Kas Venemaa on fašistlik?

Aeg ja Ukraina sõda on näidanud, et Venemaa süüdistab teisi oma pattudes ja käitub risti vastupidiselt oma sõnadele. Vene režiim on juba Nõukogude ajast saadik lääneriike fašismis süüdistanud ning pole juhus, et Ukraina sõja üks ajendeid oli läänemeelse Ukraina "denatsifitseerimise" vajadus.

Muide, siin on tegu veneliku sõnamänguga, sest tegelikult mõeldakse "fašismi" all "natsismi". See tulenes sellest, et tollal ei tahetud natse kui oma surmavaenlasi sotsialistideks kutsuda, sest sotsialistid olid nad ise. Kuidas saab siis omasuguseid nottima minna, kas pole? Mõeldes "vennasrahva" ukrainlaste õuele veeretatud sõjale, siis iroonia missugune. Nii kasutatigi sõna "nats" või "natsionaalsotsialist" asemel "fašist", mis ka vene keele foneetika kontekstis mugavamalt kõlab.

Aga et mõisteid selgitada, defineerime mõlemad ära (otsetõlke allikas: merriam-webster.com).

Natsism - poliitiliste ja majanduslike doktriinide kogumik, mida praktiseerisid natsid Saksamaal aastatel 1933-1945, mis sisaldab ühtlasi ka valitsuse totalitaarprintsiipi, germaanlaste rassilist üleolekut ja füüreri ülimuslikkust.

Fašism - poliitiline filosoofia, liikumine või režiim, mis asetab rahva ja tihti rassi indiviidist kõrgemale ning mis taotleb tsentraliseeritud autokraatlikku valitsust (mida juhib diktaator), majanduslikku ja ühiskondlikku distsipliini ning opositsiooni allasurumist.

Natsismi põhiprintsiip on germaani/aaria rassi "puhtus" ja üleolek, mis kajastus juutide tagakiusamises ja Nürnbergi seadustes, kulmineerudes lõpuks holokaustiga. Fašismi põhiprintsiip on "ühtsuses peitub jõud", mida sümboliseerib ka peentest pulkadest põimitud kirves. Fašism on üldine termin, mille alla kuulub kitsam natsismi termin. Täpsemalt öeldes omab natsism "stardipaketina" kõiki fašismi tunnuseid, aga lisab sinna ka enda erijooned. 

Umberto Eco on koostanud lihtsa 14 punktist koosneva nimekirja, mis iseloomustab fašistlikke ühiskondi.

1. Tugev rahvustunne.
2. Patriotism keerleb ühise vaenlase alistamise või ühise eesmärgi nimel.
3. Inimõigused ei vääri tähelepanu ega austust.
4. Valitsus kontrollib massimeediat.
5. Sõjaväe ülistamine ja ülemvõim.
6. Rahvusliku julgeoleku kinnisidee.
7. Korporatsioonide võim on hoitud ja kaitstud.
8. Ametiühingute mõju on kärbitud.
9. Ulatuslik seksism.
10. Kuritöö ja karistuse kinnisidee.
11. Põlgus teaduste ja kunstide vastu.
12. Valitsus ja religioon on tugevalt ühendatud.
13. Laiaulatuslik korruptsioon.
14. Võltsitud valimised.

Siin on nüüd küll mõttekoht. Kui me seda nimekirja vaatame, siis on tegemist ju Venemaa üldise iseloomustusega. Saab loogiliselt järeldada, et Venemaa näol, eriti pärast Ukraina sõja algust, on tegu fašistliku riigiga. Kuna vene fašism muutub aina päevakajalisemaks, kannab see ka lausa eraldi terminit - rašism.

Venemaa on muutunud iroonilisel kombel iseenda ideaali antipoodiks ehk vihavaenlase tegelikuks kehastajaks. Võideldakse fašismi/natsismi vastu, aga ise käitutakse samamoodi nagu need, kelle vastu väidetavalt sõditakse. Putini käe all on see riik vormunud eriti vastuoluliseks nähtuseks, kus sõnad ja tegelikkus ei lähe kokku ning kõik mõisted on täiesti vastupidised nagu raamatus "1984" kirjeldatud uuskeeles. Tegelikult on moodsa Venemaa näol tegu 20. sajandi fašistliku režiimiga, mis oma õitsemisega lootusetult hiljaks jäi, tungides aegunud arusaamadega tundmatuseni muutunud 21. sajandisse, kus sellise korralduse jaoks välisilmal huvi pole.