Elu läheb edasi

Vabariigi taasiseseisvumise nädalavahetus möödus päris hõivatult. Laupäeva õhtul sain papsilt ootamatu teate, et üks kontserdipilet on üle ning olin kohe nõus. Ema oli nimelt alt hüpanud ja nii helistatigi mulle, et kutsuda mind kuulama Mehhiko electro-industrial bändi Hocico. Papsi kaksikutest sõbrad süstisid minusse vahvaid emotsioone, nii et mul ei tekkinud üldse tunnet, et oleksin seltskonna lapsuke peaaegu 50aastaste meeste seas. Juttu jätkus pidevalt ning mul oli tunne, nagu näeks jälle vanu sõpru. Kuna oleme varemgi hänginud, polegi seda nii vale öelda. Ühesõnaga, oli unustamatu õhtu ühe "õuduka-kuri-bändi" ja mitme ägeda vanuri seltsis.

L, Death Note

Ja siis järgmisel päeval toimus kontrastina mu enda sõbra L sünnipäev. Vast viimane, kus käisin. Enne veidi taustast.

Mul oli üks sõber S, keda tundsin juba 10 aastat. Algusaegadel sai ta asjade korraldamisega imehästi hakkama ning ma imetlesin teda. Kuidas ta küll leidis alati aega iga asja tegemiseks? Kuidas ta oskas igas situatsioonis sobiva vastuse leida? Kuidas ta jaksas kogu reisi eelarve sendi täpsusega koostada, nii et jäi ka veidi varuraha? Kuidas oskas ta inimesi nii osavalt ümber veenda? Olin lummatud ja abistasin teda iga asjaga nagu hea sõber ikka. Oli vaja küüti, pakkusin. Oli tarvis midagi tõstmas käia, olin kohal.

Siis viimasel ajal hakkasid juhtuma imelikud asjad. Olime alati teinud seltskonnaga üldise rahapaja, et igaüks panustab sama summa ja siis ostetakse selle eest nii toit kui ka mõlemale autole kütus. Siis ühel konkreetsel reisil aga juhtus nii, et lõpus pidin hakkama ise kütuseraha sisse kasseerima, sest mind polnud S sellisest muutusest teavitanud. Mul poleks midagi selle vastu olnud, sest ikkagi oli ta ju alati meie raamatupidaja olnud ning pidasin õiglaseks talle ka puhkust lubada. Tingimusel, et ta  oleks mind sellest enne teavitanud ning poleks püüdnud alati enda auto istmeid täita. Minule püüdis ta peatuste-aegsetel ümberistumistel jätta alati vähem inimesi, et ise võimalikult palju kütuserahaga koonerdada.

See oli üks mitmetest veidratest juhtumitest, mis nüüd toimuma hakkasid. L juures kuuri ehitades rabasime veel ühe teise sõbraga terve 8tunnise tööpäeva ning S saabus vaid tunnike enne töö lõppu, kuigi pidi ka algselt meid terve päeva abistama. Nii ta siis saabus ja kääris kah korraks käised üles. Kui töö lõpetasime, olime L-i ja selle teise sõbraga päris läbi, et ei jõudnud enam õieti juttugi ajada, aga S väitis, et küll on ikka hea vahel füüsilist tööd teha ning istus koos meiega söögilaua taha nagu see kõige rohkem tegutsenu.

Aga i-le pani tõeliselt punkti S-i reeturlik temp, millest ma siiamaani sotti pole saanud. Me tegime elukaaslasega sarikapeo ning palusime Facebookis kõigil kutsututel teada anda, kas nad tulevad või mitte. Oli vaja lihtsalt panna "osalen" või "ei osale". Me tuletasime seda ka enne tähtaja kukkumist meelde, et täiesti kindel olla.

Saabus see pidupäev. Elukaaslase sõbrad olid juba vaikselt kohale jõudnud ning ma mõtlesin igaks juhuks helistada ja uurida, kusmaal S on, sest pidi ta ju ka L rongijaamast peale korjama. Lõpuks S vastas, et ta on hoopiski maal. Et pidi olema spontaanne otsus. Mis sellest, et ta oli aastate kaupa küsinud, millal mina lõpuks midagi korraldan ja et ta sooviks väga tulla. Nüüd oli ta naisega Eesti teises otsas ja ei olnud mulle sellest isegi vihjanud. Ma uurisin, et kas ta ka L-i oma spontaansustest on teavitanud. Loomulikult mitte.

Pettunult valisin L-i numbri ja teavitasin teda tekkinud olukorrast ning tuiskasin talle ise järele. L ise näis veidi pettunud, aga mees andestas meid alt vedanud tegelasele üsna kähku.

Vahepeal saabus aeg, kui sain just uue auto, koera ja kihlusin, ning otsustasin, et näitan sõbrale S oma remonditud elamist, sest ta polnud mul peale remonti käinudki. Võtsime ta elukaaslasega pärast tööpäeva peale ning asusime liikvele. Autos ajasime juttu ning varsti võttis asi tõsisema pöörde, sest elukaaslane uuris, miks S mind pidevalt ära kasutab, üle laseb ja tuima järjekindlusega hilineb. Süüdistused olid põhjendatud, sest eelnevate aastaga oli olukord aina ebamugavamaks muutunud.

Mina kui naiivne ullike olen ju selline, et usun kõigist alati parimat ning algul ei saanud ma isegi midagi aru, aga elukaaslane avas vaikselt mu silmi. Kahe aasta jooksul olin ma viimaks taibanud, et S oli see, kes alati hilines ning aina enam lubadusi tuulde pildus. S otsustas alati, mida ja millal me tegema pidime ning tema diktaadi järgi rakendusid kõik valikud alates snäkilauast kuni sihtkohtadeni. Näiteks ühel olengul keeldus ta minu elukaaslase nõu kuulda võtmast, kui vaaritas pannkooke. Mõtlema pani teda alles ühe teise sõbra nõustumine mu elukaaslase soovitusega. Naisi ta kuigi palju ei austa, aga see on teine teema.

Lõpuks see juhtus. Minu naise sees ärkas emalõvi, kes asus S-i minu sita kohtlemise eest noomima. S kui iseõppinud manipulaator eitas kategooriliselt kõike, kuni elukaaslane talle tõendeid nina alla hõõrus, nii et mees oli sunnitud asju omaks võtma. Vaikselt küll vabandas, aga püüdis endiselt välja keerutada. Oli ilmselge, et vabandusi jagas ta vaid paljastuste korral ning ise ei mõtelnud ta midagi üles tunnistada.

S käskis mul auto ots ringi pöörata ja teda koduukse ette sõidutada. Vihane emalõvi seda suppi välja ei kannatanud ja nõudis, et S autost lahkuks. Siis pani S mind valiku ette, et kas tema või elukaaslane, aga viimane sõnastas selle peale seda konkreetselt ja vaatas mulle otsa.

Valisin elukaaslase.

Leppisime kokku, et viime S-i ta kodu lähedale bussipeatusse ning asusime liikvele. S ja elukaaslane tõrelesid veel, kuni S absoluutse piiri ületas, vihjates elukaaslase suuremale kaalule. Kuna ma nüüd tõsiselt vihastasin ja auto kinni pidasin, ehmatas mees lausa ära. Silusime asjad veidi rafineeritumaks ning saime temast peagi lahti. Selline oli mu sõber S.

Andsin paar päeva rahunemisaega ja kohtusin vahepeal teistega, et asja arutada. L oli see inimene, kes ütles, et tema jääb neutraalseks ning ei taha asjasse sekkuda. Temale oli tähtis mõlemad osapooled ära kuulata ning seetõttu austasin ma teda väga. Jutustasin talle siis enda nägemuse ja ta mõistis mind täielikult.

Siis saabuski L sünnipäev. Varasemalt oli ta mulle teatanud, et parem oleks, kui ma elukaaslast kaasa ei võta. Ma mõistsin seda seisukohta, sest S oli peale tüli mu elukaaslast veidi pelgama hakanud. Istumistele ilmumata jäämised või asukoha ümbermuutmise püüdlused olid selle vaieldamatuteks tõenditeks.

Saabusin ja uurisin siis täpsemalt, et millal S saabub. Minu üllatuseks oli mees hoopis lõunamaal puhkamas. Uurisin edasi ja selgus, et L oli S plaanist juba kuu aega teadlik, mis tähendas vaid üht. L otsustas iseseisvalt, et mu elukaaslane pole tema peole oodatud. Mis sellest, et nende vahel polnud iial midagi juhtunud. Mis sellest, et olime L-i pidevalt enda üritustele kutsunud. Ja nüüd säärane pauk. Tema põhjendus oli see, et S-i autost välja saatmine mu elukaaslase poolt olevat olnud väga ebasõbralik. Lisaks pelgas ta, et mu elukaaslane ta sünnal mingi skandaali korraldab.

Muide, peale tüli S-iga käis minu sotsiaalne aktiivsus allamäge ning elukaaslane utsitas mind nendega endisel viisil suhtlema, sest tegu oli ikkagi mu sõpradega. Põhimõtteliselt keerati nuga selga inimesele, kes mind nendega suhtlema saatis. Ja mina viisin sellisele veel kingiks kallima joogi, kui algul planeerinud olime.

Ma ootasin siis järgmise hommikuni ja kirjutasin mehele õige pika kirja, millele ta siiani pole vastanud. Ehk ootab ta S-i mandaati, sest viimane on ta põhjalikult ümber sõrme keeranud. Olen nüüd enam kui kindel, et vahepeal olid nad veelgi kohtunud ja meist sitta kokku rääkinud, mistõttu L minu elukaaslast enam ei sallinud. Alguses neutraalne mees valis lõplikult S poole, olles mind isegi peaaegu sünnale kutsumata jätnud. Sünnale sain ma poolkogemata, kui eelolevatest suvesündmustest juttu tegin. Loomulikult teadsime mõlemad, et ta sünna on kohe tulemas, nii et L siis viisakusest kutsus. Muide, ma polnud tegelikult Facebookis tema sündmusele kutsutud, sest ühelt külaliselt sain ma kogemata teada, et selline asi üldse eksisteeris. Peo kellaaja sain teada hoopis teiselt sõbralt, mitte peo korraldaja käest. See ütleb päris palju. Vandenõuteooriat arendades võis põhjuseks olla S-i ka mittetulemise varjamine, sest algul saime aru, et L ei taha, et S jätaks mu elukaaslase pärast ilmumata, aga tõest kirjutasin ülalpool.

Ma kaotasin sel aastal juba teise sõbra, aga kuna asi on kahepoolne, kaotasid ka nemad sõbra. Sõbra, kes ei hiline. Sõbra, kes peab lubadusi. Sõbra, kes püüab semudes järjekindlalt vaid parimat näha. Üsna väärt sõbra, kes ka enam pundi heaks pingutada ei kavatse ja oma kallima kallal ussitada ei luba.

Pyro. Diip sümboolika - kõik põleb, aga näen vikerkaart.

Olen otsustanud, et minu elu nad enam ei dikteeri. Kevadine kaotusvalu on üle läinud ja praegune valu ei tundunudki enam nii üllatav. Keeldun kurvastamast ja lähen oma eluga edasi. Olen tänulik kõigi eest, kes mu elus veel on. Lisaks annavad need kurvad sündmused mulle inspiratsiooni, sest head raamatud sünnivad ikka enda elukogemuste toel.

Järgnev lugu iseloomustab praegu mu tundeid kõige enam. Tavaliselt ma muusikat kuulates sõnu tähele ei pane, aga selle loo sõnad klapivad praegu kuidagi väga täpselt. Elu laguneb vaikselt koost, Ladat ei tule lähiaastate jooksul, igapäevast kuluraha on vähe, säästud on kokku kuivanud ja mõned siin mitte mainitud põntsud on veel, aga kurat küll, ma otsustan tantsida. Mis sellest, et eriti ei oska! Dance, Dance, Dance! 😃