oleks nii palju tagajärgi.
Me peaks arvestama võimsate konkurentidega, kes võivad jahtida samu ressursse, mida meiegi kasutame. Kui juhtubki, et meil on ühised huvid, siis neil on kindlasti rohkem jõudu, et asju ära võtta.
Religioon saaks täiesti uue tähenduse. Kindlasti leiduks gruppe, kes kuulutavad jumalate tulekut ning seejärel teeks häält need, kes maailma lõppu oodanud on. Olemasolevad pühakirjad tõlgendataks risti-rästi läbi, et tulnukaid kuidagi religioossesse maailmapilti sobitada. Kindlasti tuleks mõned ka hiilgavale ideele tulnukatele oma usku peale suruda.
Inimkonda haaraks üldine ärev peataolek. Kuigi otsest sõda välja ei kuulutata, samas kiiremas korras hakataks varuma konserve ja WC-paberite rulle. Börs võib valusalt kukkuda, sest paanitsev mass teeks kindlasti valesid ostu- või müügiotsuseid.
Kindlasti tekivad ka pinged riikide vahel, kuna mõned juhid võivad otsustada ennetava tuumarünnaku kasuks, samas kui teised on valmis selle tõkestamiseks ka esimestega sõdima. ÜRO ühtsus pannakse kogu täiega proovile ning ma kipun arvama, et riigid jagunevad erinevate tegutsemiskavade mõttes omavahel vastanduvateks blokkideks. Pingeid kruviks üles ka suurriikide vaheline vaidlus, kellel on Maa esindusõigus.
Kui me suudaks lahendada keelebarjääri, võivad kooruda uued probleemid. Kui esimene vaimustus hajub, võivad nad meile ette laduda rea pakkumisi, millest ei saa keelduda või lausa ultimaatumi. Kuidas inimkond selliseid asju vastu suudaks võtta? Kas me alluks pimesi kosmilistele "jumalatele" või lööks meil välja ürgne vägivallainstinkt ning me hakkaks neid tapma nagu loomi?
Saab, mis saab, aga üleüldiselt aduks kõik inimesed, et senine elukorraldus on lõppenud ning et tulnukatega algaks midagi harjumatut. Oleks see siis lõputu orjaajastu, sünge tuumatalv või kompromiss, kus me ei saa kaasa rääkida, selge on see, et tulnukad paiskaks meie endise eluviisi pahupidi.
Aga kuidas me ise end kohtleme?
Miks ma seda kõike nii tumedates toonides näen? Aga ajalugu näitab meile ju ilmekalt, mis juhtub kahe drastiliselt erineva arenguetapiga tsivilisatsiooni kohtumisel. Kui eurooplased ja araablased Aafrikat külastasid, siis justkui konsensuslikult sündis orjanduslik kaubakolmnurk, mis veel 19. sajandilgi hingitses. Kui eurooplased Ameerikas kanda kinnitasid, hävitasid sisse toodud haigused kohalikke kui kärbseid ning pärast lõputuid massimõrvu loodi loomulikult kolooniad, mis kullast ja muust väärtuslikust tühjaks pumbati. Austraalias notiti kohalikud maha ning kontinent muudeti vangide kolooniaks. Ainult metsikut Aasiat pole eurooplane täielikult alistanud, kuna seal ootasid ees võimekuselt samaväärsed kohalikud.
"Tsivilisatsiooni toomine" võõrastele on alati düstoopilise uue maailmakorraga lõppenud. Me teame, mida me üksteisele teinud oleme ja kardame, et sama võib ka meiega korduda. Ainus, millele me siis loota võime, on tulnukate vaimne valgustatus ja kõrgem moraalitunne, mistõttu nad meiega sääraseid metsikusi loodetavasti korda ei saada.
Ühes linnas pole kahele rivaalile kohta - selles tunneme ära tavalise vesterni klišee. See peegeldab inimkonna pidevat vaimset seisundit, olenemata ajastust ja jõukusest, sest inimene oma ürgsuses pole üldsegi nii tolerantne nagu liberaalid väidavad ning ei puhka enne, kui rivaal on neutraliseeritud. Kui me mõtleme linnainimese ja maainimese peale, siis esimene saab muretult linnas ringi käia, kohates teisi omasuguseid. Aga maainimene peab mõtlema ka kiskjatele, kelle tõrjumiseks peab ta teatavaid vahendeid omama. Hundikari ei tule linnas kõne allagi, aga kusagil pärapõrgus on see sama reaalne oht nagu põrgukülm või üleujutus. Linnas tunneme end turvaliselt, kuna oleme hävitanud sealse looduskeskkonna ja sellega kaasnevad vaenulikud elemendid. Paksu metsa sees peavad vastu vaid teatud tüüpi inimesed nagu näiteks introverdid, hipid ja loodushuvilised, aga kaitset leitakse eelkõige täis betoneeritud linnast. Ehk soovivad tulnukadki meid kui kiskjaid neutraliseerida ja luua endale turvalisema keskkonna?
Võib juhtuda, et tulnukad saavad inimkonna jaoks sama hukatuslikuks kui Chicxulub'i asteroid saurustele.
Võimalikud külastuse põhjused
* Puhas uudishimu.
* Huvi Maa ressursside, sealhulgas elusolendite geneetilise materjali ja paljunemise vastu.
* Uuritakse, kas Maa kõlbab neile elamiseks ja kui palju on vaja seda terravormida.
* Meie arenguteed uuritakse kui suurt teaduslikku eksperimenti.
* Meid valvatakse kui puutumatut metsikut reservaati keset arenenud kosmilist kogukonda. Võib-olla nad ootavad, kui me saavutaks vajaliku vaimse küpsuse, enne kui nad meid kosmilisse kogukonda kutsuvad.
* Meie relvastuse ja kosmosetehnoloogia arengul hoitakse silma peal, et me ei hakkaks mujal samamoodi laamendama nagu Maal.
* Rikked ja tõrked kosmoselaevade töös võivad nad kogemata meie aega ja ruumi paisata. Me ei mõista, kuidas nende tehnoloogia töötab ning ufode suur kiirus ja füüsikareeglite-vastane manööverdusvõime tunduvad meile maagiana. Pealegi ei pruugi nad 3. dimensioonist pärineda, vaid kusagilt kõrgemast mõõtmest, seetõttu äkki tundubki meile, et nad arendavad tohutuid kiirusi.
* Nad on inimkonna järeltulijad kaugest tulevikust ning nad külastavad minevikku.
No comments:
Post a Comment