Ratase avantüür

Valimised võitis Reformierakond, aga millegipärast näeme, et 2. koha saavutajad moodustavad valitsust 3. koha omanikega (Demokraatia Eesti moodi!). EKRE ja Keskerakond on oma vaadetelt nii vastukäivad, et hakka või kulissidetagust kokkumängu kahtlustama. Aga... äkki ongi midagi sellist? Juhin tähelepanu, et järgnev analüüs sündis minu peas ning reaalsete faktidega seda pärjata ei saa. Tegu on vandenõuteoreetilise fantaasialennuga, mis võib kogemata täppi minna... või täiesti puusse panna.

Nii, mis siis ikkagi valesti on? Me nimetame end demokraatlikuks riigiks s.o. riigiks, kus valitseb enamuse võim. Sellest hoolimata on kõige rohkem hääli kogunud erakond valitsuse moodustamisest kõrvale lükatud ning selle asemel arvas võimupartei, et koostööd võiks teha nende... suurimate vaenlastega! Nende samade vendadega, kes tahavad Keskerakonna põhilist valijategruppi, Vene päritolu inimesi, Eestist minema kärutada. Nende vendadega, kes sülitavad sõnavabaduse suunas, soovivad Eesti ajakirjandusmaastikku ümber tegema hakata ja tsensuuri suunas liikuda. Nüüd külgepidi koos ühise laua taga istudes kaovad valimislubadused kui kevadine lumi mu kodu ümber ning tige retoorika on omandamas rafineeritumat vormi.

Miks nii kardinaalselt erinevad parteid kartelli moodustasid? Toon võimalikud hüpoteesid:

1. Ratas on naiivik ning usub võimatut. See võimalus ei pea eriti paika, sest tegu pole siiski rumala inimesega. Ei ole võimalik, et venelastevastast kättemaksu hauduv EKRE Ratasele kui Vene päritolu valijate eest seisjale paraja partnerina paistab.
2. Ratas tegi EKRE-t kaasates kogemata vea ning nüüd on hilja taganeda. Peaminister on ju eksimatu ning oma vea tunnistamine käib ego pihta. Sigaduse ilmsikstulekul vältimatu kriitika, parastamiste laine ja kolinal kukkuvate reitingute vastu võtmise asemel eelistatakse oma vihavaenlasega ühise teki alla pugeda.
3. EKREIKE on Molotov-Ribbentropi pakt sõjas Reformierakonna vastu. Täiesti võimalik, et pragmatismist sündinud kartellil on pikast Reformarite diktaadist kopp ees ning strateegilise eelise nimel ühinetakse ka oma verivaenlasega.
4. Ratas on võimuahne karjerist. Alati on võimalus, et 6000eurose palga peal istuv mees on endale tohutuid järelmakse-laene kaela võtnud ning kui hakkas koitma, et peaministrikoht võib kaduda, siis isikliku heaolu nimel on ta valmis terve Eesti tuleviku ohverdama. Peaasi, et mees võiks veel paar aastat peaministrina mõned head summad välja pigistada, suutmaks laenud suuremas jaos kinni taguda.
5. EKRE-l või mõnel muul organisatsioonil on Ratase kohta kompromiteerivat informatsiooni. Ma ei hakka siin midagi spetsiifilist spekuleerima, aga Jüri jätab EKRE väljaütlemiste silumise ja vabandamistega mulje, nagu tuleks mingit "ülemust" rõõmsana hoida.
6. Kõik kartelliparteid on ühe sõpruskonna näitemäng. Kas võib olla nii, et meile ette söödetud parteid on kõik mingi ühise klubi (poliitiline näitering, templirüütlite ümarlaud, illuminaatide Eesti haru) projekt, jätmaks meile valikuvõimaluste muljet? Kas on võimalik, et kusagil villas või luksushotellis koos veini juues (Bilderbergi grupp) naerdakse rumala eestlase liimilemineku üle?

Igaks juhuks kordan veel, et tegu on lihtsalt fantaasiarikka mõtteharjutusega ning oma jutu kinnituseks mul fakte pakkuda pole. Võimalusi on kindlasti veel, aga minu mõistus oli võimeline vaid ülaltoodud variantide produtseerimiseks.

Kurb on näha sellist omakasupüüdlikku ussitamist ja sasipuntrate pusimist. Mul on kahju, et meil ei leidu piisavalt palju samasugust riigimehelikkust nagu antiikses Kreekas (Väike erand - Viktoria Ladõnskaja-Kubits loobus oma tõekspidamiste nimel ministrikohast! Suur respekt ja kummardus!). Ehk vajamegi EKRE juhtimisel restarti? Ehk vajame samasugust totaalset hävingut nagu Saksamaa II maailmasõja lõpus?

Me ei pruugi küll sõjakeerises pihustuda, aga selliste poliitiliste vangerdustega hüppame sihitult siia-sinna, ühest äärmusest teise, külastades pidevalt "esimest ruutu", kuni naabrid efektiivsemalt edasi rühivad, kindel siht silme ees. Oma kohapealse siblimisega me ise nõrgestame end ja valmistume olema kaugemas tulevikus mõne suurema "röövlooma" suupisteks, olgu see "röövloom" Euroopa Liit (Ühendriigid), Vene Föderatsioon, mingi x kalifaat või midagi muud. Kui asi nii edasi läheb ja endiselt oma konkurentsivõimet hävitame, kaome lõpliku majandusliku kokkuvajumise ja eksistentsi vähenemise kollapsisse.

Lõpetuseks

Kogu krempliga meenus mulle Star Wars-i kolmanda osa oluline duell, kus kaks jedit, Windu ja Anakin, lähevad Palpatine'i arreteerima. Palpatine, kapist väljunud sith, vajub pärast duelli alistunult maha ning asub Anakini ära rääkima. Anakin mõtleb tumeda poole pakutavatele võimalustele oma sureva naise päästmiseks ning meeleheites otsustab enda ülemuse vastu mõõga tõsta.

Kas meie peaminister läheb ajalukku lootustandva rüütlina, kes lõpuks isiklike huvide nimel vabariigi kukutab ja selle käigus musta värvi küborgiks moondub, käes punane valgusmõõk ja hääleks James Earl Jones'i ähvardav sügav bass? Vaevalt...

Peaosades:

Anakin = Ratas, noor jedi, väljavalitu
Windu = aated, südametunnistus ja valimislubadused
Palpatine = EKRE, uue režiimi ja tsensuuri kehtestaja

P.S. Ma tean, et "meemimeistrina" olen õige mage, aga ma lihtsalt pidin.