Perefirma sai uue juhi

Kuna Mart Helme otsustas EKRE esimehe kohale uuesti mitte kandideerida, tekkis võimuvaakum, mis tuli kibekiirelt täita. Ega kaua ei mõeldudki ning toimusid EKRE esimehe valimised, mille võitis poeg Martin Helme.

"Erakonna esimeheks sai 382 häälega Martin Helme, kokku oli hääletussedeleid 391, neist kehtetuid üheksa." - Delfi

Ma ei tea, kuidas teistega on, aga minul lõid mitmed häirekellad üürgama. Miks need 9 sedelit siis kehtetuks tunnistati? Olid need ainsa kandidaadi vastu?

"Erakonna juhi kandidaadiks seadsid ringkonnad üles vaid rahandusministri ametit täitva Martin Helme. Kui siiani on viimane end isaga konkureerides esimehe valimistelt kandidaadina taandanud, toimis tänavu protsess vastupidiselt: praegune esimees, siseminister Mart Helme, teatas 27. juunil toimunud erakonna volikogul, et loobub kongressil esimeheks kandideerimast. Sedasi andis vanem Helme parteijuhiks saamise teatepulga üle oma pojale - teisi kandidaate erakonna esimehe ametikohale ei seatud." - Delfi

See meenutab kuidagi kahtlaselt NSVL aegset süsteemi, kus seati üles üks kandidaat ning rahva vaevaks jäi lihtsalt "jah" juurde linnuke teha. Samamoodi toimitakse diktatuuririikides nagu Põhja-Korea, mida valitseb Kimide dünastia.

Miks ma asja nii suure kella külge panen? Asi on demokraatlikus alusprintsiibis, mis vajab sisuliseks toimimiseks mitmeid kandidaate ja ausaid valimisi. Kuidas toimis EKRE? Selle asemel, et anda ka partei-sisestele võistlejatele võimalus, vaigistati kõik soovijad ning järgi jäi täiesti mõttetu formaalsus.

Kui EKRE oleks algusest peale üles ehitatud kuningriiklikule/dünastilisele printsiibile, poleks mul selle vastu midagi, kui kuningas Helme enda troonipärijaks prints Helme nimetaks. See toiming oleks aus, arusaadav ja vastaks sel juhul partei põhiväärtustele. Häda on aga selles, et EKRE toimib paberil kui demokraatlik ühendus, vajades ausaid valimisi ning välistades sellega järglaste nimetamise. Kuna valimistele seati vaid kroonprints ainuisikuliselt, on minu käsitluse kohaselt tegu JOKK-skeemi ehk pettusega.

Üle printsi näo valgus lai naeratus, kui hääletustulemus teatavaks tehti. Tema positiivelt üllatunud näost võis justkui välja lugeda, et ta ei teadnudki, et rahvas teda tegelikult nii palavalt armastab... Kroonprintsi asemel oleks mul üsna piinlik, arvestades üksikkandidatuuriga seonduva vältimatu võidu asjaolu. See on ju lihtsalt võtmete üleandmine, mitte mingi uustulnuka tohutu saavutus kindlate juurtega favoriidi ees. Hõbelusikas suus sündimine pole kellegi vägitegu, kuigi ise jutlustatakse kõige erakordsemast ja ideoloogilisemast Eesti parteist. Selline skeemitamise ideaal ehk üksinda võidujooks pole igatahes minu jaoks.

Meenutagem stiilinäiteid. Venemaa 2012. valimistel käis
mõnel pool hääletamas väidetavalt üle 146% rahvastikust.

On loomulik, et kõik inimesed vahel eksivad, aga selline võimu koondumine kitsa ringi kätte välistab tulevikus kriitika vastuvõtmise ning hilisem stagnatsioon on paratamatu. Kui võimutsejaid ei saa kuidagi kontrollida või nende tähelepanu nende tehtud jämedatele vigadele juhtida, on mingit sorti suurem jama vältimatu. Kardan, et kunagi, aastaid hiljem, lõppeb see projekt halvasti, kui tehakse mingi hirmus viga ja üksteisele samal ajal takka kiidetakse.

Sellele tuginedes saan ma väita, et EKRE näol on tegu poliitilise perefirmaga, mis on loodud kasumi  teenimiseks ehk võimu haaramiseks. See tähendab seda, et kasumi ehk võimu ligi pääsevad vaid valitud isikud ehk perekond ja kõige lähedasemad sõbrad. Palun olge ettevaatlikud ja mõelge mitu korda järgi, enne kui sellisele ühendusele oma mandaadi annate.

Kas tahame demokraatiat või autokraatiat? Ma ise pooldan meritokraatia ja tehnokraatia segu ehk kõige võimekamate isikute võimu, aga see jututeema jääb teiseks korraks.